Uus Eesti

Teema: Arvamus

Eesti Televisiooni eksjuhi ja filmirežissöör Ilmar Raagi essee aastaks 2030

Foto: www.cinema.bg

Foto: www.cinema.bg

Kahekümnendat tegevusaastat tähistav uudisteagentuur Baltic News Service on palunud Eesti, Läti ja Leedu olulistel arvamusliidritel kirjutada tulevikku vaatav essee teemal “Balti riigid 2030″ ja avaldab neid kogu 2010. aasta jooksul.

Õppides elama vaesemalt

Võib-olla ei ela me järgmisel 20 aastal enam iial nii hästi, kui me elasime enne kriisi algust. Kuid pole hullu. 1557. aastal kuulutas Hispaania kui oma ajastu suurim impeerium välja riigi esimese pankroti. Väidetavalt oli üheks põhjuseks see, et Ameerika kolooniatest tulnud odav raha tekitas kontrollimatu inflatsiooni. Mis näitab, et liialt lihtne raha ei too iial head. Järgneva jutu jaoks on aga oluline see, et hoolimata maksujõuetusest ei kadunud ei hispaania riik, ega ka hispaanias elavad rahvused. Küll aga tasub ette kujutada, mis toimus sel ajal Felipe II lojaalsete alamate peades. Et justnagu on tegemist impeeriumiga, kus päike iial ei loobu ja samas on see riik pankrotis. Mitte oluliselt palju hiljem kirjutas Cervantes “Don Quijote”i, kus sümpaatne peategelane veidrik, sest usub veel mineviku ülevusse, samal ajal kui kõik teised on juba leppinud uue reaalsusega. Just selles valguses huvitaks mind, mis toimub meie teadvuses 20 aasta pärast, pärast seda kui kõik on aru saanud, et heaoluriigi kriis ongi uus reaalsus.

Mind on tuleviku visioonide puhul intrigeerinud kaks nähtust. Esimene neist kannab “katastroofi lühinägelikkuse” nime ja tuleb Jack M. Guttentag ja Richard Herring 1986. aastal kirjutatud esseest “Disaster Myopia in International Banking”, kus autorite meelest tekitavad finantskatastroofid oma harva toimumissagedusega pankades lühinägelikkuse laenuriskide hindamises. Teiste sõnadega, mida enam on aega möödas teatud tüüpi õnnetusest, seda vähem me spontaanselt sellega arvestame. Seega esitame küsimuse, kui suur on tõenäosus, et järgmise 20 aasta jooksul toimub sündmusi, mis katkestavad oluliselt Eesti arengu seniseid trende: SKT kasvu, sündimust, autode hulka, interneti haaratust igapäevaellu jne? Ühest küljest on Eestil ja Lätil leida ajaloost pärast Põhjasõda kuni 1. maailmasõjani pea 200 aastane rahuperiood. Oma pikkuselt on see suhteliselt pretsedenditu stabiilsuse aeg, sest sajandid enne ja pärast seda olid täidetud erinevat tüüpi hädadega katkust sõjani. Möödunud sajandil oli pikim stabiilne periood umbes 40 aastat. Seega kui me täna vaatame ette 20 aastat, siis ei ole võimatu, et asjad lähevad aina paremaks, ent kui panna inimareng tõenäosusteooria patta, siis ei üllataks kivinäoga statistikat, kui ajalugu sunniks Eestit jälle kusagilt uuesti alustama.

Teine fenomen, mis ilmestab meie tulevikuennustusi, käsitleb probleemide eneste muutumist ajas. Nii lugesin poisina umbes 1980. aastal avaldatud arvamust, et nafta ja gaas saavad lähima 30 aasta jooksul otsa. Miks seda siis ei juhtunud? Üks osa ennustusveast peitub selles, et arvesse võeti vaid neid naftavarusid, mida tol hetkel teati ja seda ristati tolleaegse prognoosiga nafta kasutamisest. Reaalselt on aga hiljem avastatud veel varusid ja teisalt muutus nafta kasutamine, kuna vahepealne hirm sundis teadvustama kokkuhoidu. Indikatiivne on aga see, et fossiilsed kütuseid ei ole siiski veel kõrvale heidetud, ehkki rohelise mõtlemise trummi on taotud nüüd juba mitmeid aastakümneid.

