Riigikogu menetluses on Vabariigi Valitsuse poolt algatatud nn allikakaitse seaduse eelnõu – Ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu menetlemisel on juhtivkomisjoniks õiguskomisjon.

Uus Eesti avaldab alljärgnevalt allikakaitse eelnõu teksti ja seletuskirja, et igal lugejal oleks võimalik tutvuda asjakohase informatsiooniga tema originaalkujul.

RINGHÄÄLINGUSEADUSE, KRIMINAALMENETLUSE SEADUSTIKU, TSIVIILKOHTUMENETLUSE SEADUSTIKU JA VÕLAÕIGUSSEADUSE MUUTMISE SEADUSE EELNÕU

§ 1. Ringhäälinguseaduses (RT I 1994, 42, 680; 2008, 28, 184) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) allikakaitse põhimõtted informatsiooni ajakirjanduslikul eesmärgil töötlemisel.“;

2) paragrahvi 11 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Teistele ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevatele isikutele kohaldatakse üksnes käesoleva seaduse § 7.“;

3) paragrahvi 7 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul on õigus jätta avaldamata teave, mis võimaldab tuvastada talle teavet andnud isiku.

(2) Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik ei tohi talle informatsiooni edastanud isiku nõusolekuta tema tuvastamist võimaldavaid andmeid avaldada.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kohustus ei kehti juhul, kui informatsiooni edastanud isik on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule andnud teadvalt valeinformatsiooni.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1–3 kohaldatakse ka isikule, kes puutub ametialaselt kokku ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule informatsiooni andnud isikut tuvastada võivate asjaoludega.

(5) Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku või temaga ametialaselt seotud isiku otsene või kaudne mõjutamine informatsiooniallika tuvastamiseks on keelatud.

(6) Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik ja käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud isik on kohustatud esitama talle informatsiooni edastanud isiku tuvastamist võimaldavad andmed kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras.“;

4) paragrahvi 42 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Järelevalvet käesoleva seaduse täitmise, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud nõuete täitmine, ja ringhäälinguloa tingimustest kinnipidamise üle teostavad Kultuuriministeeriumi levitalituse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ametnikud.“;

5) paragrahvi 43-5 täiendatakse pärast sõna „nõuete“ sõnadega „,välja arvatud käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud nõuete“.

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustikus (RT I 2003, 27, 166; 2009, 39, 261) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 72 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 72. Ütluste andmisest keeldumine kutse- või muu tegevuse tõttu“;

2) paragrahvi 72 lõike 1 sissejuhatav lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Õigus tunnistajana keelduda kutse- või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest on:“

3) paragrahvi 72 lõiget 1 täiendatakse punktidega 3-1 ja 3-2 järgmises sõnastuses:

„3-1) ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul teabe kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku, välja arvatud juhul, kui muude menetlustoimingutega on tõendite kogumine välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust;

3-2) ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul teabe kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku, välja arvatud juhul, kui muude menetlustoimingutega on tõendite kogumine välistatud või oluliselt raskendatud, kriminaalmenetluse esemeks on karistusseadustiku §-des 157, 157-1, 241, 242, 316-1 või §-s 323-1 sätestatud kuritegu, ütluste andmiseks esineb ülekaalukas avalik huvi ning isikut kohustatakse ütluste andmiseks eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse alusel;“;

4) paragrahvi 72 täiendatakse lõigetega 2-1 ja 2-2 järgmises sõnastuses:

„(2-1) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3-1 ja 3-2 sätestatud juhul on õigus ütluste andmisest keelduda isikul, kes puutub ametialaselt kokku ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule informatsiooni andnud isikut tuvastada võivate asjaoludega.

(2-2) Kui isik keeldub ütluste andmisest käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3-2 sätestatud juhul, võib uurimisasutus või prokuratuur esitada põhjendatud taotluse kohtule isiku ütluste andmiseks kohustamise otsustamiseks. Kui eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse alusel kohustatakse isikut ütlusi andma, toimub ütluste andmine paragrahvis 691 sätestatud ütluste deponeerimiseks ette nähtud korras.“;

5) paragrahvi 72 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutel ja nende erialasel abipersonalil, samuti lõikes 2-1 nimetatud isikutel ei ole õigust keelduda ütluste andmisest, kui ütluste andmist taotleb kahtlustatav või süüdistatav.“.

6) paragrahvi 91 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Läbiotsimist ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures, notari- või advokaadibüroos toimetatakse prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel.“.

§ 3. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus (RT I 2005, 26, 197; 2009, 60, 395) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 257 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul on õigus keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku.“;

2) paragrahvi 257 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul on õigus ütluste andmisest keelduda isikul, kes puutub ametialaselt kokku ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule informatsiooni andnud isikut tuvastada võiva asjaoluga.“.

§ 4. Võlaõigusseaduses (RT I 2001, 81, 487; 2009, 60, 395) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 127 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Esimeses lauses sätestatu ei välista, et kahju hüvitamise eesmärgiks on ka mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest.“;

2) paragrahvi 130 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 134 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest, isikult vabaduse võtmisest, samuti muu isikliku õiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.“;

4) paragrahvi 134 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.“.

§ 5. Käesolev seadus jõustub 2010. aasta 1. septembril.

RINGHÄÄLINGUSEADUSE, KRIMINAALMENETLUSE SEADUSTIKU, TSIVIILKOHTUMENETLUSE SEADUSTIKU JA VÕLAÕIGUSSEADUSE MUUTMISE SEADUSE EELNÕU SELETUSKIRI

I. Sissejuhatus ja eesmärk

Eelnõu eesmärk on luua õigusnormid, millega tagada ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötlevale isikule ajakirjandusvabaduse teostamise üks olulisemaid garantiisid – õigus tugineda allikakaitsele. Allikakaitse instituudi rakendamist on ajakirjandusvabaduse teostamise ühe tagatisena käsitlenud nii rahvusvahelised instrumendid – Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art 10, Euroopa Nõukogu soovitus nr 7 (2000) – kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu) praktika.

Allikakaitse instituudi reguleerimise eesmärk on tagada ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevatele isikutele kohtumenetluse käigus õigus loobuda ütluste andmisest. Väljaspool kohtumenetlust kehtestatakse kohustus mitte avaldada informatsiooni andnud isiku identiteeti, kui isik seda soovib, muudel juhtudel on väljaspool kohtumenetlust informaatori isiku avaldamine ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötleva isiku õigus. Sellekohase garantii riigisisene normeerimine aitab tagada muid ajakirjandusvabadusele omaseid põhimõtteid, nagu uurimisvabadus, ning ajakirjanduse sõltumatust ja uuriva ajakirjanduse kaitset.

Allikakaitse instituudi rakendamiseks on vaja teha muudatused ringhäälinguseaduses (edaspidi RingHS), kriminaalmenetluse seadustikus (edaspidi KrMS) ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus (edaspidi TsMS).

Lisaks on kõnesoleva eelnõu eesmärgiks tugevdada selliste isiklike õiguste kaitset, nagu on kehaline ja eraeluline puutumatus või isiku hea nimi. Selleks muudetakse võlaõigusseades (edaspidi VÕS) sätestatud kahju hüvitamise regulatsiooni, täiendades kahju hüvitamise senist eesmärki täiendava preventiivse eesmärgiga, kergendades isiklike õiguste rikkumise korral kannatanu tõendamiskoormust mittevaralise kahju hüvitamiseks ning võimaldades kohtutel isiklike õiguste rikkumise korral kahju hüvitamise preventiivse funktsiooni väljendumiseks arvesse võtta kahju tekitaja varalist seisu.

Eelnõu on koostanud Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunikud Mirjam Rannula (620 8262, Mirjam.Rannula@just.ee) ja Sandra Mikli (620 8245, Sandra.Mikli@just.ee). Kriminaalmenetluse seadustikku puudutavate muudatuste ja vastavas osas seletuskirja koostamisel on abiks olnud karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Markko Künnapu (620 8205, Markko.kynnapu@just.ee Võlaõigusseaduse muudatused ja seletuskirja vastava osa on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna endine asekantsler Urmas Volens (620 8260, Urmas.Volens@just.ee), eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus (620 8210, Indrek.Niklus@just.ee) ja eraõiguse talituse nõunik Kaija Riismaa (620 8176, Kaija.Riismaa@just.ee). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome ja õiguskeele talituse toimetaja Taima Kiisverk (620 8181, Taima.Kiisverk@just.ee).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on tulenevalt põhiseaduse § 104 lõike 2 punktist 14 vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.

II. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Allikakaitsest üldiselt

Ajakirjandusvabadus on osa põhiseaduse § 45 sätestatud väljendusvabadusest. Ehkki põhiseaduses ei ole otsesõnu nimetatud ajakirjandusvabadust, on viimast siiski Euroopa õigusruumis tunnustatud demokraatiaarusaamade ja -praktika valguses sisustatud väljendusvabaduse olemusliku osana. Sellise vabaduse olemasolu väljendusvabaduse ühe osana on tunnustanud ka Riigikohus . Hoolimata sellisest tunnustamisest ei ole Riigikohus kõnealust vabadust täpsemalt sisustanud. Seetõttu ei saa Eesti kohtupraktikas rääkida ajakirjandusvabaduse väljakujunenud olemusest. Enamjaolt tugineb ajakirjandusvabaduse kontseptsioon Eesti õiguses siiski Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi EIÕK) artiklist 10 tuleneval Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikal.

Põhiseaduse § 45 kehtestab üldise nn negatiivse kohustuse mitte sekkuda väljendusvabadusse (sh ajakirjandusvabadusse). Samas vastandub sellele võimu positiivne kohustus rakendada meetmeid selleks, et sõnavabadust saaks vabalt ja põhjendamatute takistusteta kasutada. Muu hulgas tähendab see kohustus nõuet kõrvaldada piirangud, mis ei ole proportsionaalsed taotletava eesmärgiga, mille järele ei ole tungivat sotsiaalset vajadust ning mis ei ole vajalikud demokraatlikus ühiskonnas . Riigi positiivne kohustus kooskõlas õigusselguse põhimõttega peaks eeskätt väljenduma selges ja arusaadavas regulatsioonis. Allikakaitse tagamise aspektist tähendab see asjakohaste normide kehtestamist, kuivõrd kehtivas õiguses puudub ajakirjandusvabadust teostaval isikul igasugune õiguslik alus keelduda ütluste andmisest kohtus. Ehkki RingHS sätestab ringhäälinguorganisatsioonile kohustuse mitte avalikustada temale informatsiooni edastanud isiku andmeid, kui see isik seda ei soovi, tuleb silmas pidada, et selline kohustus on üksnes osal ajakirjandusmaastikul tegutsevatest isikutest. Ringhäälinguseadus ei laiene nt kirjutavale pressile.

Põhiseaduse § 13 lõikest 2 tuleneb õigusselguse põhimõte, mis asetab riigile kohustuse sätestada piisavalt selged ja arusaadavad õigusnormid, et isikul oleks mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua – isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama – selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata . Nagu eelnevalt märgitud, peab õigusselge regulatsioon olema riigi positiivse kohustuse tulem.

Riigikohus on asunud seisukohale, et põhiseadusega nõutava ja vajaliku õigusselguse määra piiritlemisel saab kohus arvestada ka EIK praktikaga, viidates otsusele asjas The Sunday Times vs. Ühendkuningriik . Viimati mainitud lahendis asus kohus seisukohale, et EIÕK artikli 10 lõikes 2 kasutatud väljendist „fikseeritud seaduses“ tuleneb kaks nõuet: esmalt peab seadus olema piisavalt kättesaadav ehk siis kodanikul peab olema konkreetse juhtumi puhul kohaldatavate õigusnormide kohta küllaldaselt indikatsioone. Teiseks saab normi käsitada seadusena üksnes juhul, kui see on formuleeritud piisava täpsusega võimaldamaks kodanikul oma käitumist reguleerida – tal peab olema võimalik (vajadusel asjakohase nõustamisega) asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mida konkreetne tegevus endaga kaasa võib tuua. Tagajärjed ei pea olema ettenähtavad absoluutse kindlusega, kuna kogemus näitab, et see pole saavutatav. Kohus möönis, et ehkki kindlus on vägagi soovitud, võib see siiski endaga kaasa tuua üleliigse jäikuse, samal ajal kui seadus peab olema võimeline minema kaasa muutuvate oludega. Seetõttu on paljudes seadustes vältimatult kasutatud termineid, mis on suuremal või vähemal määral ähmased ning mille tõlgendamine ja kohaldamine on praktika küsimus .

Õiguse arusaadavus (õigusselgus) on vajalik seetõttu, et isikutel oleks võimalik aru saada, millised kohustused ja õigused õiguskorras eksisteerivad. Normid peavad olema võimalikult ülevaatlikud, vastuoludeta ning loogiliselt üles ehitatud. Õigusaktid peavad olema sõnastatud piisavalt täpselt, et igaüks saaks aru, mida temalt nõutakse, mis on tema kohustused ning et riigi tegevus oleks piisavalt ette ennustatav . Õigusselguse põhimõtet toetab ka põhiseaduse § 11, mis sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Järelikult ei ole põhiseadusega kooskõlas selline õiguste piiramine, mis ei tulene seadusest. Riigikohus on öelnud: „Põhiõiguse iga riive peab vastama kõigile põhiseaduse normidele“ . Põhiõiguste ja -vabaduste piiramisel on kaks mõõdet: formaalne ehk vormiline ja materiaalne ehk sisuline . See tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt on põhiseaduspärane, kui see on formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas . Sellega seoses on Riigikohus leidnud, et formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratluse ja seaduse reservatsiooni põhimõtetele . Seega peavad viidatud riived tulenema seadusest.

Ehkki üldjuhul peab õiguslik regulatsioon olema piisavalt selge, ei tähenda see, et regulatsiooni ebatäiuslikkus, sh normide, puudumine oleks iseenesest põhiseadusvastane olukord. Seda seisukohta on väljendanud ka Riigikohus . Siiski tuleks asuda seisukohale, et normide puudumine on põhiseadusvastane juhul, kui see takistab isikul teostada oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi.

Ka EIK on leidnud, et siseriiklik õigus peab olema formuleeritud piisava täpsusastmega, et puudutatud isikul oleks võimalik, vajadusel asjakohase õigusabiga, näha asjaolusid arvesse võttes mõistlikul määral ette tagajärgi, mida üks või teine tegu võib endaga kaasa tuua. Seadus, mis annab diskretsiooniõiguse, ei ole iseenesest vastuolus selle nõudega, eeldusel, et diskretsiooni ulatus ja selle teostamise viis on osundatud piisava selgusega, võttes arvesse legitiimset eesmärki tagada isikule piisav kaitse meelevaldse sekkumise eest .

Praegu toimib ajakirjandusvabadus Eestis eneseregulatsiooni korras ning ajakirjandusvabaduse peamised aspektid on oma väljundi leidnud vabatahtlikus ajakirjanduseetika koodeksis . Ajakirjanduseetika koodeks on ühiskondlik kokkulepe, mille on ametlikult heaks kiitnud Eesti Ajalehtede Liit ja Ringhäälingute Liit, mis koondavad Eesti meediaorganisatsioonide enamikku. Koodeks kehtestab käitumisjuhised muu hulgas ka informatsiooniallikaga suhtlemiseks ja allika kaitsmiseks. Nii peab ajakirjanik rangelt kinni pidama informatsiooniallikale antud lubadustest ja vältima lubadusi, mida ta ei suuda täita (punkt 3.3). Samuti on koodeksi kohaselt ajakirjandusel moraalne kohustus kaitsta konfidentsiaalseid informatsiooniallikaid (punkt 3.4) ning toimetusel kohustus kontrollida, eelkõige kriitilise materjali korral, informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust. Juhul kui avaldatava või edastatava materjali autoriks ei ole toimetuse töötaja, kontrollib toimetus oluliste faktide tõesust (punkt 3.5).

Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis kindlustaks õigustatud isikutele õiguse tugineda vajadusel allikakaitse põhimõttele ning tagada selliselt ajakirjandusvabaduse teostamine kooskõlas uurimisvabaduse põhimõttega. Olukorda, kus ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötlevale isikule ei ole ette nähtud allikakaitse põhimõtete järgimist tagavat regulatsiooni, ei saa pidada õigusselgeks. Asjakohased normid peavad sisalduma vähemalt kohtumenetlust reguleerivates seadustes.

Ka EIÕK osalisriigina on Eesti kohustatud tagama art 10 lõikes 1 sätestatud igaühe õiguse väljendusvabadusele. See õigus hõlmab endas vabadust oma arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Artikkel ei takista nõudmast raadio-, televisiooni- ja filmiettevõtete litsentseerimist. Artikli 10 lõige 2 sätestab vastukaaluks, et kuna lõikes 1 nimetatud vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse seda seostada niisuguste formaalsuste, tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks . Seega ei ole väljendusvabadus EIÕK kohaselt absoluutne, vaid allub põhjendatud ulatuses ka piirangutele, mis peavad saama väljundi riigisiseses õiguses.

EIK on järjepidevalt sisustanud ajakirjandusvabaduse olemust, leides, et pressil on olemuslik roll demokraatlikus ühiskonnas. Olenemata sellest, et pressil ei ole lubatud ületada teatud piire ning sellest, et ta peab alati austama teiste isikute õigusi ja reputatsiooni, on tal sellegipoolest kohustus, teadvustades endale oma vastutust, anda edasi avalikkust huvitavat informatsiooni ja ideid. Kohus on märkinud, et pressil ei ole ainult kohustus sellist informatsiooni edastada, vaid avalikkusel on ka õigus seda saada. Vastasel juhul ei oleks pressil võimalik teostada avaliku valvekoera rolli . Nii on kohus kohtuasjas Castells vs. Hispaania märkinud: „Ei tohi unustada pressi keskset osa õigusriigis. Ajakirjandusvabadus annab avalikkusele ühe parima võimaluse avaldada ja kujundada arvamust oma poliitiliste liidrite ideede ja hoiakute kohta.“.

