Postimees

“Sünnitoetus on toetus lapsele. Ja igas last puudutavas küsimuses tuleb esikohale seada lapse huvid. Lapse huvide prioriteetsuse põhimõttega ei ole kooskõlas praktika, mille kohaselt Tallinna linn eelistab ja toetab sünnitoetuse maksmise läbi üksnes kooselavate vanemate peresse sündinud lapsi.”

See seisukoht tõstatab mitmed küsimused. Esiteks on huvitav, et sõnad “igas last puudutavas küsimuses tuleb esikohale seada lapse huvid” tulevad samalt mehelt, kes mitte kuigi ammu ei leidnud põhiseadusega vastuolu selles, et riik rahastab igal aastal miljonite kroonidega tuhandete sündimata laste tapmist — olgugi, et eelmine õiguskantsler ütles selgesõnaliselt, et riigil on kohustus mitte sekkuda sündimata laste õigusesse elule ja ka kohustus seda õigust kaitsta. Seda otsust formuleerides ei maininud õiguskantsler Teder poole sõnagagi, et lapsi puudutavates küsimustes tuleks nende huvid esikohale seada, vaid rääkis täiskasvanute enesemääramise õigusest, mida võib tema arvates teostada kasvõi laste elu hävitamise hinnaga.

Nii on raske uskuda, et õiguskantsleri seisukoht sünnitoetuste osas on siiralt motiveeritud hoolest laste pärast. Tõenäolisem on, et tema positsioon lähtub (teadvustatud või teadvustamata) ideoloogilisest hoiakust seista vastu sotsiaaltoetuste jagamisele moel, mis soosib laste kasvatamist terviklikus perekonnas, mitte üksikvanemate poolt. Postimees kirjutab selles osas järgmist:

“Sünnitoetus kui konkreetselt lapse hüvanguks mõeldud toetus ei ole aga õiguskantsleri hinnangul see vahend, mida kasutada traditsioonilise peremudeli propageerimiseks. Seda enam, et määrus ei nõua mõlema lapsevanema reaalset kooselamist, vaid ainult Tallinna elanikuks registreerimist rahvastikuregistris. Kas vanemad elavad ka tegelikult koos lapsega või mitte, ei oma sünnitoetuse saamisel tähtsust.”

Antud juhtum näitlikustab, kui lihtne on õiguslikku argumentatsiooni rakendada ideoloogiliste huvide teenistusse. Muidugi võinuks õiguskantsler asuda ka täpselt vastupidisele seisukohale, et Tallinna sünnitoetuste maksmise kord ei ole diskrimineeriv, kuna traditsioonilise peremudeli (kui ühiskonna vundamendi) toetamine kujutab endast kaalukat avalikku huvi, mis õigustab erinevat kohtlemist. Oluline on tähele panna, et see, kumba pidi õiguskantsler otsustab, ei sõltu õigusnormidest endist, vaid nende tõlgendaja (antud juhul siis õiguskantsleri) maailmavaatelistest hoiakutest.

Olen ka ise Tallinna linna makstavast sünnitoetusest ilma jäänud, just nimelt põhjusel, et erinevalt abikaaast ei olnud ma meie noorima lapse sündimise hetkel ja sellele eelnenud aasta jooksul registreeritud Tallinna elanikuna. Siiski ei arva ma, et sellega oleks mind diskrimineeritud, sest kohalike omavalitsuste poolt eraldatavaid sotsiaaltoetusi makstakse rahast, mis on laekunud maksumaksjate tasutud maksudest. Kas pole siis põhjendatud, et kõnealust sünnitoetust saavad vaid need vanemad, kes on reaalselt asjakohasele omavalitsusele makse tasunud? Kõlab iseensest mõistetavana, et igaüks võiks toetust saada ikkagi sellelt kohalikult omavalitsuselt, millele ta makse tasub.

Mõeldes sellele, kas mitte ei suuna õiguskantsler Teder oma kriitikat valikuliselt, võiks püstitada küsimuse, miks ei pööra ta tähelepanu nn vanemapalgale, mis on ju olemuslikult just samuti lapsetoetus (st mõeldud ennekõike lapse hüvanguks), ent mille suurus sõltub väga ulatuslikult (ca 5000-30000) toetuse saaja sissetulekust. Kus on siin see avalik huvi (toetudes õiguskantsleri enda argumentidele), mis sellist erinevat kohtlemist õigustab? Ja kas selles kontekstis enam ei kehti õiguskantsleri sõnad, et “Lastele suunatud sotsiaaltoetuste eesmärk peaks olema just võrdsete arenguväljavaadete tagamine”?

Varro Vooglaid on Helsingi Ülikooli õigusteaduskonna doktorant

Foto: www.cinema.bg

Kahekümnendat tegevusaastat tähistav uudisteagentuur Baltic News Service on palunud Eesti, Läti ja Leedu olulistel arvamusliidritel kirjutada tulevikku vaatav essee teemal “Balti riigid 2030″ ja avaldab neid kogu 2010. aasta jooksul.

Õppides elama vaesemalt

Võib-olla ei ela me järgmisel 20 aastal enam iial nii hästi, kui me elasime enne kriisi algust. Kuid pole hullu. 1557. aastal kuulutas Hispaania kui oma ajastu suurim impeerium välja riigi esimese pankroti. Väidetavalt oli üheks põhjuseks see, et Ameerika kolooniatest tulnud odav raha tekitas kontrollimatu inflatsiooni. Mis näitab, et liialt lihtne raha ei too iial head. Järgneva jutu jaoks on aga oluline see, et hoolimata maksujõuetusest ei kadunud ei hispaania riik, ega ka hispaanias elavad rahvused. Küll aga tasub ette kujutada, mis toimus sel ajal Felipe II lojaalsete alamate peades. Et justnagu on tegemist impeeriumiga, kus päike iial ei loobu ja samas on see riik pankrotis. Mitte oluliselt palju hiljem kirjutas Cervantes “Don Quijote”i, kus sümpaatne peategelane veidrik, sest usub veel mineviku ülevusse, samal ajal kui kõik teised on juba leppinud uue reaalsusega. Just selles valguses huvitaks mind, mis toimub meie teadvuses 20 aasta pärast, pärast seda kui kõik on aru saanud, et heaoluriigi kriis ongi uus reaalsus.

Mind on tuleviku visioonide puhul intrigeerinud kaks nähtust. Esimene neist kannab “katastroofi lühinägelikkuse” nime ja tuleb Jack M. Guttentag ja Richard Herring 1986. aastal kirjutatud esseest “Disaster Myopia in International Banking”, kus autorite meelest tekitavad finantskatastroofid oma harva toimumissagedusega pankades lühinägelikkuse laenuriskide hindamises. Teiste sõnadega, mida enam on aega möödas teatud tüüpi õnnetusest, seda vähem me spontaanselt sellega arvestame. Seega esitame küsimuse, kui suur on tõenäosus, et järgmise 20 aasta jooksul toimub sündmusi, mis katkestavad oluliselt Eesti arengu seniseid trende: SKT kasvu, sündimust, autode hulka, interneti haaratust igapäevaellu jne? Ühest küljest on Eestil ja Lätil leida ajaloost pärast Põhjasõda kuni 1. maailmasõjani pea 200 aastane rahuperiood. Oma pikkuselt on see suhteliselt pretsedenditu stabiilsuse aeg, sest sajandid enne ja pärast seda olid täidetud erinevat tüüpi hädadega katkust sõjani. Möödunud sajandil oli pikim stabiilne periood umbes 40 aastat. Seega kui me täna vaatame ette 20 aastat, siis ei ole võimatu, et asjad lähevad aina paremaks, ent kui panna inimareng tõenäosusteooria patta, siis ei üllataks kivinäoga statistikat, kui ajalugu sunniks Eestit jälle kusagilt uuesti alustama.

Teine fenomen, mis ilmestab meie tulevikuennustusi, käsitleb probleemide eneste muutumist ajas. Nii lugesin poisina umbes 1980. aastal avaldatud arvamust, et nafta ja gaas saavad lähima 30 aasta jooksul otsa. Miks seda siis ei juhtunud? Üks osa ennustusveast peitub selles, et arvesse võeti vaid neid naftavarusid, mida tol hetkel teati ja seda ristati tolleaegse prognoosiga nafta kasutamisest. Reaalselt on aga hiljem avastatud veel varusid ja teisalt muutus nafta kasutamine, kuna vahepealne hirm sundis teadvustama kokkuhoidu. Indikatiivne on aga see, et fossiilsed kütuseid ei ole siiski veel kõrvale heidetud, ehkki rohelise mõtlemise trummi on taotud nüüd juba mitmeid aastakümneid.

Eesti tulevikunägemusi 2040 aasta perspektiivis võime sarnaselt vaadelda ühe teiste väljakuulutatud katastroofi valguses – selleks on euroopa demograafilise allakäiguga seotud heaoluriigi pankrott. Millised on siin lähteandmed?

Mäletan, kuidas 97. aasta sügisel usaldas üks sotsioloog mulle, et järgneva kümne aastaga väheneb Eestis keskkooli jõudjate hulk ilmselt umbes poole võrra. See tähendab koolide kinnipanekuid, õpetajate arvu vähendamist, maakondlike tõmbekeskuste nõrgenemist jne. Nüüd, 13 aastat hiljem me näeme, et isegi kui probleemi teadvustati otsustajate tasandil juba varakult, ei andnud see mingit garantiid, et jõuda kiiresti valutute lahendusteni. Sama demograafilise languse järgmine tahk kuulutab, et seoses rahvastiku vananemisega ei ole praegused sotsiaalpoliitikad jätkusuutlikud. Ei ole mingit kahtlust, et pilvi meie sotsiaalse Euroopa kohal on kõikjal tajutud, nii et paanikaaldis ajakirjandus võib esileheküljele tuua sõnad: “Üks tont käib mööda Euroopat ringi. See on pankrotitont.” See võib olla sama suur liialdus, kui omaaegne teade nafta lõppemisest, kuid oma tõetera on seal kahtlemata sees.

Eesti olukord näib esmapilgul veidi teistsugune kui ülejäänud Euroopa Liidul, kus riigivõlg on keskmiselt 73 protsenti SKT-st, samal ajal kui Eestis on see ainult 7,2 protsenti. Probleem vähemkonservatiivsema finantspoliitikaga Euroopas on selles, et väga suur osa võlast on tekkinud seoses vajadusega finantseerida heaoluriigi “inimliku väärikuse” kulusid. Muiste aitas soodne majandusareng teenendada riigi võlakoormust, kuna alati oli lootus, et maksutulu aina tõuseb. Maksutulu võis omakorda tõusta läbi rahvaarvu suurenemise, olemasoleva rahvastiku tootlikuse kasvu ja läbi maksude tõstmise. Nüüd aga on selge, et viimase kahekümne aasta sündimus on selgelt negatiivne. See tähendab, et veel enne hiljutise majanduskriisi puhkemist, hinnati Euroopas seoses töövõimelise elanikkonna 16-protsendilise vähenemisega, et Euroopa kriisieelne 2-2,25-protsendiline majanduskasv väheneks puhtalt demograafiliste mõjurite abil 1,25 protsenti 2040. aastaks. Nüüd aga tuleb siia lisada majanduskriisi järelisandid. Ei usuta ju täna tormilise majanduskasvu taastumisse pärast praegust kriisi lõppu, kuna probleemid on sügavamal kui ainult esialgne krediidikriis. Kui ei midagi muud, siis on küsimus Euroopa ja ka Eesti üldises konkurentsivõimes ajal, mil maailma manufaktuurina töötanud Hiina ja teenenduskeskusena töötanud India ei nõustu enam mängima Lääne alltöövõtja rolli. Ameerika stsenaarium, kus majandus töötab Hiinast saadud laenuraha abil, ei tekita ju ka pikemas perspektiivis usaldusväärsust. Isegi panemata kapitalismi tervikuna kahtluse alla, on kosta praegu hääli, mis nõuavad kasvupõhise majanduse mõneks ajaks riiulile panemist. Mis meil üle jääb? Tõstame makse?

Samal ajal ootused pensionifondide ja haigekassade kuludele suurenevad. Vaadates sohu tormavat Euroopa eelarvete rongi, pealkirjastab endine prantsuse sotsialististist presidendi Mitterandi nõunik ja EBRD esimene juht Jacque Attali oma hiljuti avaldatud raamatu “Kas kümne aasta pärast on kõik hävinenud?” Selles essees vihjab autor päevakajaliselt keinsianismi valestimõistmisele, sest riik võib inflatsiooni või võlgu endale lubada siiski vaid piiratud ajas, mille jooksul minnakse miinusesse selleks, et investeerida järgnevasse arengusse. Samal ajal on poliitilise Euroopa suurim viga selles, et piltlikult öeldes makstakse võlgadega pensione, samal ajal kui ei ole selge, mille abil hiljem võlgu tagasi maksta. Siit arusaamine, et kokkuhoiupoliitika ei lõppe ilmselt kohe pärast kriisi. Eestis väljendas sama mõtet Hardo Pajula, kui ta kirjutas, et 2009. aasta palju kära tekitanud kärped on vaid kokkuhoiuajastu süütuks alguseks.

Eesti stardiplatvorm heaoluriigi kriisi sisenemiseks näib irooniliselt hea olevat. Meil ei ole suuri võlgu ja suurimaks probleemiks on ilmselt rahvahulkade vagurust toitnud lootus, et varem või hiljem me jõuame Soome heaolu tasemele. Kuid tõeline kriis jõuab meilegi. Võtan vaid kaks näitajat, mis võivad minna vaid halvemaks ja ilmselt mitte paremaks. Esiteks kui me räägime elanikkonna arvust, siis on see 2040. aastaks ligi 7-10 protsenti väiksem kui praegu ja selle vähenenud rahvastiku sees on pensioniealiste hulk omakorda ligi 10 protsenti suurem. Teiseks ei tundu tõenäoline, et asjasest krediidikriisist toibunud pangas sisenevad sama probleemitult uute halbade laenude tsüklisse. Samal ajal oli ju meie viimase kümnendi uhkeldav majanduskasv suuresti toetunud just eralaenurahale. Nüüd kus laenukraanid on koomal, ei julge täna veel keegi väita, et meie võimalik uus teadmistepõhine (või jumala eest ükskõik milline muu) majandusmudel hakkaks kohe tööle. Seega täna ei või me veel panustada pikaajalise kõrge majanduskasvu peale. Soovmõtlemise korras ma muidugi sooviks, et viimase kümne aasta haridus- ja teaduspoliitika hakkab näiteks 2030-ntatel aastatel mingit mõju avaldama, aga täna me tõesti veel ei tea, kas see saab meie konkurentsieeliseks.

Niisiis, mis tegelikult juhtub? Ei ole vahet, kas Eesti läheb pankrotti mõne populistlikult konservatiivset eelarvepoliitikat eirava valitsuse juhtimisel või ajab rahva tagajalgadele 20 aastat kestev kärpepoliitika, igal saab kriisi laheneda alles siis, kui on leitud uus tasakaalupunkt. Ja see punkt asub meie peades. Teiste sõnadega, kui heaoluriigi kriis lahendatakse ühelt poolt süsteemi muutmisega, mis tähendab näiteks kõrgemaid makse, pensioniea tõstmist, jne. siis samaaegselt hakkab paratamatuse sunnil muutuma ka mõtlemine. Umbes samamoodi nagu paljud eestlased mugandusid Nõukogude okupatsiooni paratamatusega ja hakkasid lihtsalt oma elu uutes oludes uuesti seadma, nii tuleb ümber mõtestada see osa heaoluriigist, mida me poliitikaga parandada ei suuda.

Seega on raske ennustada, milline on konkreetne Eesti riigi saatus järgmise 20 aasta jooksul, kuid ma võin mürki võtta, et selle ajal jooksul toimub mingi muutus meie mõtlemises. Tegemist on esiteks meie arusaamisega solidaarsusest ühiskonnas ja teiseks rahvusriigi kontseptsiooniga. Muutmisele läheb vähemalt üks neist kahest väärtussüsteemist ja võib-olla ka mõlemad koos.

