Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Eesti riik / Valitsus / Valitsuse 13. mai pressikonverentsi stenogramm

Valitsuse 13. mai pressikonverentsi stenogramm

Prindi see artikkel
13. mai 2010

StenbockiMajaJuhataja Liina Lepik

Tere, head ajakirjanikud! Rõõm näha teid taas kord. Valitsuse istung on lõppenud. Alustati ka kabinetinõupidamisega, millega jätkatakse täna kell 16. Ja algatuseks sõna peaministrile.

Andrus Ansip

Tere! Huvitavad punktid on kõik ministrite esitada, mulle jäid kõik vähem huvitavad punktid – aga olulised. Valitsus andis Eesti kodakondsuse 169 inimesele. Praeguseks on meil veel määratlemata kodakondsusega isikuid 103.800 ja nendest suurem osa elab Harjumaal ehk siis tegelikult põhiliselt Tallinnas, 60734 ja Ida-Virumaal 29987. Aga Saaremaal ja Hiiumaal ei ole kuni 15-aastaseid määratlemata kodakondsusega isikuid mitte ühtegi.

Määratlemata kodakondsusega isikud on üle Eesti väga ebaühtlaselt jaotunud, põhiliselt nad elavad Harjumaal ja Ida-Virumaal ja teistes maakondades neid ei ole. Neid kuni 15-aastaseid määratlemata kodakondsusega isikuid on kokku üldse üle Eesti 2065.

Valitsus ei toetanud rahanduskomisjoni esitatud tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Jutt on müügimaksust. Ja miks me ei toetanud siis? See eelnõu nägi ette seda, et me peaksime siis lihtsustama müüjate, müügiettevõtete tegevust, mitte kohustuma näitama siis hinnasiltidel müügimaksuga hinda. Valitsus ei pidanud seda heaks ideeks, sest et tarbija jaoks on selgus ülimalt oluline.

Praegu kogu selle müügimaksu juures on ebaselgust minu jaoks väga palju. Ei saa täpselt aru, millele müügimaks rakendub. Üks saiapäts on müügimaksuga, teine ei ole. Kas sepikule müügimaks kohaldub või mitte? Kindlasti keegi teab, aga mina seda ei tea ja ma arvan, et tavatarbija täpselt samamoodi, nagu mina, ei tea seda ja tavatarbijal on ikkagi õigus näha seal samas saiapätsi või sepikupätsi juures kohe seda hinda, mida ta kassas peab maksma.

Iseenesest on ju mitmetes riikides niiviisi, et müügihind kajastab ainult toote hinda ilma käibemaksuta, näiteks on nii Ameerika Ühendriikides. Aga Eestis on kasutusel selline süsteem, kus see hinnasilt näitab lõpphinda ja valitsus ei pidanud võimalikuks teha siis erandeid teatud toodetele müügimaksu osas. Ehk siis selgusetust me ei tahaks juurde luua.

Me ei taha selgusetust suurendada ka seoses Eesti üleminekuga eurole. Ehk siis, kui me praegu tõesti sellise erandi lubaksime kuni 1. jaanuarini 2011 ja siis korraga inimesed avastaksid sellel hinnasildil hoopis uue numbri, siis ma usun, et küllalt leiduks neid erakonnapoliitikuid, kes ütleksid, et see Tallinna kehtestatud müügimaks, see ongi nüüd eurost tingitud hinnatõus, mida ta kahtlemata ei ole. Aga eurost ja hinnatõusudest võib Jürgen veel pikalt rääkida.

Olgu öeldud, et Slovakkias eurole üle minnes hinnad langesid. Aga seda mitte selletõttu, et kasutusele võeti euro, vaid ka Eestis langesid hinnad. Aga vaatamata hindade langusele, vaatamata deflatsioonile, meie eurot ei saanud. Eks see hinnatõus sõltub ülemaailmsetest trendidest, majandustsükli faasist ja mitte niivõrd sellest, kas üks vääring asendatakse teisega või mitte. Ja iseenesest ma ei taha ka valitsuse liikmena kuidagimoodi anda mingisugust heakskiitu sellele Tallinna müügimaksule sellisel kujul, nagu teda rakendatakse, kus ei ole selge, mis kaubad, mis põhjusel saavad maksuvabastuse, missugused jäävad sellest ilma, ei pea mina seda müügimaksu kindlasti põhjendatuks.

Ka regionaalpoliitiliselt minu meelest see Tallinnas rakendatav müügimaks on ebaõiglane, sest Tallinnas on müügikäive pea pool Eesti käibest, aga me teame, et elanike osatähtsus on kaugel sellest poolest.

Ma tooksin paralleeli Tallinna veehinna kujundusega, mis minu meelest ei ole ka sugugi regionaalpoliitiliselt aus. Minu meelest on see ettevõtete suhtes diskrimineeriv hinnakujundus, sest Tallinnas, ma nüüd ei mäleta täpselt neid numbreid, tööstustarbijad maksavad vee eest 72 krooni kuupmeetrist ja eratarbijatel on see enam kui kaks korda väiksem ehkki me kõik teame, et eratarbijale vee koju viimine on märksa kulukam kui suurtarbijale läbi jämeda toru vee kohale viimine. Ehk siis ma ei näe selles vee hinna kujunduses mingisugust kulupõhisust. Mis see siis tähendab, et tartlased, kellele vesi tuleb kätte kõigile, nii tööstustarbijatele kui ka eratarbijatele 24 krooni kantmeetri eest, et nemad sisuliselt siis ostes Tallinnas tehtud Coca Colat, kus tootmises on vett kasutatud, maksavad siis täiesti ebaseaduslikku veemaksu.

See müügimaks on täpselt samasugune, et ta ei kehti ainult Tallinna linna elanikele, vaid ta kandub üle ka mujale Eestisse ja ma ei pea sellist tulude ebaausat Tallinnasse koondamist regionaalpoliitiliselt kindlasti õigeks.

Paadimaks, täpselt samasugune teema, kus Tallinnas üritatakse kasseerida raha ka nende paatide eest, mis Peipsil kala püüavad. Nii et seda eelnõu me ei toetanud ja valitsuse üldine hoiak on ka selline, et ega me seda müügimaksu ka kuidagi ei mõista ja ega me teda toeta.