Ajakirjanike õigust edastada üldisi huvisid puudutavat informatsiooni tuleb kaitsta, kui seda tehakse heas usus, õigete, usaldusväärsete ja täpsete andmete pinnalt, järgides ajakirjanduseetikat. Oluline on rõhutada siinkohal asjaolu, et EIK lahenditest tuleneb ka selge nõue järgida ajakirjandusvabaduse teostamisel muu hulgas ajakirjanduseetikat – nii on ajakirjanduseetikale kui peamiselt eneseregulatsiooni normistikule antud mõningas mõttes ka õiguslik tähendus, kohustades asjaomaseid institutsioone (kohtuid) hindama ajakirjandusvabaduse teostamisse sekkumisel lähtumist eetikanõuetest.

EIK on rõhutanud ka ajakirjaniku hoolsuskohustuse tähtsust, märkides, et EIÕK art 10 lõikes 2 viidatud „ülesanded ja vastutus“ on olulise tähendusega, kui kõne all on nt tuntud isiku maine ründamine ja teiste isikute õiguste rikkumine. Seetõttu on nõutav eriliste põhjuste olemasolu, kui meedia tahetakse vabastada tavapärasest kohustusest kontrollida faktilisi avaldusi, mis on isikut laimavad. Kas sellised põhjused eksisteerivad, sõltub laimu iseloomust ja astmest, samuti ajakirjandusliku allika usaldusväärsusest süüdistustega võrreldes. Kohus pidas nt lahendis Tonsbergs Blad ja Haukom vs. Norra vajalikuks hinnata, kas avaldaja käitus heas usus ja kooskõlas ajakirjandusliku kohustusega kontrollida faktilisi väiteid, leides, et nimetatud kohustus nõuab, et ajakirjanik tugineks piisavalt täpsele ja usaldusväärsele faktilisele alusele, mida saab lugeda proportsionaalseks süüdistuste iseloomu ja määraga, võttes arvesse asjaolu, et mida tõsisem süüdistus, seda tugevam faktiline alus peab olema .

Ka Ministrite Komitee on rõhutanud, et meedial on avaliku valvekoerana olemuslik roll ühiskonnas. Meedia on osa süsteemist, mis kontrollib ja tasakaalustab, seetõttu tuleb kaitsta uurivat ajakirjandust. Oluline on eristada uurivat ajakirjandust ajakirjandusest, mis keskendub isiku era- ja perekonnaelu paljastamisele, olles sealjuures vastuolus EIÕK artikliga 8, mis sätestab eraelu puutumatuse, ja sellega seotud kohtupraktikaga .

Allikakaitse seisukohast ühes põhjapanevamas otsuses asjas Goodwin vs. Ühendkuningriik leidis EIK, et kuna väljendusvabadus moodustab demokraatliku ühiskonna ühe olulisematest alustest, siis on pressile antud tagatised eriti tähtsad. Allikakaitse on ajakirjandusvabaduse üks põhitingimustest, mida peegeldatakse seadustes ja ametialastes käitumiskoodeksites paljudes osalisriikides ning mida kinnitavad mitmed rahvusvahelised aktid ajakirjandusvabaduse tagamiseks. Ilma sellise kaitseta võib allikas hoiduda abistamast pressi, kes peab täitma oma kohustust informeerida avalikkust avalikku huvi puudutavates küsimustes. Tulemus võib olla pressi kui ühiskonna valvekoera olulise rolli õõnestamine ja pressi ebasoodne mõjutamine, vähendades tema võimet võime varustada avalikkust õige ja usaldusväärse informatsiooniga. Võttes arvesse ajakirjandusliku allika kaitse tähtsust demokraatliku ühiskonna väljendusvabaduse jaoks ning allika avalikustamise kohustuse võimalikku jahutavat efekti, ei saa selline meede olla kooskõlas konventsiooni artikliga 10, kui seda ei saa õigustada ülekaaluka avaliku huvi nõudega . Siinkohal on oluline rõhutada, et allikakaitset kui tagatist on nii EIK kui ka mitmed rahvusvahelised instrumendid käsitlenud üksnes ajakirjandusvabaduse teostamise osana, see ei laiene väljendusvabaduse teostamisele laiemalt.

Allikakaitse õigus ei ole siiski absoluutne. Allika avalikustamiseks saab kohustada, kui on täidetud EIÕK art 10 lõikes 2 kehtestatud tingimused. Nimelt näeb lõige 2 ette, et kuna lõikes 1 nimetatud vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse seda seostada niisuguste formaalsuste, tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.

Sisuliselt tuleb tugineda seega õiguspärasuse ja (demokraatlikus ühiskonnas) vajalikkuse testile. Seejuures viitab omadussõna „vajalik“ art 10 lõike 2 tähenduses „tungiva sotsiaalse vajaduse“ olemasolule. Osalisriikidel on küll teatud kaalutlusruum sellise vajaduse olemasolu hindamisel, aga see käib käsikäes EIK järelevalvega, hõlmates nii seadust kui ka seadust kohaldavaid otsuseid, sh sõltumatu kohtu otsuseid .

Sisuliselt võib õiguspärasuse kontrolli koondada nelja küsimusse:

1) kas riigi õigussüsteem lubab sekkuda;

2) kas asjassepuutuv õigusakt on inimestele kättesaadav;

3) kas õigussätted on piisavalt selged selleks, et võimaldada inimestel mõistlikult ette näha oma tegevuse tagajärgi;

4) kas õigus sisaldab adekvaatseid garantiisid kaitseks sõnavabadusse omavolilise sekkumise eest.

Demokraatlikus ühiskonnas vajalikkuse test koosneb kolmest peamisest elemendist:

a) demokraatia olemuse arvestamine;

b) proportsionaalsus ja tõendamiskoormis;

c) kaalutlusruum.

Nii on EIK leidnud, et korraldus, mis takistas ajakirjandusväljaannetel konfidentsiaalse info (tegemist oli ühe äriühingu ettevõtlusplaaniga, mis paljastas olulised finantsraskused ja mille avalikuks tulek võinuks viia usaldusväärsuse kaotuseni tegelike ja potentsiaalsete võlausaldajate, klientide ja eriti varustajate silmis, riskides nii tellimuste kaotuse kui ka kaupadest ja teenuste osutamisest keeldumisega) avalikustamist, on põhjendatud, samas ei ole aga põhjendatud täiendav korraldus paljastada ka sellist konfidentsiaalset infot andnud allikas selleks, et äriühing saaks elimineerida allika vastu suunatud protsessidega konfidentsiaalse info avalikustamisega kaasnevad jääkohud hüvitise taotlemise ja ebalojaalse töötaja paljastamisega. Kohus leidis, et isegi kui vaadelda neid argumente kumulatiivselt, ei ole need piisavad selleks, et kaaluda üles avalik huvi ajakirjandusliku allika kaitsmiseks.

Proportsionaalsuse aspektist tuleb nt ajakirjaniku kodu ja töökoha läbiotsimist käsitleva otsuse tegemist eelnevalt hoolikalt kaaluda, kas eesmärki – tuvastada informatsiooniallikas – on võimalik saavutada ajakirjaniku õigusi vähem riivavamal moel, nt korraldusega, mis kohustaks ajakirjanikku asjakohast informatsiooni ise üle andma. Teisisõnu, kui juhtumi asjaoludest nähtuvalt selgub, et läbiotsimiste ja selle käigus asjade äravõtmise eesmärgiks on ajakirjaniku infoallika kindlakstegemine, siis tuleb hinnata, kas selline meede oli põhjendatud ja vajalik – kas ükski teine meede peale kodus ja töökohas toimunud ulatuslike läbiotsimiste ja selle käigus asjade äravõtmise, näiteks sisejuurdlus, mille käigus küsitletaks ka teisi isikuid, ei oleks võimaldanud kindlaks teha, kes vastutavad toimepandud ametisaladuse rikkumiste eest. Alles selle järel oleks nõutud kaebajatelt kinnitust selle rikkumise kohta. Tuletades meelde ajakirjanike allikate konfidentsiaalsust puudutavaid põhimõtteid, leidis kohus, et isegi oletades, et põhjused selleks olid “asjassepuutuvad”, ei olnud nad “piisavad”, õigustamaks läbiotsimisi ja asjade äravõtmist sellises ulatuses. Arvestades, et demokraatlik ühiskond on huvitatud sõnavabaduse tagamisest ja alalhoidmisest, tuleb seega enne selliste meetmete kohaldamist kaaluda, kas tegemist on põhjendatud, vajaliku ja proportsionaalse meetmega taotletava õiguspärase eesmärgi osas.

Allikakaitsest rääkides tuleb kindlasti rõhutada asjaolu, et tegemist on juhuga, kus ajakirjanik tugineb konfidentsiaalsele allikale, mis tähendab, et avalikkusel puudub võimalus kontrollida allika usaldusväärsust, allikas võib ka alati eitada, et informatsioon pärineb temalt . Anonüümsele allikale tuginemine ajakirjaniku poolt toob endaga kaasa karmima hoolsuskohustuse ning on suuresti väljaandja enda risk, kui selliselt anonüümselt allikalt pärinev faktiline informatsioon on vale . See tähendab, et ajakirjanik, ent samuti toimetaja, peab olema valmis tõendama, et tegutses vastavuses ajakirjanduseetika nõuetega ning kontrollis informatsiooni õigsust alternatiivsetest allikatest kättesaadava teabe abil. Ajakirjanik ei tohi anonüümsele allikale tuginedes minetada oma erapooletust ja võimet suhtuda saadud informatsiooni kriitiliselt. Vastasel korral muutub ajakirjanik allika poolt manipuleeritavaks ning ajakirjanduse ülesanne edastada erapooletut ja objektiivset avalikku huvi puudutavat informatsiooni kaotab oma tähenduse.

Allikakaitset käsitlevaks rahvusvaheliseks aktiks on ka Euroopa Nõukogu soovitus nr 7(2000) (edaspidi soovitus). Allikas soovituse tähenduses on iga isik, kes annab ajakirjanikule informatsiooni. Ajakirjanik võib informatsiooni saada väga erinevatest allikatest, mistõttu on pigem eelistatum allika mõiste väga lai tõlgendus. See seondub tihedalt allikakaitse vajadusega. Informatsiooniallikatel võib olla huvi jääda avalikkusele teadmata nt põhjusel, et neil lasub kohustus mitte avaldada informatsiooni või nt võivad neid informatsiooni avalikustamisel ees oodata sanktsioonid. Soovituse nr 7 selgituste kohaselt ei ole seejuures oluline informatsiooni iseloom. Seda seisukohta on rõhutanud ka EIK, märkides, et avaliku huvi osakaal informatsioonis ei saa olla selleks proovikiviks, mille pinnalt otsustada, kas on olemas tungiv sotsiaalne vajadus allikas paljastada. Allikas võib ajakirjanikku varustada informatsiooniga, millel on ühel päeval vähe väärtust, ent juba järgmisel päeval võib osutuda hindamatu väärtusega teabeks.

Soovitus kehtestab ühe printsiibina ajakirjaniku õiguse jätta avalikustamata informatsioon, mis identifitseerib allikat vastavuses. Soovituse kohaselt tuleks tagada samaväärne allikakaitse õigus ka teistele isikutele, kes oma tööalaste suhete tõttu ajakirjanikuga saavad allikast teada informatsiooni kogumise, toimetamise või levitamise teel (soovituse 2. põhimõte). Seetõttu saavad allikakaitse õigusele tugineda ka uudisteagentuurid.

EIK praktika ja ka soovitus (mis on suuresti välja töötatud EIK praktikale tuginedes) näeb ette piirid allikakaitse rakendamiseks, viidates EIÕK art 10 lõikes 2 kehtestatud tingimustele. Seega tuleb igal konkreetsel juhul kaaluda, kas legitiimne eesmärk konventsiooni art 10 lõike 2 tähenduses allika avalikustamiseks kaalub üles avaliku huvi mitte avaldada allikat.

Järgnevalt võib kokkuvõtlikult esile tuua mõningad asjaolud, mida tuleb kaalutluse teostamisel hinnata:

1) mõistlikke alternatiivseid meetmeid peale avalikustamise ei eksisteeri või on need ammendatud;

2) avalikustamise legitiimne eesmärk kaalub ilmselgelt üles avaliku huvi jätta allikas avalikustamata. Siinkohal tuleb silmas pidada, et:

a) avalikustamise vajaduse ülekaalukuse nõue on tõendatud;

b) asjaolud on piisavalt olulise ja tõsise loomuga;

c) avalikustamise vajadus on tuvastatud vastavaks tungivale sotsiaalsele vajadusele ja

d) osalisriigil on teatud kaalutlusruum sellise vajaduse hindamiseks, ent see piir allub EIK järelevalvele;

3) eeltoodud nõuded on kohaldatavad iga menetluse kõikides etappides, kus saab tugineda õigusele mitte avalikustada.

Kahtlemata tõuseb allikakaitse puhul üles küsimus, milliseid allikat tuvastada võivaid andmeid tuleb kaitsta. Mitteammendava loetelu pakub nt soovitus. Nii tuleks soovituse kohaselt kaitsta:

• allika nime ja tema aadressi, telefoni- ja faksinumbrit, tööandja nime ja teisi isikuandmeid, niisamuti allika häält ja teda kujutavaid pilte;

• informatsiooni saamise faktilisi asjaolusid, nagu allikaga toimunud kohtumise aeg ja koht, kasutatud suhtlusvahend või kokkulepitud iseärasused;

• allika poolt ajakirjanikule antud avaldamata informatsioon, nagu teised faktid, teave, helid või pildid, mis võivad osutada allika identiteedile ja mida ajakirjanik ei ole veel avaldanud;

• ajakirjanike ja nende tööandjate isikuandmed, mis on seotud nende ametialase tööga, s.t isikuandmed, mis on toodetud ajakirjanike töö tulemusena ja mida võib leida aadresside nimekirjast, telefonikõnede nimekirjast, arvutialase suhtluse registreeringust, reisikorraldustest või kontoteatisest.

Tegemist ei ole lõpliku loeteluga. Igal konkreetsel juhul tuleb soovitust tõlgendada selliselt, et see tagaks allika piisava kaitse. Otsustav tegur on seejuures, kas lisainformatsioon võib tõenäoliselt võimaldada allika tuvastada.

Allikakaitse instituudi sätestamisel riigisiseses õiguses tuleb esmalt lahendada kaks põhimõttelise tähendusega küsimust:

1) kas tegemist on õiguse või kohustusega;

2) keda käsitada ajakirjanikuna.

1) Allikakaitse sätestamine kas õiguse või kohustusena ei ole kuidagi rahvusvaheliste aktidega kohustuslikuks tehtud ning seetõttu on küsimus pigem riigisiseses valikus. Kehtiv RingHS § 7 kehtestab ringhäälinguorganisatsioonile kohustuse mitte avalikustada talle informatsiooni edastanud isiku andmeid juhul, kui see isik seda ei soovi. Ka Eesti ajakirjanduseetika koodeks näeb ajakirjandusliku allika kaitse ette (moraalse) kohustusena. Allikakaitsele kui kohustusele viitab ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 4. konverentsil vastu võetud otsus ajakirjandusvabaduse ja inimõiguste kohta . Seevastu EIK praktika ja samuti soovitus käsitlevad allikakaitset ajakirjandusvabadust teostava isiku õigusena. Soovituse seletuskirjas on sellist valikut põhjendatud vajaduse puudumisega kohustada ajakirjanikku ning sanktsioneerida teda sellise kohustuse täitmata jätmise eest, kuna ajakirjanikel on tavapäraselt endil professionaalne huvi oma allikate saladuses hoidmiseks. Samas tunnustatakse soovituseski osalisriigi õigust ise vabalt otsustada, kas pidada allikakaitset õiguseks või kohustuseks.

Allikakaitse reguleerimine kohustusena toob endaga kaasa ka vastutuse selle kohustuse rikkumise eest. See võib seisneda nii avalik-õiguslikus vastutuses kui ka tsiviilõiguslikus vastutuses nt kahju hüvitamise näol. Avalik-õiguslik vastutus eeldab asjakohase süüteokoosseisu sätestamist. Kui tegemist on ajakirjaniku õigusega, siis ei saa vastutust ette näha.

Allikakaitse on eeskätt suunatud ajakirjandusvabadust teostavale isikule, mitte niivõrd talle informatsiooni andnud isikule. Nagu eelpool märgitud, on allikakaitse ajakirjandusvabaduse teostamise tagatis. Nimetatud põhimõte peaks aitama luua eeldused ajakirjaniku ja tema informaatori vahel usaldussuhte tekkimiseks. See tähendab, et informatsiooni andnud isikul peab tekkima veendumus, et ajakirjanikule konfidentsiaalsena usaldatud informatsiooni ja tema vaheline seos ei saa avalikuks. Sellise usaldussuhte loomine võimaldab ajakirjanikul saada avalikku huvi eeldavates küsimustes informatsiooni ka sellistelt isikutelt, kellele sellise teabe avaldamine on seadusega keelatud või mille avaldamine toob talle muul viisil kaasa sanktsioonid, ning võimaldab sel viisil teostada uurimisvabadust ja ajakirjandusvabadust laiemalt.

Allikakaitse kehtestamine õigusena ei too endaga kaasa sanktsioone ega vastutust. Kuna tegemist on õigusega, siis ei ole välistatud olukord, kus ajakirjanik peab vajalikuks ja põhjendatuks avalikustada allika identiteetidentiteedi. Erinevate kaalutluste hindamine sõltub sel juhul ajakirjaniku professionaalsusest ning konkreetsetest asjaoludest, mis õigustaksid allika identiteedi avalikustamist. Allikakaitse on kohtumenetlusvälise üldise õigusena sätestatud nt Austrias, Saksamaal, (vastavalt liidumaa seadustele, ühtne meediat puudutav liiduseadus puudub), Ühendkuningriigis, Soomes, Rootsis, Prantsusmaal ja Sloveenias.

Kõnesolevas eelnõus on valitud allikakaitse kehtestamine õigusena, ent erandjuhul ka kohustusena. Kohustus hoida allikat salajas rakendub juhul, kui informatsiooni andnud isik seda soovib. See peab tagama allikakaitse põhimõtte rakendamise võimalikult suures ulatuses. Sellega on võimalik paremini saavutada ajakirjandusvabaduse teostamise eesmärki: kui allikal on kindlus, et tema soovi korral tema identiteeti ei paljastata, annab ta infot suurema tõenäosusega kui juhul, mil ta selles kindel olla ei saa. Kui isik ei soovi oma identiteedi salajas hoidmist, siis on allikakaitse rakendamine ajakirjaniku õigus.

