Pärimusteater “Loomine” toob Kiek in de Kökis lavale loo mehest, kes rääkis tõtt.

Metropoliit Arseni (Enn Lillemets) Katariina II (Katrin Valkna) jutul, etenduse proovis 22. veebruaril. Foto: Kärt Einlo

Kas kompromissitu tõe ja kõrgete ideaalide nimel tasub surra? Küsimus, mille tõstatab pärimusteatri Loomine uus lavastus „Keisrinna hull ehk mees, kes rääkis tõtt“ kutsub pragmaatilises ja materialistlikus ühiskonnas enda sisse vaatama.

Kiek in de Köki paekivist seinte vahelt astub välja jõuline ja bravuurikas vene krahv Orlov (Anti Kobin) kes veab enda järel kettides vaevatud meest (Enn Lillemets). Midagi selle mehe juures ei räägi tema väärikast minevikust. Tegemist on endise suure kirikujuhi, metropoliit Arseniga, kellelt Venemaa keisrinna Katariina II (Katrin Valkna) käsul on võetud ära kõik, jäetud vaid hing ja saadetud Revalisse surema. Põhjuseks on võimu ohvriks toodud tõde.

Lavastaja Anne Velt ütleb, et läbi ajaloo on leidunud inimesi, kes teades, et nende põhimõtted viivad hukuni, jäävad sellegipoolest endale truuks. „Kõige mõjuvam sõnum selles tükis on iseendale kindlaks jäämine. Arseni ei lasknud ennast mõjutada välisest särast, teda ei saanud ära osta. See on minu jaoks kõike tähtsam, et sind ei saa ära osta maiste hüvede eest. Aga paljud meist seda suudavad? Siia võiks kolm küsimärki panna.“

Keisri ja keisrinna hull

Arseni nagu Jaan Krossi Timotheus von Bockki peab kõige olulisemaks kompromissideta tõde. „Sa valetad. Ja kõrk oled sa, Jekaterina. Mina ei pea sinu elu valeks isegi mitte sellepärast, et sa rikkusid ja rikud abielu, vaid sellepärast, et sa oma mehelt vägivallaga võimu oled ära võtnud ja et kõige selle juures teed näo, et kõik on õige ja korras.“ Need sõnad saavad Arsenile saatuslikuks.

Teksti autor Loone Ots loob paralleeli Krossi „Keisri hulluga“. Samamoodi astub üks mees valitsevate jõudude vastu. Kui „Keisri hullu“ ridade vahelt kumab kriitika kehtiva korra vastu ja vabaduspüüe, siis Keisrinna hull seisab vaimuvalguse eest.

“Mulle tundub, et täna on maailm ühele poole kiiva kiskunud. Oleme pragmaatilise ja materialistliku maailma hüvesid nautides unustanud oma hinge põranda alla,“ ütleb Velt. „Mul oleks hea meel, kui vaataja hakkaks mõtlema oma sisemiste väärtuste peale, et ka hing on meie praktilises maailmas oluline osa.“

Hing põranda alt välja

„Arseni idee sellest, et hingeharidus on inimese jaoks kõige olulisem, peab välja tulema läbi keisrinna isiku,“ kirjeldab oma rolli Katrin Valkna. Keisrinna on naine, kes on võimu nimel valmis kõrgeid ohvreid tooma ja ütleb võimu nimel lahti ka armastusest. Arseni ülim väärtus on vaimne tõde.

„Enn Lillemets on peategelase osas aeglaselt jõudnud Arseni läbielamiste ja valudeni. See on raske roll,“ ütleb Velt. „Kõrgematest ideedest ja mõtetest ei kiputa rääkima. Lavastus annab võimaluse mitmete asjade üle mõelda või vähemalt vaielda,“ võtab lavastaja tüki teema kokku.

Kõrged ideaalid ei lepi omakasuga kokku. Üks peab surema. Hing ei saa end hästi tunda maailmas, kus ideaalid on jalge alla tallatud, kus elu ainus eesmärk on võimuiha. Inimese olemus pole loodud selleks. Pärimusteater toob unustatud hinge põranda alt välja.

Autor: Kärt Einlo

Pärimusteater Loomine lavastus

„Keisrinna hull ehk Mees, kes rääkis tõtt“

Autor: Loone Ots

Lavastaja: Anne Velt

Kunstnik: Killu Mägi

Osades: Katrin Valkna, Enn Lillemets, Jüri Aarma, Tarvo Krall, Mart Aas ja Nikolai Bentsler.

Kaasa teevad ansambli Orthodox Singers lauljad Valeri Petrovi juhatusel.

Esietendus 27.02.2010 Kiek in de Kökis