Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Kultuur / Kirjandus / Iivi Anna Masso: Suur vend ja ajaloo haavad

Iivi Anna Masso: Suur vend ja ajaloo haavad

Prindi see artikkel
26. mai 2009

iiviannamassoIivi Anna Masso on politoloog

1. mail 2004, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, avaldas Toomas Hendrik Ilves, tollal esitletud kui Eesti endine välisminister, Helsingin Sanomates essee “Mingi Lahendus: Eesti, Soome ja laienemine”. See käsitleb Soome ja Eesti suhteid ja on seni kõige otsekohesem Soome meedias avaldatud arutlus maade vahel valitseva “suure” ja “väikese” venna rollidest. Ilves kommenteerib külmast sõjast pärinevat hierarhiat mitte ainult majanduslikust, vaid ka psühholoogilisest vaatevinklist: soomlasele pakkus väikevennale sukkpükste või kohvi kinkimine lisaks andmisrõõmule ka moraalse üleoleku tunde.

Poliitikas rõhutas “suurvend” oma oskust idanaabriga toime tulla ja ootas, et eestlased lahendavad oma probleemid soomlaste eeskujul. Soome meedia ei peljanud avaldada suuri pealkirju eesti kriminaalidest ja prostituutidest, ehkki kaugemalt tulnud välismaalaste puhul oli juba õpitud ära poliitiline korrektsus “eelarvamuste vältimiseks”. Need ilmingud on tuttavad kõigile 90-ndatel Soomega kontaktis olnud eestlastele. Ebasümmeetrilist suhet toetas ka “väikevend” ise. Soome oli eestlastele jäägitu imetluse objektiks.

Ilves lõpetas oma essee kreeka luuletaja Konstantinos Kavafise värsiga “Barbareid oodates”, kus “barbareid” hirmuga oodanud ühiskond pettub tõdedes, et barbarid jäidki tulemata. Tõsi, EL ei muutunud oluliselt laienemise tagajärjel ja Soome tööle läks ametiühingute julgeimate ennustustega võrreldes oma sada korda vähem eestlasi. Tänane Eesti president avaldas 2004 lootust, et Eesti liitumine EL-iga võrdsustab naabrite suhted, mis arenevad edaspidi normaalse koostöö ja konkurentsi tingimustes. Mida võib viis aastat hiljem tagasi vaadates selle kohta öelda? Kas oleme väikevenna rollist välja pääsenud?

Viis aastat hiljem: ajaloo valupunktid

Ühe verstaposti naabrite suhte hindamiseks pakkus Imbi Paju ja Sofi Oksase toimetatud ajalooraamat “Kõige taga oli hirm”, mis anti välja Soomes selle aasta märtsis. Raamat avab Eesti mineviku pimedamaid pooli – okupatsiooni, küüditamisi ja nõukogude propagandat, ja jõuab välja iseseisvumise ja dekoloniseerumiseni. Nagu Eesti lehelugeja teab, saatis raamatu avaldamist kärarikas meediatsirkus. Järgnenud debatt räägib üht-teist soomlaste suhtest Eestisse, aga ka nende enda minevikku ja soometumise haavadesse.

Ma ei peatu pikemalt end “antifašistideks” nimetavate äärmuslaste tegevusel, kuid muu Soome vastukajad sellele on huvitavad. “Rahvas tänavalt” tundis Eesti-teemalise raamatu vastu suurt huvi ja sümpaatiat. Meedia ja akadeemilise eliidi reaktsioon oli vastuolulisem. Raamatu avaldamise päeval intervjueerisid MTV3 peauudised stuudios ajaloolast Martti Turtolat, kes pani väga pahaks, et “eestlased tulevad soomlaste õuele oma musta pesu pesema”. Toimetajate hulgas oli hämmastavalt palju neid, kes pidasid vajalikuks intervjueerida autorite kõrval ka “antifašistidest” protestijaid, kelle arvates nii raamat kui kogu Eesti riik on üks natslik ettevõtmine, mis tuleks keelata ja likvideerida. Vastuseks imestavatele küsimustele selgitasid toimetajad teadmatutele eestlastele demokraatliku meedia põhimõtteid: tuleb kuulata ka “erinevat arvamust”. Kremlimeelsete protestijate nägemusi peeti tõsiseltvõetavaks ning vähemalt samaväärseks eesti ajaloolaste omaga.

Seepeale vallandusid ka Eesti toetajate häälepaelad. Helsingin Sanomate kultuuritoimetaja Hannu Marttila kirjutas ülalmainitud kummalise “tasakaalu” kohta: “Kujutlegem, et Saksa naabermaal Šveitsis avaldatakse raamat, kus kirjeldatakse juutide saatust Saksamaal aastail 1933-1945, ja paigale saabub rühm uusnatse, kes väidavad, et Holocausti pole olnud, ja et raamatu avaldamine on osa bolševistlikku juudi konspiratsiooni…” (HS 24.03.09). Marttila küsib retooriliselt, kas ka siis imestaks ekspert TV-uudistes, miks šveitslasi vaevatakse Saksamaa siseasjadega, ja kas meedia annaks kõnealusele protestirühmale täpselt poole teemale kulutatud eetriajast. Tema sõnul pole selline “tasakaalustatus”, mis asetab aastate uurimustöö ja põlvkondade kogemuse võrdväärsesse positsiooni tänaval räuskava marginaalse rühma protestidega, muud kui lihtsalt nihilism.

