Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Kultuur / Arhitektuur / Arutletakse arhitektuuri kui protsessi teemadel

Arutletakse arhitektuuri kui protsessi teemadel

Prindi see artikkel
18. veebruar 2010

19. novembril 2009 toimunud välkloeng

19. novembril 2009 toimunud välkloeng

Eesti Arhitektuurikeskus kutsub välkloengule neljapäeval, 18. veebruaril kell 18 Rotermanni Prooviveskis (Roseni 8, Tallinn), teemaks ”Arhitektuur kui protsess“.

Arhitektuurist võib mõelda kõige laiemalt kui asjade kokkupanemisest, nende koostoimimise leidmisest, mis on vältimatu osa igas loomingulises tegevuses.

Seekordse välkloengu eesmärgiks on vaadata oma erialasele tegevusele seestpoolt, igal enda omale ja omal spetsiifilisel viisil, rääkida oma maailma ülesehitamisest.

Esinevad arhitekt Martin Melioranski, filosoof Eik Hermann, kirjanik Anti Saar, režissöör Marko Raat ja helilooja Andrus Kallastu. Külalismoderaatoriks on arhitekt Toomas Tammis.

Siinkohal võib arhitektuurist mõelda kõige laiemalt kui asjade kokkupanemisest, komponeerimisest, mis on vältimatu osa igas loomingulises tegevuses. Selleks on erinevatel professioonidel erinevad vahendid. Neist vahenditest ja nendega töötamise viisidest tahakski kuulda. Kui seniste Arhitektuurikeskuse korraldatud välkloengute eesmärgiks on tihtipeale olnud saada kõrvaltvaataja pilku arhitektuurile, siis seekordse välkloengu eesmärgiks on vaadata oma erialasele tegevusele seestpoolt. Igal enda omale ja omal spetsiifilisel viisil. Nii et see kõnetaks ka teisi, aga ei räägiks teistest. Ikka endast ja sellest, kuidas oma maailm üles ehitatakse.

Mismoodi on võimalik, et kui me asju organiseerime, kokku paneme, järjestame ja suhtestame, saab kokku sattunud osiste summa suurem kui nende eraldiseisvad väärtused, et tekib midagi, mida seni ei ole sellisel kujul olemas olnud, et me oleme teinud midagi, mida keegi teine veel ei ole näinud, kuulnud ega lugenud, nii et on järsku olemas midagi, mis paljusid kõnetab viisil, mida ei ole seni kogetud, nii et paljud ennast selles ära tunnevad, kuigi ei ole selle peale ise varem tulnud, nii et seni veel vormumata tegevused selles loomulikult lahti rulluksid, nii et oleks sündinud midagi, mida veel olemas ei ole olnud, kuigi tagantjärgi võib öelda, et seda oli aimata?

Kuidas see saab olla, et paljust vormub tervik, et vasturääkivused üksteist ei välista ega naeruväärista, vaid täiendavad nii, et rikkalikkus ei pihustu laiali kõigeks ehk mitte millekski ning ei maandu igapäeva banaalsuses, et igapäevased lihtsad tõdemused omandavad mitmekihilise väärtuse ning ootamatu tarkuse, et tavapärased tegevused muutuvad poeesiaks ja olmehelid annavad edasi midagi endast palju sügavamat, et tavaline muutub nauditavaks ja meelelise materialiseerudes saab see meeliülendavaks?

Toomas Tammis

Allikas: Eesti Arhitektuurikeskuse 16.02.2010 pressiteade