Kui eelmised kakskümmend aastat elas Eesti kasvavas lootuses, et tunneli lõpus ei ole mitte ainult külluslik tarbimisühiskond, vaid ka küllus kõigile väetitele, siis võib-olla peame sellest unistusest nüüd loobuma. Sest me oleme sattunud elama vales demograafilises ajas ja võib-olla on pensionäride, lastega emade ja haigete kuldaeg just praegu, kust edasi läheb olukord aina raskemaks. Lõppude lõpuks on heaoluriik kui sotsiaalne leiutis ju ka alles suhteliselt hiljutine avastus. Nüüd kuluks meile ära meelde tuletada, kuidas toimis ühiskond enne seda, kui inimesed hakkasid uskuma, et pärast elupikka rassimist, võisid sa väljateenitud pensioni abiga kusagil hallipäiselt kaunis kohas tasakesi golfi mängida. Ka tol muistsel ajal võis vanadus ilus olla, ehkki seda organiseeriti teist moodi.

Tõsi, tulevikus on veel üks teine stsenaarium, aga see näeb ette rahvusriigi väärtussüsteemide muutumist. 2010. aasta kevadel toimunud Eesti Arengufondi konverentsil “Arengufoorum 2018″ öeldi paar korda välja, et lähituleviku üheks suurimaks strateegiliseks väljakutseks saab olema talentide meelitamine oma riiki. Selle nimel asuvad võitlema kõik maailma riigid. Selline nägemus kannab loomulikult majandusliku arengu imperatiivi pitserit, aga arendatud kujul satub ta vastuollu praeguse Eesti põhiseaduse preambuliga, sest senise kogemuse põhjal võib arvata, et siia saabuvad uusmigrandid, isegi kui nad on väga haritud, ei hakka ilmselt eesti keelt rääkima. Neist võivad saada suurepärased eesti patrioodid, demokraadid ja humanistid, aga seda Eestit ei defineeri nad enam rahvusliku koosluse põhjal.

Loomulikult sisaldab uusmigratsiooni teema tonnide viisi sotsiaal-kultuurilisi probleeme, aga omal viisil asetab ta Eesti olulise valiku ette. Mida me soovime rohkem? Kas seda, et koos migrantide ja muutuva Eesti identideediga panustada võimalikule ehkki mitte kindlale majanduslikule arengule või jäädes kindlaks senisele rangele migratsiooni- ja keelepoliitikale, näha kuidas unistus heaoluriigist kaob uduste neemede lahte. Mina kahtlustan, et eestlastele igiomane pragmatism võidab ja rahvuriik 2040 sarnaneb 15. sajandi hansaliidu Tallinnale, kus räägiti rahvusvahelist halbdeutschiks kutsutud segakeelt. 2040 on Eesti de facto kakskeelne riik, kus kõik oskavad inglise keelt, ehkki kodudes räägitakse sõltuvalt päritolust ka eesti, vene, hiina suahiili või mõnda muud keelt.

Niisamuti on kindel, et need väärtuste muutumised saavad olema väga valulised. Ühel hetkel ei erine me ilmselt muust Euroopast, kus juba praegu on inimesed tänavatel, sest nad on kindlad, et valitsejad on läbi kärpekavade teostamas midagi väga ebainimlikku. Me oleme selle ajastu lävel, kus kaotatakse mitme varasema põlvkonna unistus ilusast ja rahvuslikust tarbimisühiskonnast. Ja ma ei oska oma põlvkonnakaaslasi lohutada, millegi muu kui soovitusega, et ma peaksime lihtsalt rohkem üksteise jaoks olemas olema. See on meid aidanud üle ka siis kui katk laastas Eestimaad, nii et maa pea inimtühjaks muutus. Aga lohutus on seegi, et ühe riikluse ideaali muutumine ei tähenda veel looduse ringkäigu lõpu. Inimene on väga kohanemisvõimeline, nagu ma ajaloost teame. Kindel on see, et 2040 ei kao kuhugi veel eestlus ja solidaarsus on alles, ehkki nad mõlemad on muutunud. Ja siis võib-olla käsitletakse toimunut kui progressi.

Avaldanud BNS 03.07.2010

Kahekümnendat tegevusaastat tähistav uudisteagentuur Baltic News Service on palunud Eesti, Läti ja Leedu olulistel arvamusliidritel kirjutada tulevikku vaatav essee teemal “Balti riigid 2030″ ja avaldab neid kogu 2010. aasta jooksul.

Üleilmse kliimamuutuse tagajärjed või kuidas Balti riigid säravad kui vana Euroopa proovib ellu jääda…

(Eestil oleks praegusest palju pehmem kliima, kui globaalne temperatuur tõuseks ennustuste kohaselt 0,8 kraadi kuni 2,6 kraadi ja veetase kerkiks 0,13 – 0,68 meetri võrra aastaks 2050.)

Aastal 2030 on Balti riigid oluline strateegiline piirkond Euroopas. Need “Uue Euroopa” riigid, kord kaardilt pühitud, on paarikümne aasta jooksul saavutanud Euroopas võtmetähtsuse. Lõuna-Euroopa kannatab ressursside puuduse ja haiguste ning epideemiate all, see omakorda seab ohtu sealsete rahvuste senise ühtekuuluvustunde, kuna joogivett pole enam piisavalt ning põllumajanduslikud mudelid on muutunud.

Lõuna-Euroopa hüljatakse järk-järgult, massilised rändevood põgenevad lõunast põhja. Sellest omakorda tingituna kasvab ka Aafrika ja Lõuna-Aasia sisserändajate hulk, kuna viimaseid pitsitavad samuti toidu- ja veepuudus ja üldisest ressursside vähesusest tulenevad konfliktid.

Need migrandid, kes varem liiklesid peamiselt regionaalsel tasandil, on nüüd sunnitud reisima sügavamale Euroopa Liitu ehk veel kaugemale oma kodukohast, kahekordistades rändevoogu. Nendel on ka otsene mõju Euroopa Liidu naabruspoliitikale, sest kliimamuutused on Novgorodi ja Pihkva inimestest tühjaks jäänud alasid mõjutanud; Ukraina on pooleldi kõrbeks muutunud ja traditsiooniline põllumajandus vireleb. Novgorod ja Pihkva aga soovivad ühineda Eestiga.

Eesti on samal ajal aga suurendanud oma toodangut ning Eesti põllumajandusest on saanud kõige õitsvam Euroopas tänu pikaajalisele viljelusperioodile. Eesti vajab seetõttu rohkem inimesi, et oma viljakaid tööpõlde harida ja arvukad rändevood on rohkem kui teretulnud! Nad toovad meile oskusteavet ja lisa tööjõudu: Vahemere päritolu immigrandid kasvatavad suvel oliivipuid ja talvel apelsinipuid; eestlased kasvatavad nüüd prantslaste eeskujul veini tootmiseks sobilikke viinamarju. Kahekümne aasta jooksul on Eesti muutunud Euroopa suurimaks ekspordiriigiks, mis on teinud meid võimsamaks kui kunagi varem.

Hollandi, Saksamaa ja Taani rannaäärsed alad on üleujutatud (26 protsenti Madalmaadest, mis on tänapäeval allpool merepinda, läheb loomulikult esimesena); mõned “Vana Euroopa” iidsed sadamad nagu kunagised Hansaliidu Antwerpeni või Brügge omad on nüüd vee all. Need endised tähtsad Euroopa kaubanduskeskused, kus kaubeldi Indiast ja Itaaliast toodud kallite riiete ja vürtsidega, kaovad kaardilt. Nüüd saab vaid rääkida kadunud linnadest, mille meri oma valdusesse võttis. Nendest on saanud uus Euroopa Atlantise müüt. Eesti võtab aga heldelt vastu oma uusi põgenikke. Eriti teretulnud on hollandlased, kelle tulbid annavad Eesti põldudele uue vaheldusrikka värvingu, ja muidugi ka taanlased, kes vähestena Maarjamaad tegelikult ka tänu Dannebrogi legendile teavad…

Eestist on saanud seega rikas riik ja Euroopa ait. Reformierakonna unistus ongi täitunud. Kuid kliimamuutused on toonud ka kaasa muutused demokraatia arengus: poliitiliselt kaardilt on kadunud Keskerakond ja Reformierakond. Sellegipoolest on eestlased üks rikkamaid rahvusi maailmas! Olles alati tehnoloogia esirinnas, ei subsideeri Eesti mitte ainult oma põlevkivi kaevandamist, aga ka uue põlvkonna biokütuste tootmiseks, olles võrdseks vastaseks Araabia riikidele ja muutudes tõeliselt strateegiliseks kohaks Euroopas.

Kuidas on see võimalik? Lihtsalt tänu Läänemere aina kasvavale eutrofeerumisele ja sinivetikate vohamisele, mida Eestis biokütusena kasutatakse. See nõndanimetatud vetikakütuse või teise põlvkonna biokütuse tehnoloogia tugineb vetikate võimele omandada fotosünteesi käigus süsinikdioksiidi ja päikesevalgust, mis muudetakse hapnikuks ja biomassiks. Selline kütuseliik on Eesti jaoks vägagi taskukohane. Veelgi enam, Eestist on saanud esimene riik, kes on vetikatest õli tootmise teinud majanduslikult tasuvaks alaks. Kõrgete naftahindade, omavahel võistlevate toidu- ja biokütuste nõudluse ja globaalkriisi tõttu on Euroopa Liit vetikatest kultuurtaimena äärmiselt huvitatud. Eestis tehakse sellest juba taimeõli, biodiislikütust, bioetanooli ja biobensiini sealjuures põllumajanduslikku maad kasutamata!

Eesti on omamoodi Meduusa parv, uue Vahemere isand; ta pealinn on muutunud veelgi atraktiivsemaks sihtkohaks Läänemerel, kuna siin on soojem ja vette on ilmunud uusi mitmevärvilisi kalu. Tallinn on kuurort, kus saab sukeldumist harjutada mõnusamalt kui Cote d’Azuril. Millimallikate arv on mitmekordistunud. Et sellel sukeldujatel enam tegutsemisruumi oleks, on riik otsustanud rohkem investeerida meduuside püüki. Inimesed on sellega seoses hakanud aretama uut ja erilist kokakunsti. Eesti tõmbab nüüd ligi arvukalt Jaapani toidueksperte, kellele nende oskuste eest ka heldelt varjupaika pakutakse. Eesti uus rahvustoit on millimallikasupp! Helsingi ja Tallinn moodustavad koos hiidlinna, kus nõudlus uue populaarse roa järele aina kasvab.

Eestist, oma toiduvalmistamise traditsioonide ja erakordselt ilusa sukeldumiskuurortide poolest tuntud rikkast tööstus-ja põllumajandusriigist, on saanud omamoodi saar, kuhu Euroopa rahvad parvedena koguneda saavad. Eesti ei karda enam kaardilt kaduda ja ta on piisavalt tugev, et vajadusel end Venemaa eest kaitsta. Ja kuna maavaradekonfliktid on muutunud riikide vahel varasemast tõenäolisemaks ja isegi tuumasõda on võimalik, aitab Iisrael ehitada Eestil müüri ümber oma riigi, et kaitsta oma ihaldatud varasid. Lisaks aitab Iraan – tänu Maarjamaal olevale moslemivähemusele – saada Eestil tuumariigiks. Sellepärast ongi Eesti mitte enam vaikne ja passiivne Euroopa Liidu liikmesriik, vaid esiplaanil relvastuse vähendamise läbirääkimistel ja Euroopa Liidu ühis- ja kaitsepoliitika lipukandja.

Kuidas me elame Eestis (ja Tallinnas) aastal 2030

Käesoleval hetkel kakskümmend aastat tagasi vaadates tundub lausa uskumatu, mis on Eestis juhtunud vahemikus 1990-2010. Iseseisva riigi taastamine, oma raha, liitumine Euroopa Liidu ja NATOga ning tehnoloogia pöörane areng. Järgmise kahekümne aasta pärast määravad meie elu üha rohkem pehmed väärtused.

Käesoleva sajandi esimestel aastatel pead tõstnud ning kulutulena levinud tervist väärtustav ja mahe eluviis on 2030. aastaks täielikult läbi löönud. Säästlikkus, looduslähedus ja tervislikkus on kõigi valikute puhul esmaküsimus, mistõttu maheda toidu ja esmatarbevahendite müüginumbrite kasv on olnud tähelepanuväärne ja see jätkab tõusu. Väikesed ökopoed, mis veel paarkümmend aastat tagasi olid tavalised, on kadunud, sest mahekaup laiutab kasvanud nõudluse tõttu supermarketite avaratel pindadel. Tervisest ja tasakaalustatud eluviisist on saanud tõeline kultus, kui vaadata mitmekordistunud tervisesportlaste ja trenniskäijate arvu. Ehitatakse üha uusi ujulaid, spordikeskusi ja tervise- ning matkaradu ning õilmitseb kogu vastav ärisektor.

Samamoodi muutub rohelisemaks ka linlik elukeskkond. Linnaliikluses on esmane prioriteet ühistranspordi arendamine. Kesklinna autostumisprobleemide lahendamine tasulise parkimispiirkonna süüdimatu edasinihutamise kaudu on lõppenud. Südalinnas sõitmine ja parkimine jääb endiselt maksustavaks luksuseks, kuid selle asemel soodustatakse sümboolse kuutasuga ühistranspordi kasutamist. Linna äärealasid katab tihe “pargi ja sõida” parklate kett, kuhu kesklinna suunduja saab oma auto jätta. Mugavad, tiheda graafikuga liikuvad bussid, trollid ja kiirtramm, kus ka tipptunnil jätkub istekohti enamikule sõitjaist, on linnakeskkonna olukorda tuntavalt parandanud. Lisandunud on hulk vaid jalakäijatele mõeldud tsoone ja rohealasid ning rattateed on lõpuks ometi välja ehitatud nii, et kaherattalisel saab ohutult läbida linna ühest servast teise. Tallinna mereäärsete piirkondade arendamine on lõpuks väärtustamas pealinna erilist asendit: valmivad stiilsed promenaadid, jalutusteed, uued väikesed puhkealad.

Tehnika haarab enda kätte üha laiemaid valdkondi. Kodaniku “kogu elu” asub ID-kaardil, millega saab sooritada sadu toiminguid parklaukse avamisest kuni põhimõtteliselt kosmosereisini. Kodulähedasse supermarketisse on jäänud vaid 1-2 endisaegset tavakassat, muud kassad on varustatud selvesüsteemidega, kus oma oste menetlevad ostjad ise. Kui igapäevane toidukaubandus välja arvata, siis on poodlemisest saanud pigem hobi või ajaviide, mitte niivõrd vajadus, sest kõik ostud saab mugavalt sooritada netis. Netikaubamajad on vallutanud rõiva- ja jalatsiproovimisprogrammid, mille abil saab virtuaalselt passitada tuhandeid tooteid. Valik on üüratu ja teenus kiire ning mugav.

Eestist on saamas seenioride riik. Meditsiini hoogsa arengu ja eluviiside tervislikumaks muutumise tõttu, aga ka tänu riskikäitumise vähenemisele pikeneb üha inimeste eluiga, olles jõudnud juba üsna Euroopa keskmise kannule. Vanainimeste osatähtsus võrreldes eelmiste kümnenditega on kordades kasvanud. Et 20 aastat tagasi head ametipositsioonid haaranud toonaste neljakümneste jõukas põlvkond ei kavatsegi kättevõidetust loobuda, muutub 60+ põlvkond ühiskonnas üha olulisemaks, jõudes selle trendiga järele muule maailmale. Lapsdirektorite ja kasvõi lapsajakirjanike aeg on lootusetult läbi, kuid sellevõrra on keerulisem läbi lüüa ka andekatel noortel tulijatel. Nii teeb televisioonis ilma sama seltskond, mis 2010.aastal – endiselt säravad ekraani esistaaridena Marko Reikop ja Anu Välba ning Maire Aunaste juhib energilise hõbejuuksena juba 15ndat aastat kestvat menukat jutushowd.

Eestlaste iive on mõnevõrra paranenud, kuid mitte piisavalt ja pigem siiski surmade vähenemise kui sündide olulise suurenemise tõttu. Riik jätkab sündivuse toetamist vanemahüvitisega, sest see on endiselt olulisim hoob, mis võimaldab töötavatel vanematel lapsesaamiseks aja muretult maha võtta.