Järgmisena võttis sõna sama lehe kolumnist Antti Blåfield, kes küsis, kellel õige on õigus rääkida Eesti ajaloost, ja miks Eesti ja eestlased mõnesid nõnda ärritavad (HS 26.03.09). Blåfield vastab: “Võib-olla see on paljudele eestlastele omane enesekindlus. Ehk on taustal kadedus, et poole aastasaja sügavkülmutusest virgus kiirelt rahvas, kes on näidanud üles elujõudu ja võimekust.” Blåfield tõstab esile ka suure ja väikese venna teema, millest Ilves kirjutas viis aastat varem: “Kas oleme võtnud vaimselt Eesti suhtes samasuguse suurvenna hoiaku nagu see, milles süüdistame rootslasi nende suhtumises meisse?” Blåfieldi sõnul on Eesti ajalugu soomlastele ühtlasi nende endi ajalugu, kuid see on ka valuliku enesevaatluse objekt. Eestlaste kogemusest vaikiti Soomes, sest sellest rääkimine ohustas poliitikute, teadlaste ja toimetajate karjääri. “Võib-olla Eesti-vastase fanatismi taga ongi lihtsalt häbi?” mõtiskleb kolumnist.

Lugejakirjades hakati kurtma, et Soome ajalooõpikutes polnud Eestit üldse olemas või oli ta liitunud N. Liiduga “vabatahtlikult”. N. Liitu ilustati ja Soome sõdadest rääkides välditi muljet suurriigi agressioonist. Helsingin Sanomate järgmine tähelepanuväärne sõnavõtt ühendabki keskustelu Eesti möödanikust Soome omaga. Saska Saarikoski kirjutab artiklis “Kusetettu sukupolvi” (veidi kaunistatult tõlkides “Petetud põlvkond”, HS 9.04.09), et 1970-ndate põlvkonnale loodi nii õpikutes kui meedias täiesti vale pilt mitte ainult N. Liidust, vaid ka Soome enda minevikust. Neile õpetati, et Soome oleks võinud talvesõja ära hoida, kui oleks osanud N. Liiduga õieti suhelda. Küsimusele “Miks Eestist on nii tähtis vaikida?” vastab Saarikoski: “Sest 1939 vale oli YYA-poliitika nurgakivi. Oli tähtis tõestada, et N. Liit ei tahtnud kunagi Soomele halba. Sõja põhjus oli usalduse puudumine, ja YYA ülesanne oli hoolitseda usalduse säilitamise eest. Kui õpikutes oleks öeldud, et Eesti usaldas N. Liitu 1939, oleks YYA-valelt põhi alt ära kukkunud. Sellepärast ei tohtinud Eestist rääkida.” (YYA oli 1949. Soome ja N. Liidu vahel sõlmitud sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamse leping, mis piiras oluliselt Soome suveräänsust.)

Andkem Saarikoskile au julguse eest möönda, et temagi kuulus haneks tõmmatud põlvkonda. Tema analüüs selgitab, miks Eesti teema on mõnedele soomlastele nii raske. Jutt pole ainult Eestist, vaid sellest, millesse üks soome põlvkond on uskunud, ja millele rajanud oma välissuhted ja sisemise debati normid. Soomes on endiselt palju neid, kellel on nii oma mineviku kui ka tänase positsiooni pärast raske tunnistada, et senised suhted ei põhine vaid meisterlikule diplomaatiale ja mõistlikule pragmatismile, vaid ka valele. Väikevennast tuli see laps, kes ütles välja, et keiser on ammu juba alasti olnud.

Suur Vend on visa kaduma

Vaidlus Eesti üle jätkus ka väiksemates lehtedes. Sotsiaaldemokraatide Uutispäivä Demaris võttis sõna eakas kirjanik Pentti Holappa, Finlandia laureaat ja eluagne sotsiaaldemokraat. Holappa mõistis üheselt hukka nõukoguliku ajaloo vääristamise ja ka alusetud väited Eesti vähemuste olukorrast, mida ajaloo teemaga üha seotakse. Ta hindas Paju ja Oksaneni raamatut positiivselt ja imestas, kuidas üldse Soomes võib olla inimesi, kel on jultumust kaitsta N. Liidus aastakümneid jätkunud siseterrorit. “Usun, et Lääne-Euroopas ennetaks juba elementaarne kõlblikkus sellise käitumise,” märgib vanameister.

Vastavaid arvamusi esitasid mitmed teisedki enam ja vähem tuntud kommentaatorid. Kahjuks on Eesti meediani kandunud soomlaste hinnang ühekülgsem. Hoolimata tasemel toetuseavaldustest Soome poolt tõstab ka suurvenna hoiak ikka ja jälle pead.