2) Keda käsitada ajakirjanikuna? Soovituse tähenduses on ajakirjanik füüsiline või juriidiline isik, kes regulaarselt ja ametialaselt on seotud informatsiooni kogumise või levitamisega üldsusele mis tahes massiteabevahendi kaudu. Seejuures on teave fakti, arvamuse või idee avaldamine teksti, heli ja/või pildi vormis.

Soovitus ei seo ajakirjaniku õiguslikku määratlust töötamisega konkreetses meediaväljaandes. See poleks ka mõistlik, kuna sellise lähenemise puhul jääksid regulatsioonialast välja isikud, kes küll ei tööta konkreetse meediaväljaande alluvuses, ent kelle tegevus ja selle eesmärk, töömeetodid jms on võrdsustavad ajakirjaniku omaga (nt ajakirjanduspraktikandid ja vabakutselised ajakirjanikud).

Valdavalt levinud arusaamade kohaselt toob väljendusvabadus endaga kaasa õiguse vabalt valida ajakirjanikuamet, s.t sisuliselt seda, et ajakirjanikuks saamiseks ei pea veel eraldi saama riigipoolset nõusolekut. Sellist lähenemist kinnitab ka Euroopa Nõukogu soovitus nr R (96) 4OF ajakirjanike kaitse kohta konflikti- ja kriisiolukordades. Selle soovituse põhimõtte nr 11b kohaselt ei peaks isegi pinge- ja konfliktiolukordades ajakirjanduse ja ajakirjandusvabaduse teostamine sõltuma riigipoolsest akrediteeringust.

Soovitus määratleb rea tingimusi, millele ajakirjanik peaks vastama.

1) Ajakirjanik on tavapäraselt füüsiline isik. Allikalt saadud informatsiooni valdajaks võib peale ajakirjaniku enda olla ka teine töötaja. Seetõttu kaitstakse soovituse tähenduses samamoodi kui ajakirjanikke ka selliseid õiguslikke üksusi nagu kirjastusettevõtted ja uudisteagentuurid. EIK on oma otsuses De Haes ja Gijsels vs. Belgia asunud seisukohale, et ajakirja toimetaja ja ajakirjanik, kes töötavad oma ajakirja jaoks, kvalifitseeruvad samamoodi EIÕK artikli 10 tähenduses õiguse osas mitte avaldada oma allikat.

2) Väljend „regulaarselt ja ametialaselt on seotud“ ei välista vabakutselisi või osalise tööajaga töötavaid, professionaalse karjääri alguses olevaid või sõltumatut uurimist aeg-ajalt läbi viivaid ajakirjanikke. Professionaalne akrediteerimine või liikmesus ei ole nõutavad. Sellest hoolimata ei kvalifitseeru ajakirjanikuks soovituse tähenduses isik, kes ise end selleks ei pea. Viimati nimetatud kategooria hõlmab endas nt inimesi, kes kirjutavad kirju trükimeedia toimetajale, esinevad ringhäälinguprogrammis kui külalised või osalevad arvutipõhise meedia foorumites.

3) Väljend „kogu[mine] või levita[mine] üldsusele mis tahes massiteabevahendi kaudu“ viitab faktile, et informatsioon tehakse kättesaadavaks avalikkusele laiemalt või laiemale ja avatud vastuvõtjategrupile, nagu tellijad, kliendid või liikmed. Soovituse kohaselt ei mõelda siin inimesi, kes osalevad isikustatud kirjavahetuse ja kuulutuste loomises ja jagamises. Kasutada võib igasuguseid kommunikatsiooniviise, sh mitteperioodilisi väljaandeid ja audiovisuaalseid töid. Seetõttu on võrdselt siia arvatud pressiajakirjanikud, fotoajakirjanikud, raadioajakirjanikud, audiovisuaalajakirjanikud ja arvutipõhise meedia ajakirjanikud.

Soovituse seletuskirja kohaselt ei ole informatsiooni iseloom seejuures oluline. Seda seisukohta on rõhutanud ka EIK, märkides, et avaliku huvi osakaal informatsioonis ei saa olla selleks proovikiviks, mille pinnalt otsustada, kas on olemas tungiv sotsiaalne vajadus allikas paljastada. Allikas võib ajakirjanikku varustada informatsiooniga, millel on ühel päeval vähe väärtust, ent juba järgmisel päeval võib osutuda hindamatu väärtusega teabeks.

Soovitus tagab samaväärse allikakaitse õiguse ka teistele isikutele, kes oma tööalaste suhete tõttu ajakirjanikuga saavad allikast teada informatsiooni kogumise, toimetamise või levitamise teel (2. põhimõte). Nagu eelpool nimetatud, saavad seetõttu allikakaitse õigusele tugineda ka uudisteagentuurid. Allikakaitsele tuginemise õigus tuleb tagada teistele isikutele, kes tegutsevad meediasektoris, kui nad saavad allikast teada informatsiooni kogudes, toimetades või levitades, ent kes ei mahu ajakirjaniku mõiste alla. Teabe allika kohta peavad nimetatud isikud olema saanud nende ametialaste suhete raames ajakirjanikuga. Ajakirjanikest kolleegidel, trükkijatel, toimetajal või ajakirjaniku tööandjal võib olla juurdepääs allikat identifitseerivale informatsioonile. Ajakirjandustöö ja informatsiooni levitamine meedia kaudu võib ajakirjanikult nõuda koguni salajase informatsiooni salastamist ettevõttesiseselt. Seetõttu tulekski allikakaitse õigusele tuginemist laiendada ka kõnesolevatele isikutele, et kaitsta allikat tema identiteedi kolmandatele isikutele või avalikkusele teatavaks saamise eest.

Ajakirjanik on allutatud ajakirjanduseetikale, mis ühtlasi tähendab seda, et üheks peamiseks kohustuseks on anda tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta, samuti jälgida ühiskonnas kriitiliselt poliitilise ja majandusliku võimu teostamist . Tuleb tagada ka see, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon . Nimetatu kohustab ajakirjanikku kontrollima fakte ja andma sõna konflikti mõlemale poolele . Üheks oluliseks nõudeks on ka sõltumatus , mis tagab uudiste objektiivsuse. Seega on ajakirjaniku üheks olemuslikuks tunnuseks ka lähtumine antud valdkonnas tunnustatud põhimõtetest ja kasutatavatest meetoditest.

Ajakirjaniku mõiste määratlemisel tuleb arvestada eeskätt ülesannet, mida ajakirjanik ajakirjandusvabaduse teostajana täidab. Selliselt saab selgelt väljendada EIK lahenditeski korduvalt väljendatud seisukohta, et ajakirjanduse kohustuseks on just üldsust huvitavates küsimustes informatsiooni kogumine ja edastamine. Arvestada tuleb ka infoühiskonnast tingitud erisuguste informatsiooni kogumise ja edastamise võimalustega (kommunikatsioonivahendid ja -kanalid), et allikakaitse õigusest ei jääks põhjendamatult ilma isikud, kes tegutsevad nn uue meedia tarbeks ehk siis allikakaitse õigus ei tohiks olla seotud ajakirjandusvabaduse teostamise vormiga. Ka tooks formaalsete nõuete kehtestamine (nt kuulumine ühendusse) endaga kaasa ohu, et ajakirjanikule pressivabaduse teostamisel tagatud hüve allikakaitse näol saavad nautida ka isikud, kellel tegelikult sellist õigust olema ei peaks. Nii näiteks võib isik vastata ajakirjanikule esitatavatele nõuetele üksnes ühenduse liikmeks saamise ajal, ent hiljem, kui on tekkinud vajadus kohaldada allikakaitse õigust, enam mitte.

Seega on valikukohaks küsimus sellest, kas defineerida ajakirjanik mõistena või sätestada seaduses kindlad tunnused, millele ajakirjandusvabadust teostav isik peab vastama, kui soovib, et talle laieneksid lisaks kohustustele ja vastutusele ka õigus tugineda allikakaitsele. Viimati mainitud juhul oleks tegemist määratlemata õigusmõistega. Kindla mõistena defineerimisega kaasneb oht, et see ei võimalda tõlgendada mõistet küllalt paindlikult, samuti ei pruugi see edasi anda oma piiritletud määratluse tõttu asja olemust piisavalt laialt ja paindlikult.

Määratlemata õigusmõiste puhul aitaks tõlgendamispraktikale kaasa kindlasti asjaomaste institutsioonide, eeskätt kohtu tuginemine EIK praktikale. Määratlemata õigusmõiste puhul tuleks tugineda nii EIK poolt ajakirjandusvabaduse olemuse sisustamisel väljakujunenud kindlatele tunnustele (ajakirjandusvabaduse teostamise eesmärk on anda edasi informatsiooni avalikku huvi puudutavates küsimustes ning teha seda heas usus, õigete, usaldusväärsete ja täpsete andmete pinnalt, järgides ajakirjanduseetikat) kui ka soovituses sätestatud aspektidele.

Eelnõus on just eeltoodud põhjusel otsustatud sätestada määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel peaksid seaduse rakendajad lähtuma eeskätt olulistest ülesannetest, mida ajakirjandusvabaduse teostaja peab täitma. Määratlemata õigusmõisteks kõnesolevas eelnõus on „ajakirjanduslikul eesmärgil töötlemine“. Tuleb märkida, et samasugust määratlemata õigusmõistet kasutatakse ka isikuandmete kaitse seaduse § 11 lõikes 2. Selle mõiste täpsema sisustamise kohta on seletuskirjas antud juhtnööre üldise osa all.

Allikakaitse on reguleeritud ka teistes riikides.

Võrdlusriikideks on käesoleva eelnõu väljatöötamisel võetud Rootsi, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Sloveenia, Ühendkuningriik ja Austria. Rootsi ja Soome on võrdlusriikideks valitud, sest Eesti on tihedalt seotud põhjamaade õigusloomekultuuriga. Rootsit iseloomustab aga pikk pressi- ja väljendusvabaduse tugeva kaitse traditsioon, mistõttu on Rootsi võrdlusriigina hea eeskuju. Sloveenia valiti võrdlusriigiks, sest tegu on noore Euroopa Liidu liikme ning Eestile mõningal määral sarnase ajalooga riigiga, mida iseloomustab õigusloome uudsus ning kus ei ole jõudnud juurduda pikaajalised traditsioonid. Saksamaa valiti võrdlusriigiks, sest Eesti õigussüsteem on pikaajaliselt olnud seotud Saksa õigusega. Saksa õigus haakub meie teiste õigusvaldkondadega, seetõttu on asjakohane võrrelda Eesti süsteemi sobivat võrdlusriiki. Prantsusmaa kasutamine võrdlusriigina on ajendatud soovist vaadelda ühte „vana demokraatia“ riiki, kellel on pikaajalised kogemused põhiõiguste ja –vabaduste kaitsmisega, seal hulgas pressivabaduse tagamisega. Prantsusmaa valiti ka seetõttu, et hetkel on Senatis käimas arutelu ajakirjandusvabaduse täiendavate garantiide sätestamise üle. Ühendkuningriik valiti võrdlusriigiks, et saada ülevaade ka Mandri-Euroopa õigusest erinevast õigusest (Anglo-Ameerika õigusriikidele on omane pretsedendiõigus).

Soome seadus sõnavabaduse kasutamise kohta massimeedias sätestab allikakaitse õiguse ja õiguse anonüümsele väljendusele. Avalikkusele kättesaamiseks edastatud sõnumi algatajal, avaldajal ja ringhäälinguettevõtjal on õigus jätta avaldamata, kes andis sõnumis sisaldunud informatsiooni, samuti sõnumi algataja identiteet. Samasugune õigus on ka sellel, kes on saanud teada nimetatud informatsioonist sõnumi algataja, avaldaja või ringhäälinguettevõtja teenistuses. Eelnimetatud informatsiooni avaldamise kohustus eeluurimises või kohtumenetluses sätestatakse eriseadustes.

Soome seadus reguleerib ka neid juhte, kui (raadio)saatja, serveri või muu sellise seadme hoidja/haldaja on kohustatud loovutama teabe võrgusõnumi edastaja identifitseerimiseks. Nimelt võib kohus sunnivahendite seaduses nimetatud vahistamisõigusega ametniku, prokuröri või kahju kannatanud isiku nõudmisel kohustada eelmainitud isikuid loovutama võrgusõnumi edastaja väljaselgitamiseks vajalikku identifitseerimisteavet nõude esitajale, kui on tõenäoline põhjus kahtlustada, et sõnumi sisu on selline, et selle edastamine avalikkusele kättesaamiseks on karistatav. Identifitseerimisteabe loovutamist kahju kannatanud isikule saab kohustuslikuks teha vaid juhul, kui nõude esitaja saab ise esitada kuriteosüüdistuse (seega sisuliselt üksnes prokurör). Nõue tuleb esitada kolme kuu jooksul nõude aluseks oleva sõnumi avaldamisest .

Kohtumenetluse käigus on nimetatud isikutel samuti õigus keelduda sellise teabe andmisest, mis võiks võimaldada informatsiooni andnud isiku avalikustada. Samas võib kohus kohustada sellist teavet avaldama juhul, kui tegemist on kuriteoga, mille eest saab karistusena mõista kuueaastase vangistuse või rangema karistuse, samuti kui tegemist on selliste kuritegude katsega või selles osalemisega. Ka on võimalik kohustada teavet andma juhtudel, kui teave on antud vastuolus seaduses sätestatud saladuses hoidmise kohustusega ning selle eest on kehtestatud eraldi karistus .

Saladuses hoidmise kohustusega seonduvat reguleeritakse üldiselt, eraldi saladuses hoidmise kohustus peab olema sätestatud eriseaduses. Kuriteokoosseis saladuses hoidmise kohustuse rikkumise eest ise on järgmine: isikut, kes seaduses või määruses eraldi sätestatud saladuses hoidmise kohustuse vastaselt

1) paljastab saladuses hoitava asjaolu, mille kohta ta on saanud teavet oma seisundi, ameti või ülesannete täitmise tõttu või

2) kasutab sellist saladust enda või teiste kasuks

mõistetakse karistuseks rahatrahv või vangistus maksimaalselt üheks aastaks .

Samas näeb seadus ette ka süüteokoosseisu saladuses hoidmise kohustusest üleastumise eest: kui saladuses hoidmise kuritegu on arvesse võttes teo tähendust privaatsuse ja usalduskaitse seisukohast või kuriteoga seonduvaid asjaolusid kogumis hinnates tühine, mõistetakse isikule karistuseks rahatrahv. Üleastumise eest mõistetakse süüdi ka isik, kes on süüdi eeltoodud saladuses hoidmise rikkumise kuriteos . Vaikimiskohustus tuleneb nt isikuandmete kaitse seadusest, mille kohaselt ei tohi isik, kes on isikuandmete töötlemisega seonduvaid toiminguid tehes saanud teada midagi teise isiku omaduste, isiklike olude või majandusliku olukorra kohta sellist informatsiooni kõnesoleva seaduse vastaselt avaldada. Nimetatud vaikimiskohustus laieneb muu hulgas nii üldiste isikuandmetele kui ka delikaatsetele isikuandmetele .

Erand on teatud juhtudel tehtud ka vaatluste osas – asjaosaline või muu isik saab keelduda toomast asja kohtusse vaatlemiseks samadel tingimustel, mil ta saab tunnistajana keelduda rääkimast asjaoludest, vastata küsimustele või andmast ütlusi . Läbiotsimise puhul seadus kõnesolevate isikute puhul erisusi ette ei näe .

Saksamaa liidumaa Berliini pressiseadus sätestab, et õigus keelduda avaldamast autori, saatja või allika isikut on pressis ja ringhäälingus tegutsevatel isikutel, kes osalevad või on osalenud perioodilise trükiteose tootmises, avaldamises või levitamises, faktide või kommentaaride sõnas, hääles ja pildis (kaas)tootmises või avaldamises. Ka on reguleeritud selliste kirjatükkide ja dokumentide konfiskeerimine, mis on arestitud eelnimetatud isiku või toimetuse kirjastuse, trükikoja, ringhäälingujaama avaldamise keelu alusel. Konfiskeerimine ei ole lubatud juhul, kui sellega kaasneb:

1) kaastöö või dokumendi autori, saatja või allika isiku tuvastamine või

2) volitatud isikule usaldatud asjaolude tuvastamine.

Saksa üleliidulise kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt on tunnistuste andmisest keeldumise õigus isikutel, kes ametialaselt teevad või tegid kaastööd perioodilise trükiteose, raadiosaate, dokumentaalfilmi või informatsiooni- või kommunikatsiooniteenistuses arvamuste kujundamise või juhendamise ettevalmistamisel, tootmisel või levitamisel. Õigus on keelduda tunnistamast artikli ja dokumendi autori või saatja isiku osas või teiste informaatorite osas, samuti teabe osas, mis on talle teatavaks tehtud tema ülesannete täitmise käigus, eeltoodud teabe sisu osas, nagu ka enda toodetud materjalide ning ametialase ettekujutusega seotud materjalide osas. See kohaldub üksnes juhtudel, kui see puudutab kaastöö, dokumendi, informatsiooni ja materjalide toimetuslikku osa või informatsiooni- ja kommunikatsiooniteenistuse toimetuslikku ettevalmistamist. Siiski ei hõlma tunnistuse andmisest keeldumise õigus enda toodetud materjale ja ametialase tajuga seotud materjale, kui tunnistus aitab kaasa raske kuriteo väljaselgitamisele või kui läbiotsimise objektiks on:

1. rahureetmise ja demokraatliku õigusriigi rahu ohustamise kuritegu või riigireetmise ja välisjulgeoleku ohustamise kuritegu (§-d 80a, 85, 87, 88, 95, samuti seotuna karistusseadustiku §-dega 97b, 97a, 98-100);

2. kuritegu seksuaalse enesemääratluse vastu vastavalt karistusseadustiku §-de 174-176 ja 179 või

3. rahapesu, pettus ebaseaduslikult saadud varaga vastavalt karistusseaduse § 261 lg 1-4

ning asja uurimine või süüdistatava asukoha välja selgitamine teisel viisil ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud. Tunnistaja võib siiski ka nendel juhtudel keelduda tunnistuse andmisest, kui tunnistuse andmine võib viia artikli ja dokumendi autori või saatja isiku või muu informaatori või talle tema ülesannete täitmisel tehtud avalduste või nende sisu paljastamiseni .

