Silverius sündis 480. aastal Frosinones (nüüdisaegses Itaalias). Silveriuse isa oli paavst Hormisdas (514-523) ning ta oli alamdiakon, kui paavst Agapetus I (535-536) suri 22. aprillil 536 Konstantinoopolis. Idagootide kuningas Theodahad mõjutas vaimulikkonda langetama valikut Silveriuse kasuks, keda kuningas pidas endale vastuvõetamaks kandidaadiks, sest Bütsantsi keiser Justinianus I oli alustanud ariaanide tagakiusu. Silverius valiti paavstiks 8. juunil 536.

Samal ajal pakkus keisrinna Theodora, teadmata sündmuste arengust Roomas, paavstitooli monofüsiitlikult meelestatud diakon Vigiliusele, kes oli saadikuna Konstantinoopolis. Vigilius kiirustas Rooma, kus ta leidis Silveriuse juba valituna.

Silveriuse kukutamiseks tungis detsembris 536 väepealik Belisarius Rooma, kuid paavsti kukutamise katse ei õnnestunud. Seejärel süüdistati Silveriust võltsitud dokumendi alusel suhtlemises gootidega. 11. märtsil 537 võttis Belisarios temalt palliumi, degradeeris ta mungaks ja ühtlasi tagandas paavsti. Üks alamdiakon teatas, et Silverius pole enam paavst ja 29. märtsil valiti Belisariose toetusel uueks paavstiks Vigilius (537-555).

Silverius saadeti eksiili Patara saarele Anatoolia lähedal, kuid kohalik piiskop protesteeris paavsti ebainimliku kohtlemise pärast. Keiser laskis Silveriuse saata tagasi Rooma, et tema üle peetaks kohtuprotsess väidetava gootide ässitamise eest keisri vastu  ja kui paavst leitakse olevat süüdi, saata ta teisele ametikohale, süütuna aga taastada tema positsioon. Vigilius saatis keisri otsusest hoolimata Silveriuse Gaeta lahes asuvale Palmarola saarele, kus Silverius astus 11. novembril oma ametikohalt tagasi ja suri mõni nädal hiljem, 2. detsembril 537 nälja ja kurnatuse tõttu.

Allikad: www.neitsimaarja.ee; P.G.Maxwell-Stuart “Paavstide kroonika”, Tallinn 2008