Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Arvamus / Iivi Anna Masso: 20 aastat hiljem – vanad ja uued müürid

Iivi Anna Masso: 20 aastat hiljem – vanad ja uued müürid

Prindi see artikkel
9. november 2009

iiviannamasso1-164x300Iivi Anna Masso on politoloog

Berliini müüri murdumisest ja 1989 revolutsioonist, mis vabastas idapoolse Euroopa aastakümneid kestnud nõukogude impeeriumi mõjuvõimust, on kirjutatud palju. Peatähelepanu on põhjustel ja tagamaadel, sellel, mis võimaldas nii tohutu muutuse suhteliselt veretult, suhteliselt lühikese aja jooksul. Müürijärgsest maailmast, eriti sellest, kuidas demokraatiad suhtestuvad autoritaarsete jõududega pärast külma sõja ideoloogilise vastandumise lõppu, on räägitud tunduvalt vähem.

Tänaseks ollakse üpris üksmeelsed, et Fukuyama optimism “ajaloo lõpu” suhtes oli ennatlik ning et liberaalse demokraatia võidukäiku maailmas pole niipea ette näha. Mõnevõrra on räägitud ka sellest, et turumajandus ja demokraatia ei käi tingimata käsikäes, nagu aastatuhande lõpus loodeti. Timothy Garton Ash, kes on nimetanud 1989t “Euroopa ajaloo üheks parimaks aastaks”, on kasutanud mõistet “autoritaarne kapitalism”, kirjeldamaks riike, mis on siirdunud turumajandusse, kuid mitte demokraatiasse. Sellest, kuidas vähem ideoloogiline autoritaarsus suhtestub demokraatliku maailmaga ning mõjutab meie endi väärtusi ja valikuid, on kõnelenud president Toomas Hendrik Ilves, kuid seda teemat on laiemalt käsitletud veel kahetsusväärselt vähe.

President Ilvese sõnul aitasid külma sõja ideoloogilised vastuolud poliitika ärisuhetest lahus hoida; seoses vastuolude hägustumisega on künnis autoritaarsete mõjude pääsemiseks demokraatliku maailma poliitikasse madaldunud. See annab end tunda muuhulgas energiapoliitika ja rahvusvaheliste suhete valdkonnas, kuid puudutab sedagi, kuidas me suhtume demokraatia põhiväärtustesse nagu inimõigustesse ja sõnavabadusse, ja seda mitte ainult autoritaarsetes välisriikides, vaid ka omas kodus. Pärast müüri murdumist on autoritaarsed jõud hakanud oma võimu tugevdamiseks ja kriitikute vaigistamiseks enam kasutama lääne enda vabadusi ning institutsioone – liikumisvabadust, vabakaubandust, äri ja õigussüsteemi. Lääne poliitikute ja ärimeeste künnis koostööks autoritaarsete jõududega on madalam, kui viimased ei esinda totaalset ideoloogilist vaenlast. Valmidust kompromissideks väärtuste arvel kasvab.

Kui tsensuuri enam ei vajata

Tänase Euroopa väljakutsed vabaduse väärtustele ei tule tingimata väljastpoolt Euroopat ega selle endisest müüritagusest osast. Oktoobri alguses nähti demonstratsioone sõnavabaduse kaitseks Roomas, mis on mitte ainult “vana” Euroopa riigi pealinn, vaid ka euroopaliku õigusriigi häll. Põhjuseks on Itaalia peaminister Silvio Berlusconi katsed lämmatada sõnavabadust – lisaks sellele, et ta kontrollib suurt osa riigi telemeediast, on ta kaevanud laimusüüdistustega kohtusse maa suurimad ajalehed enda vastu suunatud “solvava” ja “kahjustava” kriitika eest. Berlusconi toiming on inspireerinud termini “berlusconi-ism”, mida Poola mõtleja Adam Michnik kirjeldab kui “äri, poliitika, meedia ja maffia koalitsiooni”. Huvitaval kombel aitavad avatud ühiskonna seisukohalt kahtlasele seaduslike ja kriminaalsete eluvaldkondade lõimumisele kaasa avatud piirid, mille üle ei valgu ainult vabaduse ideaalid, vaid ka autoritaarsed huvid ja korruptsioon.

1989 revolutsiooni tulemusel vabanes meie geograafiline piirkond ning suurenes vabade riikide suhtarv maailmas, kuid paljud maailma riigid on endiselt vabadusest kaugel. Paiguti tundub lääs tingivat vabaduse ideaalidest müüri murdumise järel rohkem kui varem. Euroopas on palju arutatud näiteks islamiäärmusluse mõju sõnavabadusele, mis on toonud teokraatiate vabaduspiiranguid vabasse maailma. Salman Rushdie tapmiskäsk ajatolla Homeini poolt langeb ajaliselt sametrevolutsiooniga kokku, ja selle tagajärjel on lääs õppinud end ise usuasjus tsenseerima. Raamatuid jäetakse avaldamata, teatritükke esitamata ja pilte korjatakse näitustelt, põhjuseks mitte niivõrd hirm äärmuslaste vägivalla ees kui pelgus “solvata”. Tulemuseks on pahatihti Euroopa uute vähemuste vaigistamine: erinevalt omal ajal N. Liidust põgenenud dissidentidest pole teokraatiaist põgenenud inimestel enam võimalust vabaduses oma taustakultuuri mänglevalt ja kriitiliselt vaadelda.