Saksa kriminaalmenetluse seadustik reguleerib ka läbiotsimist eeltoodud lõikes nimetatud isikute juures: kui nende isikute juures leitakse materjale, millele laieneb tunnistuste andmisest keeldumise õigus, on selliste materjalide kasutamine kriminaalmenetluses tõendamise eesmärgil lubatav üksnes juhul, kui kriminaalmenetluse materjal on sellise kuriteo esemeks, mille eest saab karistada vähemalt viieaastase vabadusekaotusega ning tegemist ei ole karistusseadustiku § 353b nimetatud kuriteoga (ametisaladuse ja erilise saladuses hoidmise kohustuse rikkumine) .

Meediaga seotud isikute osas on eriregulatsioon kehtestatud samuti konfiskeerimise osas. Kui asi puudutab meediaga seotud isiku õigust keelduda andmast tunnistust, siis ei ole nende isikute või toimetuse ametialaselt saadud dokumentide, heli-, pildi- ja andmekandjate, pildikujutiste ja muude kujutiste, mis leitakse kirjastaja juurest, trükikojast ja ringhäälingujaamast, konfiskeerimine lubatud. Lg 2 3. lauset ja § 160a lg 4 2. lauset kohaldatakse vastavalt. Konfiskeerimine on võimalik juhtudel, mil:

1) kindlad asjaolud kinnitavad kahtlust, et tunnistuse andmisest keeldumise õigust omav isik on seotud teo või sooduskohtlemise, karistusest kõrvale hoidumise või varastatud asjade vastuvõtmisega või kui tegemist on materjalidega, mis on saadud läbi kuriteo või mis on vajalikud kuriteo uurimiseks või kui see puudutab materjale, mis on saadud läbi kuriteo või mis on kindlasti vajalik kuriteo uurimiseks või mis ilmnevad mõnest kuriteost.

2) tegevus on tulemuslik üksnes taotluse või orderiga ning kui taotlus rahuldatakse või order välja antakse.

Ka nimetatud juhtudel on konfiskeerimine lubatav üksnes siis, kui põhiseaduse § 5 lg 1 2.lauses nimetatud põhiõigus (pressivabadus on tagatud) ei ole asja tähenduse suhtes ebaproportsionaalne ja asja uurimine või teo toimepanija elukoha kindlaks tegemine on muul viisil lootusetu või oluliselt raskendatud .

Ka Saksa tsiviilkohtumenetluses on isikutel, kes teevad või tegid elukutseliselt kaastööd perioodilise trükiteose, raadiosaate, dokumentaalfilmide või informatsiooni- ja kommunikatsiooniteenistuse juhiste või arvamuste ettevalmistamisel, õigus keelduda tunnistuste andmisest. Tunnistuste andmisest saab keelduda kaastöö või dokumendi autori, saatja või (salajase) allika isikut puudutavas osas. Samuti talle tema töö käigus tehtud avalduste osas, kui see puudutab artikli, dokumendi ja avalduse toimetuslikku osa. Kõnesolevate isikute ülekuulamine juhul, isegi kui tunnistaja ei keeldu sellest, ei ole lubatud asjaolude osas, mida teada soovitakse, ilma et tunnistaja ei rikuks oma vaikimiskohustust .

Austria meediaseadus reguleerib allikakaitset toimetussaladuse kaitsena, sätestades, et meediaomanikul, väljaandjal, meediakaastöötajal ja meediaettevõtte või meediateenistuse töövõtjal on õigus tunnistajana süüteomenetluses või muus kohtumenetluses või menetluses haldusasutustes keelduda vastamast küsimustele, mis puudutavad kaastöö või dokumendi autori, saatja või allika isikut või tema tegevusega seoses tehtud teatisi. Erandeid sellest ei ole lubatud teha .

Austria kriminaalmenetluse seadus sätestab meediaomaniku (väljaandja), meediakaastöötaja ja meediaettevõtte või meediateenistuse töövõtja tunnistamisest keeldumise õiguse sellistes küsimustes, mis puudutavad kaastöö või dokumendi autori, saatja või allika isikut või tema tegevusega seoses tehtud teatisi. Sellele õigusele tuginemist ei tohi takistada, eriti seesugust teavet sisaldavate dokumentide või andmekandjate konfiskeerimisega või eespool märgitud ülesannete täitmisele kaasa aitava personali või abipersonali küsitlemisega .

Läbiotsimise puhul põhimõttelisi erandeid lubatavast läbiotsimisest tehtud ei ole. Küll aga sätestab kriminaalmenetluse seadustik, et eeltoodud lõigus nimetatud meediaga seotud isikute puhul eranditult professionaalsete ülesannete täitmisega seotud hoonetes läbiotsimise korral tuleb juurde kutsuda meediaomaniku või tema poolt nimetatud esindaja .

Ühendkuningriigi õigus sätestab allikakaitse osas, et kohus ei või nõuda isikult tema vastutusel olevas väljaandes sisalduva info avaldamist ja kedagi ei või kohtu solvamises süüdi mõista, kui ta keeldub sellist informatsiooni avaldamast, v.a juhul, kui kohtu jaoks on veenvalt tuvastatud, et see on vajalik õigusemõistmise huvides või riikliku julgeoleku tagamiseks või kuriteo või korratuste ärahoidmiseks . Materjalidele juurdepääsu osas sätestab seadus, et konstaablil on õigus saada juurdepääs välistatud materjalidele või erilistele protseduurimaterjalidele kriminaaluurimise eesmärgil . Seejuures on välistatud materjalid ajakirjanduslikud materjalid, mida isik hoiab salajaselt ja mis koosnevad dokumentidest või salvestustest, mis ei ole dokumendid. Antud kontekstis tähendab ajakirjandusliku materjali salajaselt hoidmine seda, kui isik hoiab seda vastavalt oma ettevõtmisele, piirangule või kohustusele ja seda on jätkuvalt hoitud (ühe või enama isiku poolt) vastavalt sellise ettevõtmisele, piirangule või kohustusele, kuna see saadi või loodi ajakirjanduslikel eesmärkidel . Ajakirjanduslik materjal omakorda tähendab aga materjale, mis on saadud või loodud ajakirjanduslikul eesmärgil. Materjal on ajakirjanduslik, kui see on selle ajakirjanduslikul eesmärgil saanud või loonud isiku valduses . Ka erilise protseduurimaterjali alla mahutatakse ajakirjanduslik materjal, kui see ei ole hõlmatud välistava materjali mõistega.

Enne, kui kohus annab välja orderi ligipääsuks, peab ta olema veendunud, et täidetud on kaks loetelu tingimustest. Esimene loetelu on järgmine:

a) eksisteerib mõistlik alus uskuda:

• et karistatav süütegu on toime pandud;

• et need materjalid, mis koosneb erilisi protseduurimaterjalest või hõlmab erilisi protseduurimaterjale ning ei hõlma välistatud materjale taotluses märgitud hoones, või hoonetes, mille on hõivanud või mida kontrollib taotluses märgitud isik (s.h kõik hooned, mille puhul on mõistlik põhjus uskuda, et seal on sellised materjalid, kuna seda on mõistlikult praktiline nii täpsustada.

• et materjal on tõenäoliselt olulise väärtusega (kas eraldi või koos muu materjaliga) uurimise jaoks seoses millega taotlus tehti; ja

• et materjal on tõenäoliselt asjassepuutuv tõend

(b) teised materjali hankimise meetodid:

• on edutult ammendatud; või

• neid ei ole proovitud, kuna oli ette näha, et need ei vii tulemuseni; ja

(c) avalikes huvides on, võttes arvesse

• kasu, mis uurimisele lisandub, kui materjalid saadakse; ja

• asjaolusid, mille tõttu isik neid materjale oma valduses hoiab;

et materjalile juurdepääs tuleks anda.

Teine loetelu sisaldab endas põhimõtteliselt nõuet, et eksisteerib põhjendatud alus uskuda, et materjal, mis koosneb välistatud materjalidest või erilistest protseduurimaterjalidest või sisaldab neid, asub taotluses märgitud hoonetes, või hoonetes, mille on hõivanud või mida kontrollib taotluses märgitud isik (s.h kõik hooned, mille puhul on mõistlik eeldada, et see materjal seal on) .

Prantsuse õigus otse allika definitsiooni ei anna, kuid seletab lahti, millistel juhtudel tuleb allikat kaitsta. Prantsuse ajakirjaniku allikate salastatuse seaduse eelnõu art 1 pressiseaduse art 2 parandus sätestab, et keelatud on allika kaudne või otsene mõjutamine, välja arvatud kui seda õigustab ülekaalukas õigustatud avalik huvi ja kui sellised meetmed on rangelt vajalikud ning proportsionaalsed seadusliku eesmärgi saavutamiseks. Selline mõjutamine ei tohi mitte mingil juhul kaasa tuua ajakirjaniku kohustust avalikustada oma allikas. Lisaks sätestab parandus, et salastatud allika kaudseks või otseseks mõjutamiseks loetakse ajakirjaniku allikate uurimist isiku poolt, kes suhtleb ajakirjanikuga igapäevaselt ning kellel on juurdepääs ajakirjaniku allikaid tuvastada võimaldavale informatsioonile. Kriminaalmenetluses kaalutakse mõjutamise vajalikkust ning võetakse arvesse kuriteo raskus või selle ärahoidmise vajadus ja otsitava informatsiooni olulisus. Lisaks arvestatakse, et uurimisel kasutatavad meetmed on ainuvõimalikud tõe teadasaamiseks.

Prantsuse ajakirjaniku allikate salastatuse seaduse eelnõu art 1 pressiseaduse art 2 parandus sätestab, ajakirjaniku allikate salastatus on kaitstud, selleks et võimaldada neil anda avalikkusele informatsiooni neid avalikku huvi omavates küsimustes. Allika salastatust ei tohi seada ohtu, välja arvatud juhtudel kui ülekaalukas huvi seda nõuab. Allika salastatus on erilise tähelepanu all kriminaalmenetluses, kus allika võib avaldada ainult juhtudel, kui süüteo raskus ning uurimise huvid seda õigustavad.

Lisaks sätestab ajakirjaniku allikate salastamise seaduse eelnõu ajakirjaniku täpsustatud mõiste. Nimelt kehtestab vastava eelnõu art 2, mis sätestab 1881. a pressivabaduse seaduse art 2 paranduse, et ajakirjanik on igasugune isik, kes tegutseb ühes või mitmes pressiettevõttes, avalikkusega suhtlemisel, audivisuaalses meedias tavapärasel viisil ja tasustatult informatsiooni kogumisel ja selle edastamisel avalikkusele.

Prantsuse õigusteadlased on toetanud ajakirjaniku mõiste laia tõlgendust, sest ei ole suudetud sätestada ammendavat loetelu isikutest, keda võiks ajakirjanikuna käsitleda. Ajakirjaniku mõiste on sisustatud pigem tema töö objekti kaudu, olenemata sellest, kas tegu on veebi, trükimeedia või teleajakirjanikuga. Oluline on, et ajakirjanikuna käsitletav on isik, kelle sissetulek sõltub informatsiooni kogumisest, toimetamisest, tootmisest, säilitamisest ja levitamisest avalikkusele.

Keelatud on allika kaudne või otsene mõjutamine, välja arvatud kui seda õigustab ülekaalukas õigustatud avalik huvi ja kui sellised meetmed on rangelt vajalikud ning proportsionaalsed seadusliku eesmärgi saavutamiseks. Selline mõjutamine ei tohi mitte mingil juhul kaasa tuua ajakirjaniku kohustust avalikustada oma allikas. Lisaks sätestab parandus, et salastatud allika kaudseks või otseseks mõjutamiseks loetakse ajakirjaniku allikate uurimist isiku poolt, kes suhtleb ajakirjanikuga igapäevaselt ning kellel on juurdepääs ajakirjaniku allikaid tuvastada võimaldavale informatsioonile. Kriminaalmenetluses kaalutakse mõjutamise vajalikkust ning võetakse arvesse kuriteo raskus või selle ärahoidmise vajadus ja otsitava informatsiooni olulisus. Lisaks arvestatakse, et uurimisel kasutatavad meetmed on ainuvõimalikud tõe teadasaamiseks.

Prantsuse allikakaitse eelnõu artikliga 2 sätestatakse Prantsuse kriminaalmenetluse koodeksi (le code de procédure pénale) muudatused.

Prantsuse kriminaalmenetluse koodeksi artikkel 56-2 muudatusega kehtestatakse, et läbiotsimisi, mis puudutavad ametialast tegevust, toimetatakse pressiettevõttes, audiovisuaalkommunikatsiooni ettevõttes, infotehnoloogiaga tegelevas ettevõttes, pressiagentuuri asukohas, ametialastes sõidukites või ajakirjaniku kodus ainult kohtuniku loal. Läbiotsimisi võib läbi viia kirjaliku ning motiveeritud otsuse alusel, kus on näidatud rikkumise või rikkumiste olemus, mille tõttu on vajalik korraldada läbiotsimised. Vastava otsuse sisu tutvustatakse isikule. Läbiotsimise käigus on lubatud arestida ainult läbiotsimise otsuses näidatud süüteoga seotud dokumente. Käesolevas sättes kirjeldatud kohustuste rikkumine toob kaasa läbiotsimise tühisuse. Kohtunikul ja artiklis 57 nimetatud isikul on ainukestena õigus tutvuda leitud dokumentidega läbiotsimise ajal, enne kui need ära võetakse.

Kohtunik, kes teostab läbiotsimist, peab kandma hoolt selle eest, et läbiviidavad uurimised austaksid ajakirjandusvabadust. Lisaks peab kohtunik jälgima, et läbiotsimine oleks teostatud proportsionaalselt, arvestades rikkumise olemust ja tõsidust ning et kaitstaks ajakirjaniku allikad ja et läbiotsimisest ei tõusetuks takistust või sellega ei kaasneks õigustamatut informatsiooni edastamise viivitust.

Järgides käesoleva seaduse artiklit 57, võib läbiotsimise all olev isik vaidlustada kohtuniku poolt näidatud dokumentide äravõtmise, kui antud isiku hinnangul on vastav toiming ebaseaduslik eelnevate lõigete tähenduses. Leitud dokument pitseeritakse seejärel. Prantsuse allikakaitseseaduse eelnõu näeb veel ette, et vaidluse korral kuulab vangistuskohtunik üle nii läbiotsimisotsuse teinud kohtuniku, läbiotsimise all oleva isiku ning vajadusel ka riigiprokuröri.

Kriminaalmenetluse koodeksi ütluste andmise osa muudetakse ning artikkel 326 täiendamisega sätestatakse järgnevalt kirjeldatud põhimõtted. Ajakirjanikul on ametialase tegevusega seotult õigus jätta tunnistajana avaldamata kogutud informatsiooni allikad (l´origine – päritolu).

Allikakaitse seaduse eelnõud tutvustav raport loetleb kaalutluskriteeriumid, millal võib kohus otsustada, et allikakaitse õiguse kaaluvad üles muud olulisemad hüved. Prantsuse õiguses on allikakaitse rakendamata jätmiseks vaja täita järgmised kriteeriumid:

1) tungiv vajadus (pr l´intérét impérieux tähendab kohustuslikkust, eriti tõsist olukorda) – rakendatakse kõikidel juhtudel, see tähendab, et lisaks kriminaalasjadele ka haldus- ja tsiviilasjades. Juhtumid, millal võib esineda tungiv vajadus, tuleb seaduses ammendavalt määratleda. Seejuures tuleb tähele panna, et kaitstakse ajakirjaniku allikat, mitte ajakirjanikku ennast;

2) kuriteo erilisus ja raskus – need juhtumid on seotud eriti raskete ja erandlike kuritegudega. Siinkohal on diskretsiooniruum jäetud kohtunikule. Kaaluti kuriteoliikide sätestamist miinimumkaristuse kaudu, kuid sellest loobuti, sest vastava vahendi kasutamine on individuaalne ja sõltub konkreetsest juhtumist. Näitena on toodud, et põhimõtet peab rakendama organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi korral;

3) uurimise huvid – eelkõige võib välja tuua vahendite ammendatavuse ja kriminaalmenetluse jätkumise huvid. EIK on vajaduse olemust selgitanud lahendis Ernst jt vs. Belgia . Kohus ütleb, et üldjoontes on eelnevalt käsitletud vajadus piirang teostada oma väljendusvabadust. Sealjuures peab väljendusvabaduse piirang olema asjakohaselt (veenvalt) sätestatud.

Seletuskirjas on tähelepanu juhitud ajakirjaniku karistamisele väleütluste andmise eest. Juhtudel kui ajakirjanikku süüdistatakse valeütluste andmises ning tal palutakse oma ütluste tõesuse näitamiseks tuua täiendavaid tõendeid, siis tekib ajakirjaniku keeldumise korral küsimus, kas teda saab süüdistada varjamises (recel). Selliseid juhtumeid tuleb kohelda äärmise delikaatsusega, sest ajakirjanikud on isikud, kelle osalemine ühiskondlikus debatis on äärmiselt oluline .

Sloveenia massimeedia seaduse art 21 lg 2 sätestab, et ajakirjanikud ja autorid kui loojad ei ole kohustatud avaldama oma informatsiooni allikaid, välja arvatud juhtudel, kui see on ette nähtud kriminaalseadusandluses.

Vastavalt Sloveenia kriminaalmenetluse seaduse artiklile 236 lõikele 1 punktile 5 ei pea kohustust tunnistada muuhulgas täitma kaitsja, arst, sotsiaaltöötaja, psühholoog ja teised isikud asjaolude kohta, mis said talle teatavaks tema ametikohuseid täites (ametis). Kui ta on saladuse hoidmise kohustusega seotud oma ameti kaudu, välja arvatud juhtudel, mis on sätestatud käesoleva seaduse artiklis 65 või kui on täidetud seadusjärgsed tingimused, millal vastavad isikud ei pea hoidma saladust või kui need isikud on kohustatud andma salastatud informatsiooni õigustatud organitele (kompetentsetele). Vastavas sättes kirjeldatud teiste isikute alla saab paigutada ka ajakirjanikud, sest nad on materiaalõiguses defineeritud ning selgelt määratletavad.

Sloveenia kriminaalmenetluse seadus ei tee läbiotsimise osas teatud isikute gruppidele erandeid. Igasugune läbiotsimine toimub seaduse artikkel 215 lõike 1 kohaselt kohtuniku motiveeritud dekreedi alusel.

