Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Usk ja vaimsus / Maailmausundid / Täna on Esimene Jõulupüha. Avaldame Eesti kirikujuhtide läkitused Jõuludeks ja uueks aastaks

Täna on Esimene Jõulupüha. Avaldame Eesti kirikujuhtide läkitused Jõuludeks ja uueks aastaks

Prindi see artikkel
25. detsember 2009

BetlehemAvaldame siinkohal Eesti Kirikute Nõukogu, Rooma-Katoliku Kiriku Apostelliku Administraatori Philippe Jourdan’i, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder’i, Eesti Piiskopliku Metodisti Kiriku superintendent Taavi Hollmani, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu president Meego Remmeli ja Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskopi Ago Lilleoru läkitused Jõuludeks ja uueks aastaks.

Eesti Kirikute Nõukogu JÕULULÄKITUS 2009

„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“

Johannese evangeelium 3:16

Armsad kaasmaalased!

Kristlased kõikides maades valmistuvad pühitsema Õnnistegija sünnipüha. Jõulud koosnevad kolmest etapist, mis kõik on ühtviisi tähtsad ja väärivad tähelepanu.

Jõulupühadeks valmistume mitu nädalat. Lapsed õpivad jõulusalme, vanemad otsivad jõulukingitusi. Kõik on põnevil ja ootavad. Ettevalmistusaega vajame, et puhastada ennast ihu ja hinge poolest vastu võtma Kristust. Kirikulaulus öeldakse: „Nii elevil, nii rõõmus on täna linn ja maa. Me valmis vastu võtma Sind Õnnistegija.“

Peatume jõulusõime ees. Vaatamata sellele, et Maarjal ja Joosepil ei olnud ruumi inimeste juures, sünnib aja täis saades ometi Kristus. Petlemmas on näha imelist valgust ja kõlab ingli kuulutus – teile on täna sündinud Õnnistegija. Maailm ei ole enam endine, Jumal on andnud armastuse kinnituseks oma Poja ja ükski, kes Temasse usub ei pea enam hukkuma, vaid saab pärida igavese elu. Kristuse tulek ei pannud alust mitte ainult ajaarvamisele, vaid tõi ka uue tunnetuse ja elava usu. Praegu on paljudel inimestel majanduslikult raske ja nad ei saa jõule pühitseda nii suure toredusega, nagu veel mõned aastad tagasi. Kutsume üles tähele panema neid, kellel on puudus. Tuletame kõigile kaasmaalastele meelde, et suuremad kui majanduslikud väärtused on hingelised väärtused ja tõelise jõulurõõmu saame siis, kui teeme rõõmu ligimesele, kellel on raske.

Meid kutsutakse minema kõike maailma ja kuulutama Kristust. On loomulik, et kui oleme kogenud midagi head, soovime seda jagada teistega. Jõuludes meile osaks saanud Jumala armastuse sõnum on väärtus, mida edasi anda. Eestimaal on veel neid, kes ei ole kogenud Jumala armastust. Kristluse olemusse kuulub liikumine. Kogu universumis on alaline liikumine. Nii kutsub ka Issand meid liikuma edasi ja nägema igas sammus ja hetkes väärtust. Tänapäeval kurdavad inimesed selle üle, et neil on kiire. Nad soovivad kiiresti jõuda sihtkohta. Kirik on kõikidel aegadel väärtustanud teel olemist. „Mina olen tee ja tõde ja elu,“ ütleb Kristus. Kutsume jõulu eel, jõuluajal ja peale jõule valima oma elus selline tempo, et meil oleks aega elada väärikalt iga hetke, tunda rõõmu Jeesusest kui jõululapsest ja üksteisest vendade ja õdedena.

Jõuluvalgust soovides ja kiriku, maa ja rahva ning kogu maailma eest paludes

Eesti Kirikute Nõukogu

2009. Issanda aastal, Tallinnas

*     *     *

Piiskop Philippe Jourdan’i LÄKITUS EESTIMAA KATOLIIKLASTELE

Armsad vennad ja õed !

Veelkord seisame sel aastal täis lootust ja rõõmu selle Lapse ootusel, kes oli ka Jumal. Ta on tõeline Jumal, tõeline inimene, perfectus Deus, perfectus homo, nagu õpetab meile Kirik, aga Ta ootab meie armastust, meie õrnust, nagu iga väike laps ootab oma ema õrnust.

„Ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirikust, täis armu ja tõtt“ ütleb tulevast lapsest Evangelist Johannes (Jh 1:14)

Mõned päevad tagasi lugesin ühest artiklist sõnu, mis on minu meelest täiesti valgustavad: „tänapäev inkubeerib relatiivsust (…) Tõde, nagu muide ka pühaduse mõiste, on suure osa inimeste jaoks muutunud suhteliseks. Tõega ja pühadusega, leiavad nad, võivat suvaliselt, ükspuha mismoodi ümber käia. Popp on olla üle kõigest sellest, mis midagi tähendas eelmistele põlvkondadele“ (Enn Soosaar, Postimees 21.11.2009a).

Ma lisaksin sellele arvamusele, et üks väärtus on tõesti muutunud absoluutseks: vabadus. Sellega ei tohi küll nii ümber käia. Vabadus rääkida, kirjutada, arvata, vabadus üle astuda reeglitest ja kommetest ja traditsioonidest, vabadus tõe olemasolu eitata, vabadus pühadusest loobuda, vabadus oma abielust, oma perekonnast ja isegi oma soost loobuda, vabadus õnnest loobuda, kui ma tahan. Ja inimene sulgub vahel tõelisse nihilismi. Talle tundub, et kõik see, mis on hea, ähvardab tema vabadust, sest see on hea ja ta peaks otsima seda, mis on hea, aga ta ei salli, et keegi või miski näitaks talle, mida ta peaks tegema või otsima.

Kõik ähvardab vabadust, sest kõik paistab vabadust piiravat. Kui me oleme nii kaugele läinud, kas ei ole siis aeg endasse süüvida ja mõelda: „Kas probleem ei ole pigem minu sees? Kas ma olen leidnud tõelise vabaduse? Või kas olen, vastupidi, seadnud endale põhiväärtuseks näilise vabaduse? Millegi, mida me nimetame vabaduseks, aga mis ei ole tõeline vabadus“. Kui ma autot juhin, kas olen siis tõesti vaba sõitma otse kraavi, sest mulle ei meeldi, et tee keerab vasakule või paremale? Või huvitab mind pigem tõeline vabadus järgida teed ja jõuda turvaliselt eesmärgile?

Kas Kristus ei ole meile öelnud: „Tõde teeb teid vabaks“ (Jh 8, 32); ja veel: „Mina olen Tee, Tõde ja Elu“. Tema küll ei näita meile sellist vabadust, mis astuks sõtta kõikide teiste väärtustega. Kui Kolumbus otsustas läände purjetada, sinna, kuhu teised ei julgenud minna, tõestas ta sellega, et ta oli teistest vabam. Aga tema vabadus ei ammendunud ookeani vetesse, ta avastas Ameerika, ta alustas uut maailma. Kui vabadus ei ehita, siis ta sureb. Kui ta ei avasta, siis ta kaob.

Me peame olema uue vabaduse avastajad. Selline vabadus, mis ehitab, mis ravib meie maailma kõikidest kriisidest, mis ei vaju individualismi ja relativismi vetesse. Ma julgen öelda, et see on Jumala laste vabadus. Olen sügavalt veendunud, et see on meie suurim lootus, lootus ravida meie maailma. Milline on see maailm, kus ainukene viis rahu saavutada on valmistuda sõjaks ja minna kaugele maale sõdima? Paistab, et areng ja tehnoloogia saavutab meile kõik, välja arvatud rahu.

Meie, kristlased, ei ole välja sureva liigi viimased esindajad. Oleme mingil moel nagu Kolumbus. Me asume teele kogu inimkonna eest ja läheme avastama rohkemat kui Ameerikat – Kristust ennast ja seda rahu, mida ainult Tema saab anda inimese hingele – ja avama teed Tema juurde teiste jaoks. Sest me vajame rahu. Ilma rahuta ei saa rahvad areneda ega inimene kasvada. Vaatamata kristlaste puudustele ja pattudele, mis alati teisi šokeerivad, on üks asi kindel: ilma Jumalata ei leia ükski inimene seda rahu, sest ainult Tema annab meile jõudu vaadata igat ligimest, sugulast või kolleegi, kui venda või õde.

