Uus Eesti

Teema: Kirikukalender, Ligimene

Vello Salo: Palmipuude püha ja valmistumine Ülestõusmispühaks

palmipuudepyhaKirikuaasta meenutab sündmusi Kristuse ja tema rajatud Kiriku elust. Kõige tähtsamana tähistab ta aga ristiusu keskset sündmust – Kristus on surnuist üles tõusnud! Seda oma kõige tähtsamat püha tähistab Kirik õigupoolest igal pühapäeval, mis on siit saanud oma venekeelse nimegi – воскресенье, ülestõusmine.

Nii tähtis sündmus nõuab ettevalmistusaega. Kirik pühendab sellele 40 päeva aastas, „vaimuliku kümnise”, mida Eestis nimetame paastuajaks. Siis läheb ristiinimene vaimus koos oma Õpetajaga 40 päevaks „kõrbesse” – kiusatustega võitlema ja Kiusajat võitma, et Ülestõusmispüha väärikalt vastu võtta.

Paastuaja viimane pühapäev kannab nime Palmipuude püha – usklikud tervitavad palmioksi lehvitades Jeesuse, oma Kuninga saabumist, nagu seda tegi Jeruusalem aastat kakstuhat tagasi. Sellele triumfipäevale järgneb aga Vaikne Nädal, mille jooksul ristirahvas saadab oma Lunastajat ka tema kannatusteel, oma Isa tahtmist täitmas – eriti kolmel viimasel päeval: Suurel Neljapäeval, Suurel Reedel ja Vaiksel Laupäeval. Siis teeb iga kogudus kaasa viimse õhtusöömaaja, Ketsemani aia palved, piitsutamise ja pilkamise, ristisurma ning hauarahu. Sel nädalal käiakse läbi kogu Kristuse kannatuslugu ehk passioon, nii nagu selle on kirja pannud neli evangeeliumi.

Nüüd veidi lähemalt Palmipuude püha tähistamisest Lääne-Euroopa katoliku kogudustes, sealhulgas Eesti omades, mida iseloomustavad kolm riitust: okste õnnistamine, protsessioon ja kannatusloo kuulamine.
Kõigepealt saab iga osavõtja rohelise oksa (meil tavaliselt urvas pajuoksa). Vaimulik õnnistab oksi palve, pühitsetud vee ja viirukiga ning siis kuulavad kõik, oksad käes, evangeeliumi jutustust Messia saabumisest Jeruusalemma. Meile tuletatakse meelde, et prohvet Sakarja oli ammu ette kuulutanud Inimese Poja võidukat saabumist, mis oli valmistatud tema jaoks juba aegade algusest: Ole väga rõõmus, tütar Siion, hõiska, tütar Jeruusalem! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja ratsutab eesli seljas, emaeesli sälu seljas. (Sk 9:9) Jeesus viib prohvetikuulutuse täide: ta saadab kaks jüngrit emaeeslit ja sälgu tooma ning ratsutab Pühasse Linna rahva hõisete saatel: „Hoosanna, Taaveti Poeg! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna üleval kõrgel!” Evangelist Matteus tuletab meelde: See sündis, et läheks täide prohveti sõna „Ütelge tütar Siionile: Ennäe, sinu kuningas tuleb su juurde – tasane on tema ja ratsutab eeslisälu, veolooma varsa seljas.” (Mt 21: 4-9)

Kirikuisad omistavad kummalegi loomale oma tähenduse: koormakandja esindab väljavalitud rahvast, kes oli kaua kandnud Seaduse koormat, sälg aga, kelle seljas ei olnud istunud veel keegi – teisi maailma rahvaid, kes polnud veel kellelegi allunud. Nüüd, lähipäevade jooksul, otsustatakse nende kahe „rahva” saatus. Juudid põlatakse ära, kuna nad ei tunne ära ega oska vastu võtta Jeesust, oma Messiat ja Lunastajat. Nende asemele astuvad kõik muud rahvad, kes iganes usu vastu võtavad. Jumal võtab nad omaks ja teeb neist oma lapsed, oma rahva, uue Jumalarahva.

Võiks arvata, et tolle päeva varahommikul, mil Jeesus asus teele Jeruusalemma, oli ta emal suur mure poja pärast: teati ju, et vaenlased tahavad teda kinni võtta ja hukata. Kuid Kristus ei läinud Jeruusalemma kaotust, vaid hoopis võitu vastu võtma: kui ta Jeruusalemma sisenes, kuulutas rahvas ta kuningaks ning laste rõõmukisa – „Hoosanna Taaveti Pojale!” – kajas veel kaua Püha Linna tänavatel ja Templiski. See kõik sündis „väljavalitud rahvast” esindavate ülempreestrite ja variseride, aga ka Rooma keisrivõimu – „muid rahvaid” – esindavate sõdurite juuresolekul.

Pärast avaevangeeliumi kuulamist algab protsessioon, millega kogudus teeb kaasa Jeesuse sisenemise Pühasse Linna. Jeruusalema rahva eeskujul lehvitatakse oksi ja lauldakse Hoosanna Taaveti Pojale! Tegemist on väga vana kombega, mis sai alguse Jeruusalemast (võibolla juba 4. sajandil) ning on sealt levinud kogu maailma.

Protsessioon lõpeb tavaliselt kirikus, kus loetakse ette Kristuse kannatuslugu (passioon), mida kuulatakse püstijalu, palmioksad käes. Kui võimalik, esitatakse passiooni – selle päeva kõrghetke – pidulikult, mitme lugeja-laulja osavõtul.
Õnnistatud palmioks, rahu ja võidu sümbol, võetakse koju kaasa, asetatakse krutsifiksi (ristilöödud Kristuse kuju) juurde ja hoitakse seal kuni järgmise aasta Tuhkapäevani, mil see tuuakse tagasi kirikusse. Seal põletatakse oksad tuhaks ja tehakse sellega usklike laubale patukahetsuserist.

Palmipuudepüha ei saa niisiis vaadelda eraldi Kristuse kannatamisest ja ülestõusmisest, kuna kõik kolm on üksteisega tihedalt seotud. See püha näitab Kristust, Jumala Poega, kes tuleb Jeruusalemma Isa tahtmist täitma: ennast kinkima, ennast ohverdama kogu inimkonna eest.

On üsna kurb, et tänapäeva kasuahne maailm võib panna unustama rõõmu, mis tuleb andmisest, enese kinkimisest. Pahatihti kaldub mõte andmise asemel hoopis saamise ja omamise peale. Ja ometigi ei seisne meie tõeline õnn omamises, isegi mitte hingerahu omamise rõõmus. Tõeline rõõm seisneb iseenese andmises Jumalale ja ligimesele.
Kristuse minek Jeruusalemma näitab, mis on tõelise armastuse sisu. Selle nimel alandas ta iseennast ning valis kannatuste ja ristisurma tee, kuid see oli ka võidu tee ja hind. Sellega asetab ta igale inimesele küsimuse: Jumal on sulle andnud oma ainukese Poja – kui palju oled sina valmis iseenesest andma?

Paavstlik auprelaat Vello Salo on Pirita kloostri vaimulik.
www.piritaklooster.ee


Artikli aadress: http://uuseesti.ee/1308

© 2009 Uus Eesti. Kõik õigused kaitstud.