Rootsis reguleerivad ajakirjanduse tegevust üldine väljendusvabaduse alusseadus ning pressivabaduse seadus . Väljendusvabaduse alusseadus sätestab üldpõhimõtted (ptk 1 art 1), mille kohaselt on igale Rootsi kodanikule garanteeritud õigus avalikult väljendada oma mõtteid, arvamusi ning tundeid, samuti edastada informatsiooni mistahes viisil raadios, televisioonis ning teatud ülekannete kaudu, nagu filmid, video salvestised, helisalvestised ja teised tehnilised salvestusvahendid. Antud õigusakti eesmärk on tagada vaba arvamuste vahetamine, vaba ning arusaadav informatsioon, loominguvabadus. Vastavaid õigusi saab piirata ainult väljendusvabaduse alusseaduses ette nähtud juhtudel.

Väljendusvabaduse alusseaduse 2. peatüki lõige 2 sätestab, et kedagi ei tohi küsitleda asja allika kohta või isiku kohta, kes võttis osa vastava asja tegemisest või avaldas või edastas selle, kui tegu on kriminaalvastutusele võtmise, kahjunõude või pressivabadust puudutavate süütegudega, mis ilmnevad raadioprogrammis või salvestistes.

Vastavat põhimõtet täiendab pressivabaduse seadus, mille ptk 3 lõike 2 kohaselt on keelatud uurida autori või isiku, kes on informatsiooni edastanud, identiteeti, kui tegu on pressivastaste süütegudega. Samuti ei ole lubatud uurida perioodilise või mitteperioodilise väljaande toimetaja identiteeti. Lähtudes lõikest 3, on isikul, kes oli kaasatud avaldamisprotsessi, kes töötas teose avaldanud ettevõttes või kes töötas professionaalselt uudiseid edastavas ettevõttes, keelatud avaldada informatsiooniallika (autori) või mitteperioodilise väljaande toimetaja identiteeti (konfidentsiaalsuskohustus). Erandid sellest keelust on seotud, näiteks kohtumenetlusega, kus vastav isik peab allika identiteedi avaldama, kui kaitsja või süüdistatav on seotud informatsiooni edastamisega või on sellesse panustanud. Lisaks võib kohtus teha erandi, kui ta leiab, et see on erilise tähtsusega, vastavalt avalikule või erahuvile ning tunnistus antakse vande all.

Väljendusvabaduse alusseadus kirjeldab 5. peatükis pressisüütegusid. Vastava peatüki artikkel 1 sätestab, et kui pressivabaduse süüteod on nimetatud pressivabaduse seaduse 7-ndas peatükis artiklites 4 ja 5 ning nad on toime pandud raadioprogrammis või tehnilise lindistuse kaudu, tuleb neid käsitleda väljendusvabadusevastaste kuritegudena. Lisaks vaadeldakse väljendusvabaduse süüteona ebaseaduslikku vägivalla kujutamist, kus isik esiletungivalt või pikalevenivalt kujutab liikuvatel piltidel vägivalda isiku või looma vastu, kavatsusega neid pilte levitada. Pressivabaduse seaduse 7. peatüki artiklis 2 sätestatud süütegusid ei vaadelda väljendusvabaduse- ega ka pressisüütegudena, sest need on toime pandud kommunikatsioonivahendite kaudu, mille sees süütegu on varjatud. Sellega seoses ei loeta pressivabaduse seaduses pressisüütegudeks reklaamides või teistes sarnastes kommunikatsioonivahendites esitatud seisukohti, kui see ei ole vabalt kommunikatsioonivahendis märgatav, et selline tegu võiks vastutuse kaasa tuua. Kui antud tegu on siiski karistatav, siis rakendub pressivabaduse seadus. Eelmainitut rakendatakse ka juhtudel, kui info edastamine avalikkusele toimub šifreeritult või mõnel muul viisil salajaselt.

Väljendusvabaduse alusseaduse 5. peatüki artikkel 3 kehtestab, et kui isik edastab informatsiooni käesoleva seaduse peatükk 1 artikkel 2 mõttes ning kui ta ei vastuta käesoleva seaduse 6. peatüki kohaselt, aitab kaasa või võtab osa raadioprogrammi või tehnilise salvestise avalikustamisest, olles mitte autor ega mõni teine allikas ja jääb käesolevaga süüdi riigireetmises, spionaažis, suures spionaažis, ebaseadusliku salajase teabe edastamises, riigivastases süüteos, riigireetmises või antud süütegude katses, ettevalmistamises või vandenõus. Lisaks kui eelmainitud isik avaldab ebaseaduslikult avalikkusele juurdepääsupiiranguga teavet või kui seada teavet avaldatakse enne juurdepääsupiirangu tähtaja lõppu ning vastav tegu tehti ettevaatamatusest või ettevaatamatusest, vaatamata konfidentsiaalsuskohustuse olemasolule, siis isik võetakse vastutusele käesoleva seaduse sätete kohaselt.

Pressivabaduse seaduse 7. peatükk täiendab vastutuse osa. Antud peatüki artikkel 4 nimetab pressisüütegudena käesoleva seaduse 1 peatükis nimetatud eesmärgil avaldatud trükiseid, kui nende trükiste sisu on riigireetmine, mille eesmärk on viia kuningriik või selle osa võõrvõimu alla või jätta kuningriik sõltuvaks sellisest võimust, kui see toimub vägivaldsel ja ebaseaduslikul viisil või võõrabiga, samuti kui eraldatakse kuningriik võõrabiga sellisel viisil, et ennetada või ärgitada riigijuhi, valitsuse, parlamendi, ülemkohtu või kõrgema halduskohtu otsuseid või tegusid või kui pandi toime eelnimetatud tegude katse, ettevalmistamine või vandenõu. Lisaks on pressisüüteod sõja uurimine, kui sellega kaasneb sõjaoht kuningriigile või muud vaenulikud rünnakud, mis on kutsutaks esile välisjõudude abiga. Samuti spionaaž, kui sellega aidatakse võõrvõimu või inimkaubandust, loovutades või lisades informatsiooni, mis on seotud kaitserajatistega, relvadega, varudega, impordiga, ekspordiga, tootmisega, läbirääkimistega, otsustega või teiste juhtudega, mis võiksid kahjustada tervet kaitsesüsteemi või mõnel teisel viisil haavata kuningriigi turvalisust, olenemata informatsiooni tõesusest. Lisaks on karistatava vastavate tegude katse, ettevalmistamine ning vandenõu.

Samuti loetakse pressisüütegudeks salajase informatsiooni edastamist, kus isik, haldusorgani loata, kuid omamata tahtlust aidata võõrvõimu, edastab, loovutab või lisab igasugust salajast informatsiooni ning antud informatsiooni lisamine võib anda võõrvõimule võimaluse kahjustada kuningriigi kaitset või riiklikku kaupadega varustatust sõjaseisukorra ajal või mõnel muul viisil kahjustada kuningriigi julgeolekut, olenemata sellest, kas antud informatsioon on tõene. Lisaks on karistatava vastavate tegude katse, ettevalmistamine ning vandenõu. Samuti on pressisüüteona karistatav hooletus salajase informatsiooni käitlemisel, kus raske hooletuse tõttu pannakse toime käesolevas lõigus kirjeldatud teod.

Lisaks riigivastased süüteod, kui need pannakse toime selleks, et relvastatud jõudude või muul vägivaldsel viisil muuta valitsuse vormi või takistada või ennetada sellisel viisil riigijuhi, valitsuse, parlamendi, ülemkohtu või kõrgema halduskohtu tegevust. Lisaks on karistatava vastavate tegude katse, ettevalmistamine ning vandenõu.

Karistatav on ka riigireetmine, kuivõrd see toob kaasa valeinformatsiooni edastamise kuningriiki aktiivselt kaitsvatele isikutele. Lisaks on karistatav ka eelnevalt kirjeldatud tegu, kui see on toime pandud hooletusest.

Veel karistatakse juhtudel, kui levitatakse kuningriigi julgeolekut kahjustavaid kuulujutte, kui kuningriik on sõjas ja isik edastab valeteavet ja seisukohti, mis võivad kahjustada kuningriigi julgeolekut, samuti, kuid isik annab teada või edendab sellise teabe levikut võõrvõimule või levitab seda sõjaväes selleks, et kutsuda esile ebaloojalsust või heidutab neid.

Lisaks on karistatav mässu õhutamine, kus isik kannustab või mõnel muul viisil julgustab kriminaalseid tegusid toime panema ning tsiviilkohustusi unarusse jätma, samuti allumatust avalikule võimule või nõrgestab ametisoleva sõjaväelase täitmiskohustusi.

Samuti agitatsioon teatud isikute grupi vastu, kus ähvardatakse või väljendatakse põlgust teatud isikugrupi vastu, kui see seisneb osundamises rassile, nahavärvile, rahvusele või etnilisele kuuluvusele, usule või seksuaalorientatsioonile.

Lisaks kuriteod tsiviilvabaduste suhtes, kus isik ebaseaduslikke ähvardusi kavatsusega kujundada avalikku arvamust või ületab poliitilises, ametialases või tööstuslikus organisatsioonis tegevusvabaduse piire ning sellega seoses ohustab väljendusvabadust, kogunemisvabadust või ühinemisvabadust.

Veel on karistatav ebaseaduslik vägivalla kujutamine, mis seisneb seksuaalvägivalda või sundust pildi kujul, eesmärgiga seda pilti levitada, välja arvatud juhtudel, kui see ei ole asjaolusid arvestades õigustatud.

Keelatud on laim, kus isik väidab teist isikut olema kriminaal või laiduväärt oma elutees või mõnel muul viisil edastab infot, mis põlastab teisi isikuid. Juhul kui laimatud isik on surnud ja vastav tegu kujutab endast riivet alles jäänud isikute suhtes või seda tegu võib mõnel muul põhjusel käsitleda kui riivet hauapuutumatuse vastu, välja arvatud juhtudel, kui on õigustatud vastava infot edastamine ning on esitada tõend, et antud informatsioon oli tõene ning olid olemas mõistlikud põhjendused vastava väite esitamiseks.

Lisaks on karistatav solvav keelekasutus või käitumine, millega isik solvab teist solvavate väidete või mõnel muul solvaval viisil käitudes.

Samuti on karistatavad ebaseaduslikud ründed, millega üks isik ähvardab teist kriminaalse teoga sellisel viisil, mis tekitab ähvardatavale isikule tõsiseid hirme seoses tema enda turvalisuse, omandi vms.

Samuti on keelatud avalike teenistujate ähvardamine, kus vägivald on suunatud avaliku võimu teostamisega seotud asjaoludele või muule tegevusele, millel on samaväärne kaitse avalikku võimu teostavate isikute kaitsega.

Viimasena on keelatud tegevuste loetelus muudetud kujul kohtumõistmise edastamine, kus isik ähvardab vägivallaga, ründab teist isikut, sest on esitanud kaebuse, nõude, tunnistanud või mõnel muul viisil võtnud seisukoha enne menetlust kohtus või mõnes muus avalikus asutuses, eesmärgil hoida vastavat isikut eemal eelmainitud tegevusest või juhud, kus isik ähvardab teist isikut teoga, mis võib kaasa tuua kannatusi, vigastusi või ebameeldivusi, sest antud isik on tunnistanud või mõnel muul viisil avaldanud oma arvamust menetluses, selleks, et takistada teda tunnistust andmast.

Vastavalt väljendusvabaduse seaduse peatükile 5 artiklile 6, võib tehnilise lindistuse, millel on pressisüütegu, konfiskeerida. Kui tegu sisaldab endas ebaseaduslikku vägivalla kujutamist, rakendatakse erilisi õiguslikke meetmeid. Kui on tegu konfiskeerimisega, siis kõik levitamiseks mõeldud koopiad hävitatakse. Samuti tuleb teha kindlaks, et alles ei jääks materjale, millest oleks võimalik teha koopiaid ning duplikaate. Lähtudes pressivabaduse seadusest, võib pressivabadusevastase süüteoga seotud trükise konfiskeerida. Konfiskeerimine hõlmab kõikide eksemplaride hävitamist, mis on mõeldud levitamiseks. Samuti tuleb teha kindlaks, et vastavat materjali ei oleks võimalik enam uuesti toota. Sellega seoses võib pressivabaduse seaduse peatükk 7 artikkel 8 kohaselt keelata perioodilise väljaande ilmumise, kui on tegemist artiklis neli 1-3, 4 ning 6-7, kohtupoolt määratud ajaks, kuid mitte kauemaks kui kuueks kuuks. Sellise keelu saab panna ainult sõjaseisukorra ajal.

Kokkuvõtvalt võib võrdlusriikide kohta tuua välja järgneva ühisosa, millest on lähtutud ka eelnõu kirjutamisel

Eelnõu autorite poolt analüüsitud võrdlusriikides – Soomes, Saksamaal, Austrias, Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Sloveenias, Rootsis – tunnustatakse allikakaitse põhimõtet. Allikakaitse põhimõte on antud riikides reguleeritud nii materiaal- kui ka menetlusõiguses (kohtumenetluse seadustes). Allikakaitse põhimõtte ulatuse osas on võimalik välja tuua kaks suundumust: on riike, kus kaitstakse ainult infot andnud isikut (Soome, Saksamaa, Ühendkuningriik, Sloveenia) samas on riike, kes kaitsevad infot andnud isikut ja ka muid asjaolusid (Austria, Prantsusmaa, Rootsi).

Õigus ütluste andmisest keelduda on olemas võrdlusriikide kohtumenetluse seadustes. Eelkõige on seletuskirjas käsitletud kriminaalmenetlust, kui isiku põhiõigusi kõige enam riivavamat kohtumenetlust. Ütluste andmisest keeldumine ei ole üheski riigis absoluutne, välja arvatud Austrias. Erandite sätestamise osas on olnud erinevaid lähenemisi. Ütluste andmist saab kohus nõuda seoses eriti raskete kuritegudega, mis on määratletud karistuse pikkuse kaudu (Soome 6 aastat). Ütluste andmisest keeldumise õiguse erandid võivad olla setud konkreetsete kuritegudega. Näitena võib tuua Saksamaa, kus erand rakendub juhtudel, kui ajakirjanik on ise materjalid tootnud või need on seotud ametialase tajuga ning tegu on rahureetmise, demokraatiavastase, riigireetmise, välisjulgeoleku ohustamise süüteoga, süüteoga seksuaalse enesemääratluse vastu ning rahapesuga. Nendele süütegudele lisandub ka kriteerium kaaluda, kas tõendeid ei ole võimalik saada muul viisil või see on oluliselt raskendatud. Samuti Sloveenia, kus ütluseid peab andma, kui tegu on kuritegudega seksuaalse enesemääratluse vastu, hooletusega alaealiste vastu ning nende julm kohtlemine samuti inimkaubandusega.

Lisaks on kasutatud kaalutluskriteeriumite andmist kohtule, mis võimaldab kohtul igakordselt kaaluda erandi tegemist ütluste andmisest keeldumise õigusest (Ühendkuningriik, Prantsusmaa). Kaalutluskriteeriumidena on esitatud näiteks tungiv vajadus, kuriteo erilisus ja raskus ning uurimise huvid. Aga ka teiste meetodite ammendatavus ja ülekaalukas avalik huvi.

Läbiotsimise osas on riike, kes on ajakirjandusvabaduse teostamiseks loonud erandeid, samas on ka riike, kes seda teinud ei ole. Erandite sätestamise osas arvestatakse näiteks kuriteo raskust ning karistuse määra (Saksamaa, vähemalt 5a), kaalutluskriteeriumeid (Ühendkuningriik), samuti on lisatud kõrgendatud kohtuliku kontrolli kohustus, kus läbiotsimise otsuse teeb kohtunik (Prantsusmaa). Riigid, kes ei ole erandeid teinud on Soome ja Sloveenia.

1. Ringhäälinguseaduse muutmine

RingHS muutmise eesmärk on allikakaitse õiguslike aluste sätestamine materiaalõiguses. RingHS on olemasolevatest seadustest allikakaitse sätestamiseks kõige sobivam õigusakt, sest näeb juba kehtivas versioonis ette informatsiooniallika kaitse põhimõtte (RingHS § 7). Kuna allikakaitse instituut peab rahvusvahelise õiguse ja kohtupraktika kohaselt laienema ka teistele isikutele, mitte ainult ringhäälinguorganisatsioonidele, siis muudetakse RingHS-i nii kohaldamisala osas kui ka täiendatakse allikakaitse põhimõtte alussättega.

1.1. RingHS § 1 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 selliselt, et seadus kehtestab allikakaitse põhimõtte, mida tuleb arvestada informatsiooni ajakirjanduslikul eesmärgil töötlemisel. Tegu on seaduse ülesannet määratleva sättega. Vastava normi täiendamine on deklaratiivse tähendusega ning näitab seaduse rakendajale, et muu hulgas on tal RingHS-ist võimalik leida põhimõtted, mis puudutavad informatsiooni edastamist ajakirjanduslikul eesmärgil.

1.2. RingHS § 11 lõiget 1 täiendatakse teise lausega selliselt, et lisaks kõigile Eestis asuvatele ringhäälinguorganisatsioonidele kohaldub RingHS ka teistele ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevatele isikutele. Viimastele kohaldatakse aga üksnes kõnesoleva seaduse § 7. Selle muudatusega laiendatakse osaliselt RingHS-i kohaldamisala. Asjakohane norm osutab, et RingHS-i on lisatud säte, mis kohaldub ka teistele ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevatele isikutele. Ülejäänud seadus kohaldub sarnaselt varasemaga ainult RingHS-s sätestatud ringhäälinguorganisatsioonidele.

1.3. RingHS kolmanda muudatusega täiendatakse § 7, mis praegu sätestab informatsiooniallika kaitse põhimõtte ringhäälinguorganisatsioonidele. Sätet muudetakse nii, et informatsiooniallika kaitse põhimõtet saab rakendada ka teistele ajakirjanduslikul eesmärgil teavet töötlevatele isikutele. Loodava sätte näol on tegemist allikakaitse üldpõhimõtte sätestamisega materiaalõiguses. Kõnealune norm peab andma üldaluse, millele viidates on ajakirjanduslikul eesmärgil teavet töötlevatel isikutel võimalik juhtida tähelepanu põhimõttele, et teatud juhtudel on neil võimalik keelduda avaldamast neile teavet andnud isikut ning konkreetses olukorras ka tugineda sellele õigusele.