Valitsus vabastas ametist ka Valga maavanema Georg Trašanovi, tähtaeg sai täis ja mingisugust hüvitist ta ei saa lahkumise puhul. Valitsus muutis viisade väljastamise kokkulepet nii Hispaania Kuningriigi kui ka Soomega. Võib-olla et meie ajakirjandusele tundub see mingisuguse niisuguse formaalsusena, millel tegeliku eluga väga palju pistmist ei ole, aga ma tulen just äsja Jordaaniast ja Jordaanias ettevõtjad olid väga rahul ja õnnelikud selle üle, et Jordaanias esindab Eestit viisaküsimustes nüüd Holland ja nendel on võimalik päris lihtsalt Eestisse tulekuks viisasid saada.

Üks äridelegatsioon hiljaaegu külastas Eestit Jordaaniast ja sealt jäid mitmed ettevõtjad välja pelgalt seetõttu, et neil polnud Schengeni viisat. Selleks, et Eestisse tulekuks viisat saada, oleks pidanud nemad lendama siis Türki, minema saatkonda vestlusele, siis koju tagasi ja siis kunagi tulema Eestisse. Liiga kulukaks läheks selliselt Eestisse tulek. Need vastastikused viisaküsimustes riikide esindamised on inimeste elu kergemaks muutnud ja Eestisse tulek on paljudes riikides tänu sellele, et meie partnerid Euroopa Liidus meid esindavad viisaküsimustes, nüüd märksa kergem.

Hispaania esindab Eestit Schengeni viisade väljastamisel Alžeerias, Argentinas, Brasiilias, Costa Ricas, El Salvadoris, Puerto Ricos, Guatemalas, Hondurases, Mehhikos, Nicaraguas, Panamas, Paraguais, Uruguais ja Venezuelas. Soome esindab Eestit Araabia Ühendemiraatides, Abu Dhabis on võimalik inimestel abi saada siis Filipiinidel, Indoneesias, Namiibias, Peruus, Serbias, Süürias, Tais, Tansaanias, Tuneesias ja Iraanis. Eesti esindab Soomet Valgevenes ehk Minskis ja Vene Föderatsioonis ehk siis Pihkvas – suudame meiegi oma partneritele kuidagimoodi kasulikud olla.

Valitsus andis Maardu, Tartu ja Suure-Jaani munitsipaalomandisse maatükke, põhiliselt transpordimaad ja valitsus otsustas müüa enampakkumisel AS Pärnumaa Teed aktsiad alghinnaga 47,3 miljonit krooni. Minu poolt kõik.

Juhataja

Aitäh! Sõna justiitsministrile.

Rein Lang

Aitäh! Justiitsministeerium esitas täna valitsusele neli seaduse eelnõu. Eesti Ekspress on selline väljaanne, kes üritab seda serveerida oma lugejatele selliselt, et need kõik kirjutatud isiklikult Rein Langi poolt, siis kuna mul oli pikem reis, siis ma suutsin lennukis neli eelnõu ära kirjutada. Nii et räägime nendest siis natuke lähemalt.

Neist üks on võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu, mis on ajendatud tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisest. See on Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine. Jällegi pean vajalikuks toonitada, et jah, me muudame oma seadusi teinekord väga palju, aga midagi pole teha, Euroopa Liit on üks selleks põhjuseks. Ja siin nüüd siis mis muutub, kui parlament seda peaks aktsepteerima?

Muutub see, et tarbijakrediidile kohaldatakse uusi regulatiive, tarbijakrediit ehk äraseletatult kaupade ostmine järelmaksuga. Siin seatakse müüjatele uusi kohustusi tarbijate informeerimiseks, et kõik need lepingust tulenevad kohustused oleksid väga selged, mitte ei saaks jääda umbes selline mulje, et minge selle LCD televiisoriga siit kauplusest välja ja pärast nagu maksma ei pea. Peab ikka maksma. Ja pikeneb ka periood, mille jooksul tarbija saab sellest lepingust taganeda. Täna on see 7 päeva, nüüd see periood pikeneb 14 päevani.

Aga teiselt poolt jällegi seda tasakaalustab siis ka õigus müüjal selle taganemise korral nõuda esimese kuu eest nii põhiosa kui ka intresside maksmist. Ühesõnaga, see järelmaksusüsteem tervikuna korrastub. Ja veel kord kordan, et see on Euroopa Liidu õigus ja Euroopas on võetud suund, et tarbijate suhtes rakendatav seadus peab olema harmoneeritud – et kui te lähete Soome ja midagi sealt ostate, siis teil peaks olema samasugune ettekujutus, et teete samasuguse tehingu, nagu te teete seda Eestis ja see on ka ühisturu mõte ja minu meelest on see igati positiivne.

Teiseks tahab justiitsministeerium muuta täitemenetluse seadustikku selleks, et muuta võlgade sissenõudmine efektiivsemaks ja siin on kolm olulist punkti. Esiteks see, et täna kehtiva seaduse alusel ei saa kohtutäitur ise mingisuguseid sanktsioone rakendada nende suhtes, kes ei täida kohtutäituri seaduslikke korraldusi, vaid ta peab pöörduma kohtu poole ja siis kohus määrab trahvi. Meie ettepanek on selline, et kohtutäitur võiks iseseisvalt ka sunniraha kohaldada. Ehk siis, kui ikkagi ilmselgelt seaduslikku korraldust ei täideta, siis võib kohtutäitur öelda, et nii, nüüd kohaldan sunniraha, mille miinimummäär on 3000 krooni ja maksimummäär 12 tuhat krooni ja seda võib kohaldada ka korduvalt. Ja korduval määramisel on sunniraha maksimummäär kuni 30 tuhat krooni. See peaks natuke distsiplineerima neid, kes kohtutäiturite eest süstemaatiliselt lihtsalt ära jooksevad ja oma kohustusi ei täida.

Teiseks. Täna kehtiva seaduse alusel on selline süsteem, et kui kohtutäitur saadab pangale teate vajadusest võlgniku konto arestida, siis kui pangal seda kontot parajasti ei ole, siis ta saadab selle kohtutäituri palve tagasi, aga see võlgnik võib minna kahe päeva pärast panka ja avada seal siis konto. See on ebaloogiline, mingi segadus on siin.

