Uus Eesti

Teema: Filmikunst

Noor režissöör viib vaataja põtradega suhtlema

vanameespoderTekst: Kärt Einlo; foto: Riho Västrik

Aprilli viimasel päeval esilinastus Kumus noore režissööri Joosep Matjuse loodusfilm „Vanamees ja põder”. Film jutustab müstilise alatooniga lugu inimese ja metslooma suhete võimalikkusest, inimese püüdest samastuda loomaga ja selle läbi eralduda iseendast ja maailmas toimuvast.

Joosep Matjusest tõotab kujuneda Eesti filmimaastikul erinäoline tegija. Tema erilisus peitub selles, et ta on üle kümne aasta esimene noor režissöör, kes pühendub loodusfilmile. Nii arvab kogenud loodusfilmide tegija, filmi produtsent Riho Västrik.

“See pole klassikaline loodusfilm,” ütleb Riho Västrik. “See on muinasjutt erakordsete looduskaadritega, millega noor filmimees kirjutab end Eesti loodusfilmi ajalooraamatusse”.

Joosep Matjuse vanaisa Harri on 30 aastat vaadelnud põtrade elu ning püüdnud tabada nende märgisüsteemi, seda matkides. Ta ütleb, et põdrad on tema armastus. Ta “teeb loomale kõrvu” ja matkib ohkivat häält. Sügisese päikesetõusuga, kohati uduvines looduskaadrid Sven Grünbergi muusika taustal loovad saladusliku atmosfääri. Häälitsuste peale lähenebki puude vahelt põder. “Tule lähemale, surume sõrga,” kõlab Aarne Üksküla loetud veidi kärisev hääl. Harril on olnud juhus, kus loom on tulnud viie meetri kaugusele.

“Loomade väljakutsumine iseenesest ongi kõige maagilisem ja müstilisem. Teed hääli, kutsud nagu vaimu välja,” ütleb Joosep Matjus. Filmi autor on vanaisaga metsas käinud kaheaastasest alates. Vanaisa on tema eeskuju ja õpetaja. Ta usub, et metslooma ja inimese vahelised suhted on võimalikud. “Teinekord on see täiesti imeline, kuidas nad tulevad juurde, keerad ümber, hakkad ära minema, nad kõnnivad sulle järgi, vaatavad sind. Hästi eriline ja soe tunne,” kirjeldab Matjus suhtlemist metsloomaga. “Samas eelhääletus peab olema, tuleb viia ennast teatavasse seisundisse. Peab püüdma looma mõista – kuidas ta liigub, mida mõtleb. Kui seda kõike teed, siis järk-järgult hakkad loomaga sulanduma ja hakkate üksteist mõistma,” lisab Matjus.

“Oleks kahju, kui unenägusid poleks,” kõlab filmitekst. Vanamehe ja põdra unenäohõngulisse olustikku toob autor sisse ka hundikarja. “Kuulsin tuttavalt jahimehelt, et nad on leidnud hundipesakonna värsked jäljed, mul oli kohe kaamera olemas, läksin igaks juhuks kontrollima. Istusin kivihunniku taga ja ootasin. Ma polnud hunti enne näinudki. Siis pool kaheksa õhtul tuli terve kari metsast välja, ” räägib Matjus.

Eesti filmimaastik on rikkam ühe noore filmitegija poolest. Autori püüded uurida inimese ja metslooma vahelisi suhteid ja tabada loomade märgisüsteemi, väärivad esiletoomist. Samas aga loomaga samastumine võib kaasa tuua inimese enda identiteedi – inimeseks olemise kaotamise.

Metsas on ohtusid.

Vanamees ja põder

Operaator-režissöör: Joosep Matjus
Monteerija-toimetaja: Katri Rannastu
Helilooja: Sven Grünberg
Produtsent Riho Västrik
Tootja: OÜ Vesilind


Artikli aadress: http://uuseesti.ee/3420

© 2009 Uus Eesti. Kõik õigused kaitstud.