Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Usk ja vaimsus / Kirikukalender / 17. jaanuar – püha Antonius Suure, abti mälestuspäev

17. jaanuar – püha Antonius Suure, abti mälestuspäev

Prindi see artikkel
17. jaanuar 2010

AntoniusSuurIda munkluse isana üldtuntud Antonius Suur sündis Egiptuses aastal 251. Tema vanemad olid kõrgest soost, rikkad ja ristiusku. Pärast vanemate surma, kui Antonius oli 18-aastane, äratati tema vaim. Ta jagas kogu vara vaestele ning läks koos ühe erakute salgaga kõrbesse.

Antoniuse elu kõrbes kulges söömata, magamata, hirmsates nägemustes. 20 aastat elas ta Niiluse lähedal varemetes, püüdes jagu saada oma liha nõtrusest ja elades ainult Jumalale. Tema võitlus kiusatustega, mida ta ise nimetas “deemoniteks”, on andnud ainet paljudele kunstiteostele.

Kui Antonius üksindusest tagasi pöördus, omandas ta sellise vaimujõu, et suur hulk inimesi tuli tema lähedusse elama, et eluks juhtnööre saada. Antonius organiseeris need inimesed lihtsaks kogukonnaks, mis elas tema juhtimisel üksildases palves, tulles kokku vaid Jumalateenistusteks ja ühistööks.

90-aastaselt uskus ta, et on suurim kõrbepühak ning keegi pole nii pikka aega elanud üksinduses ja enesesalgamises kui tema. Taevane hääl aga ütles talle: “Ei, keegi on sinust suurem”. Püha Antonius asus teele toda pühameest otsima, ja sai niiviisi kokku erak Paulusega. Kui need kaks vana meest, kes olid andnud oma elud Kristuse hoolde, kohtusid, langesid nad kallistades teineteise käte vahele. Mõlemale tegi rõõmu näha kedagi, kes armastab Jumalat veel enam kui ta ise. Ronk, kes tõi iga päev erak Paulusele pool pätsi leiba, tõi päeval, mil Püha Antonius külla tuli, terve pätsi leiba. Ja kaks pühakut jagasid leiba, sest isegi kõrbeisa vajab sõpra.

Antonius jäi Pauluse juurde kuni viimase surmani. Siis tuli kaks lõvi Antoniusele appi vana meest matma. Pärast seda läks Antonius oma endisesse elupaika tagasi ja jäi sinna 14 aastaks, kuni surmani 356. aastal, kui ta oli 105 aastat vana.

Peale kõige muu oli tal ka palju õpilasi, ta julgustas keiser Diocletianuse poolt korraldatud tagakiusamistes kannatada saanuid, abistas Püha Athanasiost võitluses arianismi vastu ja töötas veel mitmeti kiriku hüvanguks. Tema säilinud kirjade hulgas on üks keiser Constantinusele ja mitmeid kloostritele; temanimeline kloostriordu põhikiri sisaldab ka õpetusi.

Püha Athanasios, kes teda tundis ja kirjutas temast biograafia, ütles: “Antoniust ei tuntud tema kirjutiste, tarkuse, kunstiande, vaid tema aukartuse pärast Jumala vastu.” Tänapäeval võiksime mõelda, mida õppida mehelt, kes elas kõrbeüksinduses, sõi vaid leiba ja magas paljal maapinnal. Me võiksime mõelda, et ei saa kunagi temasarnaseks. Kuid see on võimalik, kui elame sügavas usus ja täielikus pühendumises Jumalale.

Püha Antoniuse põrm on viidud Püha Antoniuse ordu peakloostrisse La Motte’is, mis rajati 1100. aastal palverändurite eest hoolitsemiseks. Selle ordu mungad ravisid loomi ja pidasid maksuvabalt sigu.

Antonius on nime andnud ka Tallinna Tõnismäele – 15. sajandil asus siin Antoniuse kabel. Teine Antoniuse kabel on säilinud – see asub varasema Matteuse kabeli kohal Niguliste kiriku lõunaküljel ja ehitati 1488-1492.

Püha Antoniust järgides: Paastu üks päev, süües vaid leiba ja sedagi vaid pärast päikeseloojakut. Palveta, et Jumal näitaks Sulle, kui sõltuv sa Temast oma tugevuses oled.

Püha Antonius on korvipunujate kaitsepühak.

Tema atribuudid on siga, T-kujuline kepp, kelluke.

Allikas: www.neitsimaarja.ee, mis viitab järgmistele allikatele: Õde Wendy “Pühakute raamat”; George Ferguson “Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis”; “Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid”. Koostanud Kristi Tarand., www.catholic.org