Kallid vennad ja õed, paistab, et meie ajal on eriti abielu ja perekond ja selle väärtustamine meie kätes. Ma mõtlen eriti abielulahutuse ja vaba-abielu peale, aga samuti katsetele laiendada abielumõistet tegudele, mis ei vasta Jumala plaanidele abielu jaoks. Abielu ja perekond on peamine objekt, mida me peame oma elu jooksul ehitama. See, et teatud hetkel ahvatleb meid midagi muud, mingi teine vabadus, ei tähenda, et me saame sellise vabaduse peale midagi ehitada, ei tähenda isegi, et selline vabadus on üldse vabadus. Ja kui sellised probleemid on meie elus juba esinenud – probleemid, millest ei ole alati kerge välja tulla –, siis Jumal, armastava aga nõudliku Isana palub, et me leiaksime julguse nimetada seda oma probleemiks, mitte oma vabaduseks. Siis võtab Ta meie probleemid ja mured enda peale.

Usaldagem oma perekond ja abielu Naatsareti Püha Perekonna eestkostele.

Soovin Teile kõigile õnnistatud Advendi- ja Jõuluaega, koos Jeesuse, Maarja ja Joosepiga.

Tallinnas, 1. detsembril 2009. a.

+ Philippe Jourdan

*     *     *

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi LÄKITUS JÕULUPÜHADEKS JA UUEKS AASTAKS 2010

Jõuluevangeelium räägib, et karjased teatasid sõnumist, mis neile oli räägitud Taaveti linnas sündinud lapse kohta ning kiitsid ja ülistasid Jumalat kõige eest, mida nad olid kuulnud ja näinud. (Lk 2:17,20)

Kristuse sünnis peitub võimas liikumapanev jõud. See on Jumala enda missioon – missio dei – tema sekkumine maailma ja inimellu. Jumala missiooni ei saa piirata vaid loomisaktiga. See kätkeb endas armastava Jumala hoolitsust oma loodu eest, lepitust, lunastust ja pühitsust.

Meis igaühes peitub igatsus Jumala puudutuse järele, sest kokkukuuluvus Jumalaga on osa meie identiteedist. Isegi siis, kui me seda sõnastada ei oska, tajume Jumalata elu poolikust ja jõuetust, Jumalast kaugenenud maailma sihitust ja pimedust. Kurjuski võib siin osutuda appikarjeks.

Jõulusõnumi sisu on sama kui kahetuhande aasta eest. Jõulude imelisus, rõõm ja rahu tähendab seda, et Jumal meidki oma missiooni kaasa haarab. Meilegi antakse ülesanne olla osaline kogu loodu uuenemises, olla suurte muutuste töörist. Jumala armastusest süüdatud süda sütitab teisigi.

Vaimustus ja visadus selle teostamisel, mida teame hea ja õigena, mida Kristuse valgus nähtavaks teeb, lõhub murede müürid ja sulatab inimsuhete jää. Mida suuremad on ideaalid, mida kõrgem mäetipp, seda enam pühendumist ja energiat vajame. Kui aga jõululapsel on meie südames ase, ei tule sellest puudust.

Johannese esimeses kirjas öeldakse, et see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas (1Jh 4:4). Teades, et Jumalaga koos on kõik võimalik, suudame igal päeval hoida kõrgel oma usupõhise optimismi lippu. Jõulud on missiooniliikumine, mis ei tohi sumbuda argipäeva hallusse ja ühiskonna apaatsusse.

Tõstkem sõnum, mida siin jagatakse, taas oma kogukonna moraalseks keskmeks. Üheskoos suudame seda, teades, et oleme osa Jumala missioonist ja igal kristlasel on siin liidriroll. Tõstkem piibliraamat tagasi aukohale kodulaual, lugegem Jumala Sõna nii üksi kui perega, kõnelgem Kristusest sõprusringis ja avalikkuses.

Karjased ei piirdunud vaid teate edasiandmisega. Kõnekam on nende muutunud eluhoiak: nad kiitsid ja ülistasid Jumalat! Mida enam suudame rahvana kiita ja ülistada Jumalat, leida ja omaks võtta tema headust, seda paremaks ja õnnelikumaks muutume. Jõuludel on selleks jõudu!