Mida me tahame siis saavutada, on see, et see kohtutäituri nõue jääb ikkagi panka ja siis kui võlgnik panka tuleb ja konto avab, siis sellele laieneb ka arest. Ja kolmas ja minu meelest kõige olulisem muudatus, mida me tahame saada parlamendilt, on põhimõte, et elatiste puhul ei ole mingisugust sellist elatise vaba miinimumi, milleks täna on miinimumpalk, vaid me näeme ette seda, et kõigilt tuludelt, ka juhul, kui need tulud jäävad alla miinimumpalga, saab elatisnõudeid sisse nõuda.

Ei saa olla niimoodi, et mees või naine, ka selliseid juhtumeid on, ütleb, et mina teenin üksnes miinimumpalka ja seoses sellega mina oma lapse ülalpidamiseks mitte sentigi ei panusta. Nii lihtsalt ei saa olla. Ja ma ütlen ka, et justiitsministeeriumi jätavad ka kõik need kirjutised, kus halatakse selle üle, et Issand, mis nüüd on juhtunud, et näete, meid riputatakse siin justiitsministeeriumi kodulehekülje peale üles ja kurjad kohtutäiturid võtavad meilt viimase ära, meid jätavad need täiesti külmaks. Oma kohustused laste ees tuleb täita ja see on aksioom. Ja kõik, ka justiitsministeeriumi suunis kohtutäituritele on, et elatisnõuetesse tuleb suhtuda täie tõsidusega ja nende sissenõudmisel ei tehta mööndusi.

Siis on jälle tähelepanuväärne seadus, mis on Eesti Ekspressis suuremat käsitlust leidnud, on riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine. Siin on väga palju tehnilisi üksikasju, aga olulisem asi on see, et ka sularaha käitlemisega seotud teave, nüüd seoses eurole üleminekuga muutub see väga aktuaalseks, võidakse tunnistada riigisaladuseks ja vastavalt sellele tuleb ka need isikud, inglise keeles, läbi skriinida, kes selle sularaha käitlemisega tegelevad. Ja see on meie üldine kohustus ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ees, kes on eurole üle läinud.

See, millest Ekspress kirjutas eelmisel nädalal, et Lang on keeranud kelgu teisipidi, seda selles eelnõus ei ole, nii et jäägu see siis Eesti Ekspressi südametunnistusele. Ja võib-olla üks paradigmaline muutus on karistusregistri seaduse eelnõu ja see nõuab natukene lähemat seletamist. Tänane karistusregister on üles ehitatud selliselt, et siseministeerium seda peab ja lähtutakse põhimõttest, et sinna sisestatud andmed on nö kinnised ehk siis nendele ei anta juurdepääsu. Antakse juurdepääs ainult seaduses ettenähtud juhtudel ja isikutele, kellel on selleks teadmisvajadus. Täna on see asi nii sätitud.

Nüüd, mida me tahame saada, on see, et keerata see asi pea pealt jalgadele. Ehk siis a priori karistusregistri andmed on avalikud, kõigile kättesaadavad ja seadusega tehakse ainult piiranguid, millistel juhtudel need andmed siis kättesaadavad ei ole.

Meie nägemuses on kaks põhirühma nendest andmetest, mis ei ole kättesaadavad, on siis alaealiste karistusandmed ja teiseks, arhiivi kantud andmed. Ehk siis, kui isiku karistatus on kustunud, mis väärtegude puhul on üks aasta pärast karistuse määramist ja kriminaalkaristuste puhul lähtuvalt sellest, kas on toime pandud esimese või teise astme kuritegu, 5-10 aastat, siis need, mis on arhiivi läinud, need andmed, need ei ole avalikkusele ligipääsetavad. Need on ligipääsetavad üksnes ainult nendele, kes oma töö iseloomu tõttu peavad nendele ligi pääsema, need on siis riigiametnikud.

Eks see põhjustab kindlasti hulgaliselt diskussiooni ka Riigikogus, sest on ka väga palju teoreetikuid, kes leiavad, et selline inimeste stigmatiseerimine on lubamatu, aga ma toon ka vastuargumendi, et kohtuotsused kuulutatakse nii või teisiti avalikult, kohtuotsused on avalikud ja kajastuvad kohtuotsuste andmebaasis, nii et selline karistusregistri kinnihoidmine, nende andmete kinnihoidmine ei ole minu arvates millegagi põhjendatud. Miks me sellega nii aktiivselt siin tegeleme justiitsministeeriumis – seepärast et me võtame karistusregistripidamise siseministeeriumilt üle.

Me oleme saanud selle tarkvaraarendusteks ka Euroopa Komisjonilt hulga raha ja loodame, et siis 2012. aasta alguseks see kõik on käivitunud, me ühendame selle ka Euroopa Liidu ühtsesse süsteemi, nii et Eesti karistusandmeid võib vaadata Portugalis või loodetavasti varsti ka Islandil, kus iganes, kus selleks on vajadus. Nii, nagu meie ka näeme tulevikus kõiki neid karistusandmeid, mille on määranud Saksa kohtud või Saksa politsei.

Notarite atesteerimise määrus läks ka täna läbi, nii et 1. juulist seaduse järgi võivad notarid nii sõlmida kui lahutada abielusid, aga selleks me peame need notarid ka ära atesteerima, et me oleme kindlad, et iga notar, kes sellega tegeleb, tõepoolest nendele tingimustele vastab. Nii et ma ei ole päris kindel, et 1. või 2. juulil võib notari juurde minna abielu sõlmima, aga kuskil juuli teisel nädalal juba kindlasti. Aitäh!

Juhataja

Aitäh! Ja nüüd sõna rahandusministrile.

Jürgen Ligi

Aitäh! Eelnõudest oli rahandusministril kõige olulisem sotsiaalmaksu seaduse muutmise seadus. Selle eesmärk on soodustada töötute tööturule tagasitulemist ja osalise tööajaga töötamist ajal, mil töökohti selgelt napib ja me loodame sellest tööhõive parandamist. Hinnanguliselt võiks juurde tekkida 3000 osalise ajaga töökohta.

Mehhanism on selles, et kuus kuud töötuna olnu tööle võtmisel ei tuleks maksta, kui see töökoht on osalise tööajaga, ei tuleks maksta sotsiaalmaksu kogu palgalt, vaid tegelikult palgalt ja sellega nende, ütleme siis, osaliste töökohtade maksukoormus langeb ja kindlasti on lihtne selliseid töökohti lihtsam luua.