RingHS § 7 lõikes 1 sätestatakse, et ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul on õigus jätta avaldamata teave, mis võimaldab tuvastada talle teavet andnud isiku. Tuvastamine võib olla nii otsene kui kaudne. Mitteammendav loetelu informatsioonist, mis võimaldab tuvastada isikut otseselt või kaudselt, on seletuskirjas eespool. Kõnesoleva normi näol on tegemist üldpõhimõtte sõnastamisega, mis tagab ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevatele isikutele õiguse keelduda teavet andnud isikut või muid asjaolusid paljastava info avaldamisest. Erand sellest õigusest on esitatud järgmises sättes. Lisaks on võimalik kehtestada erandeid näiteks kohtumenetluse seadustega.

RingHS § 7 lõikes 2 sätestatakse sarnaselt kehtiva RingHS-iga, et ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik ei tohi talle informatsiooni edastanud isiku nõusolekuta tema andmeid avaldada. Selle sättega kehtestatakse muudatus, mille kohaselt ei tohi ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik paljastada infot andnud isiku identiteeti viimase nõusolekuta. Säte peab tagama, et isikud, kes soovivad jääda anonüümseks, saavad ka seaduse rangel nõudel edastada avalikkuse jaoks huvi pakkuvat teavet ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule.

Kõnealuses sättes sisaldub põhimõte, et ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul ei ole informatsiooniallika avaldamisel valikuvõimalust, kui allikas seda ei soovi. Igatahes peab informatsiooniallika avaldamisele eelnema allika nõusolek. Kui isik annab nõusoleku enda isiku avalikustamiseks, siis on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul valikuvõimalus, kas kasutada muudetava RingHS § 7 lõikes 1 sätestatud õigust jätta allikas avalikustamata või see avalikustada. Nõusoleku osas tuleb kohaldada tahteavaldusele tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud regulatsiooni. Tõendamiskoormis lasub seejuures nõude esitanud isikul ehk isik, kes leiab, et ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töödelnud isik on tema identiteedi avaldanud ilma tema nõusolekuta, peab tõendama, et selline nõusolek ka tegelikult anti. Samas lasub kohustuse sisust lähtuvalt ka ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötleval isikul kohustus selgitada välja talle informatsiooni andnud isiku tegelik tahe.

Kõnesoleva sätte puhul võib tekkida küsimus selle kohta, kas ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötlev isik on seotud allikakaitse kohustusega ka juhul, kus allikas annab talle teadvalt valeinformatsiooni. Tulenevalt VÕS § 23 lg 1 punktidest 1 ja 4 võivad lepingupoolte kohustused tuleneda muu hulgas ka lepingu olemusest ja eesmärgist ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötleva isiku ja tema allika vahel tekib lepinguline suhe, mille olemuseks ja sisuliseks väärtuseks on ajakirjanikule tõepärase informatsiooni andmine. Oluline on, et ajakirjanik saab allika käitumisest või sõnadest aru, et allikas soovib oma isikut saladuses hoida. Kui ta sellest aru saab ja nõustub teavet kuulama, siis ongi sõlmitud leping, mille kohaselt ajakirjanik kohustub lepingu alusel allikat saladuses hoidma. Ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötlev isik eeldab põhjendatult allikaga suheldes, et talle antav informatsioon vastab tõele. Kahtlemata ei vabasta see eeldus ajakirjanikku tema kutsele omasest ja vajalikust hoolsuskohustusest. Küll aga vabaneb ta kohustusest hoida saladuses talle teavet andnud isik, kui isik on teadlikult andnud valeinformatsiooni. Seega juhul, kui ajakirjanikule informatsiooni andnud isik on teadlikult edastanud ebaõiget teavet, on ta sisuliselt rikkunud lepingut ja vaikimiskohustust ei ole tekkinud. Väärinformatsiooni avaldamise korral on küsimus allika avaldamisest või mitteavaldamisest ajakirjaniku õigus, mitte enam kohustus.

Kuna võlaõiguslik konstruktsioon ei ole oma olemuselt kõigile üheselt selge, siis on eelnõus peetud vajalikuks täiendada RingHS § 7 lõikega 3, mis kehtestaks, et lõikes 2 sätestatud kohustus ei kehti juhul, kui informatsiooni edastanud isik on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule andnud teadvalt valeinformatsiooni. Sealjuures peab ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik järgima eelnevalt kirjeldatud hoolsuskohustust esitatud teabe kontrollimiseks. Kui ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik on teostanud esmase kontrolli, kuid hiljem ilmneb, et esitatud teave osutus valeks, ei ole ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik seotud kohustusega hoida teabeallika isik saladuses. Sellises olukorras rakendub § 7 lõikes 1 nimetatud üldpõhimõte ehk ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul on õigus valida, kas avaldada teavet andnud isik või mitte. Vastutus valeütluste andmise eest väljendub siiski eelnevas lõikes kirjeldatus ehk rakendub tsiviilõiguslik normistik.

RingHS § 7 lõike 4 muudatusega sätestatakse, et lõikeid 1-3 kohaldatakse ka isikule, kes ametialaselt puutub kokku ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule informatsiooni andnud isikut tuvastada võivate asjaoludega. See põhimõte tuleneb nt soovituse artiklist 2, mille kohaselt allikakaitset rakendatakse ka teistele isikutele, kes tänu oma ametialastele suhetele saavad kogumise, toimetamise või levitamise kaudu ajakirjanikelt informatsiooni, mis võimaldab tuvastada allikat. Soovituse seletuskirja punktis 22 selgitatakse, et allikast teada saamine peab toimuma ametialaste suhete raames. Sekretäridel, ajakirjaniku töökaaslastel, printijatel, toimetajal või ajakirjaniku tööandjal võib olla juurdepääs ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule teavet andnud allikale. Seetõttu on vajalik ka nende isikute kaitse, kes ei mahu otseselt ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku mõiste alla. Täiend „puutub ametialaselt kokku“ tähendab üksnes isikuid, kes puhtalt oma tööülesannetest tulenevalt võivad ligi pääseda informatsioonile, mis võiks aidata tuvastada allikat. Seega juhul, kui ajakirjanik avaldab informatsiooni üksnes oma isiklike sidemete tõttu nt abikaasale, ei peaks allikakaitse abikaasale laienema. Selline tõlgendus peaks looma olukorra, kus ajakirjanik ise peab üles näitama vajalikku hoolsust, et tundliku sisuga teave ei satuks selliste isikute kätte, kes ei peaks sellest teadma. Kui ajakirjanik ei ilmuta vajalikku hoolsust, siis järgneb sellele vastutus, mis eeskätt seisneb ajakirjaniku maine ja usaldusväärsuse langemises või koguni kadumises. Sättel on väärtus allikakaitse põhimõtte võimalikult laia ja samas põhjendatud ulatuses rakendamise seisukohast. Kui seda põhimõtet kõnesolevatele isikutele ei kohaldataks, võib tekkida olukord, kus teavet ennast ajakirjanduslikul eesmärgil töödelnud isik on allikakaitseks õigustatud, ent samas on võimalik ajakirjanikult saamata jäänud informatsioon kätte saada teistelt temaga seotud isikutelt, kellele selline õigus ei laiene. Seega on kõnealuse sätte näol tegemist allikakaitse põhimõtte rakendamise seisukohast vajaliku ja põhjendatud laiendusega.

Muudatuse kohaselt laiendatakse seotud isikutele nii § 7 lõiget 1 kui ka 2. See tähendab, et seotud isikutel on ühelt poolt õigus mitte avaldada informatsiooniallikat ja teiselt poolt kohustus hoida teavet salajas, kui seda on soovinud infot andnud isik.

RingHS § 7 lõikega 5 kehtestatakse põhimõte, mille kohaselt on keelatud ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku otsene või kaudne mõjutamine informatsiooniallika tuvastamiseks. Selle sätte eesmärk on kindlustada allikakaitse põhimõtte rakendamine võimalikult laias ulatuses.

Ka nähakse RingHS § 7 lõikega 6 selguse huvides ette erand allikakaitse põhimõttest, sätestades, et kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras tuleb informatsiooni andnud isikut tuvastada võiv teave avaldada.

1.4 RingHS-i allikakaitse-põhimõtte kehtestamise kontekstis vajab lahendamist ka küsimus, kas §-s 7 kavandatud kohustuse rikkumise eest peaks kohalduma RingHS § 43-5 sätestatud avalik-õiguslik vastutus. Säte näeb kehtivas redaktsioonis ette, et juriidilist isikut karistatakse RingHS nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 40.000 krooni. Eelnõu autorite hinnangul peaks allikakaitse-kohustuse rikkumisega kaasnema üksnes tsiviilõiguslik vastutus. Seda põhjusel, et riik ei näe tegelikult ette terviklikku regulatsiooni kogu meediategevuse jaoks, vaid reguleerib üksnes miinimumvajadust ehk allikakaitset. Kogu meediategevus toimub tegelikult eneseregulatsiooni korras. Seetõttu oleks ühe üksiku kohustuse rikkumise eest kaasnev avalik-õiguslik vastutus ebaproportsionaalne ja ebamõistlik. Kuna eraõiguslik vastutus eeskätt kahju hüvitamise näol on tagatud, siis on see piisav, et distsiplineerida ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötlevat isikut sellisest kohustusest kinni pidama. Avalik-õigusliku vastutuse välistamiseks muudetakse RingHS § 43-5 selliselt, et RingHS §-s 7 sätestatud kohustuse rikkumise korral vastutusele võtta ei saa. Väärteokoosseisu mittemuutmisega kaasneks ka olukord, kus allikakaitse kohustusena kehtib nii juriidilistele kui füüsilistele isikutele, ent vastutusele saaks võtta üksnes juriidilisi isikuid. Nimetatud olukord oleks põhiseaduse valguses lubamatu, kuna tekitab ebavõrdse kohtlemise momendi õigusloomes. Lisaks oleks mittemuutmisel küsitav, kas järelevalvepädevust antud küsimuses on üldse võimalik laiendada peale ringhäälinguorganisatsioonide ka teistele ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötlevatele isikutele.

Seoses eeltooduga vajab õigusselguse ja otstarbekuse huvides muudatust ka järelevalvepädevust käsitlev säte selliselt, et oleks välistatud järelevalve teostamine allikakaitse-põhimõtte järgimise üle. Selleks muudetakse RingHS § 42 lõiget 1 selliselt, et sättesse lisatakse vastav välistav klausel.

2. Kriminaalmenetluse seadustiku muudatused

2.1. KrMS § 72 pealkirja ja lõike 1 sissejuhatava lause muutmise on tinginud vajadus viia see kooskõlla sätte sisuga peamiselt seoses täiendavate isikute lisamisega nende isikute nimekirja, kellel on õigus loobuda tunnistuse andmisest. Eristada tuleb kutse-, ameti- ning muud tegevust. Ametitegevus on oma olemuselt laiem mõiste kui kutsetegevus. KrMS loetleb isikud, kellel on õigus keelduda ütluste andmisest. Tegu on piiratud isikute ringiga. Kehtivast õigusest leiab kõigi nimetatud tegevusalade esindajate definitsiooni või on neil registreerimiskohustus. Järelikult on suhteliselt üheselt mõistetav, kellel on §-st 72 tulenev õigus, sest nõuded antud isikutele on sätestatud erinevates õigusaktides.

Vaimulik – kirikute ja koguduste seaduse § 20 lg 1.

Kaitsja – KrMS § 42 lg 1

Notar – notariaadiseaduse 2 ptk

Tervishoiutöötaja – tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 271 lg 1, mille alusel asutatakse tervishoiutöötajate register

Farmatseut – ravimiseaduse § 62, mille alusel asutatakse proviisorite ja farmatseutide register.

Kutse on Eesti õiguskorras kindlalt piiritletud mõiste, mida sisustatakse kutseseaduse (edaspidi KutS) kohaselt (viide: Kutseseadus RT I 2008, 24, 156). KutS § 3 p 2 järgi on kutse hindamise ametlik tulemus, mis saadakse, kui kutset andev organ otsustab, et isikul on kutsealal vajalik kompetentsus, mille tase on määratud asjakohases kutsestandardis. Kutseala vajalik kompetentsus tähendab sealjuures, et samalaadses tegevusvaldkonnas eeldatakse sarnaseid oskusi. Vastavad oskused on piiritletud kutsestandardis, mis määratleb kutsetegevust ning esitab kutsealade ja -tasemete kompetentsusnõuded. Järelikult on kutsega seonduv suhteliselt rangelt piiritletud ning omab erinevat tähendust ametitegevusest.

Tuleb rõhutada, et KrMS § 72 lg 1 p 4 lubab isikul keelduda ütluste andmisest, kellele on seadusega pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus. Järelikult peab vastav kohustus tulenema seaduse jõuga õigusaktist. Kuna ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul on eelkõige õigus tugineda allikakaitsele, ning reeglina puudub kohustus avaldada oma allikat, siis ei sobi ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik vastava sätte kohaldamisala alla. Seetõttu on vajalik sätestada eraldi alus KrMSi, et anda selge alus vastavatele isikutele ütluste andmisest keeldumiseks.

2.2 KrMS § 72 lõiget 1 täiendatakse punktidega 3-1 ja 3-2, mille kohaselt on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul õigus keelduda ütluste andmisest, kui see võimaldaks teavet andnud isikut tuvastada, välja arvatud juhul, kui muude menetlustoimingutega on tõendite kogumine välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust või karistusseadustiku §-des 157, 157-1, 241, 242, 316-1 või 323-1 sätestatud kuritegu. Kuivõrd allikakaitse põhimõtte peamiseks väljundiks on ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötleva isiku õigus keelduda ütluste andmisest, siis on vaja teha muudatus ka kriminaalmenetluse seadustiku §-s 72, laiendades isikute ringi, kellel on õigus keelduda ütluste andmisest kutse- või muu tegevuse tõttu. Eelnõu kohaselt võib ütluste andmisest keelduda ka ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik. Eespool nimetatud isikut saab kohustada andma ütlusi teabe kohta, mis võimaldaks tuvastada talle teavet andnud isikut üksnes eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel.

Mis puudutab erandite tegemist allikakaitse põhimõtte kohaldamisel, siis sellise võimaluse näeb ette ka EIÕK artikkel 10. Õigus väljendusvabadusele ei ole piiramatu ning seda võib teha konventsioonis sätestatud alustel. Erandite tegemise võimaluse näeb selgelt ette konventsiooni artikli 10 lõige 2. Selle kohaselt võib teha piiranguid, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks. Eelpool nimetatud kuritegude kataloog sellest lähtubki.

Eelnõus sätestatud kaheksa-aastane vangistuse lävend on tingitud sellest, et KrMS-s ei ole võimalik anda loetelu kõigist hõlmatud kuritegudest. Vastava loetelu sätestamine kaotaks regulatsiooni paindlikkuse ning tooks kaasa selle, et KarS-s sätestatud kuriteokoosseisude muutmisel või täiendamisel tuleks alati muuta vastavalt KrMS-i, mida ei saa pidada otstarbekaks ja mõistlikuks. Seetõttu on analoogselt jälitustegevuse alustamise lävendiga (vähemalt 3 aastat vangistust) sätestatud allikakaitse erandid sanktsioonipõhiselt. Eelnõu autorite hinnangul ei ole I astme kuriteod piisavalt kõrge lävendiga ning seetõttu on seda piiri veelgi tõstetud.

Esmalt sisaldab säte EIK lahenditeski viidatud meetmete ammendatuse tingimust ning teisalt on seda õigust piiratud ka konkreetsete kuritegude loeteluga. Tegemist on kumulatiivsete tingimustega, mis tähendab, et ühe tingimuse äralangemisel ei saa õiguse piirangut rakendada.

Kuritegude kataloogi eesmärk on piiritleda võimalikud juhtumid, millal allikakaitsele tuginemine ei ole põhjendatud, võttes arvesse teisi põhiseaduslikke väärtusi. Kuna tegemist on erandliku õigusega, tuleb see ette näha üksnes raskete kuritegude suhtes. Kuna esimese astme kuritegusid ei saa pidada piisavalt rasketeks kuritegudeks, on õiguse kohaldamise lävendit veelgi kõrgemale tõstetud.

Erandina on toodud ka mõningad teise astme kuriteod:

§ 157 (kutse- ja ametitegevuses teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustuse rikkumine),

§ 157-1 (delikaatsete isikuandmete ebaseaduslik avaldamine),

§ 241 (riigisaladuse ja salastatud välisteabe avalikustamine),

§ 242 (riigisaladuse ja salastatud välisteabe avalikustamine ettevaatamatusest),

§ 316-1 (kriminaalasja kohtueelse menetluse ja jälitusmenetluse andmete ebaseaduslik avaldamine),

§ 323-1 (saladuse hoidmise kohustuse rikkumine).

Nimetatud kuritegude lisamise põhjuseks ei ole mitte niivõrd nende raskus, kuivõrd just vajadus tagada nende avastamine ja menetlemine, mis muul moel ei ole sageli võimalik.

Vastavalt eelpool toodule tehakse eelnõus mitmed erandid üldisest allikakaitse põhimõttest. Mis puudutab eelnõus toodud kuritegude kataloogi, siis kui kuritegude puhul, mille eest võib karistusena mõista vähemalt 8-aastase vangistuse, on kahtlemata tegemist raskete kuritegudega, siis loetletud II astme kuriteod on eelnõus sätestatud lähtuvalt konkreetsete õigushüvede kaitse vajadusest. Nii on siin loetletud II astme kuritegude lisamise puhul tegemist just tegemist vajadusega kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi, tagada salastatud teabe kaitse, samuti vajadusega tagada kohtumenetluse ja jälitusmenetluse andmete kaitse. Juhul, kui selliste kuritegude puhul kehtiks absoluutne allikakaitse ning kui muul viisil ei ole võimalik kuritegu avastada, siis on oht et kaitseta jäävad teiste isikute õigused sõnumi saladusele, privaatsusele ja informatsioonilisele enesemääramisele, samuti muud eespool loetletud õigushüved. Eelpool loetletud II astme kuritegude puhul on oluline just see, et enamasti ei ole neid muul viisil avastada ja uurida võimalik ning absoluutse allikakaitse kohaldumise puhul see nii jääkski.