Õnnistatud jõulupühi ja uut aastat soovides

Andres Põder

Peapiiskop

*     *     *

Eesti Piiskopliku Metodisti Kiriku superintendendi JÕULULÄKITUS

Taaskord oleme astunud aega, mil tähistame Kristuse sündi inimeste maailma. Meenutame Tema tulemist kui valguse saabumist pimedusse – Ta tuli, Tõeline Valgus, võimeline valgustama iga inimest.

Jeesus ütles ise enda kohta, et ta on tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub temasse, ei jääks pimedusse (Jh 12:46).

Karjased ei jäänud pimedusse, kui nad olid kokku saanud Jumala Auhiilgusega, mis paistis nende üle Jumala inglite saabumisel Petlemma lähistel. Idamaa targad ei jäänud pimedasse öösse, vaid said osa sellest uuest valgusest tähe kaudu, mis nende eel juhatas neid Petlemma, loomalauta, otse Jeesuse ette.

Prohveti kaudu ütles Jumal, et isegi rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust! Ja Kristuse isikus see teostus.

Päevad, milles elame, on lühikesed ja neis on palju pimedust. Ka meie kaasajas on palju pimedust. Mida rohkem tõrjutaks Valguse Issandat, Tema sõna, Tema õpetust ühiskonnast välja, seda pimedamaks läheb. Jeesus ütles aga, et kes teda järgib, see ei jää pimedusse. Ka välises pimeduses koidab Sulle valgus ja Su pilkasest pimedusest saab otsekui keskpäev (Js 58:10, 60:1–2).

Toogu lõppev advendiaeg ning saabuv jõuluaeg rohkesti valgust Sinu südamesse ja argiellu! Paistku Kristuse isikus olev Jumala au valgus Sinu sees ikka eredamalt, et selles valguses võiksid näha selgemini iseennast, oma ligimest ja Jumalat! Jaga seda valgust kas hea sõna, kirja, või heateo näol kellegagi, tuues pisutki valgust neile, kes veel pimeduses käivad!

Olgu Sinu uue aasta igapäevane teerada otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni tõeline päev saabub (Õp 4:18).

Rahurohkeid Kristuse sündimise pühi ja õnnistusrikast uut aastat 2010!

EMK superintendent,

Taavi Hollman

*     *     *

ET ME TUNNEKSIME ÄRA TÕELISE

Eesti EKB Koguduste Liidu jõululäkitus AD2009.

Kallid kogudused ning inimesed üle Eestimaa, meis kõigis on täna nii või teisiti igatsus kogeda tõelisi jõulupühi. Soovime ja palvetame, et see igatsus täituks, vaatamata pimedaimale aastaajale meie ümber, rääkimata seestpidiselt pitsitavatest kitsikusaegadest.

Väikelaste kujutlusmaailmas näikse jõulutõelus olevat kätketud saladuslikult täideminevatesse unelmatesse. Vanemad inimesed tunduvad ootavat pigem minevikumälestuste taaselustumist, olgu valge lumevaiba, küünlasäras jõulupuu, parimate jõulupalade või lähedastega jagatud elamuste näol. Täisväärtuslikku jõulutunnet igatsevad nii täisealised kui alaealised, naised kui ka mehed. Vaevalt tahab keegi rahulduda ebatõelise, aseainelise, ebaehtsa, kunstliku, surrogaatsega. Küsimus on, kuidas leida Tõeline?

Piibel ütleb: „Me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise.“ (1Jh 5:20) Nii sündis jõuluööl üle aegade suurim võimalus aduda Tõelist. Ehtsa esiletulekul pole ebatõelisest raske lahti lasta. Originaali kõrval kahvatub iga järeletehtu. Jõululaps ongi selleks tulnud, et me mõistaksime, mida – või õigemini keda – inimkond seni vaid aimamisi hoomas. Tõeline pole enam pelgalt elamuslik, lihtsalt mööduv, kord täituv ja siis jälle kaduv meelisklus. Tõeline on end Jõululapses nii Jumala kui Inimese Pojana äratuntavalt ilmutav Kõigekõrgem. Tema inimesekssünd on teinud inimlikult arusaadavaks kogu jumaliku elumaailma suhteskaala. Jeesusest tõelisemat Jumala-kogemust ei ole ega tule. Saades meie elutõeluseks muudab Jumala Poeg kogu me eluloo. Tema, kelle sünni järgi vaid maailma ajalugu on osatud arvestada, astus viimselt ajalukku pigem selleks, „et me tunneksime ära Tõelise“ üle aegade, nüüd ja ikka ja igavesti.