Nii terviseprobleemide tõttu kui aatelistel põhjustel kasvab laste adopteerimine, eriti kolmandast maailmast. Just sealt võetakse üha rohkem perre kolmandaid ja enamaid lapsi oma esimeste bioloogiliste järeltulijate kõrvale. Abielude hulk ei kasva, pigem vastupidi. Vaba kooselu, mille osakaal pereelu vormina oli juba paarkümmend aastat tagasi 60 protsendi ringis, on täielikult riiklikult aktsepteeritud, mistõttu puudub vajadus oma suhe ametlikult seadustada. Abielu jääb traditsiooniliste pereväärtuste armsalt vanamoodsaks tähistajaks.

Eesti venelaste kogukond liigub mõnevõrra eestlastele lähemale, kuid jääb ka 2030. aastal küllaltki omaette maailmaks oma elurajoonide, koolide, klubide ja kultuuriasutustega. Olulist läbimurret lõimumises paarikümne aasta jooksul meie silmad ei näe. Suuremate linnade tänavapildi muudab värvilisemaks kasvav immigrantide hulk. Uue trendina kasvab eesti meeste abiellumine endise Nõukogude Liidu piirkondade ja Aasia naistega, kuna eestlannade lahkumine kodumaalt, mis algas 2000. aastate algul, ei ilmuta langustendentsi – haritud ja nõudlikud naised näevad Läänes paremaid võimalusi nii karjääriks kui eraeluks. Eesti meestel ei jää üle muud, kui kasutada agaralt kosjakontorite teenuseid, mistõttu multikultuursete abielude arv suureneb aasta-aastalt.

Kuid kõik vallalised ei jõuagi kosjasobitajateni. Netiajastu areng ja individualistlikkuse kasv põhjustab lähisuhete jätkuvat vähenemist ja üksikute inimeste arvu kasvu. Inimestel on üha vähem aega, tahtmist ja oskusi tutvuda reaalses maailmas ja nii kolivad suhted üha sagedamini netti. Ligi pooled tutvused sõlmitakse virtuaalmaailmas.

Mis toimub kultuuris? Teater kaotab järjest publikut kinole, eriti noorte ja meeste arvestuses. Kino on üha kättesaadavam ja atraktiivsem, seevastu teatris on võitjad vaid need, kes suudavad osavamalt kõnetada noort põlvkonda, rääkides nende keeles. Raamatute, just ilukirjanduse lugemine, muutub üha elitaarsema seltskonna rõõmuks. Ramatute eri nimetuste arv kasvab, kuid tiraaž väheneb. E-raamat teeb võidukäiku, sest on mugav, odav ja säästlik.

Ajalehtede trükiarvust on järel väike osa, mida tellib paberlehe ja postkasti-poeesiaga lootusetult harjunud üle keskea ja vanem põlvkond. Uudistepõhine ajakirjandus on täielikult netti kolinud. Traditsioonilisel trükitud kujul ilmuvad vaid need väljaanded, kus paberil, kujundusel ja fotol on oluline osa, mida internet veel täiuslikult asendada ei suuda.

Kui 2030.aastal ei seisa me silmitsi kasvanud keskkonnaprobleemide ja tööjõupuudusega, on Eesti elamiseks ikka veel üsna mõnus koht.

Foto: www.totalitarismi.com

Kahekümnendat tegevusaastat tähistav uudisteagentuur Baltic News Service on palunud Eesti, Läti ja Leedu olulistel arvamusliidritel kirjutada tulevikku vaatav essee teemal “Balti riigid 2030″ ja avaldab neid kogu 2010. aasta jooksul.

Aprilli algus 2030.

Lumi on maas. Olen 64-aastane. Pensionini on kuus aastat. Maa ei ole kokku põrganud ei komeedi ega Niburuga. Kliimakatastroof ei saabunud.

Eesti keskkonnal pole häda midagi. Ehkki populatsiooni kahanemist suudeti pidurdada, on see suuresti toimunud keskmise eluea kiire kasvu arvel. Vanainimene on mõistlik ja tarbib vähem. Saastamist on vähendanud energia kiire kallinemine ja vähese energiamahukusega tehnoloogiate kasutuselevõtt. Kuigi juhitav termotuumareaktsioon on tõenäoliselt saavutatud, on see veel kellegi hästi hoitud saladus. Arvatakse, et maailmas puuduvad praegu majanduslikud ja õiguslikud lahendused energiahinna võimaliku kiire langemisega toimetulekuks.

Kliimavõitlejad liitusid 10 aasta eest kaheks poolreligioosseks liikumiseks, kes inforuumis, mis nüüd on rahvusvahelise kokkuleppega reguleeritud, peavad neile eraldatud nurgakestes vihast võitlust teineteise ja teadlaste vastu. Nimelt modelleerisid teadlased kümmekonna aasta eest kliimaprotsesside kooskõla, mis osutus väga täpseks. Kliimaaktiviste tulemus ei rahuldanud. Pealegi, nagu poole sajandi eest Lääne-Euroopa rahuliikumise puhul, mida osaliselt rahastasid tolleaegsed KGB ja Stasi, tulid ilmsiks mitmele juhtivale kliimaaktivistile mõne suure majandusühingu poolt makstud kõrged honorarid. Solvunud radikaalid kolisid Lihavõttesaarele, kuhu ehitasid oma pühamu, mis integreerus koos sealsete kivipeadega ajatuks religioosseks kompleksiks. Nad asutasid progressi eitava kogukonna, mis elab sõnnikust ja rohust majades, kontrollib energiatarbimist ja keelas infotarbimise, kuid ei kontrolli sündivust. Tänu heldeile toetajaile ja massiturismile on Lihavõttesaar nüüd Tšiilile oluline sissetulekuallikas. Hiljuti järjekordse hoogsa, kuid kuluka pahempoolse valitsuse perioodi läbinud riigile kulub praegu iga sent marjaks ära. Suure sündivusega kliimasõpradele hakkab Lihavõttesaar kitsaks jääma ning Ecuadoriga peetakse läbirääkimisi kanna kinnitamiseks Galapagosel.

Alanud on traditsiooniliste religioonide uus võidukäik. Inimesed väsisid sotsiaalselt kohustuslikust mitteuskumisest ning samal ajal kahanesid kliimavõitlejate kõrval veel mitu pseudoteaduslikku poolreligiooni veidrike sektideks. Katse kuulutada ülikoolis ebateaduseks soolise võrdõiguslikkuse tugevdamisele suunatud uuringud – mida põhjendati idapoolsete tsivilisatsioonide mõju paratamatu kasvuga ning mille eeskujuks toodi teadusliku kommunismi ebateaduseks kuulutamine 40 aastat tagasi – ei läinud ülikooli nõukogus siiski läbi. Ehkki Eesti vaimuilm sörgib endiselt ülejäänud maailma sabas – mitte meie suurema lolluse, vaid ikka veel väikese elanike tiheduse tõttu -, tugevnes isegi meil luteri kiriku positsioon kiiresti kasvanud katoliiklusest rääkimata. Mingi roll on siin kindlasti ka osa õhtumaalaste vajadusel valida arvuliselt kiiresti kasvavate hommikumaalaste vastaspool.

Eesti keel ei võimalda tulevikku ja nii osutus elanikkonna religioossuse kasv optimaalseks lahenduseks ka valitsusele. Esimest korda ajaloos on eestlased ja Eesti elanikkond nimelt kihistunud – ühiskond jaguneb nendeks, kes suudavad teabemahtudega toime tulla ja nendeks, kes on jäänud piltide ja mängude juurde. Individuaalsete info töötlemise abinõude areng jäi maha info hulga plahvatuslikust kasvust. Kümnekonna aasta eest läksid kooliprogrammid rahva tungival soovil trendidega kaasa ning hariduses piirati loogikat, arvutusoskust ja seostatud teksti mõistmist arendavate ainete mahtu kiirete ja lihtsate lahenduste leidmist võimaldavate oskuste arendamise arvel. Ehkki enamik teabest on veebis märksõnati otsitavad, on selgunud, et lihtsad ja õiged vastused ei asenda toimivaid lahendusi. Nii elab suur osa inimesi igapäevases vaimses ebakindluses ja see on hakanud mõju avaldama poliitikale, sest demokraatia ei ole enam ammu kõige lihtsam lahendus. Pärast mitut “õigete vastuste valimistulemust” tehtud katsed seada hääleõigus sõltuvusse igaühe mõõdetavast vaimsest võimekusest lükati esialgu tagasi. Eelmisel aastal Lennart Meri 100. sünniaastapäevale pühendatud ülemaailmse veebikonverentsi peateemaks oli jälle demokraatia tulevik. Lihtsate lahenduste pooldajad juba valmistuvad Eesti juhitava demokraatia 100. aastapäeva konverentsiks 4 aasta pärast.

Eesti ülikooli rektoraat roteerub Tartu, Tallinna, Kuressaare ja Viljandi vahel. Vahepeal pisut alla käima hakanud Tartu – noh, linna tänavu täituvas 1000-aastases ajaloos polnud see ju ka esimene kord – sai uue hoo, kui lõpuks ometi seati sisse korralik rongiühendus Tallinna, Pärnu, Narva ja Riiaga. Pärast sajandialguse massiülikooli ajastut, mille lõpetas õieti sündivuse kahanemine ja suutmatus teha Eesti ülikoole atraktiivseks väljaspool Eestit, on nüüd rohkem tähelepanu pööratud kvaliteedile, mis paljude meelest on aga vesi kihistumise veskile. Arglikud katsed osutada kihistumise positiivsetele külgedele on seni veel saanud avaliku hukkamõistu osaliseks. Kohati meenub isegi poliitkorrektsuse ajastu.

Kui paarkümmend aastat tagasi vaieldi tuliselt pensioniea tõstmise üle, siis oli üheks argumendiks ka see, et pensioniea tõstmine piirab vajadust võõrtööjõu järele. Ehkki me tänavapilt on muutunud antropoloogilises mõttes kirevamaks – oma osa on siin eriti viimasel ajal levinud lapsendamisel teistest riikidest -, reklaamivad mitu äärmusliikumist Eestit me valitsuse meelehärmiks kui üht vähestest valgetest enklaavidest Euroopas. Eesti ei ole võõrtööjõu magnetiks saanud pigem küll meie eraldatuse ja selle tõttu, et siin Euroopa kolkas suurt midagi ei juhtu. Samas on üldine vananemine pärssinud paindlikkust – ametiga tullakse harjumuspäraselt toime, kuid uusi mõtteid ja riskijulgust kohtab järjest harvemini ning nalja ei saa enam üldse, solvumine on me ajastu trend. Viimase majanduslanguse ajal mõni aasta tagasi üritas valitsus elavdada erasektorit drakooniliste abinõudega avalikus sektoris – koondati kõik, kelle haridustase ja muud oskused ei vastanud ametikohale kehtestatud nõuetele, hoolimata tublidusest ja väljateenitud aastatest. Vastukajad olid üldiselt positiivsed, mitu kantsleritki leidis uue hingamise innovatiivses ettevõtluses ning statistikud täheldasid aasta lõikes erasektori elavnemist.

Euroopa positsioon maailmas teeb vähikäiku. Pärast Ameerika Ühendriikide endassetõmbumist süvenesid Euroopa suuremate riikide (suurriikideks ei nimetata neid maailma kontekstis enam ammu) omavahelised vastuolud, aga ka vastuolud Venemaa ja Türgiga. Väärtustepõhine poliitikakäsitlus annab sageli teed suurusele ja jõule põhinevatele kokkulepetele, seda enam, et ühtlustunud tehnoloogilise taseme juures on suurus ja jõud tihti seal, kus liberaalset demokraatiat au sees ei peeta. Viimaste kümnendite elanikkonna kiire juurdekasvuga suurriikide suur hulk noori mehi otsib rakendust ja maailma ebastabiilsus on suurenenud. Internet on inimõigus ja see on muutnud osa globaliseerumisest paroodiaks – ka aastakümneid võõrsil elanud inimesed elavad ikka oma kunagise kodumaa inforuumis ja paljudes Euroopa suurlinnades on see juba ammu tõsine probleem, sest need inforuumid ei süvenda kuidagi lojaalsust asukohamaa suhtes. Rahvasterändamise ohjeldamine ei ole vist võimalik, loodus ei salli tühja kohta.

Afganistani sõda lõpetati mitte ühtegi asjaosalist rahuldanud kokkuleppega, mida oli seetõttu võimalik esitada kõigi ühise võiduna. NATO riikide sisepoliitiline ressurss selle sõja pidamiseks ammendus üsna üheaegselt. Meie paljuvaieldud üldine sõjaväeteenistuskohustus õigustas end mõni talv tagasi Gotlandi katastroofi ajal, kui jaanuari lõpus oli nädala vältel takistatud mitme Läänemere-äärse riigi infolevi ja energiavarustus. Vaatamata suhteliselt külmale ilmale suutis hulk inimesi just tänu ajateenistuses omandatud toimetuleku- ja koostööoskustele endal, oma lähedastel ja kogukonnal hinge sees hoida. Õieti nentisid seda sotsiaalteadlased, kes tegid katastroofi üleelamise võrdleva uuringu koostöös Läti kolleegidega.

Lähenemas on iseseisvuse taastamise 40 aastapäev. Põlvkondade vaheldumise paratamatuse tõttu tuleb sellest omaaegse muinsuskaitseliikumise pidu, mille omaaegsed aktivistid on praegu vanuses 60-75. Rahvarindelaste hääl on vaiksemaks jäänud, kompartei seestpoolt õõnestajatest kirjutati hiljuti üks üsna ebaõnnestunud doktoritöö. Taasiseseisvuse isa otsitakse endiselt.

ETA tellis eelmisel nädalal minult loo “Eesti 2050″. Inimesed ei saa lihtsalt aru, et kui tulevikku oleks võimalik ette näha, poleks olevikul mõtet.

Sergei Metlev on Noorteühingu Avatud Vabariik juhatuse liige

Sergei Metlevi ettekanne vabadusvõitleja Jüri Kuke mälestuskonverentsil Tartu Ülikooli aulas 28. märtsil 2010:

Austatud vabadusvõitlejad, kallid kohalviibijad!

Täna räägin Teile ajaloo õpetamisest vene koolides ja sellest, kuidas ajaloo sõnastamine mõjutab inimeste hoiakuid. Püüan otsida probleemile ka lahendusi.

Tihti küsime, miks venekeelsed noored oma valdavas enamuses ei tea Eesti ajalugu ja peavad Eesti ajalooga seotud tähtpäevi võõrasteks. Meil on ju üles kasvamas terve põlvkond vene noori, kes ei ole elanud Nõukogude Liidus ühtegi päeva ja on omandanud hariduse Eesti Vabariigis.

Paar päeva tagasi kogesin, mida tähendab ajaloost mitte aru saada.

25. märtsil oli Vabaduse väljakul noorteühenduste eestvedamisel süüdatud rohkem kui 20 tuhat küünalt, et mälestada märtsiküüditamise ohvreid. Noorteühingu Avatud Vabariik venekeelsete noortega võtsime aktiivselt osa küünalde süütamisest. Pärast seda, kui kõik oli valmis, sõitsin trolliga koju ja kuulsin järgmist juttu: “Nägid või, seal kogu Vabaduse väljak on küünlaid täis! Huvitav, mida need eestlased seal tähistavad?” Reisija tuttav arvas, et see on mingi järjekordne eesti natsionalistide mälestamine ja tema läheb kindlasti 9. mail pronkssõduri juurde ennast näitama.

Nad olid tavalised venekeelsed noored, võib-olla alles lõpetavad gümnaasiumi. Muidugi tekkis mul ebameeldiv tunne, aga ma siiski saan aru, et selles peaaegu ei ole nende noorte süüd.

Kõik see tuleneb koolist ja ka perekonnast, pluss vaenulik Venemaa propaganda, mis valitseb meie venekeelses inforuumis.

Võtan vaatluse alla kooli. Ajalugu koos ühiskonnaõpetusega mängivad tähtsat rolli õpilase maailmavaate kujundamisel inimesena ja kodanikuna. Neis tundides tutvub õpilane vaba ühiskonna põhiväärtustega ja saab baasteadmisi oma riigi ja maailma ajaloost, et edasi iseseisvalt analüüsida ja kujundada oma arvamust.