Teine samasuunaline puudutab juhtumeid, kus inimesel on osalisi töökohti mitu ja sel juhul arvestatakse sotsiaalmaksu mitte kõigilt nendelt miinimumi ulatuses, mis kokkuvõttes praegu tõstab kõvasti maksukoormust, vaid proportsionaalselt tegelikule töökohale. Kui näiteks on kaks osalist töökohta, siis eesmärk on, jah, et makstakse neilt, kokkuvõttes on vajalik miinimum kätte saada.

Aga suurtest teemadest, millest ma täna valituse istungil rääkisin: oli ülevaade ECOFIN-idest [Euroopa Liidu majandus- ja rahandusministrite nõukogu], millest üks sai läbi ja teine on teisipäeval tulemas. Eelmine, pühapäevane, oli erakorraline. Eesti ajakirjanduses on seda väga tugevalt kajastatud ja inimeste teadvuses fraaside all, et Eesti maksab Kreeka võlad või siis, et pole seda eurotsooni meile vaja ja eurot halvemal juhul. Ma peaks siis ilmselt selgitama ja andma võimaluse küsida.

Kõigepealt, tegemist oli pühapäeval erakorralise üritusega, mille eesmärk oli ikkagi ära hoida väga suured kahjud, mis oleksid tekkinud eurole ja eurotsoonile, juhul kui rida riike oleksid sattunud veelgi suurematesse laenuraskustesse, kui nende reitingut alandati ja kui laenu võtmine oleks läinud veelgi keerulisemaks. Ja selleks rakendatakse päris radikaalseid abinõusid mitme aasta jooksul kindlasti.

Kõigepealt, Euroopa Komisjon panustab Euroopa enda eelarvest 60 miljardit, see on reaalne raha ja me ei saa öelda, et see meid ei puuduta. Kindlasti Euroopa Liidu eelarve meid puudutab. Siis on jutt 440 miljardist, mis ei ole raha, nii nagu ajakirjandus seda vahel on kajastanud, mis tuleb välja käia, mis tuleb välja käia Eestil, see on raha ja garantiide kompleks, millel on praegu suhteliselt müstiline nimi. Ma ei hakka seda eesti keelde tõlkimagi, selle nimi ei ole fond praegusel kujul ja see, veel kord ütlen, ei tähenda mingisugust reaalset 440 miljardit ega ka ei ole selge, et kõik see raha ja garantiid ära kuluvad. Eesti osalus selles 440 miljardis ei ole otsustatud.

Me ei saa väita, et me oleme seal osalised, kuna see puudutab eurotsooni. Nüüd lisaks sellele 440-le ja 60-le panustab reaalselt raha ka IMF 220 miljardit ja kõik see on eesmärgiga lahendada finantsprobleeme üksikutes eurotsooni riikides, mis kokkuvõttes laieneksid kogu eurole, kogu Euroopa majanduspiirkonnale. Me ei saa kindlasti väita, et üksikud Euroopa riigid, nende raskused meid ei puudutaks ja kogu eurotsooni raskused ka juhul, kui meil käibib Eesti kroon.

See tegelikult, ma rõhutan, meie eurole üleminekuga seotud teema ei ole sellisel moel. Me oleme ju kursi sidunud euroga ammu, me kaupleme eurodes ammu, me laenud on eurodes ammu, nii et igal juhul see, mis toimub euro ja dollari või euro ja jeeni omavahelise kursi muutusega, saab meile osaks nagunii. Ja vaatamata sellele, rõhutan, ei ole Eestil vaja kalkuleerida mingisugust reaalset raha väljapanemist, mis, üle tuleb rõhutada ka seda, et siin ei ole tagastatava abiga tegemist, see on laenu andmine või garantii andmine, see on rahapaigutus, mis toodab intressi.

Juhul, kui Eestile see mingil ajal hakkab laienema, siis ei ole see tagastamatu abi, Eesti ei maksa lõunapoolsete riikide võlgu, vaid need võlad maksab iga riik ise. Sellele paketile lisandub ja on kõige tähtsam punkt, mida kõik liikmesriigid praktiliselt, kes sõna võtsid, esimesena nimetasid, et lisanduvad kohustused nendel riikidel parandada oma eelarvepositsiooni, teha reforme, vajadusel tõsta makse, igal juhul vähendada kulusid. Nii et see pakett on tingimuslik.

Rahagarantiisid saadakse tingimusel, et tegelikult oma olukorda hakatakse parandama ja kokkuvõttes sinna juurde kuulub ka ulatuslik plaan hakata selliseid majanduspoliitikaid koordineerima, et hallata kriise ja eelkõige neid ära hoida.

Nüüd, kui on palju juttu olnud sellest, et liikmesriikidele hakatakse ette kirjutama nende eelarveid, siis seda ohtu ei ole. Seda ohtu ei ole näha. Eelarved igal juhul koostab iga riik ise, küll aga Euroopa Liit tugevdab järelevalvet juba olemasolevate reeglite suhtes ja täiustab neid reegleid, kuidas kriisi hallata ja ära hoida. Nii et see ei ole see, mida ajalehed kirjutavad, et Eesti hakkab teiste võlgu maksma. Ei ole. Me võime olla need, kes hakkavad kunagi võlgu andma või garanteerima, teenides selle andmise pealt, selle solidaarsusabi pealt intresse.

Euroopa Liidu suur idee siiski, ma tuletan meelde, on muuhulgas arengu ühtlustamine, nõrgemate abistamine ja Eesti igal juhul Euroopa Liidult saab rohkem kui sinna kulutab. Ja ma väidan siiski, et ka suured riigid tegelikult, kes praegu rahaliselt rohkem panustavad, kui tagasi saavad, kokkvõttes Euroopa Liidu ideest võidavad. Ei maksa seda euroskeptilist sõnumit nii palju paljundada. Hulk inimesi praegu kogub kuulsust hästi skeptiliste ja negatiivsete kommentaaridega euro ja siis ka Eesti enda suure uudise taustal.

Igal juhul rõõmustagem eelkõige selle üle, ja muret on nii või teisiti, rõõmustagem Eesti eurokõlblikkuse tunnustamise eest, mis eile siis teatavaks sai. Aitäh!

