Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Arvamus / Iivi Anna Masso: Vaba ühiskond ja “teistsugused demokraatiad”

Iivi Anna Masso: Vaba ühiskond ja “teistsugused demokraatiad”

Prindi see artikkel
30. aprill 2009

iiviannamasso1

Iivi Anna Masso on politoloog

Avatud ühiskonna kesksed väärtused on vabadus ja sallivus. Nendes peitub sellise ühiskonnavormi peamine võlu, aga ka suurim nõrkus. Avatud ühiskond on – ja peabki olema – avatud ka oma kriitikutele ja isegi vaenlastele. Nõrkuseks muutub avatus siis, kui leidub sisevaenlane, kes tõsimeelselt soovib avatud ühiskonda hävitada. Küsimus on liberalismi igaveses dilemmas: kui palju antiliberaalsust ta talub, ilma et see talle ohtlikuks muutub, ja kui palju võib ta selle levikut piirata, reetmata omaenda olemasolu põhialust, vabaduse ideed. Esimene piir ületati Weimari Saksamaal, kus 1930-ndatel sai Hitleri liikumine võimule. Me teame, mis sellele järgnes. Teise äärmusse kaldus samal ajal Eesti, kus keelati totalitaarsed liikumised ära – aga ka nii ei suudetud demokraatiat säilitada.

Tähendab, liberaalse ühiskonna jätkusuutlikkus eeldab kodanikkonna teatud truudust selle olulisematele väärtustele, ehkki viimane on vaba otsustama oma elustiili ja veendumuste üle. Me võime vaielda vaba demokraatia raames sotsiaalpoliitika, maksude, usu ja kultuuri, hariduspoliitika ja tulevikusuundade üle, aga et seda teha saaks, vajame inimõigustele rajatud õigusruumi, mis selle vaba arutelu võimalikuks teeb. Kodanikkonna toetust liberaalsele demokraatiale võiks pidada loomulikuks, sest, nagu ütles mõni aeg tagasi David Vseviov, kui pole demokraatiat, siis meil pole üldse midagi. Ometi pole toetus demokraatiale ja veendumus selle paremusest võrreldes võistlevate variantidega olnud isegi läänes endastmõistetav. Põlgust liberalismi vastu võib näha nii vägivaldsetes äärmusrühmades kui ka akadeemilistes salongides, ja just viimaste puhul on piir vaba ühiskondliku enesekriitika ja konkreetse türannia toetamise vahel hägus.

On üldiselt tuntud Michel Foucault’ toetus Iraani mullahite revolutsioonile, Martin Heideggeri flirt natsismiga ja Jean-Paul Sartre vaimustus N. Liidust, kuid see pole varjutanud oluliselt nende euroopa mõtlejate mainet. Aastal 2003 esines Helsingi ülikoolis belgia-briti politoloog Chantal Mouffe, keda tuntakse “radikaalse demokraatia” eestkõnelejana, ja kes rajab oma demokraatiaidee natsi-ideoloogi Carl Schmitti liberalismikriitikale. Oma kõnes mõistis Mouffe hukka pärast NL kokkulangemist tekkinud unipolaarse ehk ameerikakeskse maailmakorra ning arvustas üldiste inimõiguste ideed “lääne imperialismina”. Esinedes demokraatia kaitsjana, rõhutas ta, et meil tuleb võrdselt hinnata “erinevaid demokraatiaid”, mis ei pea “lääne” isikuõigusi austama.

Kuulaja küsimusele, kas natsimeelne Schmitt pakub usutavat alust inimõiguste kriitikale, vastas Mouffe, et takerdumine Schmitti natsisümpaatiatesse on “moraliseerimine” ega puutu asjasse. Veidi samas stiilis ründas “liberalistlikku imperialismi” Berkely ülikooli politoloog Wendy Brown Jyväskyläs samal aastal. Seda esindasid tema jaoks ühelt poolt Georg W. Bush ja teisalt ta enda naiskolleegid, kes olid seisnud ühtsete isikuõiguste, sealhulgas naiste õiguste eest kultuurirelativistliku kõikesallivuse vastu. Browni sõnul on “barbaarsus, nagu ilugi, vaataja silmades”: vaid kultuurilised eelarvamused määravad, mida peame julmaks ja ebainimlikuks. Vastava relativismi valguses jätkub akadeemias mõistmist nii vägivallale kui ka mitut sorti antidemokraatlikele liikumistele.

Akadeemia võib olla vaba mõtlemise kants, kuid see pole alati poliitilise vabaduse kaitstja: vabas mõttes sisalduv kriitika- ja innovatsioonivaim, mis on iseenesest mõtte arenemiseks hädavajalik, tähendab sedagi, et kõik, mis pürgib ümber lükkama igavaks ja väikekodanlikuks peetavat liberaaldemokraatlikku ühiskonda, sisaldab endas teatud romantilist võlu. Külma sõja ajal maaliti mitmetes lääne ülikoolides roosilist pilti raudse eesriide taga toimuvast. Totalitaarsed ideoloogiadki on “vaba” mõtte looming. Teatud aegadel võib süütust ideoloogilisest sõnaväänamisest saada konkreetne toiming. Saksamaal äsja ilmunud Volker Wiedermanni “Põletatud raamatute raamatus” räägitakse, et Hitleri võimuletulekule järgnenud 1933. aasta suurt raamatupõletamist aitasid läbi viia suurelt osalt tudengid ja koos nendega akadeemikud. Näilist vastuolu selles, et hariduse hoidjad ründasid vaimuvilju hävitama, seletab autor sellega, et raamatupõletamises nähti mässumeelset protesti Weimari vabariigi ja Versailles’ rahulepingu vastu. Dekadentse intelligentsi toodang tuligi hävitada.

