Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Terved eluviisid / Karskus / Lauri Beekmann: Arukas alkoholipoliitika säästab elusid ja miljardeid

Lauri Beekmann: Arukas alkoholipoliitika säästab elusid ja miljardeid

Prindi see artikkel
24. märts 2009

lauribeekmannLauri Beekmann on Eesti Karskusliidu esimees

Eesti rahva suurimad probleemid on seotud eestlaste endi eluviisidega. Kannatame terve ühiskonnana nende kahjude all, mida me ise või meie kaasmaalased oma tegude ja otsustega kaasa toome. See ulatub tervisekahjudest kuni majanduskahjudeni välja. Usun, et oleme Eestis jõudnud üle etapist, kus pidi veel selgitama, et alkoholi tarvitamine toob endaga kaasa suure koormuse. Kes vähegi on valmis avatud silmadega ringi vaatama, näeb seda isegi.

Nagu eluviisidega kaasneva kahjuga ikka, nii ka alkoholi tarvitamise puhul need õnnetused-surmad-kuriteod-vandalismiaktid jne oleksid kõik 100% ennetatavad. Tegemist ei ole meie poolt kontrollimatu sõjalise konfliktiga, looduskatastroofiga või epideemiaga. Igal aastal surevad alkoholiga seonduvalt tuhanded inimesed, sooritatakse mitmeid tuhandeid kuritegusid ja kulutatakse miljardeid maksumaksja kroone – kuna me ühiskonnana teeme selle valiku. See taandub koguni lapseootel ema otsuseni juua raseduse ajal alkoholi, mille tagajärjel võib vigastada saada tema veel sündimata laps. Lapse kahjustused võivad tulevikus väljenduda hüperaktiivsuses ja suutmatuses lahendada adekvaatselt konfliktisituatsioone – need on sageli need probleemlapsed, kellele ei ole osatud panna diagnoosi (diagnoosi panemine antud olukorras aitaks last aidata) ning kelle seast paljud muutuvad koormaks oma kogukonnale. Kõik võis olla põhjustatud ema kunagisest otsusest kasutada oma isikuvabadust ja juua alkoholi. Kusjuures teadus ei ole vabastanud ühtegi alkoholikogust riskist potentsiaalselt vigastada loodet. Raseduseaegsel alkoholitarvitamisel on alati risk.

Alkoholipoliitika ajalugu räägib sellest, et kuskil 1950-test alates hakati alkoholikahjust rääkima peamiselt indiviidi vaatenurgast. Alkoholism oli võtmesõnaks ning selgitustöö keskendus hoiatustele alkoholi tarvitajatel alkoholiga piiri pidada, et liigtarbimine ei tooks endaga kaasa tõsiseid tervisehädasid ning sõltuvust. Varasematel perioodidel, mil Põhja-Euroopas ja ka Eestimaal tegutses edukalt karskusliikumine, räägiti laiemalt alkoholi tarvitamisega kaasnevast ühiskondlikust kahjust. Eestimaal keskendus karskusliit näiteks alkoholist tiivustatud perevägivalla ennetamisele.

Kui me vaatleme alkoholiprobleemi peamiselt indiviidi vaatenurgast võib valitsevaks osutuda tõesti isiku vabadus otsustada ja ka endale kahju teha. Seda kuuleb nüüdki päris sageli: „Mees ise teab, mis teeb. Kui tahab ennast surnuks juua, las siis joob!”. Täiskasvanu puhul olekski justkui kohatu mingisugune riigipoolne sekkumine. Elame ju demokraatlikus ruumis, kus isikuvabadus on tohutu väärtusega. Kui me aga avardame seda vaadet, siis näeme kahju, mida osade valik tarvitada alkoholi toob kaasa nende kõrval olevatele kolmandatele osapooltele. Alates juba mainitud sündimata lastest kuni roolijoodikute ohvriteni näeme inimesi, kes kannatavad, kuna teised on tarvitanud alkoholi. See kahju kolmandatele osapooltele annab riigile mandaadi ja kohustuse sekkumiseks.