Eesti tulevikunägemusi 2040 aasta perspektiivis võime sarnaselt vaadelda ühe teiste väljakuulutatud katastroofi valguses – selleks on euroopa demograafilise allakäiguga seotud heaoluriigi pankrott. Millised on siin lähteandmed?

Mäletan, kuidas 97. aasta sügisel usaldas üks sotsioloog mulle, et järgneva kümne aastaga väheneb Eestis keskkooli jõudjate hulk ilmselt umbes poole võrra. See tähendab koolide kinnipanekuid, õpetajate arvu vähendamist, maakondlike tõmbekeskuste nõrgenemist jne. Nüüd, 13 aastat hiljem me näeme, et isegi kui probleemi teadvustati otsustajate tasandil juba varakult, ei andnud see mingit garantiid, et jõuda kiiresti valutute lahendusteni. Sama demograafilise languse järgmine tahk kuulutab, et seoses rahvastiku vananemisega ei ole praegused sotsiaalpoliitikad jätkusuutlikud. Ei ole mingit kahtlust, et pilvi meie sotsiaalse Euroopa kohal on kõikjal tajutud, nii et paanikaaldis ajakirjandus võib esileheküljele tuua sõnad: “Üks tont käib mööda Euroopat ringi. See on pankrotitont.” See võib olla sama suur liialdus, kui omaaegne teade nafta lõppemisest, kuid oma tõetera on seal kahtlemata sees.

Eesti olukord näib esmapilgul veidi teistsugune kui ülejäänud Euroopa Liidul, kus riigivõlg on keskmiselt 73 protsenti SKT-st, samal ajal kui Eestis on see ainult 7,2 protsenti. Probleem vähemkonservatiivsema finantspoliitikaga Euroopas on selles, et väga suur osa võlast on tekkinud seoses vajadusega finantseerida heaoluriigi “inimliku väärikuse” kulusid. Muiste aitas soodne majandusareng teenendada riigi võlakoormust, kuna alati oli lootus, et maksutulu aina tõuseb. Maksutulu võis omakorda tõusta läbi rahvaarvu suurenemise, olemasoleva rahvastiku tootlikuse kasvu ja läbi maksude tõstmise. Nüüd aga on selge, et viimase kahekümne aasta sündimus on selgelt negatiivne. See tähendab, et veel enne hiljutise majanduskriisi puhkemist, hinnati Euroopas seoses töövõimelise elanikkonna 16-protsendilise vähenemisega, et Euroopa kriisieelne 2-2,25-protsendiline majanduskasv väheneks puhtalt demograafiliste mõjurite abil 1,25 protsenti 2040. aastaks. Nüüd aga tuleb siia lisada majanduskriisi järelisandid. Ei usuta ju täna tormilise majanduskasvu taastumisse pärast praegust kriisi lõppu, kuna probleemid on sügavamal kui ainult esialgne krediidikriis. Kui ei midagi muud, siis on küsimus Euroopa ja ka Eesti üldises konkurentsivõimes ajal, mil maailma manufaktuurina töötanud Hiina ja teenenduskeskusena töötanud India ei nõustu enam mängima Lääne alltöövõtja rolli. Ameerika stsenaarium, kus majandus töötab Hiinast saadud laenuraha abil, ei tekita ju ka pikemas perspektiivis usaldusväärsust. Isegi panemata kapitalismi tervikuna kahtluse alla, on kosta praegu hääli, mis nõuavad kasvupõhise majanduse mõneks ajaks riiulile panemist. Mis meil üle jääb? Tõstame makse?