Flirt antiliberaalsete ideedega pole meie vaimses traditsioonis ainult erand. USA filosoof Richard Wolin on uurinud lääne mõtlejate suhet antiliberaalsete ideoloogiatega Valgustusajast alates ja leiab, et põlgus igava ja dekadentliku liberaalse ühiskonnakorra vastu ühendab äärmusjõude nii vasakul kui paremal. Nii kanduvad natsismi kunagiste ihalejate Schmitti ja Heideggeri mõtted Prantsuse postmodernismi kaudu vasakradikaalide sõnavarasse ning viimased toetavad nüüd omakorda usulisi äärmusliikumisi, mida võinuks traditsiooniliste mõõdupuude järgi pidada äärmusparempoolseteks. Ka vene marurahvuslus, samuti parempoolne “kõva” ideoloogia, leiab vasakradikaalide hulgas sõpru.

Sestap on poliitilises mõtlemises vasak-parem-jaotusest mõttekam jaotus liberaalse ja autoritaarse, demokraatliku ja diktaatorliku, isikukeskse ja kollektiivikeskse vahel. Isikuõiguste ja poliitiliste vabaduste kaitsmise kõrval on teises kaalukausis millal miski ühine õilis idee – kas tegu on sotsialismi paradiisi, puhastatud rahvuse või politiseeritud jumalariigiga, on vähem oluline. Mida tugevamalt allutatakse isikuid ideele, seda autoritaarsem, ebademokraatlikum ja inimvaenulikum on ühiskond. Selline ühiskond, mis ei taga oma liikmete põhiõigusi, isikuvabadusi ja eriti sõna- ja mõttevabadust, ei või olla vaba ega avatud, ega ka demokraatlik – vaid siis, kui kodanike õigus erimeelsusele on kaitstud, võib toetust mistahes režiimile pidada siiraks ning usutavaks. Kui demokraatiaks peetakse ainuüksi häältelugemist, siis on ikka ja jälle võimalik, et demokraatlikul teel hääletatakse võimule isikuvabadusi eirav režiim.

Seda ennetavad liberaalsed põhiseadused ja inimõiguslepingud, kuid neidki vabadusi võib ära kasutada ka selliste liikumiste arendamiseks, mis võimule saades demokraatiale kriipsu peale tõmbaksid. Liberaalne demokraatia loob oma seadustega kodanikele raamid, mis tagavad neile õiguse valida vabalt oma uskumused, vaated, kultuur ja elustiil, kuid ta on suhteliselt abitu olukorras, kus need vaated on avatud ühiskonna ideaalide vastased. Klassikalise liberaali vastus dilemmale on, et kõik on lubatud nii kaua, kui see ei tee halba kaaskodanikele ega piira nende vabadust, kuid praktikas on piiri tõmbamine raskem: kes teab, millal muutub antidemokraalik, kuid mittevägivaldne poliitiline liikumine demokraatiale ning seega ka kaaskodanike vabadusele ohtlikuks?

Nagu ülal viidatud, hävitas 20. sajandil levinud totalitarismide laine demokraatiat nii seal, kus ta sai vabalt vohada, kui ka seal, kus seda piirata püüti. Parim garantii vaba ühiskonna jätkuvuseks ongi see, et rahvas hoolib vabadusest ja oskab seda hinnata: see pärsib kiusatust populismiga kaasa minna. Seetõttu on ideoloogiline põlgus liberalismi kui “imperialismi” või “lääne hegemoonia” vastu enam kui süütu sõnamäng. Demagoogia supp hägustub veelgi, kui vabaduse peenutseva halvustamise asemel ülistatakse vabadust, mõeldes selle all aga midagi hoopis muud. Kui türannia ristitakse ümber “teistsuguseks demokraatiaks”, siis ei tähenda “demokraatia” enam midagi, siis oleme kui Humpty-Dumpty imedemaal, kus “kui mina ütlen sõna, siis see tähendab, mida ma tahan, et ta tähendab”, või Orwelli maailmas, kus “sõda on rahu, vabadus on orjus ja teadmatus on jõud”.

Pole ühiskonda, kus kriitika ja enesekriitika poleks aeg-ajalt vajalik ja õigustatud. Kuid oma nõrkusi arvustades on hea mõelda järele, mida paremalt maailmalt tahame, ja mida kindlasti mitte. Selleks peame hoidma oma väärtusi ja mõisteid, mis neid väljendavad, kõike pole vaja pea peale pöörata. Ühe euroopa radikaalse liikumise deviis on: “Teistsugune maailm on võimalik”. Rootsi kommunismiuurija Anders Hjemdahl lisab kuivalt: “… ja me teame ka, milline see välja näeb”.

Helsingis, 24.04.2009

Foto: Jussi Aalto