Andrus Ansip

Ma ei tahaks katkestada praegu seda pressikonverentsi enne, kui Jaak sõna saab, aga ma tahan toetada rahandusministrit. Kindlasti ei ole õigus nendel, kes praegu räägivad, et oh, läks õnneks, Eesti ei peagi Kreekat toetama. Ei, minu meelest ei ole see mittemingisugune õnn. Solidaarsus on Euroopa Liidus reaalsus ja kui minu käest täna küsitaks, kas Eesti on valmis Kreekat toetama, siis mina valitsusjuhina ütlen, et jah, me oleme valmis nii soetama Kreeka valitsuse võlakirju kui ka osalema selles laiemas abipaketis. Jürgen juba kirjeldas seda otsustatud abipaketti. Luuakse uus kehand, Jürgen ei öelnud selle kehandi nime välja, aga special purpose vehicle [SPV] on praegu selle kehandi töönimi. See kehand võtab valitsuste garantiidega laenu ja ta saab lisaks ka muid vahendeid kasutada ja ta garanteerib siis teatud riikide laene, kellel seda garantiid endal napib või kelle garantiid pole finantsinstitutsioonide jaoks usaldusväärsed.

Mida see Eesti jaoks tähendaks? See tähendaks, et me paigutame oma reservidest mingisuguse osa ümber kas sellesse konkreetsesse loodavasse kehandisse või siis paigutaksime oma reservid näiteks Kreeka valitsuse võlakirjadesse teatud osas ja teatud osas annaksime garantii. Milline on tõenäosus, et see garantii tegelikkuses realiseerub? Ma ei ütle, et null, siis ei oleks mõtet niisugust kehandit luua, eks, aga ta on väga väike tõenäosus, et lõppude-lõpuks tuleb meil see arve kinni maksta. Ei, sellesse ma küll absoluutselt ei usu. See instrument on kindlasti vajalik, milles rahandusministrid kokku leppisid ja kui otsustatakse, et ka mitte eurotsooni liikmed selles paketis saavad osaleda, siis jah, mina olen suurema solidaarsuse poolt Euroopa Liidus. Me kunagi ei tea, millal meie võime sattuda abipalujate rolli. Ja kui see abi ei ole mitte tagastamatu abi, vaid abistamise eest makstakse küllalt mõistlikku intressi, siis me oleme kindlasti valmis abistama.

Milles põhiline probleem praegu on? Probleem on selles, et mõnele riigile, näiteks Kreekale praegusel juhul, ei ole võimalik enam turupõhiselt laenu võtta, see hind on läinud ebamõistlikult kõrgeks, seda võib pidada turuhälbeks, kui see hind on kas 19% aastas intressi või 23% aastas intressimäära, siis selge see, et partnerid peavad sekkuma, partnerid peavad andma enam kindlust investoritele, finantsinstitutsioonidele selleks, et praegusel juhul siis Kreekal oleks võimalik laenata ressursse turupõhise hinnaga. Ei ole nii, et satume valel ajal eurosse või et läheb meile maru kalliks maksma see, kui me sinna eurotsooni ükskord satume või meid vastu võetakse sinna. Ja ei ole ma kindlasti nõus ka nendega, kes ütlevad, et me oleme juba euro eest maksnud ränka hinda.

Kõik see, mida me oleme teinud, mida Eesti rahvas on teinud, seda oleks tulnud teha nagunii, ka ilma euro eesmärgita. Konservatiivne rahanduspoliitika on see, millest Eesti rahvas, Eesti riik on palju võitnud ja ma ei pea küll kuidagi võimalikuks ajada siin mingisugust teistsugust rahanduspoliitikat, lõdvemat eelarvepoliitikat, kui me oleme praegu ajanud. Aga vabandust sekkumise pärast!

Jürgen Ligi

Küll aga ma lisaks, et muidugi rahandusministrid selle koha pealt sõnaõiguslikud ei ole, niimoodi otseselt sõnaõiguslikud, kuigi nõu peetakse. Aga ka Euroopa Keskpanga panus on siin väga oluline. Kogu selle süsteemi usaldusväärsust või perspektiive tuleb hinnata selle koha pealt ka, et keskpanga võlg on ka asjal all. See tähendab küll rahapoliitilist nihet, aga ühtlasi ka suuremat kindlust, et võlad makstakse kokkuvõttes tagasi.

Juhataja

Kaitseministril on põhjust rääkida täna ühest kabineti nõupidamisest.

Jaak Aaviksoo

Aitäh! Kaitseminister on vastutav niisuguse tegevuse eest, nagu küberjulgeoleku strateegia. Küberjulgeoleku strateegia on meil aastateks 2008-2013, see on käivitunud Eestis ühena esimestest Euroopa Liidu liikmesriikidest ja ka NATO liikmesriikidest pärast meie 2007. aasta küberrünnakuid.

Tänaseks olime jõudnud nii kaugele, et esitasin valitsuskabinetile ettepaneku tugevdada küberjulgeolekualast tegevust Eesti riigis. Meil on vaja senisele tegevusele infotehnoloogiliste turvanõuete järelevalveosas anda suuremaid õigusi, küberruumi seire ja analüüsi osas oleks vaja rohkem teha kui me siiamaani oleme teinud. Ja mis võib-olla kõige olulisem või vähemasti lisaks probleemidele toob ka Eestile niisugust positiivset tagasisidet, on rahvusvaheline koostöö küberjulgeoleku vallas. Selles osas on Eestil väga hea renomee ja me oleme oodatud oma kogemustest rääkima ja sellist rahvusvahelist dimensiooni tugevdada oleks ka vaja.

Kogu selle pika jutu lühikene kokkuvõte, mille ma kabinetile esitasin ja mille üle mul on hea meel, et kabinet üsna üksmeelselt toetas, on muuta praegu Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas olev hallatav riigiasutus, Riigi Infosüsteemide Arenduskeskus, muuta see valitsusasutuseks. Me ei jõudnud kokkuleppele, mis võiks selle valitsusasutuse uus nimi olla, aga valitsusasutusena oleks tal siis õigus teostada järelevalvet, teha ettekirjutusi erasektori olulistele infrastruktuuriettevõtetele, kellest sõltub meie infotehnoloogiline turvalisus, aga samuti teistele riigiasutustele. Nii et ma loodan, et sellise täiendava võimu juurde andmine sellele asutusele muudab Eesti küberruumi oluliselt turvalisemaks, oluliselt kindlamaks, annab võimaluse teha suuremas mahus rahvusvahelist koostööd, aitab kaasa Eesti kui mitte ainult e-riigi, vaid ka turvalise e-riigi maine kujundusele.