Mis siis on vene koolides ajaloo õpetamisega valesti, miks venekeelsed õpilased ei saa tihti aru Eesti ajaloo pöördepunktidest ja langevad vaenuliku propaganda ohvriteks?

Väga paljud ajalooõpetajad, Ida-Virumaal absoluutne enamus, ei ole omandanud oma haridust Eestis ja paljud tulid siia nõukogude ajal. See tähendab ka seda, et nende riigikeele oskus on vilets, järelikult kasutatav infoväli on venekeelne ja sidemed eestikeelse keskkonnaga on nõrgad, meelsusest rääkimata.

Nende ajalooõpetajate võimalused osaleda kursustel on samuti piiratud, eeskätt keelebarjääri tõttu. Ainult väga vähesed tegelevad tõsiselt keele õppimisega ja soovivad aktiivselt osaleda ühiskonna elus.

Olles nõrgalt integreeritud Eesti ühiskonda, hakkab õpetaja tundma, et teda diskrimineeritakse keele pärast. „Miks ma pean õppima eesti keelt, kui olen aastaid kasutanud oma töös ainult vene keelt,“ võiks öelda ta.

Aga ametikoht siiski nõuab riigikeele oskust. Ja nüüd on käes moment, mil õpetajal tekkib konftlikt riigi ja ühiskonnaga, just siit algavad tõsised probleemid.

Arvestades ajalooõpetuse iseloomuga, ajalugu ju eeldab materjali ja selle tõlgendamise rohkust, on võimalik üsna lihtsalt ja karistamatult külvata vaenu ajaloo põhjal, viia õpilasi esksiteele, põhjustades nende seas konfliktseid meeleolusid puuduliku info edastamise kaudu või ühe vaatenurga massiivse pealesurumisega.

Kui tuleb õppekava järgi rääkida Vabadussõjast, massilistest repressioonidest, taasiseseisvumisest, siis võib seda ju üldse ignoreerida, mainides tunnis ainult paari asja. Kes hakkab eriti huvi tundma, kui õpetajal on selle teema osas kõik paberid täidetud ja hinded olemas?

Pean ütlema ausalt, et minu koolis ei saanud ma ajaloo tundide raames peaaegu mingisuguseid teadmisi näiteks Vabadussõjast. Ma tean sellest ainult tänu raamatutele, mida ise lugesin, ja keegi ei aidanud mind õppematerjali otsimisel. Ja see on päris tavaline pilt. On väga kahetsusväärne, kui mõni pedagoog püüab mitte ainult agressiivselt suunata õpilaste arvamust ajaloost, vaid ka keeldub toetama huvi, mis võib tulla õpilaselt.

Õpetaja tähtsaim roll on hoida ja edastada õpilastele aineteadmiste kõrval selliseid väärtusi nagu sallivus, vabadus, kodanikuvastutus, oma isamaa austamine. Muidugi, isamaa ei ole ainult pind, võim ja rahvas, see on ka keel, kultuur, mentaliteet, ajalugu.

Kui ta seda rolli ei ole võimeline või ei taha täita, siis tema koht ei ole koolis. Ma ei vaidle vastu sellele, et igaühel on õigus omada ja avaldada oma arvamust, aga las sellised õpetajad kasutavad sõnavabadust negatiivses võtmes väljaspool meie vene koole ja üldse õppeasutusi.

Perekonnasisesest õhkkonnast rääkida on päris raske, igas peres on see ju unikaalne. Alguses rääkisin sellest, et õpetajatel tekkivad konflitid riigi ja ühiskonnaga, sest nad on saanud hariduse väljaspool Eesti territooriumi, ei oska riigikeelt, sotsiaalne baas on vilets ning maailmavaade takerdus nõukogude aega. Samas olukorras on tuhanded teised inimesed, kes küll õnneks ei tööta koolis.

Vanemate hoiakud mõjutavad tugevalt ka lapsi. Mul on alati väga kahju, kui ma saan oma tuttavatelt teada, et neil oli järjekordne konflikt vanematega seoses sellega, et vanemad ei tunnista okupatsiooni, kuid laps ei saa nendega nõustuda. Ta küsib: kuidas võib üks täisväärtuslik iseseisev riik lihtsalt mõne päevaga otsustada, et ei soovi enam olla iseseisev. Ja skandaal ongi alanud.

Võib-olla tekkis teil juba küsimus, mida me saame teha, et vene noored saaksid normaalselt õpida ajalugu koolis ja ühiskonnas oleks mingigi konsensus ajaloo osas?

Minu vastus on selline, et aitab aeg ja sihikindel tegutsemine. Riik saab omalt poolt pakkuda keeleõpet ja seda ta ka teeb, korraldatakse üsna palju õppeseminare ajaloo-ja ühiskonnaõpetuse õpetajatele ja ka vene keeles.

Usun, et see, kes tõesti tahab normaalselt töötada ja väärikalt täita Eesti Vabariigi õpetaja ametit, õpib keele ära ja rakendab oma oskusi – teadmisi, et panna õpilasi analüüsima ajalugu, tegema iseseivalt järeldusi ning ise selline õpetaja mitte kunagi ei propageeri valet, vaid on tarkuse allikas ja abistaja.

Vene koole on iga aastaga aina vähem ja vähem, sest õpilasi lihtsalt ei ole. Kahe-kolme kooli liitmisel peaksid tööd saama just professionaalsed õpetajad ja riigikeele oskusega. Noored pedagoogid, kes tulevad kooli, on juba hoopis teised inimesed ja muidugi kõik oskavad eesti keelt.

Nagu mainisin, oma rolli mängib ka Venemaa propaganda. Arvestades sellega, et see põhineb müütidel ja valedel me ei saa teha midagi paremat, kui lihtsalt rääkida tõtt. Rääkida sellest, kuidas küüditati tuhandeid inimesi Siberisse, kuidas hävitati iseseisev Eesti Vabariik, kuidas toimus venestamine jne.

Tuleks anda välja rohkem ajalooteemalist kirjandust vene keeles ja avada normaalseid ajaloo internetikeskkondi, mida noored saaksid vabalt kasutada.

Ühiskondlikud diskussioonid ei saa kogu aeg keskenduda vaenlase otsimisele ja maailmavaatelisele vastandamisele. Meie siin Eestis, eestlased ja teiste rahvuste esindajad, peame otsima ajaloolist ühisosa, mis aitaks meil mõista üksteist ja tunda ennast ühe rahvana ning tunda uhkust oma kodumaa üle.

Vabadussõjas võitlesid Eesti iseseisvuse eest eestlaste kõrval juudid, venelased ja teiste rahvaste esindajad. On teada, et sõjas osales umbes 200 juuti ja nende seas oli palju arste, tänu kellele sajad inimesed said edasi elada ja võidelda.

Vabadusristi kavaleride seas on ka vene nimesid, näiteks soomusrongi „Vanapagan“ komandör kapten Pjotr Feofanov, kelle julge tegutsemine võimaldas kiiresti vallutada Puikelni raudteejaama ja seega oluliselt parandada Eesti sõjaväe positsioone lahingus.

Kui ühiskonnas luuakse ühine ajalooline vundament, kui koolides lõpeb nõukogude aeg ja ajalugu õpetavad vene noortele professionaalsed õpetajad, siis lihtsalt ei saa välismaine propaganda ja ka meie omad šovinistid mõjutada olukorda.

Radikaalide jaoks on oluline, et ka venelaste noorel põlvkonnal säiliks nõukogude inimese mentaliteet ja arusaam ajaloost, sest vaba inimene, kes väärtustab demokraatiat ja oma riiki, ei lase kunagi ennast lollitada. Seetõttu kohe, kui üks kohalik vene inimene julgeb mitte nõustuda näiteks väitega, et okupatsiooni polnud, hakatakse teda süüdistama russofoobias ja fašismis.

Ma ise olen seda läbi elanud, aga vaatamata sellele mu hüüe vene keelt kõnelevatele Eesti noortele ei ole muutunud: tulge juba üks kord kapist välja, hakkame normaalselt elama! Meid ei ole siin Eestis väga palju ja nagu ütles president Lennart Meri: „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.“

Aitäh!

Elame ühiskonnas ning ajastul, millel on hulgaliselt kummalisi äärmusi, millest osad on täiesti süütud ja ohutud ning teised taas ümbritsevat turvalisust tõsiselt ohtu seadvad. Kokkuvõtlikult võib vast öelda, et kõik seisukohad, mille toetamiseks ja edendamiseks kasutavad selle toetajad vägivalda, on äärmus, mis on taunitav ning mille reguleerimisse ja võimalikku keelustamisse peaks sekkuma korrakaitse ja võimalik et ka seadusandlus. Valdavalt on aga palju erinevaid äärmuslikke rühmitusi, millel peaks täiesti vabalt tegutseda laskma ning kelle olemasolu näitab teatud mõttes ühiskonna tervist ning tugevust.

Isiku-, sõna ja usuvabadus on pühad tõekspidamised, millede piiramine peab olema väga tõsiselt põhjendatud. Kui neid vabadusi hakatakse liiga kergekäeliselt piirama, on selge, et vaba ühiskonna alustalad hakkavad tasapisi kõikuma.

Kas hea lugeja peab ennast mingis valdkonnas äärmuslaseks? Või õigem oleks vist küsida, kas teised peavad teid mingi teie eluviisi või seisukoha alusel äärmuslaseks?

Mina kuulen iseenda kohta seda nimetust päris sageli. Olles täiskarsklane, arvab suur osa rahvast, et sellisena olen ma äärmusesse kalduv inimene ning kuna ma sel teemal ka suhteliselt aktiivselt sõna võtan, siis nähakse minus isegi teatud mõttes ohtlikku äärmus-aktivisti, kes tahab teiste inimeste elu üle otsustada ning öelda mida keegi tohib ja ei tohi teha. Loen just selliseid kommentaare päris rohkelt oma artiklitele reaktsioonidena. Täiskarsklust peetakse äärmuseks. Lubage ma sõnastan siis ka veel teistmoodi – alkoholist hoidumist peetakse äärmuseks. Ja teeksin siit veel ühe laienduse – meie ühiskonnas on äärmuslus, kui inimene ei tarbi ühte teatud toodet. Ja selle äärmuslikuks pidamist pean omakorda mina äärmuslikuks.

Minult on päris sageli küsitud, et miks ma olen karsklane. Miks ma ei tarbi alkoholi? Mulle ei meeldi alkohol, nii lihtne see ongi. Mulle ei meeldi ka see, mis alkoholi tarvitamisega seondub. Ma ei tarvita ühte ainet, kuna see ei meeldi mulle.

Nõustun sellega, et ega nüüd internetikommentaaridest ei saa järeldada rahva üldisi suhtumisi ja seisukohti. Kuid samas pean tõdema, et olen ka vestlustest täiesti haritud ja tunnustatud inimestega adunud, et täiskarskluse idee on midagi, millega üldiselt inimesed ei soovi ennast seostada. See on seisukoht, millega tunnustatud organisatsioonid ei soovi ennast siduda ning täiskarsklust peetakse liiga radikaalseks. Mõõdukus on see, mida nimetatakse normaalseks ning emmale-kummale poolele ärakaldumine on äärmuslik. Mingi loogika kohaselt ju tõesti, kuid ma olen siiski veendunud seisukohal, et inimese normaalne olek – kaine olemine ja ka selle kainuse idealiseerimine – ei saa kuidagi olla radikaalne ega normaalsest kõrvalekalduv. Alkoholi manustamisega muundab inimene alati oma meeli. Ka mõõdukate, väiksemate alkoholikoguste tarvitamisel muundub inimese normaalne olek.

Kui mõõdukus ka alkoholi tarvitamisel on käitumise ja olemise ideaaliks, kas ma peaksin hakkama alkoholi mõõdukaks tarvitajaks? Kas ühiskond peaks normaalseks, et radikaalsusest hoidumise nimel peaksin ma tegema midagi, mis on mulle vastumeelne?

Jah, aga keegi võib öelda, et see, mida ma ise teen, on üks asi, teine asi on aga see, mida ma tahan ka teistele normiks kuulutada. Nõus, ühelt poolt kindlasti, et erinevus siin on. Kuid kui me räägime rahva tervisest, ühiskondlikust korrast, üldisest turvalisusest ning meie pealekasvava generatsiooni kasvukeskkonnast, siis on oluline, et me seaksime endale siiski ühiskondliku ideaali, mis on kõiki neid sihtrühme arvestades kõige turvalisem ja parem.

Jah muidugi, kui inimene alkoholi tarvitab, siis on igati kiiduväärt, kui ta jääb seda tegema mõõdukalt. Alkoholi joomise kontekstis on mõõdukus kindlasti parim lahendus. Kuid kuna ka väikesed kogused alkoholi omavad reaalset ohtu inimorganismile (sõltuvuse teke, raseduse ajal kahju lootele, negatiivne koosmõju erinevate ravimitega jne), siis arvestades kõige sellega on alkoholist hoidumine siiski parim tee. Karske maailmavaate kontekstis areneb tervislik ja vastutustundlik suhtumine ellu, mõõduka alkoholitarvitamise tuules levib aga üldrahvalik liigtarvitamine ning joomise kasv. Selle kinnituseks on alkoholi reklaamimise lubamine, mille õigustus saab rajaneda ainult eeldusel, et inimesed, kellele neid tooteid soovitatakse, tarvitavad neid mõõdukalt. Teaduslike analüüside põhjal võime aga faktikindlalt öelda, et alkoholi reklaamimine suurendab ka alaealiste alkoholi tarvitamist ehk tekitab selgelt ebaseaduslikku ja kahjulikku joomist. Niisiis, mõõdukuse kattevarjus tegelikult probleem suureneb.

Tooksin teile nüüd ühe konkreetse näite. Kirjutasime selle kuu alguses Eesti Karskusliidu ning 7 teise organisatsiooniga Eesti Vabariigi presidendile kirja, milles kutsusime teda tähelepanu pöörama üldrahvalikule alkoholiprobleemile ning pidama vabariigi aastapäeva pidustuse alkoholivabana. Kirjutasime selles kirjas muuseas järgnevat: “Võrreldes sajandivahetusega on laste alkoholimürgistuste esinemissagedus kolmekordistunud, ainuüksi Tallinna lastehaiglasse on viimastel aastatel hospitaliseeritud igal aastal üle saja alkoholimürgistusega lapse. Järjest suurem osa lapsi ja noori ei kujutagi enam ette, et alkoholivaba elu on normaalne ning ühised koosolemised võiksid toimuda ilma alkoholita.”

Tõdesime seal, et vabariigi aastapäeva vastuvõtt on midagi, mida väga oluline osa rahvast jälgib ning see oleks väga hea koht, kus anda sümboolne sõnum tervele rahvale. Sõnumi, et pidutsema ei pea alati koos alkoholiga. Me ei ole seisukohal, et seal pidulikul üritusel toimuks mingi eriline jooming, kuid see oleks väga kõlav sõnum rahvale, kes kord aastas presidendi sõnu väga tähelepanelikult kuulab.

Presidendi kantselei direktori koostatud vastukirjas tunnistatakse probleemi. “Alkoholi liigtarbimine on Eestis tõsine probleem ning tervislikke eluviise tuleb esile tõsta pidevalt.” Otsest vastust meie pöördumisele andmata, tõdetakse kirja lõpus järgnevat: “Vabariigi aastapäeva vastuvõtule on kutsutud lisaks tublidele inimestele Eestist ka kõik Eestisse akrediteeritud suursaadikud. Vastuvõttu korraldades järgime rahvusvahelist diplomaatilist tava.”

Otse välja ütlemata, vastatakse siin meie üleskutsele eitavalt, tuues põhjenduseks rahvusvahelise diplomaatilise tava. Mida see siis tegelikult tähendab?

Kas sellega öeldakse, et isegi kui me sooviksime korraldada sellist vastuvõttu, siis me ei saaks seda teha, kuna rahvusvaheline tava näeb ette teistmoodi? Kas see tähendab, et alkohol on täiesti lahutamatu osa pidulikust ja ametlikust kombestikust? Ja teistmoodi käitumine oleks normist kõrvalekaldumine? Seda ei saagi teha?

