Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Arvamus / Mihkel Jürisson: Uue meedia suletus

Mihkel Jürisson: Uue meedia suletus

Prindi see artikkel
26. märts 2009

mihkeljyrisson

Mihkel Jürisson on meediakonsultant

On heameel tõdeda, et Eesti veebiväljaanded seovad ennast üha rohkem interaktiivsete moodulitega, mis peaksid rõhutama demokraatlike protsesside jätkumist kodumaises meedias. Kui aga lugejale suunatud funktsioonid päädivad mürarikaste kõrvalruumidega, on tegemist ebaausa kaubaga. Viimane on siis nii-öelda interaktiivse divisjoni töö Eesti mõistes – vaja on ainult täita reklaamimüügi eesmärgid. Lugeja osalus täidab statistika nõudeid, kuid tema püüdlik hääl vaikib kommentaariumide prügikastis.

Minister Langi rahustamiseks välja pakutud tööriist “ära leima” ja mitmed filtreeringud ei ole lisanud kommentaariumidele uut väärtust. Lugeja sisendis puudub kvaliteet ja seda pole ka väljaanne eeldanud. Koostöö asemel liigutakse ajakirjanduse suletuse suunas. Vabatahtlikul kodanikul puudub väljund, kuid samas tuhnib meedia tema intiimsetes kirjades, mis leiduvad näiteks riigiasutuste dokumendiregistrites. Auditoorium jääb lükata ja tõmmata vastavalt hetkevajadustele. Meedial puudub oskus luua rahvaga pikem kahepoolne suhe.

Süviti analüüsivad uudislood on Eestis kaduvväike osa kollasest stendist. Kuna jõudu on vähe, näeb elektroonilises meedias aina rohkem RSS kajastusi ja muid refereeringuid. Selline passimine teeb ajakirjaniku nõdrameelseks. Kui siis äkitselt laekub informatsioon kümnist ületava teema kohta, puudub oskus reageerida adekvaatselt. Näiteks tekitab koheselt kära USA väljaanne, mis avaldab artikli natsilembusest Eestis. Samal ajal avab tähelepanelik lugeja otsimootorid ja mõistab peagi, et artikli autor on vene taustaga suvaline propagandist (näiteks Anna Badkhen). Ka Zuroffi või Bäckmani kajastamine ei kõiguta intelligentset lugejat – pigem tõestab talle uudisportaali küündimatust tegeleda tõsiste teemadega. Lugeja suudab tihti sõnumeid kvaliteetsemalt koguda ja erida. Kaasautori tiitel kõlaks uhkelt, ja samas on meedial üks töötegija juures. Lääne veebimeedia kasutas seda võtet juba blogide ajastu alguses ja on just seetõttu majanduslikult heal järjel. Tehniline ümberkorraldus ei nõua suuri ressursse. Interaktiivne sisend, kus toimub kahesuunaline suhtlus, algataks suuremaid protsesse kui korruptsioonivastane vihjetelefon. Võtke õppust kasvõi Matt Drudge’i külalislahkusest, mis viis mitmete ülemaailmsete pomm-uudisteni (Monica Lewinsky, September 11).

Elektrooniline meedia peab tegema valiku, kas tähtis on tekitada lugejaskonnale mürakoldeid, kus kontroll on teisejärguline või luua kahepoolsed suhtluskanalid koos enesekriitika mehhanismidega. Sotsiaalne vastutus laieneb vaid tõsiste motivaatorite abil.
Lugeja, kes on teatud tingimustel registreeritud ajakirjanikuks, ei soovi oma ilusat tiitlit väära informatsiooniga määrida. Loomulikult jääb toimetajale lõppsõna, kuid uudislehe koostamisel oleks rohkem silmi ja kõrvu. Kaastöö võib seisneda kasvõi taustaanalüüsis ja lisainformatsiooni hankimises. Samuti tekitab teatud funktsioonide rakendamine vastutust kommentaariumides. Selleks on lihtne konkurentsi printsiip. Iseorganiseeruv keskkond, kus üksteise sissekandeid hinnatakse täie tõsidusega, kaotab vajaduse gatekeeper’i järele. Väljaande reklaamirahad jooksevad sama edukalt edasi, sest uus kasutajaskond on lojaalne ja motiveeritud viibima keskkonnas mitu korda kauem.

Eesti meedia roll häälekandjana on mõistetav vaid siis kui tehakse nähtavaks auditooriumi teadmised ja oskused. Iga veebiajakirjanik on käivitanud isikliku veebiraamatu ja igal väljaandel on oma kommentaarium, kuid kontakt lugejaga põhimõtteliselt puudub. Isegi e-posti aadress ei kanna loosungit, mis räägiks soovist teha koostööd. Lugejate hääl maksab sama palju kui kakskümmend aastat tagasi. Arvestades eraalgatuslike foorumite ja blogide aktiivsust, on ka Eesti meedial aeg luua tõsiselt-võetavad interaktiivsed sisendid. Kontrolli- ja rollijaotus ei saa sõltuda vaid hetkevajadustest.