Ülesandeks valmistada ette normdokumendid veel enne suurt suve ja vastav valitsusasutuseks ümberkujundatav arenduskeskus saaks siis valitsusasutuse staatuse 1. jaanuarist 2011. On üsna ilmne, et sellega kaasnevad ka täiendavad kulutused, ilmselt tuleb ka tugevdada seda koosseisu, aga see ei ole mahuliselt kokku lepitud ja ma loodan väga, et vaatamata eelarvelistele piirangutele õnnestub meil see tugevdatud valitsusasutus ka rahastada. Ma loodan, et sellisel moel saame me ühe tegusa ja tulemusliku riigiasutuse, mis Eesti rahvusvahelisele mainele ja meie küberruumi turvalisusele olulisel määral kaasa aitab. Aitäh!

Juhataja

Aitäh! Ja nüüd küsimuste kord. Kellel on, palun, küsimus?

Üllar Luup, Kanal 2.

Härra Ligi, kuidas on euroalas võimalik mõjutada erinevaid riike finantsdistsipliinist kinni pidama, on seal mingeid karistusmeetmeid?

Jürgen Ligi

Euroala on niivõrd lühikese elueaga, et see praktika on kindlasti välja kujunemata. Aga see, mis on reeglipärane ja toimib, on ülemäärase defitsiidi protseduurid, mis saavad osaks riikidele, kes selgelt väljuvad raamidest ja teevad seda mitte ajutiselt, vaid nähtavalt ja järjekindlalt.

Ühesõnaga, kui on näha, et defitsiit, üle 3%line defitsiit ongi poliitika, siis kehtestatakse neile riikidele protseduurid, kus nad peavad esitama aruandeid, kuidas nad sellest protsessist välja tulevad.

Aga see praktika on praegu niivõrd leebe, et peetakse ikkagi selgelt vajalikuks tugevdada mehhanisme ja järelevalvet. Ja kõik, kes siin räägivad, et eurosse astuti valel ajal… Tegelikult on minu jaoks küll praegu murdepunkt. Suhtumine on läinud palju karmimaks.

Ka see raha abipakett eeldab seda paratamatult, sest laenud tahetakse tagasi saada ja euro halvad uudised tahetakse ikkagi ära kaotada. See mulje on tegelikult natuke ülekohtune ka eurotsoonist, sest kui me riikide võlgu võrdleme, siis USA-l ei ole need väiksemad, Jaapanis on need keskelt läbi kaks korda kõrgemad ja võrreldakse eelkõige neid valuutasid.

USA on muidugi üks paremini keskelt juhitava rahandusega riike. USA on operatiivsem, tsentraliseeritum. Ent Euroopa astub tegelikult sammu USA rahapoliitikale lähemale sellega, et keskpank aktsepteerib ka riikide võlakirju, mida nad siiamaani ei teinud. Ja selles mõttes, ma ütlen veel kord, et ma hästi ei kujuta ette, kuidas neid võlgu saab mitte tagasi saada.

Tegelikult need on raha paigutused, need ei ole selles mõttes kellegi abistamine Meile loomulikult tähendab see ohvrit ja vastutulekut solidaarsuse nimel, aga see ei tähenda väljaminekut, see tähendab sissetulekut päeva lõpuks.

Juhataja

Aitäh! Martin Vallimäe.

Martin Vallimäe, BNS.

Küsimus samuti härra Ligile. Eile teles ütlesite, et teil on kavas kohtumised Euroopa Liidu rahandusministrite või euroala rahandusministritega, te ei pidanud silmas siis ECOFINi kohtumisi, vaid te hakkate ükshaaval kohtuma kas euroala või Euroopa Liidu rahandusministritega?

Jürgen Ligi

Eks mulle käiakse peale, et mis nüüd edasi ja mis te teete. Lihtsalt ei ole kombeks tegelikult selliseid mitteametlikke kohtumisi niimoodi afišeerida. Ma ei nimetaks ühtegi konkreetset.

Aga enam-vähem on teada ja see on ju põhimõtteliselt selge, et nüüd edasi räägivad omavahel poliitikud, võttes aluseks Euroopa Komisjoni põhjapaneva aruande. Kõik need poliitilised seisukohad tuleb läbi sõeluda ja kontrollida, et kus mingid riskid on, mida on vaja veel seletada ja üle rääkida.

Aga kui palju keegi kellegagi kohtub, siis selle kohta ma ütlen, et rahandusministritel ei ole kombeks tegelikult kahepoolseid mitteametlikke kohtumisi niimoodi kommenteerida. See on natuke riigi juhtide tase, et kes kellega kohtus. Me kohtume iga kuu niikuinii regulaarselt, aga lihtsalt küsimus on, kas me korraldame kohtumisi ka eraldi. Me ei käi üks-ühel niimoodi külas, vähemalt mitte väikesed riigid.

Andrus Ansip

Mina võin kinnitada, et valitsusjuhtidega, kõigi oma kolleegidega Euroopa Liidus, olen ma Eesti euroga liitumisest kõnelnud korduvalt ja kindlasti ma jätkan seda. Me kohtume teisipäeval Madridis Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika tippkohtumise raames ja kindlasti ma vestlen jälle neil teemadel oma kolleegidega.

Aga ma võin teile kinnitada, et kõigi minu kolleegide seisukoht on ühemõtteline – kui kandidaatriik täidab kõik liitumiskriteeriumid, siis on kandidaatriik eurotsooni teretulnud. Kui kriteeriume ei täideta, siis hinnaalandust mitte kellelegi ei tehta.

Minu kolleegid on veendunud, et Eesti on jätkusuutlikul moel kõik Maastrichti kriteeriumid täitnud. Palju spekulatsioone on selle kohta, kas ikka tuleb kuskil lobistada või järsku keegi on kusagil vastu ja nii edasi. Euroopa Liidu üks fundamentaalseid printsiipe on seaduse ülimuslikkuse printsiip, kirjutatud reeglite ülimuslikkuse printsiip. Poole protsessi pealt ei ole kombeks ei reegleid ega seadusi muuta. Kui me oleme praeguste regulatsioonide järgi täitnud kõik liitumiskriteeriumid, siis ei maksa arvata, et kellelgi siiski on mingisugune mõte kuidagi kehtivaid reegleid ignoreerida ja kehtestada spetsiaalselt Eestile mingisuguseid kiusamisklausleid või midagi taolist.