Ja tuleksin nüüd tagasi oma alguses väljaöeldud järelduse juurde. SEE on äärmuslus. Kui tõdetakse, et me ei saagi midagi teha ilma ühe aineta, siis see on radikaalsus. See on äärmuslik.

Kas tõesti on üks aine, pealegi aine, millega ühiskond on tõsiselt hädas, nii sisse ennast söönud meie ühiskonda ja kombestikku, et ilma selleta ei olegi võimalik? Kas ma kostun taaskord veidi fanaatilisena, kui tõden, et see on tunnus üldrahvalikust sõltuvusest?

Lauri Beekmann on Eesti Karskusliidu esimees

Foto: palabranueva.net

Püha Tooli nuntsius peapiiskop Luigi Bonazzi andis oma volikirja president Ilvesele üle 28. mail 2009. a. Vatikan on akrediteerinud oma nuntsiuse Eestisse Vilniusest, kust kaetakse kõiki kolme Balti riiki.

Olen üldse esimest korda Eestis, mis on seni olnud mulle tundmatu maa. Olen töötanud preestrina Püha Tooli diplomaatilises teenistuses Aafrika riikides, Euroopas Itaalias, Hispaanas, Maltal, ja veel Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Kuubal, Haiitil, Kariibi mere saartel. Ida-Euroopa on mulle uus kant.

Balti riigid, nende ajalugu, kultuur ja keeled väärivad oma erilisuse tõttu tähelepanelikku süvenemist. Kui Paavst nimetas mind sellesse ametisse, võtsin seda kui väljakutset jätkuvalt jõuliselt tegutseda. Ja tunda end vajalikuna, kuigi olen juba 61-aastane.

Siinsesse minu jaoks varasemast erinevasse kiriku- ja ühiskonna ellu astumine on põnev. Tahan siinsetel radadel õrnalt ja samas kartmata astuda, kohalike oludega tutvuda, neid mõista ja sõbraks saada.

Praegusel ajal räägitakse palju kultuuride konfliktist. Mina usun pigem kultuuride kokkukõlamisse – see pakub võimalusi avada end teiste kogemustele. Tõelisele kogemusele. See suurendab visiooni ja võimalusi kogeda maailmas uut, uusi inimesi, ajalugu, olukordi …

*****

Kuidas läksid kohtumised Eesti ametiisikutega?

Kohtumised olid mõtterohked. Need ei olnud lihtsalt südamlikud, nagu sellised kohtumised alati on, tundsin neil kohtumistel kaasamõtlemist, austust Püha Tooli ja muidugi kohaliku katoliku kiriku vastu.

Kohtumistel presidendi, peaministri, parlamendi esimehe ja välisministriga oli hea kuulda nende tunnustust siinse katoliku kiriku vastu. Mulle jäi kõrvu, kuidas prantslasest piiskop Philippe Jourdani nimetati Eesti või eestlaste piiskopiks.

Olen neljas paavsti nuntsius. Nuntsius Justo Mullor Garcia oli ametis paavst Johannes Paulus II Eesti visiidi ajal. Tema järel olid ametis Erwin Josef Ender ja Peter Stephan Zurbriggen. Neil kõigil on olnud ülesanne olla ka siinne piiskop ja ülesanne lisaks nuntsiusetööle aidata kaasa Eesti katoliku kiriku uut algust toetada ja organiseerida.

Piiskop Philippe Jourdan on titulaarpiiskop. Eestis ei ole oma piiskopkonda. Kui suureks peavad siinsed kogudused kasvama, et Eesti moodustaks omaette piiskopkonna?

2005. aastal pühitseti piiskop Philippe katoliku kiriku piiskopiks Eestis. See kinnitab, et katoliku kirik tegutseb Eestis samadel alustel kui katoliku kirik mujalgi. Ta on apostellik administraator – Eestis ei ole paavsti nimetatud Piiskopkonda. Praegune kiriku ülesehitus sobib hästi siinsetesse oludesse.

Piiskopkonna asutamise jaoks ei ole kõige tähtsam usklike arv. Piiskopkonnani kasvamiseks on vaja targalt ja tundlikult toimetada, ei saa olla ülereageerimist. Veel läheb aega. Arvestada tuleb ka Eestis tegutsevate kirikute ajalugu, koostööd nendega ja eelkõige õigeusu kirikuga. See, et Rooma-Katoliku Kiriku juht Eestis on apostellik administraator, on praegu parim võimalus katoliku kiriku vabaks arenguks kui ka koostööks teiste kirikutega.

Meie usklike ja koguduste väike arv näitab meie tagasihoidlikkust. Aga me ju teame, et väikesest tulukesest piisab, et terve maja valgeks muuta. Ja meiega on tõeline maailma valgus ning meie vastame sellele. See on valgus, mis kindlasti välja paistab.

*****

Eesti kirikute ja koguduste seaduse ja 1999. aastal sõlmitud Püha Tooli ja Eesti Vabariigi vahelise kokkuleppe alusel on katoliku kirikule uksed tegutsemiseks Eestis avatud. Suhted on olnud väga head, nüüd on aeg vaadata tagasi, analüüsida toimunut ja mõelda, mida võiks edaspidiseks soovitada. Olen tundnud ka huvi võimaluste vastu kõrgetasemelisteks visiitideks, sarnaseid paavst Johannes Paulus II visiidiga Eestisse 1993. aastal. Koostöös Eesti poolega otsime võimalust ja head põhjust paavsti külaskäiguks Eestisse.

Eesti Katoliku kirik propageerib samu väärtusi, mida katoliku kirik kogu maailmas püüab esile tõsta. Need väärtused on kirjas Evangeeliumis. Evangeelium on ka hea „tööriist“, mille abil muuta sotsiaalseid suhteid, pakkuda võimalusi ehitada ühiskond kindlale alusele. Oluline on väärikus, iga üksikisiku väärikus. Suur austus teiste suhtes algab austusest iseenda vastu.

Käisin külas ema Teresa õdedel. Nemad on headuse ja inimlikkuse ilus näide. Inimesed, kes elavad oma elu teadmises, et Jumal on armastus ja armastus ei ole vaid andmine, vaid ka eneseohverdus.

Oma esimesel missal Tallinna katedraalis kohtusin Eestis elavate Itaalia peredega. Tore, et paljulapselised pered soovivad Eestis jagada oma pereelu kogemusi. Rääkida sellest, kuidas elada perekonnas, kus lisaks mehele ja naisele on palju lapsi, vanavanemad ja tädide-onude lapsed.

Kirik järgib igapäevaelus Evangeeliume. Kiriku kaudu saab teoks see, mis on evangeeliumides kirjas meie tänase päeva jaoks.

*****

See on delikaatne teema. Arvan, et moraalseid väärtusi saab edasi anda läbi isikliku eeskuju. Kristlaste kohta tavatsetakse öelda, et neil on kõik ühine peale voodi. Ja kui voodit jagatakse, siis selleks, et lapsi sünnitada, mitte aborte teha. Kristlik abielu tõestab, et perekonnaelu põhineb truudusel. Perekonnad näitavad elu tähtsust ja väärikust.

Meie päevil on väga oluline, et teadmine heast kogemusest leviks. Meedia räägib ainult kohustustest vabanemisest, aga mitte vastutusest.

Sellist olukorda tuleb muuta. Sellepärast on tähtis, et paavst, piiskopid ja kogu katoliku kirik saaksid jagada õpetust perekonnaelust, nii nagu see on kirjas päris pühakirja alguses – Moosese I raamatus. Seal on sätestatud perekonnaelu mudel kui truudusel põhinev liit. Üks mees ja üks naine.

Praegusel ajal, arvan ma, et inimesed rääkides armastusest ei usu armastusse, armastusse ühe inimese vastu, mida tuleb igal päeval kogeda, nii et armastus aina tugevneb.

Võib küsida, kuidas saan ma anda lubadust igaveseks, kas see kestab? Aga iga päev peab armastust praktiseerima. Armastus ei ole lill, mis täna õitseb ja homme närtsib. Ta on nagu puu, mis kasvab, õitseb ja kannab vilja.

Katoliku kirik lisab mehe ja naise liidule seda tugevdava sakramendi, abielu sakramendi. See on inimlik kogemus koos Jumala armuga. Jumal ühendab mehe ja naise ja tugevdab nende liitu truudusega.

Peab pingutama, et murda välja religiooni piiridest. Religioon ei ole hooajaline – ei ole õige mõelda usuküsimustele vaid jõulude või ainult ülestõusmispühade ajal. Usuga saab tegeleda iga päev.

See on kogemus, mida saame iga päev kõndides Jumala käest kinni hoides. Elu on teekond – mina ja Jumal, Jumal ja mina. Kristlik teekond. Iga päev avastad midagi uut.

Püha Tooli nuntsiuse peapiiskop Luigi Bonazziga vestles Epp Alatalu (29. mail 2009)

Iivi Anna Masso on politoloog

1990-ndatel aastatel oli kõik teisiti. Nõukogude võim oli lõplikult möödas, läinud, maha maetud. Keegi ei tundnud sellest puudust. Kõike, mis näis vähegi vasemale kalduvat – sealhulgas siinkirjutaja kriitikat taasiseseisvunud Eesti majanduspoliitika karmuse kohta – peeti küll kommentaariumites kergekäeliselt (ja ekslikult) kommunismilembuseks, õiglasemat ühiskonda soovitati minna otsima Põhja-Koreast või Kuubast. Aga kedagi, kes siiralt ja päriselt oleks N. Liitu tagasi igatsenud, polnud kuulda ega näha.

Kümme aastat uues aastatuhandes, ja juba näib mälu okupatsiooniajast olevat niipalju hämardunud, et ühtäkki selgub, et nii mõnegi vaatleja silmis polnud N. Liit palju halvem kui praegune kord. Vähemalt olevat seal olnud ka midagi talutavat. Isegi midagi head. Inimesed elasid, tegutsesid. Igaüht ju ei pandud vangi. Nüüd loeme lehest, et Mustamäe, Lasnamäe ja nõukogude arhitektuuri monumentaalsed monstrumid on tegelikult omamoodi esteetilised. Mida aeg edasi, seda roosilisemaks nõukogude tegelikkus muutub.

Nii repressiivset ühiskonda, kus elu ja tegevus üldse ei jätkuks, pole veel õnnestunud luua, see ei saakski kuigi kaua kesta. Ka Hitleri Saksamaal ehitati mootoriteid ja lasteaedu. Saudi Araabia naised ei tohi meessaatjata välja minna, kuid nemadki elavad edasi. Hiinas jätkub elu lausa hoogsalt arenedes, ehkki ühepartei-diktatuur piirab endiselt sõnavabadust ja represseerib teisitimõtlejaid. Isegi Põhja-Koreas läheb elu edasi, kuidagimoodi.

Elu diktatuurides jätkub – mitte tänu neile, vaid neist hoolimata. Vaesemalt, piiratumalt, paljude jaoks hirmuga täidetult, aga jätkub. Küsimus on, kas vabadusel on olulist väärtust – kas vaba ühiskond on milleski oluliselt erinev, ja parem, mittevabast. Ning kas nende vahel on võimalik ja mõttekas teha vahet. Usun, et on – ehkki piirid pole alati päris mustvalged – ja et vabadus on oluline, mitte juhuslik väärtus. Usun, et vaba on parem.

Kui see ununeb, kaotame midagi suurt – oskuse vabadust hinnata ja ka seda kaitsta. Ülikoolis inimõigusi õpetades olen kohanud lääne tudengeid, kel puudub oma kogemus mittevabast ühiskonnast ja kel on raskusi aru saada, milles too läänelikust halvem on. Tõestuseks kipume appi võtma Gulagid ja piinamiskambrid, sest vaimsete ahelate mõju on raskem selgitada. Sellel lihtsalt on tähtsust, kas riigivõim kirjutab meile ette, milliseid raamatuid, lehti, ajakirju ning milliseid luuletusi tohime lugeda ja milliseid mitte.

Seda hämmastavam on, et lisaks tautologilisele tõdemusele, et ka N. Liidus jätkus elu, ja nõukogulikult inetu halluse romantiseerimisele, on viimasel ajal ilmunud avalikku arutellu võrdsustamist okupeeritud ja vaba Eesti vahel. Moraalsed kompromissid, ütlevad mõned “endised punased”, olid siis ehk erinevad kui praegu, aga samaväärsed. Kas tõesti?

Küllap oli piisavalt neid, kes katsusid tollaste reeglite järgi lihtsalt kuidagi oma elu elada, aga kas võime näiteks väita, et oma maad okupeeriva riigiaparaadi repressioonides osalemine ja selle aparaadi ärakasutamine oma kaaskodanike vastu on võrreldav nende kompromissidega, millega seisame täna silmitsi majandusliku toimetuleku tagamiseks?

Veel absurdsemaks lähevad võrdlused siis, kui räägitakse “tollase ja praeguse rahvavaenlaste otsimise” samaväärsusest. Tänane “kommunist” kannatavat sama palju kui tollal “kulak” või “kodanlik natsionalist”. Kui palju “kommuniste” on Eesti Vabariigist külmale maale saadetud, vangistatud, piinatud, tapetud või isegi töölt “vale ideoloogia” pärast lahti lastud? Selline moraalne võrdsustamine tähendab ühiskonna eetilist enesekastreerimist: kui asetame avaliku kriitika samale pulgale küüditamistega või arutelu minevikust keskööl koju marssivate sõdurisaabastega, võtame endalt sisuliselt õiguse anda üldse mõttekaid moraalseid hinnanguid enda ja teiste tegudele, kas enne või nüüd.

Samas vaimus tembeldati äsja Maalehes meie praegune sõnavabadus võrdväärseks N. Liidu olematu sõnavabadusega. Kui toimetaja, kes kirjutab ja räägib regulaarselt Eesti avalikkuse ees, ilma et temalt seda võimalust ära kiputaks võtma või tema vabadus, elu ja tervis seetõttu ohus oleks, võrdleb oma sõnavabadust nõukogudeaegsega, on ta kas unustanud N. Liidus toimunu või esitab tahtlikult demagoogiat selle kaunistamiseks. Toimetaja saavat avalikkuses oma sõnade eest “vastu pead”. Kas kellelegi tähendab sõnavabadus garantiid, et nende arvamusi avalikult ei arvustata? Kuidas on sel juhul lood arvustajate või üldse teistsuguse arvamuse esindajate sõnavabadusega?

Eesti on olnud jälle vaba juba ühe noore inimpõlve aja, aga vahel tundub, et siin on veel läbi arutamata, mida vabadus tähendab. Vabad valimised ja õigus arvustada oma riigi poliitikat on muutunud nii kiirelt enesestmõistetavaks, et nende vabaduste puudumine varem kipub ununema. Samuti ununeb kergesti, kuidas nõukogudelik vaimne surutis pärssis igasugust igapäevast tegevust, disainist ja kunstist ettevõtluse ja teaduseni. Kõledaid elurajoone kerkib raha ja hoolimise puudusel siia-sinna ka vabas maailmas, aga siiski polnud nõukogude elukeskkonna organiseeritud inetuses midagi romantilist.

Mingi normaalsus suudeti säilitada, nagu diktatuurides ikka – samal ajal, kui ühiskonna jäik ja salatsev kontrollimehhanism tootis usaldamatust, millest ülesaamine kestab veel mitmeid põlvkondi. Eesti poliitikatest või praegusest valitsusest võib arvata mida tahes, kuid võrrelda olukorda, kus kõigist puudustest saab avalikult rääkida, kartes halvimal juhul ebaviisakaid vastuargumente, jõhkra ja totalitaarse võõrvõimuga, tähendab kas reaalsustaju puudumist, enesehävituslikkust või intellektuaalset ebaausust.

Kui keegi eelistab diktatuuri vabadusele või võõrast võimu omale, on seegi arvamus, mille vaba ühiskonna avalik sfäär välja kannatab (pakkumata talle siiski kaitset kriitika eest). Kuid siis öeldagu see ausalt välja, esitamata võltsi moraalset võrdsustamist praeguse ja “tollase” vabaduse või praeguse ja “tollase” tagakiusamise vahel. Kriitika ohvrid pole Gulagi ohvrid. Halli betooni armastamine on maitseasi, kuid kui meil kakskümmend aastat hiljem hakatakse välja vabandama või koguni taga igatsema meid pool aastasada orjastanud režiimi, on põhjust muret tunda varajase rahvusliku amneesia pärast.