Selleks aga, et allikakaitset veelgi enam tagada, nähakse nende loetletud II astme kuritegude puhul ette ka igakordne juhtumipõhine asjaolude hindamine kohtu poolt. Juhul, kui kohus leiab, et ütluste andmine on põhjendatud ja eksisteerib ülekaalukas avalik huvi, saab ta määrusega kohustada isikut ütlusi andma. Avaliku huvi hindamisel peab kohus eeskätt kaalutlema, kas oluline vajadus avalikustamiseks on tõendatud, kas asjaolud on piisavalt elulised ja tõsise loomuga ning kas avalikustamise vajadus vastab tungivale sotsiaalsele vajadusele. Ehk siis on kohtu ülesandeks hinnata, kas avalikustamise legitiimne eesmärk kaalub selgelt üles avaliku huvi allika mitteavalikustamiseks. Taotluse ütluste andmiseks kohustamise kohta saavad kohtule esitada uurimisasutus või prokuratuur.

2.3. KrMS § 72 täiendatakse lõigetega 2-1 ja 2-2, mille kohaselt on õigus ütluste andmisest keelduda sama paragrahvi lõikes 1 punktis 3-1 ja 3-2 sätestatud juhul ka isikul, kes puutub ametialaselt kokku ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule informatsiooni andnud isikut tuvastada võivate asjaoludega. Nagu üldises osas eelnevalt märgitud, peab allikakaitse laienema ka ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötleva isikuga ametialaselt kokku puutuvale isikutele, et tagada allikakaitse põhimõtte rakendamine võimalikult laias, ent samas põhjendatud ulatuses. Seetõttu nähakse ette ka KrMS § 72 muudatus, mille kohaselt laieneb allikakaitsele tuginemise õigus sarnaselt RingHS-is kavandatuga ka ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötleva isikuga ametialaselt kokku puutuvatele isikutele.

Kui isik keeldub ütluste andmisest paragrahvi 72 lõike 1 punktis 3-2 sätestatud juhul, võib uurimisasutus või prokuratuur esitada põhjendatud taotluse kohtule. Nimetatud alusel ei ole ütluste andmise kohustus absoluutne ning kohus hinnates juhtumi asjaolusid otsustab, kas kohustada isikut ütlusi andma või mitte. Kui eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse alusel kohustatakse isikut ütluste andmiseks, toimub ütluste andmine KrMS §-s 69-1 sätestatud ütluste deponeerimiseks ette nähtud korras. Selle kohaselt kuulatakse isik tunnistajana üle eeluurimiskohtuniku juures ning antud ütlused deponeeritakse. Deponeeritud ütlusi saab kasutada kriminaalmenetluses tõendina.

2.4. KrMS § 91 lõiget 2 täiendatakse teise lausega, mille kohaselt toimetatakse ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures või notari- või advokaadibüroo läbiotsimist toimetatakse prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel. Sarnaselt ütluste andmisest keeldumise õigusega vajab muutmist ka läbiotsimise teostamist puudutav regulatsioon. Sellekohase sätte lisamise põhjus seisneb vajaduses tagada ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule läbiotsimisel analoogne kaitse notari- või advokaadibüroode läbiotsimisega. Eelnõu kohaselt võib ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures toimetada läbiotsimist üksnes eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel. Sätte eesmärk on tagada sarnaselt notarite ja vandeadvokaatidega läbiotsimise loa andmine võimalikul kõrgel ja objektiivsel tasandil, et oleks juba eelnevalt tagatud kõrvaline kontroll pädeva institutsiooni näol. Seetõttu saab kavandatava muudatuse kohaselt ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötleva isiku juures läbiotsimiseks luba anda üksnes eeluurimiskohtunik või kohus. Seejuures peaks kohus sisuliselt vastava loa andmisel lähtuma samasugustest kaalutlustest nagu ütluste andmiseks kohustamise osas (avaliku huvi hindamine jne, vt seletuskirja eespool).

Ka läbiotsimise instituut on allikakaitse õigusega hõlmatud. Regulatsiooni loomisel on lähtutud notarite ja advokaatide kohta sätestatust. Erisuste kehtestamine võrreldes nimetatud isikutega ei oleks põhjendatud, küll aga tuleb ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötleva isiku puhul silmas pidada EIK praktikast tulenevaid juhiseid. Vastavalt EIK praktikale on läbiotsimised lubatavad peamiselt teiste võimaluste ammendumisel ning ametivõimud peavad enne selliste meetmete kohaldamist kaalutlema meetme asjakohasust. Nii on EIK lahendis Ernst jt vs. Belgia käsitlenud juhtumit, kus toimusid ulatuslikud läbiotsimised nii hagejate kodudes kui ka töökohtades. Läbiotsimised leidsid aset kolme Belgia ajalehe – De Morgeni, Le Soiri ja Le Soir Illustré – toimetuses ühel ajal. Samuti korraldati läbiotsimised Belgia raadios ja televisioonis (RTBF) nii Liège´is kui ka Brüsselis. Samal päeval otsiti läbi kahe hageja autod ja samade hagejate kodud. Enne läbiotsimist ei esitatud hagejatele läbiotsimismääruse koopiat ega tutvustatud selle sisu. Läbiotsimisega seoses võeti kaasa mitmeid dokumente, diskette ja arvutite kõvakettad. Kohus leidis, et igasugune sekkumine peab olema seadusega ette nähtud. Siinkohal rõhutab kohus, et tegu peab olema materiaalse, mitte formaalse seadusega. Kohus leidis veel, et paljud üheaegsed läbiotsimised, mille eesmärk oli ajakirjanike allikate paljastamine – isegi kui need läbiotsimised ei andnud tulemust – kujutavad endast väga tõsist riivet. Läbiotsijatele olid antud väga laiad volitused, mille kohaselt oli neil õigus saada igasuguseid dokumente. Kohus jõudis järeldusele, et (Belgia) valitsus ei olnud kõnesolevas asjas tõestanud erinevate huvide kaalumist, eriti EIÕK artiklis 10 lõikes 2 sätestatut arvestades. Isegi kui leida, et kaasuse asjaolud olid sobivad vastavate meetmete kasutamiseks, ei saa väita, et need olid piisavad, et korraldada nii ulatuslikke läbiotsimisi ja asjade äravõtmist. Kohus leidis, et kasutatud meetmed ei olnud proportsionaalsed.

Lahendis Sanoma Uitgevers B.V vs. Holland on EIK leidnud, et ehkki ajakirjandusliku materjali kohustuslik üleandmine võib endaga kaasa tuua ajakirjandusvabaduse teostamist jahutava efekti, siis sellest hoolimata ei tulene sellest iseenesest, et ametivõimudel on kõikidel sellistel juhtudel takistusi sellise üleandmise nõudmisel. Kas see on nii, sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Eriti rõhutas kohus, et ametivõimud ei ole kuidagi takistatud tasakaalustamast konfliktseid huve, asjakohased kaalutlused hõlmavad kuriteo iseloomu ja raskust, nõutava informatsiooni täpset iseloomu ja sisu, vajaliku informatsiooni hankimise alternatiivseid võimalusi ning asjassepuutuva materjali kasutamise piiranguid.

Läbiotsimisloa andmisel peab kohus kaaluma põhimõtteliselt samasuguseid asjaolusid, mis ütluste andmisest keeldumise juures erandi tegemisel. See tähendab, et läbiotsimisloa võib anda, kui muude menetlustoimingutega on tõendite kogumine välistatud või oluliselt raskendatud .

3. Tsiviilkohtumenetluse seadustik

3.1. TsMS § 257 täiendatakse lõikega 4, mille kohaselt on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul õigus keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku. Samas ei ole tsiviilkohtumenetluse käigus allikakaitse õigusele tuginemist piiratud. A priori ei saa väita, et tsiviilkohtumenetluse käigus peaksid hageja õigused olema suurema kaaluga kui ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötleva isiku õigused. Küsimus on jällegi erinevate põhiõiguste ja -vabaduste kaalumises ning mõistliku tasakaalu leidmises. Hinnates kõiki asjassepuutuvaid kaalutlusi tsiviilkohtumenetluses, tuleb asuda seisukohale, et suurimad väärtused, mis tsiviilkohtumenetluse kaudu kaitset vajavad (nt varalise kahju hüvitamine surma põhjustamise korral – võlaõigusseaduse § 129) on kaitstud kriminaalmenetluse kaudu. Ehk siis juhul, kui kriminaalmenetluse käigus on ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötlev isik kohustatud oma allika isiku avaldama, saab seda tõendina kasutada ka tsiviilkohtumenetluses. Seetõttu on allikakaitse tsiviilkohtumenetluses tegelikult absoluutne, eeldades, et teatud kõrgemate väärtuste korral on vajalik informatsioon allika kohta kättesaadav kriminaalmenetluse kaudu.

3.2. TsMS § 257 täiendatakse ka lõikega 5, mis sätestab, et õigus ütluste andmisest keelduda nimetatud paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul on ka isikul, kes puutub ametialaselt kokku ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule informatsiooni andnud isikut tuvastada võiva asjaoluga. Sellekohase normiga kehtestatakse analoogselt KrMS täiendusega, et ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isikuga ametialaselt seotud isikutele laieneb samuti ütluste andmisest keeldumise õigus. Muudatus on vajalik, et tagada allikakaitse põhimõtte rakendamine võimalikult laias ja põhjendatud ulatuses, kuna informatsiooni andnud isikut tuvastada võiv teave võib olla teada ka teistele ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isikuga koos töötavatele isikutele.

4. Võlaõigusseadus

VÕS § 127 lg 1 täiendamise, § 134 lg 2 muutmise ning lõigetega 5 ja 6 täiendamise ning VÕS § 130 lg 2 kehtetuks tunnistamise eesmärk on suurendada põhiseadusega tagatud teatud õigushüvede kaitset, mida võib kokku võtta mõistega isiklikud õigused, eelkõige isiku kehalist puutumatust, füüsilist vabadust ning isiku au ja head nime. Vastav muudatusettepanek on üldjoontes tingitud sellest, et kehtiv õigus ei taga isiklike õiguste kaitset piisaval määral. Seda eelkõige kahel põhjusel: esiteks on kahjustatud isikul kehtiva õiguse alusel põhjendamatult keeruline nõuda mittevaralise kahju kandmisel selle eest hüvitist (eelkõige ebamõistliku tõendamiskoormuse tõttu) ning teiseks on kohtud seni lähtunud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel üksnes sellest, et taastada tuleb kahju tekkimise eelne olukord, võtmata sealjuures arvesse, et igal õiguskaitsevahendil on täita ka preventiivne funktsioon. Viimati nimetatu on põhjustanud olukorra, et kahjuhüvitised on välja mõistetud suuruses, mis ei motiveeri potentsiaalseid kahju tekitajaid hoiduma kahju tekitamisest.

Tõstmaks eelpool nimetatud isiklike õiguste kaitset, tehakse eelnõuga ettepanek täiendada VÕS § 127 lõiget 1 teise lausega, mis rõhutab, et kahju hüvitamise eesmärgiks on lisaks kahjustatud isiku asetamisele sellisesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise nõude tekkimise aluseks olnud sündmust poleks toimunud. Ka on eesmärgiks kahju tekitaja mõjutamine, et ta hoiduks edasisest kahju tekitamisest. Lisaks tehakse eelnõuga ettepanek kergendada kannatanu tõendamiskoormust, mille saavutamiseks muudetakse VÕS § 134 lg 2 sõnastust selliselt, et kannatanu ei peaks enam olukorras, kus mittevaraline kahju on tekkinud vabaduse võtmisest, au teotamisest või mõne muu isikliku õiguse rikkumisest, tõendama nn erilisi asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju hüvitamist, vaid kahju tekkimist ja vajadust selle hüvitamiseks eeldatakse ning põhjendada tuleb vaid kahju suurust. Parema ülevaate tagamiseks tuuakse samasse lõikesse ka senine VÕS § 130 lõikes 2 sätestatu, selle tulemusel koondatakse võlaõigusseaduse üldosas olev isiklikke õigusi puudutav mittevaralise kahju hüvitamise regulatsioon ühte sättesse. Lisaks täiendatakse VÕS § 134 lõigetega 5 ja 6, millest esimese eesmärgiks on viidata asjaoludele, mida peaks kohus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvesse võtma, ning millest teine sätestab täiendavad kriteeriumid isiklike õiguste rikkumise puhuks.

4.1 Vastavalt VÕS § 127 lõike 1 kehtivale sõnastusele on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (hüvitamis- ehk kompensatsioonifunktsioon). Sisuliselt tähendab see, et kehtiva õiguse järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kannatanule kahju korvamine ulatuses, mis taastaks kahju tekkimise eelse olukorra. Lisaks ütleb sama paragrahvi lõige 5, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekkimise tagajärjel, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Teisiti öeldes tuleneb nimetatud lõikest põhimõte, et kahjustatud isik ei või kahju tekkimise tagajärjel rikastuda ehk ta ei või olla kahju hüvitamise tulemusena paremas seisus, kui ta oleks olnud kahju tekkimata jäämise korral.

Nimetatud põhimõte on kohaldatav ka mittevaralise kahju väljamõistmisel VÕS § 128 lõike 5 mõistes. Sisuliselt tähendab see seda, et kohus peab mittevaralise kahju tekkimisel välja mõistma mingi rahalise summa, mis peaks kompenseerima kannatanu hingelist või füüsilist valu. Siinjuures on aga oluline rõhutada, et olemuslikult on mittevaraliseks kahjuks selline kahju, mis ei ole rahas mõõdetav. Seega on tegelikult küsitav, kas kahju tekkimise eelse olukorra taastamine on üldse mittevaralise kahju korral võimalik ja seda üksnes viisil, et hüvitise summa määramisel võetakse arvesse vaid kannatanu hingelist või füüsilist valu. Saksa õiguses , mis on olnud aluseks ka võlaõigusseaduse koostamisele, on asutud seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitamise üheks eesmärgiks on ka kannatanule moraalse rahuldustunde andmine (nn Genugtuung – näiteks taastada kannatanu solvatud autunne) ehk sisuliselt tunnistatakse seda, et endise olukorra taastamiseks ei piisa üksnes kahju kompenseerimisest. Moraalse rahuldustunde tagamine saab aga kõne alla tulla vaid juhul, kui kannatanu tunneb, et väljamõistetud kahjuhüvitisel on kahju tekitaja suhtes preventiivne toime ehk kahju tekitaja tunneb, et sellise kahju tekitamine oli väär ja ta ei soovi seda enam korrata ei selle konkreetse kannatanu suhtes ega ka üldiselt. Sisuliselt tähendab sellise mõttekäiguga nõustumine seda, et kahju hüvitamine täidab lisaks eelneva olukorra taastamise eesmärgile ka preventiivset funktsiooni.

Sisuliselt on kahju hüvitamisel preventiivne funktsioon ka kehtiva õiguse alusel, mida kinnitab asjaolu, et kahju hüvitamisel nõudeõiguse puhul on tegemist õiguskaitsevahendiga. Õiguskaitsevahendi üks eesmärke lisaks õigussuhtes tasakaalu jalule seadmisele on ka motiveerida õiguskäibes tegutsevaid isikuid hoiduma nendest tegudest, mis kutsuvad esile teise poole õiguskaitsevahendi kasutamise võimaluse. Sealjuures tagatakse motivatsioon seeläbi, et kui üks isik rikub teise isiku õigusi, järgneb sellele mingi sanktsioon ehk teisiti öeldes teab rikkuja, et teise isiku õiguste kahjustamine ei jää tagajärjeta. Just nimelt selles väljendubki õiguskaitsevahendi preventiivne funktsioon.

Üldjuhul peaks õiguskaitsevahendi preventiivse funktsiooni väljendumiseks eraõiguses piisama üksnes sellest, et seadusandja on rikkumiste ärahoidmiseks sätestanud tõhusad õiguskaitsevahendid. Praegune kahju hüvitamise regulatsioon ei ole aga piisavalt tõhus. Üheks põhjuseks võib pidada seda, et kahju hüvitamise eesmärgina nähakse Eestis üldjuhul vaid kahju tekkimise eelse olukorra taastamist, jättes preventiivse funktsiooni kas tähelepanuta või tagaplaanile, mida kinnitab näiteks asjaolu, et kahju hüvitamise preventiivsele eesmärgile ei ole teadaolevalt Eesti kohtulahendites viidatud. Tuleb möönda, et sellise tõlgenduse aluseks võib olla kehtiva VÕS § 127 lg 1 sõnastus, mis piiritleb kahju hüvitamise eesmärgi üksnes kahju tekitamise eelse olukorra taastamisena. Nimelt võib seda mõista kui erandit üldpõhimõtetele ehk selliselt, et nimetatu ongi ainus kahju hüvitamise eesmärk. Tagamaks seda, et edaspidi ei jäetaks kahju hüvitamise preventiivset eesmärki kahju hüvitise määramisel tagaplaanile või üldse arvesse võtmata, täiendatakse VÕS § 127 lg 1 teise lausega, mis juhib tähelepanu sellele, et kahju tekkimise eelse olukorra taastamise eesmärk ei piira kahju hüvitamise preventiivset eesmärki. Teisiti öeldes kohustab vastav säte kahju hüvitamisel alati arvesse võtma ka seda, et hüvitamise kohustus peab rikkujat mõjutama edasistest rikkumistest hoiduma.

Siinjuures tuleb tähelepanu juhtida sellele, et muudatusettepanekuga sätestatakse seaduse tasandil täiendav kahju hüvitamise eesmärk, mitte ei looda juurde uut kahju hüvitamise liiki. Teisiti öeldes ei muuda eelnõuga tehtav ettepanek kahju liigitust, vaid võlaõigusseaduse mõttes saab kahju jätkuvalt jaguneda kas varaliseks või mittevaraliseks, millest tulenevalt saab ka edaspidi nõuda üksnes kas varalise või mittevaralise kahju hüvitamist. Nimetatud põhjusel ei lähe kõnealune ettepanek vastuollu ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (järgnevalt põhiseadus) §-ga 25, mis räägib samuti üksnes moraalsest ja materiaalsest kahjust.

Põhiseadus ei sea piiranguid ka kahju hüvitamise eesmärgi sätestamisele, vaid kohustab seadusandjat looma üksnes materiaalõiguslikke aluseid selleks, et kannatanud saaks nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Teisiti öeldes on põhiseaduse §-ga 25 pandud seadusandjale kohustus sätestada kahju hüvitamise alused, kuid vastav paragrahv ei dikteeri ette, et kahju hüvitamise ainsaks eesmärgiks peaks olema eelneva olukorra taastamine. Kokkuvõtvalt jätab põhiseaduse § 25 vahendid kahju hüvitamiseks seadusandja määrata.

