Iivi Anna Masso on politoloog

Äsjaste eurovalimiste kajastustes on räägitud palju Euroopa parempöördest: suurtest erakondadest olid kogu Euroopas suurimaiks võitjaiks konservatiivsesse EPP (Euroopa Rahvapartei) rühmitusse kuuluvad erakonnad, kellel on suures osas Euroopa Liidu maades läinud viimasel ajal hästi ka oma riikide sisestel valimistel. Kuid “parempöörde” all on mõeldud ka rahvusliku, et mitte öelda ksenofoobse, populismi kasvu. Seda peavad mitmed vaatlejad murettekitavaks, kusjuures samasse laialt määritletud “parempopulismi” kategooriasse arvatakse nii tõeliselt rassistlikud liikumised nagu briti rahvuspartei BNP kui ka islami fundamentalismi ja massiimmigratsiooni suhtes kriitilised, kuid üldprogrammilt pigem paremliberaalsed kui antiliberaalsed erakonnad nagu Hollandi Vabaduspartei. See ebaühtlus juba tähendab, et tegelikult pole karta mingit üle-euroopaliku, antidemokraatliku paremäärmusluse lainet 1930-ndate aastate eeskujul.

Mõõduka parempoolsuse edu majanduskriisi ajal on aga omaette huvitav nähtus. Kuna elame palju reklaamitud “kapitalismi kriisi” aega, räägib parempoolsuse populaarsus hoopis Euroopa sotsiaaldemokraatia sügavast kriisist: kui “kapitalismi” esindajate poolt hääletatakse keset kõige raskemat finantskriisi ja majandussurutist ning nende võimul olles, tähendab see vaid seda, et vasakerakondade seni pakutud alternatiividesse lihtsalt ei usuta enam ja euroopaliku sotsiaaldemokraatia idee vajab põhjalikku remonti, et pakkuda usutavaid lahendusi majanduskriisile ja tulla auga välja omaenda identiteedikriisist.

Sotsiaaldemokraatia madalseis on eriti tugevalt nähtav Soomes, kus traditsiooniliselt tugeva vasakleeri ridadest valiti europarlamenti vaid kaks kandidaati, sama palju kui väikesest roheliste parteist ning vähem kui kummastki “kodanlikust” erakonnast, Kesk- ja Koonderakonnast. Vasakliit jäi oma EP-esindajast ilma ning ka sotsiaaldemokraatide uued mepid pole just tavapärased “demarid”: nimekirja võidumees, ortodoksi kiriku preester isa Mitro, ei kuulu erakonda ega ole maailmavaatelt kaugeltki traditsiooniline sots, ning teine Euroopa “sotsialistide” hulka valitud esindaja Liisa Jaakonsaari kuulub nišši, mida nimetatakse Soomes “paremdemariteks” muuhulgas tänu välispoliitilistele eelistustele ehk positiivsele suhtumisele NATOsse. Soomes on naljatletud, et kõige vasakpoolsem Soome uutest meppidest on Koonderakonna ridades tööd jätkav Sirpa Pietikäinen, keskkonna ja inimõiguste kaitsele pühendunud “siniroheline” pehme liini radikaal, ja see märkus polegi pelgalt nali. Tõsi, ka roheliste Satu Hassit tuntakse üpriski vasakpoolse poliitikuna.

Soome valimiste isiklik häältekuningas – ja oma 130 tuhande häälega neli korda suuremas naaberriigis ainsana Eesti Indrek Tarandist enam hääli saanud kandidaat – oli pisikese Ürgsoomlaste (Perussuomalaiset) partei juht Timo Soini. Ürgsoomlased on Soome vaste Euroopa kardetud parempopulistlikele liikumistele; Soini on hea jutuga rahvamees, kes võlub publikut otsekohesuse, kõneoskuse ja rahvalähedaste teemadega. Euroskeptikuna oli ta ka võimalike protestihäälte suurim püüdja, kui selliseid Soomes ongi. Ürgsoomlased on monoetnilist ja väärtuskonservatiivset “vanade heade aegade” nostalgiat rõhutava erakonnana kahtlemata populistlik, kuid mingist uusrassistlikust paremäärmuslusest oleks nende puhul liigne rääkida. Pigem on tegu igatsusega läinud aastakümnete Rootsi tüüpi sotsiaaldemokraatliku “rahvakodu” järele, mida vürtsitab erakonna juhi katoliiklik usk.