Tõdegem neil jõuludel, et Jeesuses võib meie igaühe jaoks isiklikult ja kogu me ühiskonna jaoks tervikuna olla kätketud veel midagi, mis seni pole reaalseks saanud. Avagem end sellele usus, lootuses ja armastuses! Pühitsegem jõulupühi ja elagem edasi nii, „et me tunneksime ära Tõelise“ selle sõna suurima tähendusega.

Tõelisi jõule soovides ja teie eest südamest palvetades -

Meego Remmel

Eesti EKB Koguduste Liidu president

*     *     *

Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskopi karjasekiri november-detsember 2009

Kui nüüd on mingisugune julgustus Kristuses, kui mingisugune armastuse lohutus, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastunne, siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu. Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks. Fl 2:5–11.

Vahel libiseme Piiblit lugedes tekstist nii üle, et ei märka, mida meile tegelikult öelda tahetakse. Vahel võib pealiskaudse lugemise põhjuseks olla suhtumine, et me juba teame millest juttu tuleb. Eelpool nimetatud tekst on olemuslikult väga tihedalt seotud jõuludega. Siin apostel Paulus selgitab Jeesuse päritolu ja tulekut siia maailma, just jõulusündmuste kaudu me seda tähistamegi. Kuid me teeme vea, kui näeme jõulusündmust eraldi sündmusena, mis on lahus Jeesuse elust, tema surmast ja ülestõusmisest. Samuti selgitab Paulus selles tekstis igapäevaelulisi probleeme, kuidas me peaksime elama selles maailmas, eriti milline peaks olema kristlase, Kristuse järgija eluhoiakud.

Pauluse sõnumiks on, et Jeesuse eeskujul peaks meiegi elus olema eesmärk teenida teisi ja otsida nende heaolu.

Pauluse sõnad olid: „…ükski ei vaata selle peale, mis on tulus temale, vaid selle peale, mis on tulus teisele…“ Fl 2:4 (1968. a. tõlge). Just seda tegi Jumal, kui ta saatis siia maailma oma Poja. Ta ei mõelnud enesele, vaid meile, so teistele. Sellist käitumist seab apostel Paulus meile eeskujuks.

Piibel kõneleb meile, et Jeesus on Jumal. Johannes tunnistab: „Alguses oli Sõna, Sõna oli Jumala juures, Sõna oli Jumal…“ (Jh 1:1). Samuti Paulus ütleb, ta ei arvanud saagiks olla Jumalaga võrdne. Ta loobus jumalikust olemisest ja võttis orja näo.

Jõulusündmuse saladus seisneb selles, et Jumal sai inimeseks, ta võttis inimese näo. Üks lugu räägib perekonnast, kus oli kujunenud välja traditsioon, kuidas jõule tähistati. Nimelt, ema läks lastega kirikusse ja isa jäi koju ajalehte lugema. Siis, kui ema lastega kirikust tagasi tuli, sai perekond kodus jälle kokku ning kõik asusid kingipakke avama.

Isa selles perekonnas ei olnud halb mees, kuid ta ei suutnud uskuda lapsepõlve lugusid sellest, kuidas Jumal sai inimeseks ja sündis sellesse maailma. Kui perekond oli läinud kirikusse, avas ta ajalehe ja luges seda oma kamina ees. Korraga ta kuuleb koputust oma aknal. See oli üks lind, kes oli lennanud vastu jäätunud aknaklaasi, proovides leida võimalust talvise külma käest soojemasse keskkonda pääseda. Sellel mehel tekkis kaastunne selle linnukese vastu ning ta läks välja, et seda lindu pisutki aidata.