Vaevalt keegi meist tahab ühehäälset Eesti Vabariiki, kus juhtide tegemisi ainult takka kiidetakse. Kuid kriitika eeldab teatud suhtelisustaju, et olla usutav ja mõtteid äratav. Ärgem unustagem, et sedagi kriitikat saame esitada vaid tänu sellele, et oleme vabad.

15.01.2010

Foto: Jussi Aalto

Varjatud kujul see juba toimubki, sest kes ei kiida Kivirähki, pole õige vaimuinimene. Vahel tundub, nagu oleks üks osa eesti rahva (ja tegelikult kogu Lääne) haritumatest poegadest-tütardest sattunud mingisse purjuspäi laamendamise meeleollu, mille käigus pekstakse puruks vanaema serviis ja tehakse perekonnapiltidest lõke, et selle ümber tantsu lüües joobuda oma „avatusest”.

Edasi loe siit.

Lauri Vahtre kirjutis ilmus “Õpetajate Lehes” 27.11.2009

Iivi Anna Masso on politoloog

Berliini müüri murdumisest ja 1989 revolutsioonist, mis vabastas idapoolse Euroopa aastakümneid kestnud nõukogude impeeriumi mõjuvõimust, on kirjutatud palju. Peatähelepanu on põhjustel ja tagamaadel, sellel, mis võimaldas nii tohutu muutuse suhteliselt veretult, suhteliselt lühikese aja jooksul. Müürijärgsest maailmast, eriti sellest, kuidas demokraatiad suhtestuvad autoritaarsete jõududega pärast külma sõja ideoloogilise vastandumise lõppu, on räägitud tunduvalt vähem.

Tänaseks ollakse üpris üksmeelsed, et Fukuyama optimism “ajaloo lõpu” suhtes oli ennatlik ning et liberaalse demokraatia võidukäiku maailmas pole niipea ette näha. Mõnevõrra on räägitud ka sellest, et turumajandus ja demokraatia ei käi tingimata käsikäes, nagu aastatuhande lõpus loodeti. Timothy Garton Ash, kes on nimetanud 1989t “Euroopa ajaloo üheks parimaks aastaks”, on kasutanud mõistet “autoritaarne kapitalism”, kirjeldamaks riike, mis on siirdunud turumajandusse, kuid mitte demokraatiasse. Sellest, kuidas vähem ideoloogiline autoritaarsus suhtestub demokraatliku maailmaga ning mõjutab meie endi väärtusi ja valikuid, on kõnelenud president Toomas Hendrik Ilves, kuid seda teemat on laiemalt käsitletud veel kahetsusväärselt vähe.

President Ilvese sõnul aitasid külma sõja ideoloogilised vastuolud poliitika ärisuhetest lahus hoida; seoses vastuolude hägustumisega on künnis autoritaarsete mõjude pääsemiseks demokraatliku maailma poliitikasse madaldunud. See annab end tunda muuhulgas energiapoliitika ja rahvusvaheliste suhete valdkonnas, kuid puudutab sedagi, kuidas me suhtume demokraatia põhiväärtustesse nagu inimõigustesse ja sõnavabadusse, ja seda mitte ainult autoritaarsetes välisriikides, vaid ka omas kodus. Pärast müüri murdumist on autoritaarsed jõud hakanud oma võimu tugevdamiseks ja kriitikute vaigistamiseks enam kasutama lääne enda vabadusi ning institutsioone – liikumisvabadust, vabakaubandust, äri ja õigussüsteemi. Lääne poliitikute ja ärimeeste künnis koostööks autoritaarsete jõududega on madalam, kui viimased ei esinda totaalset ideoloogilist vaenlast. Valmidust kompromissideks väärtuste arvel kasvab.

Kui tsensuuri enam ei vajata

Tänase Euroopa väljakutsed vabaduse väärtustele ei tule tingimata väljastpoolt Euroopat ega selle endisest müüritagusest osast. Oktoobri alguses nähti demonstratsioone sõnavabaduse kaitseks Roomas, mis on mitte ainult “vana” Euroopa riigi pealinn, vaid ka euroopaliku õigusriigi häll. Põhjuseks on Itaalia peaminister Silvio Berlusconi katsed lämmatada sõnavabadust – lisaks sellele, et ta kontrollib suurt osa riigi telemeediast, on ta kaevanud laimusüüdistustega kohtusse maa suurimad ajalehed enda vastu suunatud “solvava” ja “kahjustava” kriitika eest. Berlusconi toiming on inspireerinud termini “berlusconi-ism”, mida Poola mõtleja Adam Michnik kirjeldab kui “äri, poliitika, meedia ja maffia koalitsiooni”. Huvitaval kombel aitavad avatud ühiskonna seisukohalt kahtlasele seaduslike ja kriminaalsete eluvaldkondade lõimumisele kaasa avatud piirid, mille üle ei valgu ainult vabaduse ideaalid, vaid ka autoritaarsed huvid ja korruptsioon.

1989 revolutsiooni tulemusel vabanes meie geograafiline piirkond ning suurenes vabade riikide suhtarv maailmas, kuid paljud maailma riigid on endiselt vabadusest kaugel. Paiguti tundub lääs tingivat vabaduse ideaalidest müüri murdumise järel rohkem kui varem. Euroopas on palju arutatud näiteks islamiäärmusluse mõju sõnavabadusele, mis on toonud teokraatiate vabaduspiiranguid vabasse maailma. Salman Rushdie tapmiskäsk ajatolla Homeini poolt langeb ajaliselt sametrevolutsiooniga kokku, ja selle tagajärjel on lääs õppinud end ise usuasjus tsenseerima. Raamatuid jäetakse avaldamata, teatritükke esitamata ja pilte korjatakse näitustelt, põhjuseks mitte niivõrd hirm äärmuslaste vägivalla ees kui pelgus “solvata”. Tulemuseks on pahatihti Euroopa uute vähemuste vaigistamine: erinevalt omal ajal N. Liidust põgenenud dissidentidest pole teokraatiaist põgenenud inimestel enam võimalust vabaduses oma taustakultuuri mänglevalt ja kriitiliselt vaadelda.

Samal ajal näeme siinsamas Euroopast piiri ääres endiselt inimõiguste trööstitut eiramist. Venemaal veedeti äsja Anna Politkovskaja mõrva kolmandat aastapäeva, tapjast aga pole jälgegi. Sel aastal on tapetud inimõiguslaste ja ajakirjanike nimekirja lisandunud Stanislav Markelov, Natalya Estemirova ja Zarema Sadulayeva, ja mõrtsukad jäävad ikka tabamata. Vene analüütik Irina Pavlova räägib uus-stalinistlikust õhkkonnast, kus massimõrvade ja Gulagi asemel piisab teatud “ohtlike” inimeste elimineerimisest, et ülejäänuid hirmutada. Samas puhastab Venemaa Stalini mainet ning kriminaliseerib “valesid” ajalootõlgendusi.

Kui autoritaarsed võimud kasutavad ebameeldivate inimeste vaigistamiseks tsensuuri ja vägivalda, siis Euroopas toimub sama asi tsiviliseeritult kohtuprotsesside teel. Inglise kohtud on lausa kuulsaks saanud “laimuturismi” poolest, seal on raha eest ebamugavate tõepaljastajate vastu “õigust” saanud võimumehed araabia šeikidest ukraina oligarhideni. Enesetsensuur toimib ka puhtalt majanduslikel ajenditel: laimusüüdistuste tõrjumine osutub väiksematele lehtedele nii kalliks, et nad parem jätavad “ohtlikud” teemad vahele. Laimusüüdistuste absurdsusel pole piire: Venemaal kaebas Stalini lapselaps Jevgeni Dzhugashvili Novaja Gazeta kohtusse tema vanaisa mälestuse väidetava laimamise eest; putinistlik noorsoo-organisatsioon Naši on kaevanud kohtusse lääne lehti, mis on kirjutanud sellest, kuidas nad on kodumaal ajakirjanikke survestanud ja ähvardanud.

Ärihuvid ideoloogia asemel

Et autoritaarsed sulid kasutavad lääne õigussüsteemi kriitikute sõnavabaduse piiramiseks, on irooniline, kuna see õigussüsteem on loodud just isikuvabaduste kaitseks muuhulgas riigi meelevalla vastu. Kuid vabadusele võivad saatuslikuks saada ka ärihuvid, mis samuti kuuluvad igati normaalselt turumajandusliku vaba ühiskonna juurde. Paraku võivad needki põimuda autoritaarse või korrumpeerunud võimu kapriisidega arvamatul moel.

Nii näiteks hoolitses meediakontsern Condé Nast selle eest, et talle kuuluva GQ-ajakirja septembrinumbrit ei turustatud Venemaal, sest numbris oli kriitiline artikkel Venemaa salapolitseist. Artiklit ei tõlgitud vene keelde, seda ei reklaamitud kaanel ega pandud internetti. Põhjuseks polnud niivõrd otsene hirm ametivõimude reaktsiooni ees kui soov olla pahandamata reklaamijaid, kes on Venemaal pahatihti riigivõimuga seotud. Ärihuvidest on motiveeritud ka tehingud, kus lääne ettevõtted osalevad autoritaarsete riikide kodanike kontrollimise või tsenseerimise protsessides: näiteks kõrgtehnoloogiaettevõtted, mis toodavad ja müüvad internetikasutajate monitoorimise programme või otsingumasinad, mis rakendavad valitsuste tellitud tsensuuri.

Pärast raudset eesriiet, kui vabakaubanduse vilju maitsevad ka need, kes demokraatiast palju ei pea, on ka demokraatlikul maailmal raskem järge pidada, millal äri läheb üle poliitikaks. Nord Stream on meie kandis ilmekas näide sellest, kuidas see, mida ühed nimetavad puhtalt äriks, on teiste jaoks poliitika. Vahe hämardumisest kõneleb seegi, et Soomes on võõrriigi huve esindava äriettevõtte esindajat edutatud Euroopa Liidu presidendiks, eirates täiesti ärihuvide ja poliitika mitmekihilist segunemist sel juhul.

20 aastat pärast müüri langemist oleme näinud, et müüre ja eesriideid võib püstitada ka ilma betooni ja okastraadi abita. Sestap on nüüd enam kui varem põhjust küsida endalt ikka ja jälle, millised kompromissid on aktsepteeritavad ja millised väärtused müüdavad, ja milline hind heade äritehingute või lihtsalt sõprussuhete eest on ehk liiga kõrge.

Et Euroopa pole oma väärtusi päris “Berlusconi-ismi” altarile ohverdanud, näeme EL otsusest anda Sahharovi mõttevabaduse preemia Venemaa kodanikeühendusele Memoriaal ja Nobeli kirjanduspreemia andmisest Herta Müllerile, kelle looming valgustab kriitiliselt Rumeenia totalitarismi. Ehkki vabade ühiskondade keerulisem suhe autoritarismiga müürijärgses Euroopas ja maailmas on paljuski veel läbi arutamata, on sõnavabaduse uutest piirangutest olnud juttu ning nende vastu on ka protestitud.

Tänapäeva vabas inforuumis on ka uusi ohte, mis ei liitu otseselt vägivaldse ega majandusliku survega. Kui meid raudeesriide taga vaevas info vähesus, siis nüüd tekitab selle paljusus infomüra, millest on vahel raske tõeteri välja noppida. Võrku mahub lisaks infole nii valet, võltsinguid kui ka laimukampaanjaid, mille vastu tavainimesel on raskem võidelda kui rahakatel oligarhidel asjaliku kriitika vastu. Kui nõukogude ajal vaatas desinformatsioon ja propaganda meile vastu ametliku meedia veergudelt, siis nüüd võistleb see tõsiseltvõetava infoga vabas inforuumis. Meedia tarbija vajab endiselt kriitilist meelt, mida meil, kes kasvasid üles infot ridade vahel otsides, peaks vanast ajast leiduma. Et eraldada sisukat sõnumit valest või niisama plärast, on see oskus taas kulda väärt.

07.11.2009

Foto: Jussi Aalto

Walter Johanson on E.E.L.K. Vancouveri Peetri koguduse õpetaja

Tallinnas Solarise keskuses avatakse peagi näitus „Inimkehade saladused”, kus eksponeeritakse plastineeritud surnukehi, mis on seatud mitmesugustesse erinevatesse poosidesse, illustreerimaks inimorganismi ehitust. Inimkehadest tehtud eksponaadid on rändnäitusena jõudnud paljudesse kohtadesse üle kogu maailma. Näitus tõstatab küsimuse inimväärikuse kohta.

Järgnevad tähelepanekud põhinevad varasematelt näitustelt kogutud muljetel.

Eksponaatide valmistamiseks kasutatud surnukehad on pärit Hiinast. Need on renditud Hiina meditsiiniülikoolilt, mis omakorda sai need Hiina politseilt. Tegemist on nimelt surnukehadega, mille vastu surnu lähedased ei ole huvi tundnud ega neid tagasi nõudnud.

Vaatamata väljareklaamitule õpetab „Inimkehade saladuste” näitus eelkõige seda, kuivõrd lihtne on teisi inimesi dehumaniseerida. Surnuid dehumaniseerides võime väga lihtsalt teha sedasama ka elavatega.

„Inimkehade” näitus paneb muretsema. Kirik on alati inimkeha väärtustanud, uskudes, et see on „loodud Jumala näo järgi” (1Mo 1:27). Katoliku Kiriku Katekismus ütleb, et „inimese väärikuse alus on see, et ta on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks”, ning et „iga inimene ei ole lihtsalt miski, vaid keegi.” (357)

Kiriku õpetuse eesmärk ei ole kaitsta mitte üksnes elu selle erinevates staadiumides, vaid arvestada ka surnutega ning järgida, et nende kehi koheldaks vastava hoolitsuse ja väärikusega. Kiriklikud matusetalitused ja kiriku hoole all olevad surnuaiad väljendavad selgelt kiriku sellekohast arusaama.

Kirik ei leia selles iseenesest midagi taunimisväärset, kui „Inimkehade” näitusel eksponeeritaks surnukehi üksnes hariduslikel eesmärkidel. Kirik on läbi aegade toetanud surnukehade kasutamist meditsiiniteaduses. Paljud religioossed kogukonnad julgustavad oma liikmeid annetama surnukehi teaduslikeks uuringuteks.

Lisaks demonstreerib osa näitusest halbade toitumisharjumuste, puuduliku füüsilise treeningu ja tervistkahjustava elustiili (suitsetamine, alkoholi liigtarbimine jne) tagajärgi, millest on igaühel midagi õppida.

Head kavatsused ei õigusta siiski ebamoraalseid abinõusid ning „Inimkehade” näituse puhul tekib palju küsimusi seoses inimväärikusega ja austusega inimkeha vastu.

Eksponeeritavad surnukehad omastati, plastineeriti ja pandi näitusele surnute perekonnaliikmetelt selleks luba taotlemata. Ehkki kirik on pikka aega toetanud surnukehade annetamist teadusliku arengu heaks, on seda alati saatnud moraalne seisukoht, et sellised annetused peavad toimuma ausal ja kõigi osaliste teadlikul kokkuleppel.

Plastineerimine on protsess, mille käigus asendatakse värske surnukeha vedelikud ja rasvad polümeersete materjalidega. See võimaldab keha säilitada ja eksponaadina kasutada.

Nagu öeldud, on näitusel kasutatavad surnukehad pärit Hiinast – maalt, mis on kuulus inimõiguste rikkumise poolest. Ehkki näituse organiseerijad on väitnud vastupidist, on siiski väga raske kindlaks teha, kas nende surnukehade puhul on olnud tegemist inimõiguste rikkumisega või mitte.

Juhul kui need kehad ei kuulu poliitiliste repressioonide ohvritele, pärinevad need tõenäoliselt Hiina vaese elanikkonna seast. Vaesus ei tühista õigust surnukeha väärikale kohtlemisele.