Kuidas aga nägid Eesti valimised välja Euroopa “parempöörde” taustal ja naaberriigist vaadelduna? Eesti olukord oli naabritest erinev nii maa väiksuse ja seega väikese eurosaadikute arvu kui ka suletud nimekirjade pärast. Lisaks pole eesti valija – erinevalt Soomest, kus juba protsendi-paari suurused muutused erakondade toetuses võrreldes eelmiste valimistega tekitavad furoori – ikka veel juurdunud kindlate erakondade toetajaks, ta on võimeline pöörduma ikka ja jälle ka täiesti uute poliitiliste jõudude poole. Eestis oli protestihäältel Soomest tunduvalt suurem roll: ehkki Soini pisipartei esindajana sai Soomes isikliku hiigelvõidu, oli tegu vaid ühe esindajaga kolmeteistkümnest, samas kui Eestis võib pidada protestimeppideks koguni pooli valitutest. Paralleele naabrite “protestikandidaatide” vahele tõmmata pole mõtet: ei Tarandit ega ka Edgar Savisaart ei või parimagi tahtmise juures nimetada “Eesti Soiniks”, ega ka teistpidi.

Samuti on raske öelda, kui palju, ja kas üldse, “Euroopa parempööre” Eestis end tunda andis. Kui jaotus parem-pahema teljel on mujalgi üha mitmetahulisemaks ja paiguti mõttetuks muutunud, siis Eestis on sellel veelgi vähem tähtsust, kuna isikutel on siin nii suur kaal. Sotsiaaldemokraatide “valimiskaotus” oli märkimisväärne tänu eelmiste eurovalimiste häälekuninga puudumisele nimekirjast; samas osutus Tarand seekord nii suureks häälemagnetiks, et tema kuulumine kas IRL-i või sotsiaaldemokraatide ridadesse võinuks olla muu Euroopa silmis märgiks vastavalt kas konservatiivsuse või sotsialismi tõusust Eestis. Teisalt oli Tarandi saadud häälte hulk nii suur vähemalt osalt just sellepärast, et ta erakondadesse ei kuulunud ning partokraatia ja kinniste nimekirjade vastu välja astus. Erakonnad võivad krigistada hambaid Tarandile “kaotatud” häälte pärast, kuid võiduka üksikmehena täitis viimane vähemalt kaks väga olulist ülesannet.

Üks oli selge signaal poliitilisele ladvikule sellest, mida Eesti valija arvab suletud nimekirjadest. Võib uskuda, et Eestis valijat enam tükk aega nõnda ei alahinnata. Ja teine oli rahva võimalus protesteerida status quo vastu hääletamata Keskerakonna häbenematult populistliku protestiprogrammi poolt. On usutav, et see võimalus tõi valimiskastide juurde nii mõnegi, kes oleks muidu koju jäänud: sellele viitab ka valimiste osalusprotsendi rõõmustav tõus kinnistest nimekirjadest hoolimata. Taandamata Tarandit puhtalt protestikandidaadiks on seegi roll Eesti hetkemeeleolusid arvestades oluline, mõeldes nii majandussurutise kui kinniste nimekirjade poolt tekitatud pahameelele. Tarandi tööd poliitikuna jõuame jälgida järgnevate aastate jooksul ja praegu on vara spekuleerida sel teemal, kas äsjane menu võib teha temast seitsme aasta pärast järgmise presidendi, ehkki seegi küsimus on juba meediast läbi käinud. Täna tasub lihtsalt rõõmustada, et europarlamendis esindavad eestlasi enamuses demokraatlikku Eestit toetavad jõud.

Soomet ja Eestit võrreldes torkab silma eelkõige see, et Soomes on järjekordsest “lamast” hoolimata protestimeeleolud väga vaoshoitud. Surutises ei süüdistata võimulolijaid ja poliitiline kaart püsib stabiilsena, liikudes muu Euroopa kombel tasakesi paremale. Eestis on nii protestimeeleolusid, populismi kui ka trotsi või isegi kibedust õhus rohkem, ja see on näha ka valimistulemustes. Olulist muret demokraatia saatuse pärast aga pole praegu põhjust tunda ei siin ega seal, nagu ka mitte Euroopas laiemalt. Üksikute brittide või prantslaste pettumust selles, et neid sattus europarlamenti esindama ka mõni punakaelaline ksenofoob, võib mõista, kuid mingit 30-ndate kordust me praeguse majanduskriisi tõmbetuules ei näe. Euroopa demokraatia jätkab umbes sama ebatäiuslikuna kui seninigi.

18.06.2009

Foto: Jussi Aalto