Samal ajal ootused pensionifondide ja haigekassade kuludele suurenevad. Vaadates sohu tormavat Euroopa eelarvete rongi, pealkirjastab endine prantsuse sotsialististist presidendi Mitterandi nõunik ja EBRD esimene juht Jacque Attali oma hiljuti avaldatud raamatu “Kas kümne aasta pärast on kõik hävinenud?” Selles essees vihjab autor päevakajaliselt keinsianismi valestimõistmisele, sest riik võib inflatsiooni või võlgu endale lubada siiski vaid piiratud ajas, mille jooksul minnakse miinusesse selleks, et investeerida järgnevasse arengusse. Samal ajal on poliitilise Euroopa suurim viga selles, et piltlikult öeldes makstakse võlgadega pensione, samal ajal kui ei ole selge, mille abil hiljem võlgu tagasi maksta. Siit arusaamine, et kokkuhoiupoliitika ei lõppe ilmselt kohe pärast kriisi. Eestis väljendas sama mõtet Hardo Pajula, kui ta kirjutas, et 2009. aasta palju kära tekitanud kärped on vaid kokkuhoiuajastu süütuks alguseks.

Eesti stardiplatvorm heaoluriigi kriisi sisenemiseks näib irooniliselt hea olevat. Meil ei ole suuri võlgu ja suurimaks probleemiks on ilmselt rahvahulkade vagurust toitnud lootus, et varem või hiljem me jõuame Soome heaolu tasemele. Kuid tõeline kriis jõuab meilegi. Võtan vaid kaks näitajat, mis võivad minna vaid halvemaks ja ilmselt mitte paremaks. Esiteks kui me räägime elanikkonna arvust, siis on see 2040. aastaks ligi 7-10 protsenti väiksem kui praegu ja selle vähenenud rahvastiku sees on pensioniealiste hulk omakorda ligi 10 protsenti suurem. Teiseks ei tundu tõenäoline, et asjasest krediidikriisist toibunud pangas sisenevad sama probleemitult uute halbade laenude tsüklisse. Samal ajal oli ju meie viimase kümnendi uhkeldav majanduskasv suuresti toetunud just eralaenurahale. Nüüd kus laenukraanid on koomal, ei julge täna veel keegi väita, et meie võimalik uus teadmistepõhine (või jumala eest ükskõik milline muu) majandusmudel hakkaks kohe tööle. Seega täna ei või me veel panustada pikaajalise kõrge majanduskasvu peale. Soovmõtlemise korras ma muidugi sooviks, et viimase kümne aasta haridus- ja teaduspoliitika hakkab näiteks 2030-ntatel aastatel mingit mõju avaldama, aga täna me tõesti veel ei tea, kas see saab meie konkurentsieeliseks.

Niisiis, mis tegelikult juhtub? Ei ole vahet, kas Eesti läheb pankrotti mõne populistlikult konservatiivset eelarvepoliitikat eirava valitsuse juhtimisel või ajab rahva tagajalgadele 20 aastat kestev kärpepoliitika, igal saab kriisi laheneda alles siis, kui on leitud uus tasakaalupunkt. Ja see punkt asub meie peades. Teiste sõnadega, kui heaoluriigi kriis lahendatakse ühelt poolt süsteemi muutmisega, mis tähendab näiteks kõrgemaid makse, pensioniea tõstmist, jne. siis samaaegselt hakkab paratamatuse sunnil muutuma ka mõtlemine. Umbes samamoodi nagu paljud eestlased mugandusid Nõukogude okupatsiooni paratamatusega ja hakkasid lihtsalt oma elu uutes oludes uuesti seadma, nii tuleb ümber mõtestada see osa heaoluriigist, mida me poliitikaga parandada ei suuda.

Seega on raske ennustada, milline on konkreetne Eesti riigi saatus järgmise 20 aasta jooksul, kuid ma võin mürki võtta, et selle ajal jooksul toimub mingi muutus meie mõtlemises. Tegemist on esiteks meie arusaamisega solidaarsusest ühiskonnas ja teiseks rahvusriigi kontseptsiooniga. Muutmisele läheb vähemalt üks neist kahest väärtussüsteemist ja võib-olla ka mõlemad koos.