Üllatajana sekkus debatti Eestis hästi tuntud sotsioloogiaprofessor Mikko Lagerspetz, kelle pikaaegne lähedane suhe Eestiga annab põhjust oletada, et tema vähemalt meie suhtes suurvenna kompleksi ei põe. Lagerspetz võtab Sirbis sõna mitte Paju ja Oksaneni, vaid Soome kõige raevukamate Eesti-vihkajate kirjatöö kohta (Sirp 24.04.09). Arvustades dotsent Johan Bäckmani ja toimetaja Leena Hietaneni hiljutisi Eesti-vastaseid propagandapamflette manitseb Lagerspetz eestlasi “natsismiga flirtimise” eest, kasutades infoallikatena propagandistide valeandmeid. Hietaneni pamfleti “Eesti külm sõda” kohta ütleb Lagerspetz, et see “mõjub kogu oma provokatiivsuse juures ausana”. Bäckmani, kelle sõnul kogu jutt Eesti okupatsioonist on “natsimüüt”, kiidab professor natsiteema päevakorda toomise eest! Lagerspetz kutsub eesti lugejat üles propagandat selle “vigadest” hoolimata tõsiselt võtma ja heidab eestlastele ette, et nood pamflette “millegipärast” ignoreerivad. See, et autorid nimetavad Eesti Vabariiki “perseauguriigiks” (vabandan, aga see on otsetõlge), kuhu tulnuks tankid sisse saata ja “natsirežiimiks”, mis tuleb kukutada, pole professori arvates piisav põhjus nende üllitisi riiulile jätta.

Manitsemist jätkab kolumnist Jarmo Virmavirta (Postimees 11.05.09), kelle arvates Oksase ja Paju raamat ei paku soomlastele midagi uut, ehkki ülaltoodu põhjal on seda raske uskuda. Kommentaarist kõlab läbi sõnum, et soomlased teavad eestlastest paremini nii ajalugu kui seda, kuidas “mitte tüli norida”, mistõttu neile pole mõtet tulla midagi eestlase vaatenurgast seletama. Virmavirtal näib olevat nii raske kirjutada Eesti-teemalist kolumni, poetamata sinna mõnd sapist märkust Eesti presidendi aadressil, et ta kirjutised muutuvad paiguti iseenda paroodiaks. Nii jätkab ta nüüdki: “Venemaa halvustamine on Eesti ametlik välispoliitika, mida president Ilves nimetab raamatus ‘väärtuspõhiseks’ välispoliitikaks”. Märkuses kristalliseerub soometunud põlvkonna suhtumine lääne demokraatia väärtustesse: väärtustest olulisem on (tugevamatega) “mitte tüli norida”.

Kolumnisti vimm president Ilvese vastu on ehk märk suure venna raskusest leppida sellega, et haritud ja maailma näinud väikevend arendab sõprussuhteid Soomega kui võrdne võrdsega. Et suur vend pole kuhugi kadunud, näitab ka Jussi Konttineni Helsingin Sanomates äsja avaldatud artikkel “Eesti rasked vähemused” (HS 10.05.09). Näiliselt tasakaalustatud loo lõpuks teatab autor, et Eestis elavad “kaks rahvast” (mitte rahvust – Konttinen kasutab sõna “kansa” ja inglise keeles “nation”) peaksid “mõistusele tulema”, venelased tunnistama okupatsiooni ja eestlased maa kakskeelsust. Sisuliselt teatab ajakirjanik “mõistuse häälena” ülalt alla kõmistades, et mitmerahvuselise Eesti rahva asemel tuleb Eesti pinnal luua eraldi kultuurilis-poliitiline eluruum kahele eri rahvale. Ta nõuab ka mittekodanikele hääleõigust riiklikel valimistel – õigus, mida mittekodanikel pole üheski demokraatlikus riigis – ning väidab, et kui Eestis valitseks “tõeline demokraatia”, sarnaneks Eesti riigi valitsus Tallinna linnavalitsusega.

Loetelu võiks jätkata, kuid peatugem siin. Mõnelt osalt on tänase Eesti presidendi viie aasta tagune lootusrikas visioon teostunud: suhtlus üle Soome lahe õitseb nii isiklikul, majanduslikul kui riiklikul tasandil ja paljuski üha võrdsemalt pinnalt. Paiguti aga tundub tollane usk, et võrdne partnerlus euroliidus meid automaatselt võrdsustab, ennatlik ja liigagi optimistlik. Hiljutine meedia-arutelu paljastab, et väikevenna sirgumine pole suuremale sugugi valutu protess, sest see toob pinnale vaikitud traumasid viimase omast lapsepõlvest. Andkem siis vennale aega. Aeg-ajalt on meil temalt tõesti midagi õppida – ja temal meilt. Ebasümmeetrilise suhte tasakaalustumisest oleks kasu ja rõõmu kummalegi.

24.05.2009

Foto: Jussi Aalto