Näitusel võib näha ka erinevates arengustaadiumides looteid, millel on mitmesugused sünnidefektid. Ka seda võib käsitleda täiesti legitiimse väljapanekuna, mis edastab elujaatavat sõnumit.
Eksponaadil, mis näitab lahtilõigatud emakas olevat inimlast, võib külastajatele olla väga võimas mõju, tuletades neile meelde elu reaalsust. Teiste sõnadega, kui noortel naistel oleksid kõhu peal aknad, nii et nad saaksid näha omaenda üsasse, kahaneks abortide arv drastiliselt.

Loodete päritolu probleem aga jääb. Loodete teadmata päritolu ja Hiina kurikuulsa kohustuslike abortide poliitika tõttu on väga keeruline kindlaks teha, kas need looted on saadud seaduslikul teel. Veelkord, õilis eesmärk ei pühitse ebamoraalseid abinõusid.

Surnukehade eksponeerimine, sageli veidrates poosides, võib jätta mulje, et surnud inimkeha võib panna väljanäitusele, rahuldamaks kellegi tühja uudishimu või pakkumaks meelelahutust. Vaatajad võivad nendesse eksponaatidesse suhtuda eelkõige kui meelelahutusse, samamoodi nagu 19. sajandi karnevalil, kus rahvale näidati kummalisi või puudega inimesi, ja mitte näha neis teaduslikke objekte. „Inimkehade saladused” on kasutaotlev näitus, mis võib päris kindlasti luua mulje, et inimkehi on kasutatud pigem materiaalset kasu taotleval kui teaduslikul eesmärgil.

Walter Johanson (foto: Meie Kirik)

Walter Johanson on E.E.L.K. Vancouveri Peetri koguduse õpetaja

Valu või kannatuse kartuses kaugenevad inimesed instinktiivselt võimalikust ohust. Nähes telefoniekraanil ebameeldiva naabri numbrit, püüame kõnele vastamist vältida.

Ent ometi võime me ka valutekitavas või ebameeldivas olukorras reageerida ettekavatsetult ning see eristab meid selgelt loomariigi olevustest.

Me võime valida. Vältimise asemel võime valule hoopis vastu seista ja seda taluda kõrgemate eesmärkide nimel. Me teame, et nõel teeb haiget, kuid otsustame kätt süsti ajal paigal hoida, sest me teame, et süst teeb meid terveks. Me teame, kui piinarikas on problemaatilise naabriga kõnelda, kuid ometi võtame me end kokku ja saame sellega hakkama naabruskonnas rahu säilitamise nimel.

Kuid me võime valu ja kannatuste puhul lasta ka murel ja hirmul enda üle võimust võtta. Keerulise suhte all kannatades võime hakata otsima lohutust narkootikumidest, alkoholist või liigsöömisest. Kui mõte rasedusest on meile talumatu, võime selle abordiga lihtsalt lõpetada, võttes seeläbi ka oma poja või tütre elu. Vähihaiged võivad kõigile oma kannatustele korraga lõpu teha, sooritades arsti kaasabil enesetapu.

See, kuidas me otsustame reageerida kannatustele, olgu siis ratsionaalselt või irratsionaalselt, on üks inimese tähtsamaid valikuid. Paljudele tähendavad kannatused üksnes halba, mida tuleks iga hinna eest vältida. See aga viibki paljude irratsionaalsete ja destruktiivsete otsusteni.

Inimesi eristab loomadest asjaolu, et me oleme teadlikud oma kannatustest ning me tahame teada nende põhjusi. Kui me ei suuda leida rahuldavat vastust, võivad meie kannatused veelgi süveneda. Haiglavoodis või ratastoolis olles on väga raske hoiduda küsimast „miks?”, kuna raske haigus ja nõrk keha tekitavad meis mõtte, et oleme kasutud; meile näib, et oleme teistele üksnes koormaks. Ehkki tegelikult pole ükski kannatus „kasutu”, võime me paljud kannatused lihtsalt käest lasta minna või n-ö ära raisata, kuna me pole mõistnud nende sügavamat tähendust. Jumal andis vastuse küsimusele kannatuse tähenduse kohta ristil kannatanud Jeesuse Kristuse kaudu.

Tervishoius kerkib kannatuse küsimus regulaarselt esile ning ehkki meditsiini abil püütakse kõigest väest kannatusi ja valu vähendada, ei suudeta neid siiski täielikult elimineerida. Patsientidel, kelle kannatusi ei ole võimalik leevendada, peab aitama mõista kristlikku arusaama lunastavast kannatusest.

Lunastava kannatuse kontseptsioon eeldab, et inimlik kannatus kujutab endast midagi rohkemat, kui me esmapilgul näha oskame. See ei ole lihtsalt vaigistamata kurjus, mille eest tuleks instinktiivselt põgeneda. Pigem on see saladuslik jõud, mis võib meie isiksust vormida ning muuta meid küpsemaks. Me peaksime õppima seda jõudu kasutama ning aktsepteerima inimese elutee ja saatuse osana.

Kõigil, kes kannatavad, on võimalus jagada Kristuse lunastavat kannatust. Küllap teame juba lapse-east peale, et jagatud valu on kergem kanda. See tähendab, et meie kannatused ei tee head mitte üksnes meile endile, vaid ka inimestele meie ümber, kellega me tunneme inimlikku osadust. Haigevoodisse aheldatuina muutume ristipuul kannatava Kristuse sarnaseks ning meile avanevad võimsad lunastuslikud hetked, juhul kui me aktsepteerime oma olukorda ja oleme ühenduses Kristusega.

Tänu Issanda armastusele meie vastu saame me tõepoolest anda oma panuse Tema lunastusplaani, kui ühendame oma kannatused Tema ristikannatustega. Samamoodi nagu väike laps annab oma panuse, kui aitab emal kringlit küpsetada, lisades taignasse mune, jahu ja suhkrut. Ehkki ema ei vaja kringli tegemisel abi, on lapse panus tõeline ja tähendusrikas, kuna armastava ema ja lapse koostööst sünnib midagi erilist. Samamoodi lubab Jumal meil ohverdada oma kannatused, et saaksime jätta oma kustumatu jälje tema lunastustöösse. Kasutute kannatuste muundamisest millekski ülimalt tähenduslikuks saab hingelise rõõmu allikas neile, kes selle vastu võtavad. Nende jaoks, kes elavad Kristuses, kujutavad kannatused ja surm uue, lunastusliku loomingu sünnivalusid. Ehkki keegi ei soovi oma ellu kannatusi, näitavad need teed transtsendentsete võimaluste juurde, juhul kui me nende eest hirmus ei põgene.

Priidu Pärna on Eesti Juristide Liidu president

Bundestagi valimiste ajal olin ma pikemalt Lõuna-Saksamaal, Badenis. Valimiskampaania kulges ülepingutamatult. Ei mingeid megasuuri plakateid, kõikjal eranditult naeratavad näod ja ühiskonna jaoks ei olnud probleemi ka sellest, kui need reklaamid veel ka nädal pärast valimisi üleval rippusid. Lahendamist vajavad mured ka samad mis meil ning johtuvalt ka lubadused sarnased. Kes lubavad mehr Netto vom Brutto (rohkem netosissetulekut brutopalgast) ehk maksulangetusi, teiste arvates on hea majanduspoliitika parim sotsiaalpoliitika, kolmandad arvavad, et haridus on inimõigus, neljandad lubavad maiselt kiirtee pikendamist ja kaitset ümbritseva lärmi vastu, viiendad võrdseid õigusi samasoolistele ning ei tuumaenergiale. Valimiste võitjateks peetakse jõudsalt esile tõusnud liberaale, kuigi enim hääli saavad konservatiivid. Sünnib must-kollane koalitsioon, milline peab nüüd mandaadiga rahvalt saadud pante lunastama hakkama.

Siiski jääb valimiskampaaniast ühise joonena silma mure kodaniku- ja inimõiguste tuleviku pärast. Terrorismivastases võitluses ei tohi inimeste vabadus esimene ohver olla. Kodanikud ei ole riigi eestkostealused. Saksamaa vajab uut andmekaitseseadust. Pangasaladuse hoidmine tuleb taastada. Ei internetitsensuurile ja kodanike elektroonilise andmeside varjatud jälgimisele. Kui selline olukord on tekkinud Saksamaal kui Euroopa ühel tunnustatuimal õigusriigil, siis on asi kehva. George Bushil oli õigus, kui ta ütles, et maailm ei ole pärast 9/11 enam endine. Kahjuks oleme me ise sellele palju kaasa aidanud, ehitades üles õiguskorra, kus eksisteerib üha rohkem piiranguid ning salatsemist. Hullem on see, et sellega võib harjuda. Nagu kala, kes on kasvanud akvaariumis, ei tea, et kusagil laiuvad ookeanid, ei tea ka inimene, kes elab raudse eesriide taga, et teisel pool laiuvad rohelised aasad ja taevas sõuavad valged pilved.

Eesti õigussüsteem sai oma tuleristsed aprillirahutuste ajal ja järel. Politsei valmisolek ja volituste piisavus sai järgi kontrollitud ning kitsaskohad tulid välja. Sama kehtib karistusõiguse koosseisude definitsioonide arusaadavuse ja rakendatavuse osas. Kriis tõi paljude inimeste teadvusse taas vajaduse riigi kui organisatsiooni järele, sest olid ju paljud majanduslikult headel aegadel hakanud arvama, et saavad ka ise kõigega hakkama. Kohtusüsteem on tänaseks läbihekseldanud kõik süüasjad ja absoluutne enamus sai ka teenitud karistuse. Tuleb ühineda riigiprokuröri rahuloluga, et kohtud ei väljunud nende protsesside raames väljakujunenud menetluspraktikast, hoolimata välisest tuntavast avalikkuse survest. Kohtuvõim on näidanud Eestit õigusriigina ja see laseb rahulikumalt hingata, sest topeltstandardite kehtestamine oleks õigusriigi surm. Benjamin Franklin on tabavalt öelnud: kes eelistab julgeolekut vabadusele, kaotab varsti mõlemad.

Erakordsed sündmused on nagu aadrilaskmine, pärast mida on organism tervem kui varem. Iga peremees vaatab pärast raju, mida tuleks pärast tormi parandada või ümber ehitada. Nende kohenduste raames ei tohi, nagu Ida-Euroopas kombeks, kalduda teise äärmusse. Presidendi poolt väljakuulutamata jäetud nn aprillirahutuste pakett võib olla kantud headest kavatsustest, kuid defineerimata õigusmõistete tõttu kujutab ohtu, kui sellise seaduse rakendamine satuks tulevikus valedesse kätesse. Tuletame meelde Saksamaad ja Euroopat kolmekümnendatel aastatel, kus võimule tulid poliitilised jõud, järgides kõiki konstitutsioonilisi reegleid ja seadustega lubatut. Detailidega tegelemise asemel ei ole riik suutnud kümne aasta jooksul kehtestada korrakaitseseadust, mis paneb avaliku korra kaitse abinõud süsteemselt paika, hoolimata neid rakendavast ametkonnast.

Muret tekitab minus kasvav surve kõike kriminaliseerida, 1. juulil jõustunud liiklusseaduse muudatused on “hea” näide. Väliste tunnuste põhjal joobes olemine võib tuua kaasa kuni kolme aasta pikkuse vangistuse ja siin on loobutud kriminaalkaristusest üksnes korduva õigusrikkumise puhul. 2008. aasta seisuga oli Eestis kokku ligi 200.000 isikut, kellel oli kehtiv või kustunud kriminaalkaristus, mis teeb ligi 15 protsenti elanikkonnast. Hirmuäratavad numbrid, kus iga seitsmes tänaval vastutulev isik on kriminaalmenetlusest läbi käinud. Kriminaalkaristus kui riigi äärmuslik abinõu devalveerub ja seda ka inimeste endi silmis. Elame kurjategijatest ümbritsetud ühiskonnas. Oleme “ära rikkunud” paljude isikute CV-d kogu eluks, sest kriminaalkaristus mõjutab hilisemat elukutsevalikut, töövõimalusi, reisimist. Peame sellise pillamise üle järele mõtlema. Vaevalt et pereisa iga lapse pahateo eest viimast keldrisse luku taha paneb, enamasti aitab ka noomimisest, taskurahast ilmajätmisest või nurkapanekust.

Ka praegune majanduskriis on põhiseadusliku korra proovikivi, kus pannakse surve alla ühiskonna võime hakkama saada sotsiaalsete probleemidega. Põhiseaduse järgselt peab riik toimima ka sellise kriisi ajal sotsiaalriigina ning tagama põhiõigusena garanteeritud riigi abi puuduse korral ja perekonna kui ühiskonna aluse kaitse. On huvitav vaadata, kuidas inimeste jaoks ei ole konstitutsioon enam pelgalt riigiarhitektuuri käsitlev dokument, vaid nende põhiõigusi tagav dokument ning peab praegusel ajal pakkuma kaitset ka riigi enda omavoli vastu. Ja sellele omavolile julgetakse vastu hakata. Põhiseaduslikud väärtused nagu õiguspärase ootuse põhimõte ja riigi käitumise ennustatavus õigusloomes peavad kehtima, hoolimata väljas valitsevast ilmast. Käibemaksu muutmine paaripäevase etteteatamisega ei ole ainus parlamendi praak. 1. jaanuaril jõustusid tsiviilkohtumenetluse seadustiku olulised ja läbivad muudatused, mis avaldati Riigi Teatajas sisuliselt vana-aasta õhtul.

Inimesed on tegelikult oma loomult alalhoidlikud ja armastavad stabiilsust. Siis ei peaks ka seadusandja kodanikke pidevalt traumeerima seaduste muutmisega ja uute seadustega. Vahepeal juba tekkis õnnis tunne, kui ajalehed kirjutasid, et parlament kannatab tööpuuduse all. Oleks ju tore, kui Riigikogu põhitöö oleks eelarvearutelule kui aasta tähtsaimale eelnõule keskendumine. Kurb on vaadata, kui ametisse astunud minister või eneserealiseerimise all kannatav ametnik leiab, et ainus lahendus probleemidele on muuta seadust või koostada uus. Kui kümne aasta jooksul on samas valdkonnas juba kolm seadust välja töötatud, siis on ikka rumalate inimestega tegu olnud.

Seadusandlikule korrale on ohuks muutunud seadusandja ise. Siin Saksamaal olles näed, kuidas seaduse rakendamiseks otsitakse abikonstruktsioone, teooria loob normidele seletust ning kuidas kohus asjad paika loksutab. Seadusandja sekkub vaid juhul, kui kohtupraktika läheb “vales suunas” või kui kehtiv õigus on praktikast kaugenenud sel määral, et ei saa enam rääkida kirjutatud õiguse, vaid case law kehtivusest. Meie üks riigikohtunik on tabavalt öelnud, et “seadust lugedes peab ikka möistust ka olema”. Meie seadusloomele on ajalooliselt omane abstraktsus, et normi saaks kohaldada võimalikult erinevate olukordade lahendamisele. Ebakompetentsete õigusloome kogemusteta asjameeste viljeletav kasuistlik õigusloome praktika on hukatuslik nõiaringis käimine. Põhjendamatu uue seaduse kehtestamine või selle oluline muutmine on lugupidamatuse avaldamine kohtuvõimu suhtes, sest kogu senine kivihaaval laotud kohtupraktika läheb allavett ning kõik algab uuesti.

Muidu on siin tore. Sooja on päeva ajal veel kahekümne kraadi ringis ning mäeküljed hakkavad vaevalt kollendama. Badenimaa veiniaedades käib viinamarjakoristus ja saak on üle aastate väga hea. 3. oktoobril, Saksamaa taasühinemispäeval ning Berliini müüri langemise 20. aastapäeval ei näinuid ma lehvimas ühtegi must-punast-kollast trikoloori, küll aga palju rõõmsaid inimesi Keiserstuhli matkaradadel ja hasartseid mehi biergartenites Bundesliga mängu vaatamas.

Tervitused Schwarzwaldist.

Lauri Beekmann on Eesti Karskusliidu esimees ja Euroopa Alkoholipoliitika Allianssi Eurocare juhatuse liige

Alkohol on püsinud ühe kummalisima nähtusena juba pikki aegu. Kuid teatud arengud tõotavad alkoholipoliitika kujundamisel olulisi, ehk isegi radikaalseid muudatusi.

