Eile esilinastus kinos Artis Alžeeria päritolu režissööri Rachid Boucharebi film „Londoni jõgi”. Autor tõlgendab kaht erinevat maailma, eelarvamusi teistsuguse suhtes, usku ja uskmatust ühe kristlasest naise ja moslemist mehe valusate läbielamiste loos.

Filmi põhitegevus keerleb ümber kahe lapsevanema, kes tulevad kumbki Londonisse oma last otsima. Peale 2005. aasta juuli terrorirünnakut on lapsed kadunuks jäänud.

Naistegelane, keda mängib Inglise näitelja Brenda Blethyn, tuleb väikeselt Inglise saarelt, kus ta peab talu, käib pühapäeval kirikus ja elab vaikset elu, toimetades aiamaal ja tegeledes koduloomadega.

Filmi meestegelane, kelle rollis on Lääne-Aafrika Mali näitleja Sotigui Kouyaté, elab Prantsusmaal ja töötab metsavahina. Igal hommikul enne tööle asumist pöördub ta palves Allahi poole. Tema perekond jäi temast aastaid tagasi maha Aafrikasse. Oma poega pole ta aastaid näinud. Londonisse tuleb ta teda otsima naise palvel.

Mõlema tegelase otsingud toimuvad paralleelselt. Autor mängib meisterlikult lähivõtetes näol peegelduvate tunnetega. Suurlinn on ebaturvaline, kellegi poole pole pöörduda, iga nurga peal on mõni must mees, kes võib olla järgmine enesetaputerrorist ja peale iga vastuseta telefonikõne tütrele muutub naine üha heitlikumaks. Ta pöördub politseisse. Temaga ollakse küll kaastundlik, kuid ta tuleb jaoskonnast vastusteta tagasi. Ta on mures, ei saa öösel magada, pole kedagi, kes aitaks. Pühapäevased kirikuteenistused ei paista siin teda aitavat.

Närve kaotavale naisele vastandub tasakaalukas ja rahulik mees, kelle näos peegeldub mure, kuid kes murdumatult, vaatamata asjaoludele, jätkab otsinguid. Esimese kohana läheb mees mošeesse, kus ta võetakse soojalt vastu ja lisaks ärakuulamisele alustatakse koos otsinguid. Igal hommikul ja õhtul palvetab ta oma jumala poole.

Filmi autor asetab peategelastes kõrvuti kaks kultuuritausta, vastandades läänemaailma ärevuse ja heitlikkuse islamimaailma usu ja rahuga ning toob erinevad kultuurid kokku tegelaste lastes. Üllatuslikult selgub, et kahe tegelase lapsed on enamat kui lihtsalt tuttavad – nad elavad koos.

Selgub ka, et nad õpivad araabia keelt. Naine seda mõista ei suuda: „Miks peaks õppima tänapäeval araabia keelt! Kas on võimalik, et minu tütar vahetas usku. Ei, see ei saa olla!”

Järk-järgult on naine aga nõus oma tõekspidamisi kaaluma. Tütre nimel. Kui aga pealinna politsei toob sõnumi, mida kumbki ei oota – sõnumi laste surmast terrorirünnakus, kaob naise jaoks justkui kõik ja ta langeb sügavasse ahastusse.

Filmi lõpus helistab meestegelane oma naisele, et öelda – nende poega ei ole enam elavate hulgas. „Jumala tahtel,” lisab ta sügava rahuga. Islamiusk annab surma küsimusele selge vastuse jumalaga. Naine kaob aga meeleheitesse.

Film näib tõstatavat probleemi, kas moslemi kogukond suudab rohkem, kui usu Jumalasse kaotanud kristlik läänemaailm.

LONDON RIVER

Suurbritannia / Prantsusmaa / Alžeeria 2009

Režissöör: Rachid Bouchareb

Stsenaristid: Rachid Bouchareb, Olivier Lorelle, Zoé Galeron

Operaator: Jérôme Alméras

Helilooja: Armand Amar

Monteerija: Yannick Kergoat

Produtsent: Jean Bréhat

Osades: Brenda Blethyn, Sotigui Kouyaté, Roschdy Zem, Sami Bouajila, Bernard Blancan

Tootjad: 3B Productions

Filmi kestus: 87 minutit

Filmi levitab Tallinnfilm