Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Arvamus / Priidu Pärna: Reisijutt õigusloome matkaradadelt

Priidu Pärna: Reisijutt õigusloome matkaradadelt

Prindi see artikkel
13. oktoober 2009

priiduparnaPriidu Pärna on Eesti Juristide Liidu president

Bundestagi valimiste ajal olin ma pikemalt Lõuna-Saksamaal, Badenis. Valimiskampaania kulges ülepingutamatult. Ei mingeid megasuuri plakateid, kõikjal eranditult naeratavad näod ja ühiskonna jaoks ei olnud probleemi ka sellest, kui need reklaamid veel ka nädal pärast valimisi üleval rippusid. Lahendamist vajavad mured ka samad mis meil ning johtuvalt ka lubadused sarnased. Kes lubavad mehr Netto vom Brutto (rohkem netosissetulekut brutopalgast) ehk maksulangetusi, teiste arvates on hea majanduspoliitika parim sotsiaalpoliitika, kolmandad arvavad, et haridus on inimõigus, neljandad lubavad maiselt kiirtee pikendamist ja kaitset ümbritseva lärmi vastu, viiendad võrdseid õigusi samasoolistele ning ei tuumaenergiale. Valimiste võitjateks peetakse jõudsalt esile tõusnud liberaale, kuigi enim hääli saavad konservatiivid. Sünnib must-kollane koalitsioon, milline peab nüüd mandaadiga rahvalt saadud pante lunastama hakkama.

Siiski jääb valimiskampaaniast ühise joonena silma mure kodaniku- ja inimõiguste tuleviku pärast. Terrorismivastases võitluses ei tohi inimeste vabadus esimene ohver olla. Kodanikud ei ole riigi eestkostealused. Saksamaa vajab uut andmekaitseseadust. Pangasaladuse hoidmine tuleb taastada. Ei internetitsensuurile ja kodanike elektroonilise andmeside varjatud jälgimisele. Kui selline olukord on tekkinud Saksamaal kui Euroopa ühel tunnustatuimal õigusriigil, siis on asi kehva. George Bushil oli õigus, kui ta ütles, et maailm ei ole pärast 9/11 enam endine. Kahjuks oleme me ise sellele palju kaasa aidanud, ehitades üles õiguskorra, kus eksisteerib üha rohkem piiranguid ning salatsemist. Hullem on see, et sellega võib harjuda. Nagu kala, kes on kasvanud akvaariumis, ei tea, et kusagil laiuvad ookeanid, ei tea ka inimene, kes elab raudse eesriide taga, et teisel pool laiuvad rohelised aasad ja taevas sõuavad valged pilved.

Eesti õigussüsteem sai oma tuleristsed aprillirahutuste ajal ja järel. Politsei valmisolek ja volituste piisavus sai järgi kontrollitud ning kitsaskohad tulid välja. Sama kehtib karistusõiguse koosseisude definitsioonide arusaadavuse ja rakendatavuse osas. Kriis tõi paljude inimeste teadvusse taas vajaduse riigi kui organisatsiooni järele, sest olid ju paljud majanduslikult headel aegadel hakanud arvama, et saavad ka ise kõigega hakkama. Kohtusüsteem on tänaseks läbihekseldanud kõik süüasjad ja absoluutne enamus sai ka teenitud karistuse. Tuleb ühineda riigiprokuröri rahuloluga, et kohtud ei väljunud nende protsesside raames väljakujunenud menetluspraktikast, hoolimata välisest tuntavast avalikkuse survest. Kohtuvõim on näidanud Eestit õigusriigina ja see laseb rahulikumalt hingata, sest topeltstandardite kehtestamine oleks õigusriigi surm. Benjamin Franklin on tabavalt öelnud: kes eelistab julgeolekut vabadusele, kaotab varsti mõlemad.

Erakordsed sündmused on nagu aadrilaskmine, pärast mida on organism tervem kui varem. Iga peremees vaatab pärast raju, mida tuleks pärast tormi parandada või ümber ehitada. Nende kohenduste raames ei tohi, nagu Ida-Euroopas kombeks, kalduda teise äärmusse. Presidendi poolt väljakuulutamata jäetud nn aprillirahutuste pakett võib olla kantud headest kavatsustest, kuid defineerimata õigusmõistete tõttu kujutab ohtu, kui sellise seaduse rakendamine satuks tulevikus valedesse kätesse. Tuletame meelde Saksamaad ja Euroopat kolmekümnendatel aastatel, kus võimule tulid poliitilised jõud, järgides kõiki konstitutsioonilisi reegleid ja seadustega lubatut. Detailidega tegelemise asemel ei ole riik suutnud kümne aasta jooksul kehtestada korrakaitseseadust, mis paneb avaliku korra kaitse abinõud süsteemselt paika, hoolimata neid rakendavast ametkonnast.

