Uus Eesti

Teema: Arvamus, Vaimulik mõtisklus

Õp Walter Johanson: Inimkehade saladused

walterjohansonWalter Johanson on E.E.L.K. Vancouveri Peetri koguduse õpetaja

Tallinnas Solarise keskuses avatakse peagi näitus „Inimkehade saladused”, kus eksponeeritakse plastineeritud surnukehi, mis on seatud mitmesugustesse erinevatesse poosidesse, illustreerimaks inimorganismi ehitust. Inimkehadest tehtud eksponaadid on rändnäitusena jõudnud paljudesse kohtadesse üle kogu maailma. Näitus tõstatab küsimuse inimväärikuse kohta.

Järgnevad tähelepanekud põhinevad varasematelt näitustelt kogutud muljetel.

Eksponaatide valmistamiseks kasutatud surnukehad on pärit Hiinast. Need on renditud Hiina meditsiiniülikoolilt, mis omakorda sai need Hiina politseilt. Tegemist on nimelt surnukehadega, mille vastu surnu lähedased ei ole huvi tundnud ega neid tagasi nõudnud.

Vaatamata väljareklaamitule õpetab „Inimkehade saladuste” näitus eelkõige seda, kuivõrd lihtne on teisi inimesi dehumaniseerida. Surnuid dehumaniseerides võime väga lihtsalt teha sedasama ka elavatega.

„Inimkehade” näitus paneb muretsema. Kirik on alati inimkeha väärtustanud, uskudes, et see on „loodud Jumala näo järgi” (1Mo 1:27). Katoliku Kiriku Katekismus ütleb, et „inimese väärikuse alus on see, et ta on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks”, ning et „iga inimene ei ole lihtsalt miski, vaid keegi.” (357)

Kiriku õpetuse eesmärk ei ole kaitsta mitte üksnes elu selle erinevates staadiumides, vaid arvestada ka surnutega ning järgida, et nende kehi koheldaks vastava hoolitsuse ja väärikusega. Kiriklikud matusetalitused ja kiriku hoole all olevad surnuaiad väljendavad selgelt kiriku sellekohast arusaama.

Kirik ei leia selles iseenesest midagi taunimisväärset, kui „Inimkehade” näitusel eksponeeritaks surnukehi üksnes hariduslikel eesmärkidel. Kirik on läbi aegade toetanud surnukehade kasutamist meditsiiniteaduses. Paljud religioossed kogukonnad julgustavad oma liikmeid annetama surnukehi teaduslikeks uuringuteks.

Lisaks demonstreerib osa näitusest halbade toitumisharjumuste, puuduliku füüsilise treeningu ja tervistkahjustava elustiili (suitsetamine, alkoholi liigtarbimine jne) tagajärgi, millest on igaühel midagi õppida.

Head kavatsused ei õigusta siiski ebamoraalseid abinõusid ning „Inimkehade” näituse puhul tekib palju küsimusi seoses inimväärikusega ja austusega inimkeha vastu.

Eksponeeritavad surnukehad omastati, plastineeriti ja pandi näitusele surnute perekonnaliikmetelt selleks luba taotlemata. Ehkki kirik on pikka aega toetanud surnukehade annetamist teadusliku arengu heaks, on seda alati saatnud moraalne seisukoht, et sellised annetused peavad toimuma ausal ja kõigi osaliste teadlikul kokkuleppel.

Plastineerimine on protsess, mille käigus asendatakse värske surnukeha vedelikud ja rasvad polümeersete materjalidega. See võimaldab keha säilitada ja eksponaadina kasutada.

Nagu öeldud, on näitusel kasutatavad surnukehad pärit Hiinast – maalt, mis on kuulus inimõiguste rikkumise poolest. Ehkki näituse organiseerijad on väitnud vastupidist, on siiski väga raske kindlaks teha, kas nende surnukehade puhul on olnud tegemist inimõiguste rikkumisega või mitte.

Juhul kui need kehad ei kuulu poliitiliste repressioonide ohvritele, pärinevad need tõenäoliselt Hiina vaese elanikkonna seast. Vaesus ei tühista õigust surnukeha väärikale kohtlemisele.

Näitusel võib näha ka erinevates arengustaadiumides looteid, millel on mitmesugused sünnidefektid. Ka seda võib käsitleda täiesti legitiimse väljapanekuna, mis edastab elujaatavat sõnumit.
Eksponaadil, mis näitab lahtilõigatud emakas olevat inimlast, võib külastajatele olla väga võimas mõju, tuletades neile meelde elu reaalsust. Teiste sõnadega, kui noortel naistel oleksid kõhu peal aknad, nii et nad saaksid näha omaenda üsasse, kahaneks abortide arv drastiliselt.

Loodete päritolu probleem aga jääb. Loodete teadmata päritolu ja Hiina kurikuulsa kohustuslike abortide poliitika tõttu on väga keeruline kindlaks teha, kas need looted on saadud seaduslikul teel. Veelkord, õilis eesmärk ei pühitse ebamoraalseid abinõusid.

Surnukehade eksponeerimine, sageli veidrates poosides, võib jätta mulje, et surnud inimkeha võib panna väljanäitusele, rahuldamaks kellegi tühja uudishimu või pakkumaks meelelahutust. Vaatajad võivad nendesse eksponaatidesse suhtuda eelkõige kui meelelahutusse, samamoodi nagu 19. sajandi karnevalil, kus rahvale näidati kummalisi või puudega inimesi, ja mitte näha neis teaduslikke objekte. „Inimkehade saladused” on kasutaotlev näitus, mis võib päris kindlasti luua mulje, et inimkehi on kasutatud pigem materiaalset kasu taotleval kui teaduslikul eesmärgil.


Artikli aadress: http://uuseesti.ee/22705

© 2009 Uus Eesti. Kõik õigused kaitstud.