Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Kultuur / Laulu- ja tantsupidu / Ole eestlane, mine laulupeole

Ole eestlane, mine laulupeole

Prindi see artikkel
5. juuli 2009

Hetk lalupeo rongkäigult. Foto:Lemme-Getter Bogatkin

Hetk lalupeo rongkäigult. Foto:Lemme-Getter Bogatkin

Autor: Lemme-Getter Bogatkin

Laulupeo pidulik rongkäik on juba täies hoos, kui ma rahva seas trügin ning paremat vaatenurka otsin. Seal nad tulevad-laulupeolised, muusikud, lauljad ning tantsijad. Eestlased. Mööda Narva maanteed ja läbi Kadrioru marsivad nad. Hõikan koos rahvaga tervitusi mööduvatele kooridele, kuid oma sisimas mõtlen sellele, mis saab sündima õhtul, sündmuste haripunktis.

Meenuvad koolipõlve ajad, mil ise mudilasena uhkelt mööda Laululava astmeid üles rühkisin,  põues põnevus. See oli imeline, kui me oma hinged ja suud maailmale avasime ning laulma hakkasime. Me laulsime vabadusest, me laulsime kodumaast, me laulsime unistustest-aadetest, millest me ei loobu tegelikult kunagi.

Tänast laulupidu on küll kaua oodatud, viimased ootetunnid rongkäiku jälgides mööduvad samuti pikaldaselt. Sees kasvab ootus millegi suurema ja õiglasema järele, mis peab sündima meie laulurahva muusikakajas.

Laulupeo tule süütamine toob kohale eriliselt selge ühtekuuluvustunde. Avalaulude, “Koidu” ja “Mu isamaa mu õnn ja rõõm ” ajal on rahvas kui üks mees ning tohutu energia või sünergia süütab inimeste südamed.

Presidendi kõnest jääb meelde lause: ” Ilma laulupeota me olla ei saa.”

Tõesti, see teeb meist eestlased, et me siia koguneme sadade-tuhandete kaupa. Koguneme siia, et  olla koos ja laulda end sisemiselt vabaks kõigest, mis meie olemust takistab, kõigest, mis veab meid valele poole.

Laulukaare all. Foto:Lemme-Getter Bogatkin

Laulukaare all. Foto:Lemme-Getter Bogatkin

Esimese poolajani elab rahvas muusikale hingega kaasa. Alates kutseliste puhkpilliorkestrite repertuaarist aga toimub teatav pingelangus: laval on vaid muusikud või kutselised koorid, keda on vähem kui neljandik suurest laulukaarest,  ka vihm ajab päris suure hulga inimesi koju.

Kuulen, kuidas kritiseeritakse peoõhtu laulude valikut. Võiks olla võimsam ning üldisem, arvavad mõned. Teistele jälle väga meeldib just valitud kava.

Selle kõige keskel ning eriti R. Eespere “2 Jubilatsiooni” ajal saab mulle üks asi väga selgeks- see laul, mida endas kanname, on tähtis.  Ka siis, kui sajab vihma ja olud on kehvad, heliseb see laul meis. See laul hellitab ja juhatab, ta õpetab ja manitseb. Ta palub, et peaksime meeles seda, mis argimurede keskel sageli ununeb. Mitte seda, mida meil enam või veel pole, vaid seda, mida Looja meile juba kinkinud on, seda , mis meil olemas on. Vabadust, kodumaad, armastust, vendlust.

Rõõmsad laulupeolised

Rõõmsad laulupeolised. Foto:Lemme-Getter Bogatkin

Ning nagu kantaadi ” Laulu algus”  (muusika Veljo Tormis, sõnad Hando Runnel ) sõnad kuulajale:

/……../ ” Tahan, tahan olla, tahan laulda oma laulu.
Laulda selle maa keeles, kus minu kodu kena.
Kus on mu kätkivibud, kus on mu kiigenöörid,
helepäised lapsed üle välja jooksmas.
Leelo, leelo.

Kuulata!

Sajandi kaugusel Eestimaa randadel algas,
algas me laul,
algas me laul,
see laul.”