Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Usk ja vaimsus / Kirikukalender / 24. jaanuar – püha Franciscus de Sales’i, piiskopi ja Kiriku doktori mälestuspäev

24. jaanuar – püha Franciscus de Sales’i, piiskopi ja Kiriku doktori mälestuspäev

Prindi see artikkel
24. jaanuar 2010

FranciscusDeSalesPüha Franciscus de Sales sündis 21. augustil 1567. aastal perekonnalossis Prantsusmaal, Savoys. Juba 13-aastaselt tundis ta kutsumust saada preestriks. Kannatlikult Jumalalt vastust oodates ja oma isa, kes polnud poja kutsumusega nõus, õrnalt suunates, asus ta haridust omandama, kõigepealt Clermontis, siis jesuiitide kolledžis Pariisis. 1588. aastal asus ta õppima Padua ülikooli retoorikat, filosoofiat ja teoloogiat ning 1591. aastal sai temast õigusteaduste doktor.

Kuigi oma kutsumuses kindel, ei kiirustanud ta, oli kannatlik ja visa. Need iseloomujooned saatsid teda kogu elu. Et endas ja oma tegemistes kindel olla, ootas ta alati Jumala soovi, tahtmata Teda oma soovidega tülitada.

1593. aastal ordineeriti Franciscus preestriks Genfis, Šveitsis. Ta soovis jutlustamise ja kirjutiste abil teha kalvinistlikust Šveitsist uuesti katoliikliku maa. Seda tegi ta oma elu ohtu seades, suure armastuse ja mõistmisega. Kolm aastat tegi ta tulemusteta tööd, ilma et teda keegi oleks kuulda võtnud. Suletud uste alla libistas ta käsitsikirjutatud jutlused, jutlustas lastele, kelle vanemadki jäid kuulama. Ja taas, kannatlikkuse, visaduse ja armastusega õnnestus tal 40.000 kalvinisti tagasi tuua katoliiklusesse.

Seda tööd jätkas Franciscus ka pärast Genfi peapiiskopiks saamist 1602. aastal. Franciscus oli laialt tuntud, eelkõige oma tundlikkuse ja osavõtlikkusega inimeste suhtes. Ta jutlustas väga palju, külastas inimesi ja jagas vaimulikke juhtnööre. On teada, et ta tegi katehheesi isegi ühele kurttummale mehele, et too saaks vastu võtta esimest armulauda. Ühes oma kirjas Jane Frances de Chantalile, kelle pihiisaks ta oli ja kes ka hiljem pühakuks kuulutati, kirjutab Franciscus: “Nii paljud inimesed pöörduvad minu poole, et pole aega mõelda iseendale. Tunnen sügaval sisimas – Jumal olgu kiidetud selle eest! See töö on ääretult vajalik!”

Franciscus õpetas, et pühadus on igaühe jaoks ja et igaüks meist peab püüdlema täiusliku elu poole. Tema tähtsaim raamat “Sissejuhatus vagasse ellu” on kirjutatud tavaliste inimeste jaoks. “Kui Jumal, Looja, kõik tegi, siis käskis ta igal taimel oma vilja kanda; nõndasamuti käskis ta kristlastel, kes on elavad taimed Kirikus, kanda vagaduse vilju, igaühel vastavalt oma iseloomule, olukorrale ja kutsumusele … sest vagadusharjutused peavad olema kooskõlas igaühe jõuga, ametiga ja kohustustega.”

Armastusest Jumala vastu on ta kirjutanud: “Need, kes tunnevad inimlikku armastust, on sellest täiesti haaratud, nende südamed on täis kirge ja nende huuled ei väsi seda kiitmast. Kui armastus on möödunud, väljendavad nad oma tundeid kirjades ja kraabivad armastatu nime puukoorde. Need, kes armastavad Jumalat, ei suuda lakata mõtlemast Tema peale, nad igatsevad Tema järele, püüdlevad Tema poole ja räägivad Temast. Ja kui nad saaksid, kraabiksid nad Jeesuse nime kogu inimsoo südamesse.”

Veel enne oma surma avaldas Franciscus soovi elada erakuna, kuid oli kõigi poolt nõutud rohkem kui kunagi varem. Üksteise järel vajasid teda Paavst, printsesss, Louis XIII. Püha Franciscus suri 28. detsembril 1622, andes viimse soovituse ühele nunnale: “Alandlikkus.”

19. aprillil 1665 kuulutati Franciscus paavst Aleksander VII poolt pühakuks ja 1877. aastal paavst Pius IX poolt Kiriku Doktoriks.

Püha Franciscus on kirjanike, toimetajate ja kurttummade kaitsepühak.

Allikas: www.neitsimaarja.ee, mis viitab järgmistele allikatele: www.catholic.org, www.scborromeo.org, “Kiriku Elu” nr 168