Peame meeles pidama, et alkoholi puhul räägime sõltuvust tekitavast mürkainest. Jah, muidugi sõltub selle mõju tarvitatavatest kogustest ja tarbimisviisidest. Kuid keegi ei oska kindlalt öelda, kui kergesti kellegi organism on kalduv sõltuvusele ning kui väikesed kogused võivad kellele olla millistes olukordades juba ohtlikud. Tegemist on ainega, mille tootmist, turustamist ja reklaamimist tuleb reguleerida.

Teaduslikud uurimused ja nende põhjalik analüüs ning erinevate riikide pikaajaline praktika on kinnitanud, et süsteemne alkoholipoliitiliste meetmete rakendamine on kõige efektiivsem viis alkoholikahju vähendamiseks ühiskondlikul tasandil. Vastupidiselt paljude lootustele on inimeste teavitamisel rajanevad hariduslikud ja meediakampaaniad minimaalse efektiga. Loomulikult on neil oma oluline roll ja nad on hädavajalikud pealekasvava põlvkonna kujundamisel ja ühiskondlike diskussioonide edendamisel, kuid me oleme hetkel ladvapõlengu olukorras, kus ei piisa ainult naabruses olevas koolis tuleohutusreeglite õpetamisest.

Rakendada tuleb terviklik ja süsteemne alkoholistrateegia, mille keskmes on rahva tervis. Kuigi möödunud aasta arengute (alkoholiaktsiisi 30% tõus, alkoholi öömüügi keeld, reklaamiseaduse mõningane karmistamine) suunda võib pidada õigeks, peab alkoholipoliitika jõudma meil strateegilise rakendamiseni, milles oluline rõhk peab muidugi olema ka järelevalvel.

Hiljuti avaldatud Eesti Inimarengu Aruanne meenutab, et alkoholitarvitamine on eestlaste seas jätkuvas tõusus. Konjunktuuri Instituudi andmetel joodi 2002. aastal 100%-st alkoholi elaniku kohta 9,9 liitrit. 2007. aastaks oli see kogus kasvanud juba 12,1 liitri peale. Lähtudes WHO hinnangust valitseb ühe rahva jaoks tõsiselt suur oht, kui elaniku kohta juuakse üle 6 liitri absoluutalkoholi aastas. „Keskmine” eestlane on selle koguse siis nüüdseks duubeldanud.

Näiteks Norra on oma efektiivse alkoholipoliitikaga hoidnud seda keskmist näitajat päris oluliselt allpool 6 liitrit. Norra edukust kirjeldab ka Inimarengu Aruanne: „Riikide lõikes esineb alkoholi tarbimises noorte hulgas suur erinevus. Kõigis vanusegruppides on alkoholi tarbimine viimase nädala jooksul väga kõrge Bulgaarias ja kõige madalam Norras. … Mitmete uuringute põhjal saab Eesti puhul riikide vahelises võrdluses välja tuua just keskmisest kõrgema noorte purjutajate arvu Eestis.” (Eesti Inimarengu Aruanne 2008 lk 41).

Milline on meie alkoholipoliitika võrdlus Norraga? Meil on alkohol väga odav. Norras Euroopa kõrgeim. Meil on alkoholireklaam reklaamitööstuse lipulaevaks. Norras on alkoholi reklaamimine keelatud. Eestis on 100 000 elaniku kohta 195 kange alkoholiga kauplevat kauplust. Norras on selliseid müügikohti 100 000 elaniku kohta 4,5!!!

Tööd alkoholipoliitika vallas on väga palju. Kui poliitikud keskenduvad hetkel peamiselt majandusega seotud teemadele, siis alkoholi kahjudele pühendunud poliitika rakendamine tõotab teoreetiliselt miljardeid kokku hoida. Muidugi ei toimu see mõne seaduse muutmisega ning seejärel kohe miljardite säästmisega. Ühiskonna käitumise muutmine võtab nii või teisiti aega. Poliitilised meetmed, toetatuna tugeva ja aruka ennetustöö ning sõltlaste ravi ja rehabilitatsiooniga, annab lootust seda kõige efektiivsemalt teostada.