Samal ajal, kui see mees püüdis lindu aidata, lendas linnukene veel tugevamini akna vastu. Kuid märgates meest, lendas lind poolkülmununa lähimasse põõsasse, kartes, mida mees võib temaga teha. Mida enam mees püüdis lindu aidata, seda enam püüdis lind põgeneda ja veel sügavamale põõsastesse pugeda.

Kui mees nägi, et külmetanud lind vigastab ennast, ütles nördinud mees: „Rumal lind, kas sa ei saa aru, et ma proovin sind aidata?“ Mees peatus hetkeks ja mõtles: „Kui sa ainult mõistaks, et sa ei saa lennata välja, kui ma ometi oleksin lind ja saaksin sinust aru?

Just samal ajal helisesid kirikukellad ja kui mees kuulis kirikukellade helinaid, langes ta oma põlvedele ja mõistis, mis on jõulude tegelik tähendus ning miks ristirahvas jõule tähistab.

Jõulude tähendus seisneb selles, et Jumal saab inimeseks. Jeesus eksisteeris enne maailma algust, tema lõi selle maailma koos Isa ja Püha Vaimuga. Tema valis saada lapseks, kannatada inimkannatusi, ta valis olla mitte mõistetud inimeste poolt, ta valis surra häbistavalt ristil. Seda võib olla raske mõista, et Jumal armastab sind nii palju, et ta on valmis seda kõike sinu eest tegema. Aga see on nii. Tema armastab sind samapalju: sõltumata sellest, mis sa oled teinud, sõltumata sellest milline on sinu taust, sõltumata sellest kes sa oled või sõltumata sellest, kui palju sa tema armastust väärid.

Olgu teil samasugune meel, kui Kristusel Jeesusel, kes ei arvanud olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ja sai inimeseks. Jeesus tegi seda meie pärast. Ma ei tea, millal see oli, millal sina loobusid oma hüvest, heaolust, soodustusest, kellegi teise heaks? Millal oli viimane kord, kui tegid midagi enda arvelt, kellegi teise heaks? See tähendab loobuda oma õigustest, võimet omada sama meelsust oma elus, olles pigem valmis loobuma teiste pärast.

Oli jõulud, aasta 1910. Kindral William Booth, Päästearmee rajaja elas Londonis ning oli lähedal oma elu lõpule. Tema tervis oli halb ja ta ei saanud osaleda Päästearmee iga-aastasel kokkutulekul. Ta oli invaliid, tema silmanägemine oli tuhm ja keegi ei osanud arvata, kas ta võiks elada järgmiste jõuludeni.

Kuid keegi soovitas tal kirjutada üks kiri kokkutulnutele, mida võiks avateenistusel ette lugeda, et see võiks julgustada Päästearmee sõdureid nende töös eriti jõulude ajal, kus paljud nendest töötasid pikki tööpäevi, et hoolitseda teiste eest.

William Booth teadis, et tal ei ole piisavalt raha, et täita kõigi vaeste vajadusi, olles teadlik meeleheitest, mis valitses tänavatel. Ta otsustas kirjutada sõnumi, mis kõige paremini iseloomustaks tema elu ja Päästearmee missiooni.

Kui tuhanded olid kogunenud ja said teada, et William Booth ei saanud sellest kokkutulekust osa võtta, valgus masendus ja pessimism üle saali. Kuid koosoleku juhataja teatas, et William Booth on saatnud telegrammi. Ta avas selle ning selles oli ainult üks sõna: Teised.

Ei ole vaja rõhutada, saame kõik sellest aru, et elame väga isekas ja egoistlikus maailmas, enamus mõtlevad ainult iseendale. Pole ime, et enesekeskne elustiil tahab väga kergesti meile külge hakata. Selline mõtteviis ohustab ka kogudust. Ega Paulus asjata sellest ei kirjuta. Kuid just vastupidine, isetu teenimine, pühendumine, armastamine, isegi oma vaenlaste ja tagakiusajate armastamine on olnud koguduse võidu tagatis läbi aegade.

Soovin sulle armas sõber imekauneid Jõulupühi, õnnistatud ja kordaminekuterohket uut 2010. aastat!

Sinu karjane

piiskop Ago Lilleorg

Õnnistatud jõuluaega!