Ei, miks. See on Euroopa Liidus meie kõigi ühine eesmärk. Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid peaksid liituma ka eurotsooniga, kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides peaks ühel heal päeval olema kasutusel ka ühisraha – euro. See on meie kohustus. Ega see ei ole ka meie vaba valik praegusel hetkel. Ei ole nii, et nüüd on üks töö tehtud, nüüd hakkame kohtuma, nagu ma teie küsimusest võib-olla valesti järeldan. Kogu aeg on kohtutud.

Jürgen Ligi

Ta järeldas valesti sellest lühikommentaarist televiisoris. Ongi nii, et tegelikult on see rohkem riigijuhtide ja valitsusjuhtide tasand, kus kontrollitakse neid poliitilisi positsioone. Rahandusministrid on omavahel natuke konkreetsemad ja et meil kahepoolseid kohtumisi tuleks eraldi korraldada – need ei ole nii kombeks.

Andrus Ansip

Mis ei tähenda seda, et ECOFINi raames omavahel ei suheldaks.

Jürgen Ligi

Jah, loomulikult. Eraldi nelja silma all on ka kohtutud. Aga jah, küsitakse väga palju, kas on kõik on ära tehtud ja nii edasi. Eks ikkagi see poliitiline tasand tuleb ka kas või mõtteski üle käia, et kellega veel oleks ehk vaja midagi rääkida.

Helsinkin Sanomat

Kas teil Eesti Energiast oli ka midagi juttu täna ja kui oli, mis oli, ja kui ei olnud, siis millal seda otsust on oodata?

Andrus Ansip

Ei olnud. Aga me arutame Eesti Energia finantseerimisküsimust täna kabinetinõupidamisel ja see algab kell neli pärast lõunat.

Anne Oja, Äripäev

Kaks küsimust. Esiteks, mis annab teile veendumuse, et rahaliit praeguses kriisis ei lagune? Ja teine küsimus, miks Reformierakond blokeerib Eesti Energia börsile minekut?

Andrus Ansip

Alustame sellest teisest küsimusest. See on päris rumal küsimus. Ja päris rumal hinnang, mis selles küsimuses peitub. Üks minister sai ühe ülesande valitsuskabinetilt, teine minister sai teise ülesande. Täiesti juhuslikult üks minister oli reformierakondlane ehk siis rahandusminister, kes sai ülesande. Aga oleks võinud olla ka selle koha peal Juhan Parts ja siis oleks Juhan Parts pidanud ette valmistama valitsuskabinetile küsimuse sellest, kuidas riik saab rahastada Eesti Energiat. Kui oleks Juhan Parts olnud rahandusminister, siis ta oleks saanud sellise ülesande ja ma olen kindel, et ta ka selle ülesande oleks hästi täitnud.

Kas siis Äripäev tahab praegu öelda seda, et valitsuskabinet annab erakondadele nende poliitilisi seisukohti? Saan ma õigesti aru teist, et valitsuskabinet otsustas anda rahandusministrile ühe ülesande, majandus- ja kommunikatsiooniministrile teise ülesande ja kuidagi siis nendest valitsuskabineti poolt antud ülesannetest said erakonna poliitilised, fundamentaalsed seisukohad – ühed on IPO partei ja teine on riigipoolse aktsiakapitali laiendamise partei?

Ma saan aru, et teie leht ei suuda ühtegi probleemi selgitada teistmoodi kui läbi intriigi, läbi isikute vahelise konflikti. Aga vahel võiks siiski pöörata tähelepanu ka asja olemusele. Minu hinnangul mõlemad ministrid on oma töö hästi ära teinud ja täna nad esitavad oma seisukohad valitsuskabinetile.

Jürgen Ligi

Mitte seisukohad.

Andrus Ansip

Oma analüüsi, vabandust! Oma poliitilised seisukohad nad esitavad ka kindlasti, aga nad esitavad kindlasti valitsuskabinetile oma analüüsi. Nende poliitilised seisukohad ei pruugi kinnitada just seda varianti, milleks üks või teine ülesande sai, et ka see eeldus on vale. Kui minister pidi ühes valdkonnas tegema ühe instrumendi analüüsi, et siis ta oleks kohe padu selle instrumendi usku juba seeläbi muutunud, et ta sai ülesande. Meil on igasuguseid ülesandeid ministritele antud valitsuskabineti poolt ja ma küll ei usu, et need inimesed kohe siis oma veendumusi muudavad seetõttu, et nad peavad analüüsi teatud valdkondades koostama.

Aga eelmisel pressikonverentsil me rääkisime küllalt pikalt IPO poolt ja vastu, riigipoolse aktsiakapitali laiendamise poolt ja vastu. Lühidalt olgu veel üle korratud. Kõigepealt, Äripäeva seisukoht, et mingisugused lobistid võidavad sellest, et IPO-t ei tehta. See on väga kentsakas seisukoht. Sest et Eesti Energia saab rahastatud niikuinii. Seda, et mingid lobigrupid kuidagi saaksid takistada Eesti Energia arengut, seda ma võimalikuks ei pea. Selles ma olen küll päris veendunud, et valitsuskabinet täna otsustab tee, kuidas Eesti Energiat rahastada. Ja kui Eesti Energia äriplaani rahastatakse, ma ei ütle seda, missuguses ulatuses, me seda täna otsustame, et milles siis võiks seista nende Äripäeva poolt nimetatud lobigruppide võit?

Kas lobigruppidel on midagi võita sellest, kui raha tuleb riigieelarvest või riigi poolt laenatuna, finantstehinguna või siis ta tuleb IPO-st? Ma saan aru, et teie poolt silmas peetud lobigrupid, et need võiks tahta, et Eesti Energia üleüldse finantseeritud ei saaks. Aga selle võimaluse mina valitsusjuhina välistan.

See teine teema oli eurotsooni lagunemine. Ma küsiksin teilt, mis annab teile veendumuse, et see eurotsoon laguneb? Jälle kord, kuidas küsimus, nõnda vastus.

