Postimees annab teada õiguskantsler Indrek Tederi seisukohast, et Tallinn kohtleb lapsi sünnitoetuste määramisel põhjendamatult ebavõrdselt, diskrimineerides lapsi, kelle vanemaist vaid üks on Tallinna elanik. Õiguskantsler kirjutab:

“Sünnitoetus on toetus lapsele. Ja igas last puudutavas küsimuses tuleb esikohale seada lapse huvid. Lapse huvide prioriteetsuse põhimõttega ei ole kooskõlas praktika, mille kohaselt Tallinna linn eelistab ja toetab sünnitoetuse maksmise läbi üksnes kooselavate vanemate peresse sündinud lapsi.”

See seisukoht tõstatab mitmed küsimused. Esiteks on huvitav, et sõnad “igas last puudutavas küsimuses tuleb esikohale seada lapse huvid” tulevad samalt mehelt, kes mitte kuigi ammu ei leidnud põhiseadusega vastuolu selles, et riik rahastab igal aastal miljonite kroonidega tuhandete sündimata laste tapmist — olgugi, et eelmine õiguskantsler ütles selgesõnaliselt, et riigil on kohustus mitte sekkuda sündimata laste õigusesse elule ja ka kohustus seda õigust kaitsta. Seda otsust formuleerides ei maininud õiguskantsler Teder poole sõnagagi, et lapsi puudutavates küsimustes tuleks nende huvid esikohale seada, vaid rääkis täiskasvanute enesemääramise õigusest, mida võib tema arvates teostada kasvõi laste elu hävitamise hinnaga.

Nii on raske uskuda, et õiguskantsleri seisukoht sünnitoetuste osas on siiralt motiveeritud hoolest laste pärast. Tõenäolisem on, et tema positsioon lähtub (teadvustatud või teadvustamata) ideoloogilisest hoiakust seista vastu sotsiaaltoetuste jagamisele moel, mis soosib laste kasvatamist terviklikus perekonnas, mitte üksikvanemate poolt. Postimees kirjutab selles osas järgmist:

“Sünnitoetus kui konkreetselt lapse hüvanguks mõeldud toetus ei ole aga õiguskantsleri hinnangul see vahend, mida kasutada traditsioonilise peremudeli propageerimiseks. Seda enam, et määrus ei nõua mõlema lapsevanema reaalset kooselamist, vaid ainult Tallinna elanikuks registreerimist rahvastikuregistris. Kas vanemad elavad ka tegelikult koos lapsega või mitte, ei oma sünnitoetuse saamisel tähtsust.”

Antud juhtum näitlikustab, kui lihtne on õiguslikku argumentatsiooni rakendada ideoloogiliste huvide teenistusse. Muidugi võinuks õiguskantsler asuda ka täpselt vastupidisele seisukohale, et Tallinna sünnitoetuste maksmise kord ei ole diskrimineeriv, kuna traditsioonilise peremudeli (kui ühiskonna vundamendi) toetamine kujutab endast kaalukat avalikku huvi, mis õigustab erinevat kohtlemist. Oluline on tähele panna, et see, kumba pidi õiguskantsler otsustab, ei sõltu õigusnormidest endist, vaid nende tõlgendaja (antud juhul siis õiguskantsleri) maailmavaatelistest hoiakutest.

Olen ka ise Tallinna linna makstavast sünnitoetusest ilma jäänud, just nimelt põhjusel, et erinevalt abikaaast ei olnud ma meie noorima lapse sündimise hetkel ja sellele eelnenud aasta jooksul registreeritud Tallinna elanikuna. Siiski ei arva ma, et sellega oleks mind diskrimineeritud, sest kohalike omavalitsuste poolt eraldatavaid sotsiaaltoetusi makstakse rahast, mis on laekunud maksumaksjate tasutud maksudest. Kas pole siis põhjendatud, et kõnealust sünnitoetust saavad vaid need vanemad, kes on reaalselt asjakohasele omavalitsusele makse tasunud? Kõlab iseensest mõistetavana, et igaüks võiks toetust saada ikkagi sellelt kohalikult omavalitsuselt, millele ta makse tasub.

Mõeldes sellele, kas mitte ei suuna õiguskantsler Teder oma kriitikat valikuliselt, võiks püstitada küsimuse, miks ei pööra ta tähelepanu nn vanemapalgale, mis on ju olemuslikult just samuti lapsetoetus (st mõeldud ennekõike lapse hüvanguks), ent mille suurus sõltub väga ulatuslikult (ca 5000-30000) toetuse saaja sissetulekust. Kus on siin see avalik huvi (toetudes õiguskantsleri enda argumentidele), mis sellist erinevat kohtlemist õigustab? Ja kas selles kontekstis enam ei kehti õiguskantsleri sõnad, et “Lastele suunatud sotsiaaltoetuste eesmärk peaks olema just võrdsete arenguväljavaadete tagamine”?

Varro Vooglaid on Helsingi Ülikooli õigusteaduskonna doktorant