Rõhutamist vajab seegi, et kahju hüvitamise nn preventiivse eesmärgi sätestamine ei tähenda Eesti õiguses angloameerikaliku karistava kahju võimaldamist. Karistava kahjuga on tegemist olukorras, mil hüvitis määratakse suuruses, mille väljamõistmiseks puudub alus ehk tekkinud kahju. Sellise olukorraga oleks tegemist näiteks siis, kui hüvitis mõistetakse välja igaks juhuks kahju eest, mis võib tulevikus tekkida, aga mille saabumine ei ole kindel. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et eelnõuga tehtavad muudatusettepanekud ei puuduta kahju hüvitamise peamist eeldust ehk seda, et hüvitise saamiseks õigustatud isikul peab olema tekkinud kahju. Seega ei ole vastav regulatsioon vastuolus ka põhiseaduse §-ga 25, sest ka eelnõuga tehtavate muudatusettepanekute eesmärgiks on võimaldada nõuda kahjuhüvitist vaid juhul, kui kahju tekkimine on tõendatud või tõendatav (vt näit VÕS § 127 lg 6 – tulevikus tekkiv kahju).

Oluline on rõhutada sedagi, et VÕS § 127 lõikesse 1 lisatav teine lause ei erista, kas tegemist on lepingulise või lepinguvälise kahjuga, samuti varalise või mittevaralise kahjuga. Küll aga saab vastavat eesmärki kahju hüvitamisel arvesse võtta just mittevaralise kahju puhul, täpsemalt öeldes mittevaralise kahju hüvitise suuruse kaalumisel. Seda eelkõige põhjusel, et kui tegemist on varalise kahjuga (nii lepinguline kui lepinguväline), siis väljendub kahju hüvitamise preventiivne eesmärk juba üksnes selles, et tekitatud kahju tuleb samas ulatuses hiljem ka hüvitada. Teisiti öeldes peaks kahju tekitajat edasisest kahju tekitamisest hoidumiseks motiveerima juba üksnes see, et ta teab, et kui ta on mingis ulatuses varalist kahju tekitanud, tuleb tal see vastavas summas ka tasuda – teisiti öeldes ei jää tegu tagajärjeta. Teisiti väljendub aga mittevaralise kahju hüvitamise preventiivne eesmärk mittevaralise kahju korral. Nagu eespool kirjeldatud, on mittevaralise kahju erisuseks see, et kahju tekkimist ei ole võimalik otseselt rahasse ümber arvutada, küll aga on seadusandja leidnud, et hingelist või füüsilist valu on võimalik rahaliselt kompenseerida. Seega on mittevaralise kahju hüvitamise eripäraks see, et vastav hüvitis on alati mingis ulatuses hinnanguline ja teatud mõttes oletatav. Sellest tulenevalt ei ole ka alati üheselt öeldav, milline konkreetne rahaline summa peaks isiku hingelist valu kaotama või leevendama ehk taastama kahju tekkimise eelse olukorra. Sellises olukorras ei peaks kahju hüvitise väljamõistmine jääma üksnes selle taha, et hüvitise suurust ei ole võimalik määrata üksnes selle pinnalt, et see peaks taastama kahju tekkimise eelse olukorra. Just nimelt selliste olukordade jaoks tuleb rõhutada kahju hüvitamise teist eesmärki, milleks on mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest. Teisiti öeldes peaks vastava eesmärgi rõhutamine andma kohtule täiendava kriteeriumi kahju hüvitise suuruse määramiseks ehk lihtsustama hüvitise väljamõistmist.

Mis puudutab seda, et vastava eesmärgi rõhutamine muudaks justkui keerulisemaks hüvitise suuruse prognoositavuse, siis tuleb tõdeda seda, et kõnealuse eesmärgi rõhutamine ei muuda asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine on ja jääb alati teatud ulatuses prognoosimatuks. See on paratamatu ja eelnõuga seda olukorda ei muudeta, sest inimesed tunnevad hingelist ja kehalist valu erinevalt, mistõttu tuleb neid erinevusi arvesse võtta ka hüvitise määramisel. Teisiti öeldes ei saa ka kehtiva õiguse järgi isik, kes tekitab teisele hingelist valu näiteks avaliku solvanguga, eksimatult prognoosida, kui suurt valu kannatanu tunneb ja kui suures ulatuses tal seda hiljem hüvitada tuleb. Samuti määratakse mittevaralise kahju hüvitis juba praegu kohtu poolt kindlaks oma siseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid arvestades.

4.2 Nii VÕS § 134 lõige 2 kui ka § 134 lõige 3 näevad ette, et mittevaralise kahju hüvitamist saab nõuda üksnes seda õigustavate eriliste asjaolude olemasolul (vastavalt „[….] üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab“ ja „[…] kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud“). Kuna TsMS § 230 lõikest 1 tuleneb põhimõte, mille järgi peab kumbki pool hagimenetluses üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja väited, on kehtiva õiguse kohaselt tulemuseks see, et üldjuhul peab kannatanu isiklike õiguste rikkumise korral lisaks kahju olemasolule ja seda põhistavatele rikkumise asjaoludele olema võimeline tõendama ka neid erilisi asjaolusid, mis õigustaksid kahju kompenseerimist. Teisiti öeldes on seadusandja pannud kehtiva õiguse järgi kannatanule mitte üksnes kahju tekkimise tõendamise kohustuse, vaid ka tõendamiskoormuse selle üle, et tal on kahju tekkimisel korral üldse õigus nõuda kahju hüvitamist, kuna esinevad mingid erilised asjaolud, mis seda õigustavad. Seega on seadusandja mittevaralise kahju nõudmise võimalusi kitsendanud sisuliselt äärmuseni, öeldes, et hüvitamine on õigustatud vaid eriliste asjaolude olemasolul ehk vaid juhul, kui kahju on olnud eriliselt intensiivne. Selle tulemusel on mittevaralise kahju hüvitamise väljamõistmine Eesti kohtute poolt pigem erand kui reegel, mida kinnitab ka kehtiv kohtupraktika.

Erandina on seadusandja lihtsustanud mittevaralise kahju hüvitise taotlemist nendeks puhkudeks, mil kahju on tekkinud tervise kahjustamise või kehavigastuste tekitamise tõttu. Vastavalt VÕS § 130 lõikele 2 tuleb kannatanul tõendada vaid tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamist kahju tekitaja poolt, ning kõnealusel juhul (mittevaralise) kahju tekkimist kehavigastuste või tervisekahju tõttu eeldatakse. Sisuliselt tähendab see, et kannatanu peab tõendama vaid mingi konkreetse teo, kuid mitte seda, kas ja kui suures ulatuses tal kahju tekkis. Seega asub nimetatud juhul tõendamiskoormus sisuliselt kahju tekitajal, kuna viimane peab kahju hüvitamisest pääsemiseks tõendama, et kahju pole tekkinud.

Vastava regulatsiooni laiendamine on õigustatud ka mitmetele teistele põhiseadusega kaitstud õigushüvedele, eelkõige füüsilisele vabadusele ja heale nimele, kuid ka muudele isiklikele õigustele. Seda põhjusel, et tegemist on suhteliselt raskesti kaitstavate õigushüvedega, kuid samas isiku põhiõigustega, ning olukorras, mil kahju kannatanul lasub ebamõistlik tõendamiskoormus, ei saa rääkida nimetatud õigushüvede piisavast kaitstusest.

Kuna eelnõuga tehtavad muudatusettepanekud, mh VÕS § 134 lg 2 ümbersõnastamine, rakenduvad üldjoontes iga mittevaralise kahju tekkimise puhul, on kõnealuses kontekstis oluline rõhutada , et vaadeldavad muudatusettepanekud ei puuduta üksnes nn ajakirjanduslikke delikte (nt VÕS §-d 1046 ja 1047), vaid omavad puutumust enamate õigushüvedega kui üksnes eraelupuutumatus ja vaba eneseteostus. Teisiti öeldes omavad kõnelaused VÕS muudatusettepanekud tähendust kõikidel juhtudel, mil on tegemist mingi õigushüve rikkumisega, mis õigustab mittevaralise kahju hüvitamist, eelkõige siiski isiklike õiguste rikkumise puhul, mistõttu on olemuslikult tegemist kahju hüvitamise regulatsiooni üldpõhimõtete täiendamisega, mitte üksnes muudatustega ajakirjandusdeliktide raames. Kõnealused võlaõigusseaduse muudatusettepanekud on käesolevale eelnõule liidetud siiski just selle tõttue, et tõenäoliselt on tehtavatel võlaõigusseaduse muudatustel enim mõju nn ajakirjandusdeliktidele.

Isiklike õiguste (vahel ka isikuõiguste) mõiste on kasutusel ka praegu mitmel pool võlaõigusseaduses. Näiteks sisaldab nendest näitliku loetelu VÕS § 1046 lg 1, kuid olemuslikult on see mõiste jäetud ja jäetakse ka edaspidi kohtute sisustada. Vastav mõiste sisaldab siiski järgmisi õigusi: õigus vabale eneseteostusele, sealhulgas õigus eraelu ja kodu puutumatusele ning õigus mõttevabadusele. Samuti õigus enesekujutamisele, muu hulgas õigus elulookirjeldusele, ning informatsioonilisele enesemääramisele.

Oluline on rõhutada sedagi, et VÕS § 134 lg 2 ümbersõnastamise ettepanek kujutab endast olemuslikult VÕS § 130 lg-s 2 (mittevaralise kahju hüvitamine tervisekahjustuse ja kehavigastuste tõttu) sätestatud regulatsiooni laiendamist ka muudele isikuõigustele. Parema ülevaatlikkuse tagamiseks tuuakse ka senine VÕS § 130 lõikes 2 sätestatud regulatsioon VÕS § 134 lõikesse 2, mille tagajärjel oleks kogu mittevaralise kahju hüvitamise regulatsioon isikuõiguste osas edaspidi ühes paragrahvis. Sellest tulenevalt tunnistatakse kehtetuks ka VÕS § 130 lg 2.

Märkimata ei saa jätta, et sisuliselt on Eesti kohtupraktika teatud ulatuses juba seda teed läinud, et kahju tekkimist eeldatakse ka muude õiguste rikkumise korral kui üksnes kehavigastuste tekitamise ja tervisekahjustamise korral. Näiteks Riigikohus on 11.02.2004. aasta lahendis nr 3-2-1-11-04 möönnud, et […] isiklike õiguste rikkumise korral tuleb küll eeldata, et kannatanule on sellega tekitatud mittevaralist kahju, kuid […]. Seega on VÕS § 134 lg 2 muutmine teatud mõttes juba kehtiva kohtupraktika seaduses sätestamine.

4.3.

Lisaks eelnevale tehakse eelnõuga muudatusettepanekud, mille raames täiendatakse VÕS § 134 lõigetega 5 ja 6. Esimene nendest sätestab näitliku loetelu üldkriteeriumitest, mida peaks kohus mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel arvesse võtma, ning teine täiendavad kriteeriumid nn isiklike õiguste rikkumise puhuks.

4.3.1 Andmaks parema ülevaate sellest, millistest asjaoludest tulenevalt võib väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis sõltuda, on vaja täiendada VÕS-i loeteluga, mida tuleks mittevaralise kahju hüvitamise suuruse määramisel arvesse võtta. Vastavalt kavandatud muudatusele tuleks mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada lisaks seadusest tulenevatele eeldustele ka rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Nagu eelnevast selgub, on vastava loetelu puhul tegemist lahtise loeteluga, mis ei piira võimalust võtta hüvitise suuruse määramisel arvesse ka muid relevantseid asjaolusid, näiteks kohtu kohustust arvestada vastavalt VÕS § 139 lõikele 1 kahjuhüvitisest maha kahjustatud isiku osa kahju tekkimises vms või kohustust võtta deliktilise kahju puhul arvesse süü astet (vt VÕS § 1043).

Rikkumise raskuse ja ulatuse rõhutamist on oluliseks peetud just selles valguses, et rõhutada rikkumise ulatuse seost võimaliku kantava kahjuga ning vajadust lähtuda sellest ka kahjuhüvitise väljamõistmisel. Vastava täienduse alusel peaks hindama erinevalt näiteks neid olukordi, kui isiku au on haavatud väikese auditooriumi ees või hoopis üleriigilises päevalehes.

Mis puudutab selle rõhutamist, et arvestada tuleb ka kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist, siis on rõhutamise eemärgiks anda kohtutele võimalus mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks, kui kahju tekitaja on püüdnud näiteks hiljem kannatanu hingelist valu leevendada vabandamise vms teel. Seega peaks tehtav täiendus viitama sellele, et mittevaralist kahju on võimalik hüvitada ka muul viisil kui üksnes rahalise hüvitise teel. Vastava täienduse mittetegemisel oleks võimalik tõlgendada VÕS § 134 lõiget 2 üksnes sel viisil, et mittevaralise kahju hüvitis tuleb välja mõista vaid rahaliselt. Seega on lõike 5 lisamise eesmärgiks võimaldada kahjuhüvitise paremat prognoositavust ning seda, et kohus saaks kahjuhüvitise suuruse määramisel lähtuda väga konkreetselt rikkumise üksikasjadest.

4.3.2 VÕS § 134 täiendamine lõikega 6 on ajendatud sellest, et anda kahjustatud isikule täiendav kaitse nn isiklike õiguste rikkumise puhul. Selle saavutamiseks toonitatakse vastavas lõikes taas üle põhimõte, et mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiks on ka mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, kuid seda erinevusega, et kohus võib isiklike õiguste rikkumise puhul arvesse võtta ka kahju tekitanud isiku varalist seisundit. Kõnesoleva muudatusettepaneku esitamisel on lähtutud sellest, et kahju hüvitamise preventiivne eesmärk ei saa kahju tekitaja puhul rakenduda, kui väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis ei ole kahju tekitajale tuntav. Seega tuleks mittevaralise kahju hüvitise summa määramisel kohelda erinevalt isikuid, kelle varaline seisund on erinev. Vastav regulatsioon ei lähe vastuollu põhiseaduse §-ga 12, kuna põhiseadus ei kohusta kõiki täiesti võrdselt kohtlema, vaid võimaldab ebavõrdselt kohelda ka võrdselt. Käesoleval juhul ongi tegemist olukorraga, kus ebavõrdsete ebavõrdne kohtlemine on õigustatud.

4.4 Riigivastutuse seaduse § 7 lg 4 ei välista käesoleva eelnõuga tehtavate muudatusettepanekute kohaldumist riigivastutuse korral. Seega tuleb kahju hüvitamise preventiivset eesmärki arvesse võtta ka riigivastutuse puhul.

4.5 Kõnealuse eelnõu raames tehtavad võlaõigusseaduse muutmisettepanekud ei too kaasa nõuete konkurentsi muutumist kahju hüvitamise ja muude võlaõiguslike õiguskaitsevahendite vahel (N: hinna alandamine vs kahju hüvitamine). Samuti ei välista kõnealused muudatusettepanekud VÕS § 1037, 1039 või 1055 kohaldumist.

III. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid. „Ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötlev isik“ on oma põhiolemuselt juba kasutusel isikuandmete kaitse seaduses. Ajakirjaniku mõiste täpne määratlemine praegusel juhul ei ole põhjendatud, kuna see oleks liiga jäik. Kõnesoleva mõiste sisustamisel tuleks lähtuda nii EIK praktikast kui ka rahvusvahelistest aktidest soovituse näol.

IV. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.

V Eelnõu mõjud

Eelnõu vastuvõtmisel ja jõustumisel on loodud selge õiguslik olukord isikute jaoks, kes töötlevad andmeid ajakirjanduslikul eesmärgil ning kellel on seetõttu ka õigus tugineda allikakaitsele. Seaduse jõustumisel on nimetatud isikutel õigus keelduda andmast selgitusi ja ütlusi, kui see võib lõppeda talle informatsiooni andnud isiku tuvastamisega. Kuivõrd kehtivas seaduses sellekohane regulatsioon puudub ning allikakaitse põhimõte tuleneb üksnes eneseregulatsiooni baasil loodud ajakirjanduseetika koodeksist, siis on käesoleva eelnõu mõjud ulatuslikud.

Oluline mõju ühiskonnale on ka muudatusettepanekutel, mis lihtsustavad isiklike õiguste rikkumise korral kannatanu tõendamiskoormust mittevaralise kahju eest hüvitise taotlemiseks ning kohustavad hüvitise suuruse väljamõistmisel arvesse võtma ka kahju hüvitamise preventiivset eesmärki. Asjakohaste muudatusettepanekute mõju seisneks selles, et see motiveeriks isiklikke õigusi mitte rikkuma, sest eelnõu järgi lihtsustatakse selliste rikkumiste korral hüvitise nõudmist ning antakse eeldused suuremate kahjuhüvitiste väljamõistmiseks.

VI. Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused

Seaduse rakendamisega ei kaasne eelarvelisi muudatusi.

VII. Rakendusaktid

Seaduse vastuvõtmisega ei kaasne rakendusaktide vastuvõtmist, muutmist ega kehtetuks tunnistamist.

VIII. Seaduse jõustumine

Seadus on kavandatud jõustuma 01.09.2010, et kehtestada piisav vacatio legis seaduse rakendajatele. Samas on käesoleva seaduse jõustumine seotud KrMS muudatuste jõustumisega, millega sätestatakse muuhulgas ütluste deponeerimine kohtus. Käesoleva seaduse regulatsiooni täielikuks kohaldamiseks on vajalik nende jõustumine eelpool nimetatud KrMS muutmise seaduse eelnõuga samaaegselt.

IX. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks Pressinõukogule, Avaliku Sõna Nõukogule, Advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Eesti Ajakirjanike Liidule, Eesti Ajalehtede Liidule ja Eesti Ringhäälingute Liidule. Oma arvamuse esitasid Justiitsministeeriumile Eesti Ajalehtede Liit, Eesti Ajakirjanike Liit, Pressinõukogu, Avaliku sõna Nõukogu, Riigiprokuratuur, Riigikohus ja Eesti Rahvusringhääling. Esitatud märkused ja arvamused ning Justiitsministeeriumi vastused nendele on kajastatud käesoleva seletuskirja lisaks olevas kooskõlastustabelis.