Muret tekitab minus kasvav surve kõike kriminaliseerida, 1. juulil jõustunud liiklusseaduse muudatused on “hea” näide. Väliste tunnuste põhjal joobes olemine võib tuua kaasa kuni kolme aasta pikkuse vangistuse ja siin on loobutud kriminaalkaristusest üksnes korduva õigusrikkumise puhul. 2008. aasta seisuga oli Eestis kokku ligi 200.000 isikut, kellel oli kehtiv või kustunud kriminaalkaristus, mis teeb ligi 15 protsenti elanikkonnast. Hirmuäratavad numbrid, kus iga seitsmes tänaval vastutulev isik on kriminaalmenetlusest läbi käinud. Kriminaalkaristus kui riigi äärmuslik abinõu devalveerub ja seda ka inimeste endi silmis. Elame kurjategijatest ümbritsetud ühiskonnas. Oleme “ära rikkunud” paljude isikute CV-d kogu eluks, sest kriminaalkaristus mõjutab hilisemat elukutsevalikut, töövõimalusi, reisimist. Peame sellise pillamise üle järele mõtlema. Vaevalt et pereisa iga lapse pahateo eest viimast keldrisse luku taha paneb, enamasti aitab ka noomimisest, taskurahast ilmajätmisest või nurkapanekust.

Ka praegune majanduskriis on põhiseadusliku korra proovikivi, kus pannakse surve alla ühiskonna võime hakkama saada sotsiaalsete probleemidega. Põhiseaduse järgselt peab riik toimima ka sellise kriisi ajal sotsiaalriigina ning tagama põhiõigusena garanteeritud riigi abi puuduse korral ja perekonna kui ühiskonna aluse kaitse. On huvitav vaadata, kuidas inimeste jaoks ei ole konstitutsioon enam pelgalt riigiarhitektuuri käsitlev dokument, vaid nende põhiõigusi tagav dokument ning peab praegusel ajal pakkuma kaitset ka riigi enda omavoli vastu. Ja sellele omavolile julgetakse vastu hakata. Põhiseaduslikud väärtused nagu õiguspärase ootuse põhimõte ja riigi käitumise ennustatavus õigusloomes peavad kehtima, hoolimata väljas valitsevast ilmast. Käibemaksu muutmine paaripäevase etteteatamisega ei ole ainus parlamendi praak. 1. jaanuaril jõustusid tsiviilkohtumenetluse seadustiku olulised ja läbivad muudatused, mis avaldati Riigi Teatajas sisuliselt vana-aasta õhtul.

Inimesed on tegelikult oma loomult alalhoidlikud ja armastavad stabiilsust. Siis ei peaks ka seadusandja kodanikke pidevalt traumeerima seaduste muutmisega ja uute seadustega. Vahepeal juba tekkis õnnis tunne, kui ajalehed kirjutasid, et parlament kannatab tööpuuduse all. Oleks ju tore, kui Riigikogu põhitöö oleks eelarvearutelule kui aasta tähtsaimale eelnõule keskendumine. Kurb on vaadata, kui ametisse astunud minister või eneserealiseerimise all kannatav ametnik leiab, et ainus lahendus probleemidele on muuta seadust või koostada uus. Kui kümne aasta jooksul on samas valdkonnas juba kolm seadust välja töötatud, siis on ikka rumalate inimestega tegu olnud.

Seadusandlikule korrale on ohuks muutunud seadusandja ise. Siin Saksamaal olles näed, kuidas seaduse rakendamiseks otsitakse abikonstruktsioone, teooria loob normidele seletust ning kuidas kohus asjad paika loksutab. Seadusandja sekkub vaid juhul, kui kohtupraktika läheb “vales suunas” või kui kehtiv õigus on praktikast kaugenenud sel määral, et ei saa enam rääkida kirjutatud õiguse, vaid case law kehtivusest. Meie üks riigikohtunik on tabavalt öelnud, et “seadust lugedes peab ikka möistust ka olema”. Meie seadusloomele on ajalooliselt omane abstraktsus, et normi saaks kohaldada võimalikult erinevate olukordade lahendamisele. Ebakompetentsete õigusloome kogemusteta asjameeste viljeletav kasuistlik õigusloome praktika on hukatuslik nõiaringis käimine. Põhjendamatu uue seaduse kehtestamine või selle oluline muutmine on lugupidamatuse avaldamine kohtuvõimu suhtes, sest kogu senine kivihaaval laotud kohtupraktika läheb allavett ning kõik algab uuesti.

Muidu on siin tore. Sooja on päeva ajal veel kahekümne kraadi ringis ning mäeküljed hakkavad vaevalt kollendama. Badenimaa veiniaedades käib viinamarjakoristus ja saak on üle aastate väga hea. 3. oktoobril, Saksamaa taasühinemispäeval ning Berliini müüri langemise 20. aastapäeval ei näinuid ma lehvimas ühtegi must-punast-kollast trikoloori, küll aga palju rõõmsaid inimesi Keiserstuhli matkaradadel ja hasartseid mehi biergartenites Bundesliga mängu vaatamas.

Tervitused Schwarzwaldist.