Alkoholipoliitikat on kujundanud teemasse äärmuslikult subjektiivne lähenemine ning teaduslike avastuste ja arengute ignoreerimine või mittemõistmine. Subjektiivsus väljendub otsustajate ja ka üldise populatsiooni isiklikust alkoholi tarvitamisest mõjutatud seisukohtadest. Kuna valdav enamus tarvitab ise alkoholi, on selle tarvitamise seadusandlike meetmete üle otsustamine juba loogiliselt võttes kallutatud. Inimloomusele on keeruline otsustada oma enda käitumisharjumuste vastu. Omasem on seda õigustada ja tegelikku olukorda ilustada. Vaatamata sellele, et praktiliselt kõik alkoholi teaduslikku tausta tundvad sõltumatud rahvatervise spetsialistid, kaasa arvatud WHO organisatsioonina, on üksmeelel meetmete osas, mis toimivad alkoholi tarvitamise ning sellega seotud kahju vähendamiseks, „arutlevad” poliitikud aastakümneid alkoholipoliitika teemadel, jõudmata eriti edasi. Edasiliikumine on olnud äärmiselt vaevaline, samal ajal kui alkoholi tarvitamisega seotud kahju on kasvanud, alkohol on hinna poolest muutunud taskukohasemaks ning alkoholi reklaamimine on tänu uuele meediale jõudnud pea kõikjale.

Kuid teadusmaailm teeb oma häält aina kuuldavamaks ning kaua seda ka poliitilised otsustajad ignoreerida ei saa. Absurdne lõhe kahe reaalsuse vahel muutuks liiga suureks. Ühe olulisima arenguna, mis tõstab alkoholipoliitika uutesse kõrgustesse, on kindlasti 2010. aasta maikuus vastu võetav WHO globaalne alkoholistrateegia, mille hiljuti avaldatud töödokument on rõõmu valmistanud paljudele rahvatervise inimestele.

Üheks verstapostiks peab kindlasti pidama 2007. aastal Bristoli Ülikooli teadlaste tehtud analüüsi, milles pandi ohtlikkuse järele pingeritta erinevad illegaalsed ja legaalsed sõltuvusained. Kui heroiin ja kokaiin olid mõistetavalt edetabeli tipus, siis alkohol seati koguni viiendale kohale ning tubakas üheksandale. Mitmed keelatud ained järgnesid kahele legaalsele sõltuvusainele kaugel taga. Teadlaste sõnum oli selge: kas me võime öelda, et senine liberaalne poliitika legaalsete sõltuvusainete suhtes on olnud adekvaatne? (Allikas: www.bristol.ac.uk/news/2007/5367.html).

Ajal, mil karsklust peetakse kummaliseks äärmusluseks ning karskusliikumine on võrreldes oma hiilgeaegadega mitu korda väiksemaks jäänud, on täiskarskluse sõnumit kandmas ka teistsugused organisatsioonid. Need on vähiliidud, uurimiskeskused, instituudid. Teaduslike uurimustega seotud organisatsioonid hoiatavad ka väheste koguste regulaarse manustamisega kaasnevate riskide eest. Vähiliidud meenutavad, et alkoholi näol on tegemist kantserogeense ainega ning väga mitmed vähiliigid on tugevalt seotud alkoholi tarvitamisega.

Liberaalse alkoholipoliitika üheks nurgakiviks on olnud arusaamine, et mõõdukates kogustes alkoholi (osad siiski oskavad ka täpsustada, et punase veini) tarvitamine on tervisele koguni kasulik. Kui see nii tõesti on, siis ei oleks nagu alust alkoholi müügi ja turustamise liigseks piiramiseks. Piisaks lihtsalt elanikkonna harimisest, et nad kõik püsiksid mõõdukate koguste juures. Vahele tuleb muidugi tõdeda, et see viimane ei ole ju ühegi riigi näitel saavutatav eesmärk. Ärgem unustagem, et tegemist on sõltuvusainega. Ja kui hea lugeja tahab tuua argumendiks mõõdukad veinimaad Lõuna-Euroopast, siis juhataksin tähelepanu kasvõi sellele eelmise kuu Reutersi uudisele: www.reuters.com/article/lifestyleMolt/idUSTRE58R05Z20090928

Sellel mõõduka alkoholi tarvitamise kasulikkusel peatus septembri lõpus Stockholmis toimunud alkoholi ja tervise teemalisel konverentsil WHO Euroopa regiooni direktor dr Marc Danzon. Ta tõdes, et see on olnud meedia, kes kunagistest uurimustest on välja noppinud neid huvitavad osad ja nüüd teavad kõik, et alkohol on mõõdukalt tarvitades isegi kasulik. Esiteks on mõõduka tarvitamise definitsioonid inimestel segamini ja teiseks ei ole üldsus teadlik, et need uurimused rääkisid väga väikestest kogustest üle 55 aastaste meeste ning menopausi järgsete naiste puhul. Kõigi nooremate korral ei saa kindlasti rääkida mingist tervisekasust. Ja ka eakamaid, kes peaksid siis mõnel korral nädalas võtma ravimi sarnaseid koguseid, kutsutakse pigemini tarvitama punase viinamarja mahla, kuna punase veini kasutoov osa tuleb just viinamarjades olevatest ainetest. Ning, nagu ka juba varem tõdetud, on mitmed paralleelsed uurimused toonud esile ka väikeste kogustega kaasnevad terviseriskid ja ohu, et sõltuvusainele omaselt võivad väikesed kogused ajapikku kasvada suuremateks. Dr Danzoni sõnumiks oli, et me ei tohiks kunagi rääkida alkoholist, mis võib tuua endaga kaasa tervisekasu. Alkohol omab endaga alati riske.

WHO Euroopa piirkonna direktorile sekundeerib Uus-Meremaa Otago Ülikooli teadlaste rühma septembri lõpus avaldatud raport, milles tõdetakse, et „alkoholi kaitse südame-veresoonkonna tõbede suhtes ei ole mingil juhul kindel ja on möödunud aastate jooksul tugevalt liialdatud.” Oma analüüsis tõstavad nad esile ka alkoholitööstuse võimaliku mõju varasematele uurimustele ning võtavad kokku, et „alkohol ei tohiks olla kellegi poolt propageeritud tervisejoogina.” (Allikas: www.otago.ac.nz/news/news/2009/24-09-09_press_release.html).

Kui pikki aastaid meedia ja alkoholitööstuse poolt üleval hoitud arusaamine alkoholist kui teatud oludes kasulikust ainest muudetud saab, kaob sellega alus alkoholireklaami lubamist põhjendavatelt argumentidelt. Tubaka näol on eeskuju olemas, mille reklaamimist me enam hästi ei mäletagi. Loogilise jätkuna järgnesid suitsupakkidele suured hoiatustekstid ning tänaseks peame iseenesestmõistetavaks ka seda, et avalikes ruumides ei ole suitsetamine lubatud. Sammhaaval taandub tööstuste surve ning tervise ja ühiskondliku heaolu argumendid kaaluvad üles.

Tubakapoliitika on võtmas uusi eesmärke. Bristoli teadlaste edetabeli 9. aine suhtes avatakse diskussioon täieliku piiramise osas. Viinakuu esimese päeva Postimees kirjutas järgnevat: „Soome koostab esimese riigina maailmas tubakaseadust, mille eesmärgiks on tubakatoodete kasutamise lõpetamine. «Oleme esimese riigina maailmas kirjutanud seaduse eesmärgiks suitsetamise lõpetamise. Vähendamine üksi oleks tähendanud suitsetamise aktsepteerimist ühiskonnas,» rääkis valitsusnõunik Ismo Tuominen.” (Postimees – www.postimees.ee/?id=170313).

Meenutan, et Bristoli teadlased olid alkoholi tubakast ohtlikumaks nimetanud, andes talle 5. koha. Alkoholi tõstis nii kõrgele just selle aine mõju laiemale ühiskonnale. Suitsetamine ei muuda reeglina inimest vägivaldseks või oma tegevust mittekontrollivaks. Alkohol on seostatav aga olulise hulga vägivalla, kuritegevuse ja vandalismiga.

Kui me püüaksime panna kõrvale oma subjektiivsed kaalutlused ja arvestaksime puhtalt teaduspõhise argumentatsiooniga, kas suurimat ühiskondlikku kahju kaasa toovate legaalsete sõltuvusainete illegaalseks kuulutamine tõuseb arutletavaks variandiks? Soovunelm sellest, et kõik tarbijad joovad mõõdukalt, on sellesama teaduse poolt ümber lükatud. Tegemist ei ole sellise ainega, mida on võimalik sel moel reguleerida.

Vastupidiselt tegelikele näidetele usuvad inimesed, et keelamised ja piirangud ei toimi. Muidugi toimivad. Üksinda nad ei lahenda probleemi, kuid mõjuvad selgelt keelatava ainega seotud kahju vähendavalt. Keskmine kodanik mäletab Gorbatšovi aegset karmi alkoholipoliitikat läbikukkununa ja räägitakse sellest, kuidas viin oli taludes ämbritega laua peal. Tegelikult tõdevad teadlased, et kõik alkoholiga seotud kahjud läksid nendel aastatel drastilisse langusse. Sellest on pikemalt kirjutanud Tartu Ülikooli pikaaegne professor Arvo Tikk. www.postimees.ee/100605/esileht/168514_1.php

Võidakse arvata, et asja ärakeelamise kaudu muudetakse see veelgi kütkestatavamaks ning probleem suureneb. Ma ei näe ka selles eriti loogikat. Sel juhul peaksid ju ärimehed oma kauba levimise suurendamise nimel reklaamimise asemel oma tooted hoopis ära keelama. Ma ei näe seda kedagi tegemas. Ju suurendab toote reklaamimine ja võimalikult lihtne kättesaadavus ikka toote kasutamist ja selle keelustamine pärsiks seda. Seda kinnitab veelkordne võrdlus legaalsete ja illegaalsete sõltuvusainete vahel.

Suurbritannia Tervisearengu Agentuuri ja Rahvusliku Statistika Ameti andmetel esines Inglismaal 2006. aastal alkoholi tarvitamisega seotud surmasid 6627. Heroiini, morfiini, kokaiini ja kõikide amfetamiinide peale kokku oli surmajuhtumeid 995 (Allikas: www.tdpf.org.uk/MediaNews_FactResearchGuide_DrugRelatedDeaths.htm)
Aastal 2000 oli USA-s alkoholi tarvitamisega seotud surmasid 85.000, kõigi illegaalsete narkootikumidega seotud surmajuhtumeid aga 17.000 (Allikas: drugwarfacts.org/cms/?q=node/30).

On selge, et alkoholi tarvitamisega seotud surmajuhtumeid on niivõrd palju rohkem, kuna alkoholi tarvitab valdav osa nende riikide elanikkonnast, võrreldes väikeste hulkadega, kes tarvitavad keelatud, kalleid ja raskesti kättesaadavaid (neid ei ole tavakauplustes ning nende hankimine on seadusevastane) illegaalseid narkootikume. Alkoholi tarvitamisega seotud kahju on otseses seoses selle aine legaalsusest tuleneva vaba leviku, kerge kättesaadavuse, odava hinna, reklaamimise ja muude turustamise elementidega.

On selge, et asjade areng – tarvitamise ja kahju kasv, inimeste teadlikkuse tõus, teaduse avastused alkoholi kahjulikkuse osas – suunab tõsiste muudatuste suunas alkoholipoliitikas. Nii globaalsel, Euroopa kui ka rahvuslikul tasemel kasvab valitsusväliste rahvatervisele keskendunud organisatsioonide ja võrgustike võimekus, kes oma järjepideva tegevusega hoiavad alkoholipoliitikat kõigil tasanditel otsustajate agendas.

Kas ma usun, et mingi aja pärast võib alkohol olla ainena keelatud sõltuvusainete nimekirjas? Mida ma kindlasti usun, on see, et tulemas on olulised muudatused ning nende rakendumisel on pilt juba teistsugune ja siis võib selle küsimuse uuesti tõstatada. Tuleva aasta maikuus vastu võetav WHO globaalne alkoholistrateegia on suure tähtsusega dokument, mis eeldatava tõenäosusega asetab ka meiesuguse väikeriigi teatud raamistikku, mis ei võimalda pikka venitamist ja kohapeal väljamõtlemise jätkamist. Väidaksin, et Eestimaal puudub kompetents vähemalt alkoholipoliitikas adekvaatselt omapead otsustada. Võime julgelt usaldada ratast, mis mõeldakse välja nende poolt, kes selle teemaga sügavuti tegelevad.

Avaldame sissekande Andres Herkeli ajaveebist.

Esimene september koolialgusepäevana on üks Eesti ühiskonna tugevamaid traditsioone. See on tarkusepäev. Hommikul Vene telekanaleid klõpsides nägin, et seal kõneldakse hoopis enam Teise maailmasõja algusest 70 aastat tagasi. Loomulikult oma ametliku prisma läbi.

XX sajandi suurima sõja algus paneb kahtluse alla tarkusepäeva mõiste. See oli ju suisa lollusepäev 70 aastat tagasi. Üks tarkuse mõõdupuu on võime ajaloost õppida. Aga võimatu on rääkida ajaloo mõistmisest, kui üks pool eitab inimsusevastaseid kuritegusid täielikult. Võimatu on sellises olukorras rääkida ka terviklikust ja ühistel väärtustel põhinevast Euroopast, kuhu on integreeritud Vene Föderatsioon – Euroopa Nõukogu ja OSCE liikmesriik.

Praegu lõhestab erinev arusaam ajaloost Euroopat pea enneolematu teravusega. Arhiivide avamine ja vabadus on andnud Ida-Euroopale tagasi tema allasurutud mälu. Ja see mälu ütleb, et kommunismi kuriteod polnud põrmugi väiksemad kui natsismi omad. 2006. aastal möönis seda Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, aga sel kevadel ka Euroopa Parlament ja OSCE Parlamentaarne Assamblee.

Nendele selgelt väljendatud seisukohtadele vaatamata rakendab Venemaa riiklikke meetmeid selleks, et õigustada Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist, kallaletungi Poolale 17. septembril 1939 ning Balti riikide ebaseaduslikku okupeerimist ja annekteerimist, mis toimus koguni kaks korda – nii sõja algul kui selle lõppedes. See retoorika on agressiivne, süüdistav ja Venemaa lähiriikide suhtes ähvardav. On mindud isegi nii kaugele, et Teise maailmasõja alguses süüdistatakse sõja esimest ohvrit Poolat, kes ei olevat järgi andnud Saksamaa „mõistlikele nõudmistele” ja rikkus sellega Euroopas valitsenud tasakaalu.

Üks seletus, mida omavahelistes vestlustes esindavad „julgemad” Vene poliitikud ja ka need Lääne poliitikud, kes kõhklevad kommunismi kuritegude hukkamõistmisel, on lihtne. Venemaa kui traditsioonilise impeeriumiriigi uhkust on rängalt haavatud ja tuleb hoiduda sellele haavale soola raputamast. Aga see, mida tahetakse, on ju lihtsalt ajalooline tõde.

Kas keegi kujutab ette, et tänasel Saksamaal ülistataks Hitlerit samamoodi, nagu Venemaal ülistatakse Stalinit. Kui Stalini kohta öeldakse, et tegi mis ta tegi, aga ta tõstis Venemaa jalule, siis Hitleri kohta sellist demagoogiat ei kasutata. Ehkki ajalooline paralleel on ju olemas. Kui Venemaa näeb Eesti, Läti ja Leedu vabaduse ees seisnutes siiani vaenlasi, siis kas oleks ettekujutatav, et Saksamaal nähakse vaenlasekuju kunagises prantsuse vastupanuliikumises? Kindlasti mitte!

Tegelikult on just tänane Saksamaa hea näide sellest, kuidas on otsustavalt lahti öeldud totalitarismi pärandist ja mõjusfääride poliitikast, et pühenduda ühiselt Euroopa tuleviku kindlustamisele.

Kahjuks pole aga püsiv koostöö Euroopas võimalik, kui ei jõuta ajaloosündmuste ühtse mõistmiseni. Mingem siis tarkusepäeval tarkuse suunas!