Kui eelmised kakskümmend aastat elas Eesti kasvavas lootuses, et tunneli lõpus ei ole mitte ainult külluslik tarbimisühiskond, vaid ka küllus kõigile väetitele, siis võib-olla peame sellest unistusest nüüd loobuma. Sest me oleme sattunud elama vales demograafilises ajas ja võib-olla on pensionäride, lastega emade ja haigete kuldaeg just praegu, kust edasi läheb olukord aina raskemaks. Lõppude lõpuks on heaoluriik kui sotsiaalne leiutis ju ka alles suhteliselt hiljutine avastus. Nüüd kuluks meile ära meelde tuletada, kuidas toimis ühiskond enne seda, kui inimesed hakkasid uskuma, et pärast elupikka rassimist, võisid sa väljateenitud pensioni abiga kusagil hallipäiselt kaunis kohas tasakesi golfi mängida. Ka tol muistsel ajal võis vanadus ilus olla, ehkki seda organiseeriti teist moodi.

Tõsi, tulevikus on veel üks teine stsenaarium, aga see näeb ette rahvusriigi väärtussüsteemide muutumist. 2010. aasta kevadel toimunud Eesti Arengufondi konverentsil “Arengufoorum 2018″ öeldi paar korda välja, et lähituleviku üheks suurimaks strateegiliseks väljakutseks saab olema talentide meelitamine oma riiki. Selle nimel asuvad võitlema kõik maailma riigid. Selline nägemus kannab loomulikult majandusliku arengu imperatiivi pitserit, aga arendatud kujul satub ta vastuollu praeguse Eesti põhiseaduse preambuliga, sest senise kogemuse põhjal võib arvata, et siia saabuvad uusmigrandid, isegi kui nad on väga haritud, ei hakka ilmselt eesti keelt rääkima. Neist võivad saada suurepärased eesti patrioodid, demokraadid ja humanistid, aga seda Eestit ei defineeri nad enam rahvusliku koosluse põhjal.

Loomulikult sisaldab uusmigratsiooni teema tonnide viisi sotsiaal-kultuurilisi probleeme, aga omal viisil asetab ta Eesti olulise valiku ette. Mida me soovime rohkem? Kas seda, et koos migrantide ja muutuva Eesti identideediga panustada võimalikule ehkki mitte kindlale majanduslikule arengule või jäädes kindlaks senisele rangele migratsiooni- ja keelepoliitikale, näha kuidas unistus heaoluriigist kaob uduste neemede lahte. Mina kahtlustan, et eestlastele igiomane pragmatism võidab ja rahvuriik 2040 sarnaneb 15. sajandi hansaliidu Tallinnale, kus räägiti rahvusvahelist halbdeutschiks kutsutud segakeelt. 2040 on Eesti de facto kakskeelne riik, kus kõik oskavad inglise keelt, ehkki kodudes räägitakse sõltuvalt päritolust ka eesti, vene, hiina suahiili või mõnda muud keelt.

Niisamuti on kindel, et need väärtuste muutumised saavad olema väga valulised. Ühel hetkel ei erine me ilmselt muust Euroopast, kus juba praegu on inimesed tänavatel, sest nad on kindlad, et valitsejad on läbi kärpekavade teostamas midagi väga ebainimlikku. Me oleme selle ajastu lävel, kus kaotatakse mitme varasema põlvkonna unistus ilusast ja rahvuslikust tarbimisühiskonnast. Ja ma ei oska oma põlvkonnakaaslasi lohutada, millegi muu kui soovitusega, et ma peaksime lihtsalt rohkem üksteise jaoks olemas olema. See on meid aidanud üle ka siis kui katk laastas Eestimaad, nii et maa pea inimtühjaks muutus. Aga lohutus on seegi, et ühe riikluse ideaali muutumine ei tähenda veel looduse ringkäigu lõpu. Inimene on väga kohanemisvõimeline, nagu ma ajaloost teame. Kindel on see, et 2040 ei kao kuhugi veel eestlus ja solidaarsus on alles, ehkki nad mõlemad on muutunud. Ja siis võib-olla käsitletakse toimunut kui progressi.

Avaldanud BNS 03.07.2010


Artikli aadress: http://uuseesti.ee/32140

© 2009 Uus Eesti. Kõik õigused kaitstud.