Jürgen Ligi

Ma seda Äripäeva lugu ei ole lugenud, pean tunnistama. Aga ma saan aru, et ta on ikka suhteliselt räpane. Seal omistatakse samamoodi mingisugust blokeerimistegevust kellelegi ja siis tuuakse majandushuve. Kui tegelikult keegi lobistab, siis on selge, et lobistavad börsitegelased ja päris kalli raha eest.

Valitsus ei ole ikkagi see, kes teenib kellegi börsi huve, vaid me analüüsime täiesti rahulikult seda ja sellist veelahet, et ühed on kangesti laenu võtmise poolt ja teised börsi poolt, ei, tõesti ei eksisteeri. Kas või mõelge ikka mulle kui rahandusministrile, kes ma olen väga rahul olnud Eesti finantspositsiooniga, eelarvepositsiooniga, et ma nüüd läheksin sõtta börsi vastu. See on täiesti ebaadekvaatne. Mul on kahju, et te nii kirjutasite.

Andrus Ansip

Aga IPO poolt, omanike ring laieneb, patriootlike elektritarbijate, Eesti Energia poolt toodetud elektritarbijate ring laieneb, riskid hajutatakse. Ei ole ainus riskide võtja siis Vabariigi Valitsus, vaid riskid hajutatakse. Ma võiksin neid IPO plusse lugeda veel üksjagu palju.

Näiteks, laienemine naaberturgudele. Teatud juhtudel aktsepteeritakse enam börsil noteeritud ettevõtteid kui vaid valitsusele kuuluvaid ettevõtteid, ehkki siin võib ka erandeid tuua. Näiteks Jordaanias peetakse suureks väärtuseks seda, et partneriks on sada protsenti riigile kuuluv äriühing, nii et see ei ole must-valge. Aga IPO-l on küllalt plusse.

Nüüd IPO miinustest. Kõigepealt, ega me ise ka täpselt tea, mis on see kaup, mida me turule pakume, kuhu me siis investoreid investeerima kutsume? Kuidas me ei tea siis? Me teame, et meil on Eesti Energia, mille väärtuseks hinnatakse ümmarguselt 20 miljardit krooni. Aga otsustasime ju, et riik annab abi või dotatsiooni kahe katla ehitamiseks. Ja see on 20 aasta jooksul kokku 24 miljardit krooni.

Euroopa Komisjon pole oma seisukohta veel öelnud, kas selline riigiabi on Euroopas aktsepteeritav või mitte? Kas sellises ulatuses see riigiabi on aktsepteeritav või mitte? Kui me seda ei tea, mida me siis investorile pakume? Kas me pakume 20 miljardilist ettevõtet või 40 miljardilist ettevõtet? Mida investor ostab? Ma nimetaksin seda administratiivseks riskiks.

Järgmisena, ma ei taha üle korrata neid samu argumente, mida ma juba nädal tagasi esitasin, aga ilmselt on vajadus. Sest ei ole pärale jõudnud see kõik. Riigikogu on otsustanud, kaevamise piir saab olema 15 miljonit tonni aastas. Äriplaan näeb ette ainuüksi Eesti Energial 19 miljonit tonni aastas kaevata. Aga meil on teisi kaevajaid ka veel, kes tahaks põlevkivist osa saada, eks. Kas me siis ütleme investoritele, et jah, see 19 miljonit tonni on täiesti sobiv, nad saavadki nii palju kaevata, samal ajal kui me teame, et Riigikogus on otsustatud piiriks panna 15 miljonit tonni? Ma pean seda jälle administratiivseks riskiks.

Kui me tahame korrektselt kaupa turule pakkuda, siis me peame väga selgelt ära fikseerima, kui palju siis ikkagi aastas võib põlevkivi kaevandada. Ja see on väga oluline vahe, kas tohib kaevandada 15 miljonit tonni aastas või 20 miljonit tonni aastas.

Järgmisena, süsinikdioksiidi emissiooni kvoodijaotus ehk nn NAP. Eestis pole seda praegu olemas. Meil ei ole kindlust, kui palju Eesti Energia saab seda tasuta süsinikdioksiidi kvooti ehkki ta ei ole tasuta. Kui palju meie riik seda saab? Saab ta 12,7 miljonit tonni või antakse meile 14,7 miljonit tonni, nagu me küsime? Teadupärast me käime kohut ju selle asjaga praegu. Minu meelest jälle – väga suur risk.

Õlitootmise küsimused. Kas õli tootmine käib üldse selle kvoodinduse alla, mis arvestatakse siis selle riigile eraldatava kvoodi piiridesse või mitte? Pigem mitte, on minu praegune tunne. Aga me ei tea. Ja kui me ei tea seda, siis see on jälle administratiivne risk, mis ei ole käsitletav tavalise äririskina.

Eesti Raudteest meil on ju suurepärased mälestused, kuidas administratiivsed riskid transformeeruvad ühel päeval riigivastasteks nõueteks. Kui me ise teame, et meil on probleemid, ma küsin, et miks me ei taha neid probleeme või ebaselgust kõigepealt selgeks muuta ja siis müüa kaupa, mis on selgelt kirjeldatav, konkreetselt piiritletav ja me ei paku turule midagi ülimalt abstraktset? Aga praegu minu suhteliselt kirglike seisukohtade esindamine ei tähenda seda, et meil oleks seisukoht kujundatud.

Me kaalume mõlemat varianti. Ma ei välista üldse seda, et me kombineerime neid variante. Rahaturgudel investeerimiskliima on praegu erakordselt kehv. Kes jälgib Financial Time´i, saab sealt lugeda ka ühe India energiaettevõtte läbi aegade kõige kehvemat IPO kohta lugu. Ja see on praegu valitsev arusaamine praeguses turbulentsis, mis kindlasti rahanduses on. IPO korraldamiseks ei ole kõige parem aeg.

Me peame kõiki argumente arvestama – IPO poolt, IPO vastu, riigipoolse finantseeringu poolt, riigipoolse finantseeringu vastu, ajastuse küsimus on ülimalt oluline. Ja küsimust ei saa kindlasti taandada sellele, et mingi lobigrupp tahab, et Eesti Energia ei saaks finantseeritud, nii nagu Äripäev seda käsitleb. Eesti Energiale finantseeringud valitsus tagab kindlasti.

Juhataja

Aitäh! Kell on üks ja pressikonverents on lõppenud.

Lõpp