Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Arvamus / Andres Herkel: Riigikogu lõpetas hea ja halvaga

Andres Herkel: Riigikogu lõpetas hea ja halvaga

Prindi see artikkel
19. juuni 2009

andresherkelTuleviku kroonikakirjutaja võiks 2009. aasta juunisündmusi heietada umbes nii: “Samal ajal kui “Heliose” kinos mängiti Madis Kõivu “Lõputut kohvijoomist” etendas Riigikogu Toompeal lõputut eelarvekärpimist.” Kaugele Riigikogu jõudis?

Riigikogu tööd tuleb vaadelda mitmest rakursist. Need on Riigikogu tulemuslikkus, Riigikogu sõnumid rahvale ja Riigikogu sisemine töökultuur.

Alustan viimasest ehk õieti sellest, milline on praeguse valitsuskoalitsiooni pidamine Riigikogus. Vähemusvalitsusele ennustati lühikest iga veel enne, kui ta õieti toimima hakkas. Esimesed nädalad seda ei kinnita. Äsjastel hääletustel toimisid Reformierakonna ja IRL-i saadikud sellise ühtsuse ja hääletusdistsipliiniga, mida Toompea saalis ammu nähtud pole. See oli sajaprotsendiline kohalolek ja ei ühtegi äravajumist ka istungimaratoni kõige väsitavamatel tundidel.

Teiselt poolt tahaksin kiita opositsiooni, kes suutis seekord lamedast vaheaegadega venitamisest peaaegu hoiduda. Säästueelarve teisel lugemisel venitati küll pikkade ja mitte eriti sisukandvate kõnedega, samuti tehti kõik selleks, et teiste päevakorrapunktide käsitlemine veniks. Töölepinguseaduse teisel lugemisel sel kolmapäeval otsis Ain Seppik „uut joont”, võttes kord 10-, kord 3-minutilisi vaheaegu, kuid jättes nad lõpuks enamasti üldse võtmata.

Jääb üle loota, et lõputute vaheaegadega veiderdamine saab Eesti poliitikas otsa. Selle negatiivsed mõjud on ilmsed, sest obstruktsiooni kartes ei valmistu ka koalitsioon oluliste päevakorrapunktide käsitlemisel mitte sisuliseks väitluseks, vaid kummaliseks vastupidavusmänguks. Selge see, et omapoolse „ajakulutamisega” ei taheta olukorda veel keerulisemaks teha.

Kui vähemuskoalitsioon vastu peab, siis hakkab Riigikogu roll poliitikas oluliselt suurenema. Seda on väga vaja. Esmaspäevane Reformierakonna ja IRL-i fraktsioonide kohtumine oli sisuline ja avatud arutelu, millist ma viimati nägin valitsuskoalitsiooni erakondade vahel umbes kaheksa aastat tagasi. Vaid selliste aruteludega on võimalik jõuda tagasi sellise
poliitika juurde, kus peaeesmärk pole mitte teise erakonna ülekavaldamine, vaid riigi ees seisvate probleemide lahendamine.

Loomulikult huvitab tavainimest otsustusmehhanismidest hoopis enam see, kuidas Riigikogu otsused meie igapäevast elu mõjutavad. Ja need uudised on halvad: maksud tõusevad, haiguspäevade hüvitis väheneb, kärpekäärid nüsivad ja töötuhüvitis kahaneb.

Lõputust eelarvekärpimisest palju parem on astuda kiiremad ja otsustavamad sammud; mitte välja mõelda küsitavaid tulusid, vaid piirata karmilt riigi kulusid. Taavi Rõivas, kes tuleproovi rahanduskomisjoni esimehena kenasti välja vedas, ei välistanud kolmanda negatiivse lisaeelarve võimalikkust. Mina pean vajadust selle järele juba praegu silmaga nähtavaks ja kärpe ebapiisavus on mu meelest Riigikogu suurim töövõlg. Istungivaheaeg pole tegelikult välja teenitud, selleks ei jätkunud julgust.

Kuni lõputu eelarvekärpimine kestab, on tegelikult raske keskenduda ka nendele lahendustele, mis meie majandust uuesti käima joosta aitaksid. Praegu me oleme valusas faasis, kus olukorra tõsidus juba hakkab pärale jõudma, õige natuke jääb omaksvõtust veel puudu, aga iga kaotatud päev toob lisaprobleeme. Seega on Riigikogu istungipuhkus ohtlikult illusoorne. Nagu on illusoorne ka maksutõusudega paberil tasakaalustatud eelarve.

Avaldatud: www.herkel.net