Avaldame sissekande Andres Herkeli ajaveebist.

Aserbaidžaanis on palju muudki huvipakkuvat kui ajakirjandusauhindade jagamine välismaalastele. Püsivat huvi pakub Aserbaidžaani roll Nabucco gaasijuhtme projektis, samuti olukord Karabahhis ja selle ümber.

Nabucco puhul on palju räägitud sellest, et Euroopa riikide huvi Gazpromile alternatiivne gaasitrass valmis saada on seda suurem, mida agressiivsem on Venemaa välispoliitika. Vene-Georgia sõja kõrval toimis eriti ergutavalt Venemaa talvine gaasitüli Ukrainaga, mis jättis hulga inimesi Euroopa Liidu idapoolsetes liikmesriikides külma kätte. Venemaa ei näidanud end usaldusväärse partnerina ja seda enam hakkas Euroopa taas mõtlema alternatiividele. Sel kuul sõlmitud valitsustevaheline lepe (Austria, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia, Türgi) on kindlasti suur samm vahepeal tolmu kogunud Nabucco-projekti elluäratamiseks.

Paljude ebakindluste kõrval on üks asi Nabucco puhul alati kindel olnud: kui Aserbaidžaan gaasi ei anna (või seda transiitmaana vahendada ei aita), siis Nabucco ei käivitu. Olen aastaid oma raportööritegevuse kõrval testinud Aserbaidžaani erinevate võimukandjate, ajakirjanike ja opositsioonitegelaste suhtumist. Kui viimased on ehk avameelsemalt entusiastlikud, siis võimukandjate suhtumine on üsna napp. Umbes selline: „Näidake meile, kus see Nabucco on, ja siis me õunte pealt vaatame, kas anname gaasi. No, kui head õunad on ja hästi makstakse, siis ilmselt anname.” Umbes selline on suhtumine ka praegu ja tegelikult ei saa sellele midagi ette heita.

Enne valitsustevahelist Nabucco-lepet jõudis Gazprom teha küll Aserbaidžaani riikliku gaasikompaniiga raamleppe, kuid asjatundjate jaoks on see pigem sümboolne lepe, mis räägib väikestest kogustest ega pruugi Aserbaidžaani Nabuccoga liitumist ohtu seada. Nagu ikka mängivad aserbaidžaanid mitmel rindel korraga.

Teine küsimus on Karabahh – veel pikema habemega lugu kui Nabucco. 17. juulil kohtusid Moskvas Armeenia president Serž Sargsjan ja Aserbaidžaani president Ilham Älijev. Ühelt poolt lõppes kohtumine viisakalt, aga teiselt poolt ilma vähimagi konkreetse tagajärjeta. Kõik meenutab justkui möödunud sügisel toimunut, kui ka Moskvas kohtuti ja Venemaa president Medvedev püüdis end näidata suure rahusobitajana. Venemaa tahab pärast Georgia sõda näidata n.-ö. pehmemat poolt, paista silma positiivselt. Iseküsimus on muidugi, kas see on siiras.

Siiski tuleb teha mõned märkused. Seekordne kohtumine toimus Karabahhi probleemi lahendamiseks ellu kutsutud OSCE Minski grupi eestvõttel ning selle taga on ühekorraga presidendid Obama, Sarkozy ja Medvedev. Alates Sargsjani presidendiks saamisest eelmisel aastal oli see koguni kuues kohtumine Älijevi ja Sargsjani vahel. Midagi toimub, sest tõenäoliselt tuleb kohtumisi veel. Kolme presidendi avaldus kõneleb Karabahhi ümbritsevate alade tagasiviimisest Aserbaidžaani kontrolli alla ja põgenike õigusest naasta. Aserbaidžaani tavaliselt ärritavast Karabahhi staatuse määratlemise referendumist libisetakse mööda palju ebamäärasema väljendiga (future determination of the final legal status through a legally binding expression of will).

Tundub, et sellised lähtekohad ärritavad seekord Armeenia kodupublikut rohkem kui Aserbaidžaani oma. Armeenias on nõutud isegi välisminister Nalbandiani tagasiastumist. Samas on majanduslikult nõrga Armeenia huvides väljuda isolatsioonist. Veel suuremas isolatsioonis on tunnustamata staatusega ja aegamisi inimestest tühjenev Karabahh ise.

22. juuli