Samal ajal näeme siinsamas Euroopast piiri ääres endiselt inimõiguste trööstitut eiramist. Venemaal veedeti äsja Anna Politkovskaja mõrva kolmandat aastapäeva, tapjast aga pole jälgegi. Sel aastal on tapetud inimõiguslaste ja ajakirjanike nimekirja lisandunud Stanislav Markelov, Natalya Estemirova ja Zarema Sadulayeva, ja mõrtsukad jäävad ikka tabamata. Vene analüütik Irina Pavlova räägib uus-stalinistlikust õhkkonnast, kus massimõrvade ja Gulagi asemel piisab teatud “ohtlike” inimeste elimineerimisest, et ülejäänuid hirmutada. Samas puhastab Venemaa Stalini mainet ning kriminaliseerib “valesid” ajalootõlgendusi.

Kui autoritaarsed võimud kasutavad ebameeldivate inimeste vaigistamiseks tsensuuri ja vägivalda, siis Euroopas toimub sama asi tsiviliseeritult kohtuprotsesside teel. Inglise kohtud on lausa kuulsaks saanud “laimuturismi” poolest, seal on raha eest ebamugavate tõepaljastajate vastu “õigust” saanud võimumehed araabia šeikidest ukraina oligarhideni. Enesetsensuur toimib ka puhtalt majanduslikel ajenditel: laimusüüdistuste tõrjumine osutub väiksematele lehtedele nii kalliks, et nad parem jätavad “ohtlikud” teemad vahele. Laimusüüdistuste absurdsusel pole piire: Venemaal kaebas Stalini lapselaps Jevgeni Dzhugashvili Novaja Gazeta kohtusse tema vanaisa mälestuse väidetava laimamise eest; putinistlik noorsoo-organisatsioon Naši on kaevanud kohtusse lääne lehti, mis on kirjutanud sellest, kuidas nad on kodumaal ajakirjanikke survestanud ja ähvardanud.

Ärihuvid ideoloogia asemel

Et autoritaarsed sulid kasutavad lääne õigussüsteemi kriitikute sõnavabaduse piiramiseks, on irooniline, kuna see õigussüsteem on loodud just isikuvabaduste kaitseks muuhulgas riigi meelevalla vastu. Kuid vabadusele võivad saatuslikuks saada ka ärihuvid, mis samuti kuuluvad igati normaalselt turumajandusliku vaba ühiskonna juurde. Paraku võivad needki põimuda autoritaarse või korrumpeerunud võimu kapriisidega arvamatul moel.

Nii näiteks hoolitses meediakontsern Condé Nast selle eest, et talle kuuluva GQ-ajakirja septembrinumbrit ei turustatud Venemaal, sest numbris oli kriitiline artikkel Venemaa salapolitseist. Artiklit ei tõlgitud vene keelde, seda ei reklaamitud kaanel ega pandud internetti. Põhjuseks polnud niivõrd otsene hirm ametivõimude reaktsiooni ees kui soov olla pahandamata reklaamijaid, kes on Venemaal pahatihti riigivõimuga seotud. Ärihuvidest on motiveeritud ka tehingud, kus lääne ettevõtted osalevad autoritaarsete riikide kodanike kontrollimise või tsenseerimise protsessides: näiteks kõrgtehnoloogiaettevõtted, mis toodavad ja müüvad internetikasutajate monitoorimise programme või otsingumasinad, mis rakendavad valitsuste tellitud tsensuuri.

Pärast raudset eesriiet, kui vabakaubanduse vilju maitsevad ka need, kes demokraatiast palju ei pea, on ka demokraatlikul maailmal raskem järge pidada, millal äri läheb üle poliitikaks. Nord Stream on meie kandis ilmekas näide sellest, kuidas see, mida ühed nimetavad puhtalt äriks, on teiste jaoks poliitika. Vahe hämardumisest kõneleb seegi, et Soomes on võõrriigi huve esindava äriettevõtte esindajat edutatud Euroopa Liidu presidendiks, eirates täiesti ärihuvide ja poliitika mitmekihilist segunemist sel juhul.

20 aastat pärast müüri langemist oleme näinud, et müüre ja eesriideid võib püstitada ka ilma betooni ja okastraadi abita. Sestap on nüüd enam kui varem põhjust küsida endalt ikka ja jälle, millised kompromissid on aktsepteeritavad ja millised väärtused müüdavad, ja milline hind heade äritehingute või lihtsalt sõprussuhete eest on ehk liiga kõrge.

Et Euroopa pole oma väärtusi päris “Berlusconi-ismi” altarile ohverdanud, näeme EL otsusest anda Sahharovi mõttevabaduse preemia Venemaa kodanikeühendusele Memoriaal ja Nobeli kirjanduspreemia andmisest Herta Müllerile, kelle looming valgustab kriitiliselt Rumeenia totalitarismi. Ehkki vabade ühiskondade keerulisem suhe autoritarismiga müürijärgses Euroopas ja maailmas on paljuski veel läbi arutamata, on sõnavabaduse uutest piirangutest olnud juttu ning nende vastu on ka protestitud.

Tänapäeva vabas inforuumis on ka uusi ohte, mis ei liitu otseselt vägivaldse ega majandusliku survega. Kui meid raudeesriide taga vaevas info vähesus, siis nüüd tekitab selle paljusus infomüra, millest on vahel raske tõeteri välja noppida. Võrku mahub lisaks infole nii valet, võltsinguid kui ka laimukampaanjaid, mille vastu tavainimesel on raskem võidelda kui rahakatel oligarhidel asjaliku kriitika vastu. Kui nõukogude ajal vaatas desinformatsioon ja propaganda meile vastu ametliku meedia veergudelt, siis nüüd võistleb see tõsiseltvõetava infoga vabas inforuumis. Meedia tarbija vajab endiselt kriitilist meelt, mida meil, kes kasvasid üles infot ridade vahel otsides, peaks vanast ajast leiduma. Et eraldada sisukat sõnumit valest või niisama plärast, on see oskus taas kulda väärt.

07.11.2009

Foto: Jussi Aalto