Foto: Janne Kütimaa

Eesti rahvakalendris tähistab mardipäev hingedeaja lõppu, mil esivanemate hinged jõudsid koju. Mardipäeva kommetest on tänapäevani tuntud mardijooks.

Mardijooks pärineb keskaegsest andide korjamisest kirikule ja kloostrile. Keskaja lõpul jõudis see komme ka Eestisse. Eestis korjati ande endale. Mardijooksul kanti tumedat värvi rõivaid ja pahupidi pööratud kasukaid. Oluline oli varjata nägu ja muuta ennast tundmatuks. Etendati tagasipöörduvaid esivanemate hingi.

Mardilaupäeval liikusid algselt ringi mehed, 19. sajandi lõpupoole ka meesteks riietunud tütarlapsed. Hiljem liiguti ühise kambana perest perre. Jooksmist alustati õhtupoolikul.

Mardis käidi reeglina mitmekesi – mardiisa, mardiema ja mardilapsed. Saabudes laulsid mardisandid kõigepealt akna taga. Kui neid sisse ei lastud, oli pahandust oodata ja targem oli sandid sisse paluda. Mardiisa puistas teri põrandale ja soovis viljaõnne. Mardid tantsisid, esinesid ja küsisid ande. Enne minekut kontrolliti ka laste lugemisoskust. Martidele anti peamiselt toiduaineid, aga ka viina, õlut ja raha.

Mardijooks lõppes kas peo või mardipulmadega, kus kesksed tegelased olid siis mardinoorik ja tema peigmees. Pidu peeti kas viimaseks käidud talus, mardiisa või mardiema talus või külakõrtsis. Seal söödi kõik koos kostiks saadud toidud ja jagati omavahel muud annid.

Toidulaud oli mardipäeval tavalisest rikkam. Sümboolne toit oli mardihani või muu linnu liha. Vana mardipäevatoiduna teatakse ka seapead keedetud naeri või kaalikatega. Tehti ka mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast. Laual oli ka kalja, õlu, mett ja õunu.

Vanad eestlased ennustasid mardipäeva järgi ka ilma. Kui sel päeval oli lumi maas, pidi see tooma hea vilja-aasta ja palju õunu. Kui mardipäev oli vihmane ja udune, pidi tulema pehme talv suure lumega, suvi aga vilu ja vihmane. Ennustati, et mardipäeva külm toob külmad jõulud ja mardipäeva sula soojad jõulud.

Oma nime on mardipäev saanud püha Martini järgi. Püha Martin sündis 316. või 317. aastal praeguses Ungaris, Rooma tribuuni perekonnas. Legend räägib, et kord tuli talle vastu külmetav kerjus ja palus kehakatet. Martinil ei olnud talle midagi anda, aga ilma ei tahtnud ta meest jätta ja andis talle poole enda mantlist. Järgmisel ööl ilmus Martinile Jeesus Kristus, pool mantlit seljas.

Foto: www.gardensablaze.com

Alljärgnev ülevaade Emadepäeva ajaloost ja kommetest on avaldatud Eesti Rahvakalendri Tähtpäevade Andmebaasis Berta, mis asub veebiaadressil www.folklore.ee/Berta.

Emadepäev kuulub nende pühade hulka, mida on hakatud tähistama 20. sajandil. Päev on koguni nii uus, et on lausa teada, millal seda Eestis esimest korda tähistati, kes selle populaarsusele kaasa aitasid ja miks nad seda tegid. Päeva sõnumiks on, et lapsed ja abikaasad tänavad emasid ja vanaemasid laste kasvatamise eest. Esimest korda korraldas oma ema auks Udernas 1922. aasta suvel piduliku emadepäeva Helmi Mäelo, Eesti tuntumaid karskustegelasi. Eeskuju sai ta Viiburis nähtud pidustustelt. Emadepäeva korraldades mõtles ta oma lasterikkale emale, keda selle tõttu sugugi kõrgelt ei hinnatud: “Ma ei julge kinnitada, kuivõrd üldine see oli, kuid Udernas valitses lasterohkust halvustav meeleolu. Suurt lastekarja peeti vaesuse ja rumaluse märgiks. Jõukamatel ja targematel oli hoopis vähem lapsi.”

Järgmise aasta maikuu kolmandal pühapäeval korraldas ta koos naiste karskusseltsi juhataja Helmi Põllu ja paljude sõsarseltside toetusel emadepäeva peaaegu 20 kohas. Sellest alates hakati koostama juhendeid päeva läbiviimiseks, näidiskõnesid ja pakkuma sobivat repertuaari esinemiseks. Emadepäev muutus tänu seltside ja koolide toetusele kiiresti populaarseks, seda toetasid ka kohalikud kirikud. Algatajad kontrollisid päeva tähistamist aga lausa ankeetküsitlusega.

1928. aastast hakati emadepäeva tähistama hoopis maikuu teisel pühapäeval, nagu see on tavaks ka Ameerikas, kust kogu tähtpäev alguse sai. 1935. aastast juhtis emadepäeva tähistamist juba Riiklik Propagandatalitus ning Rahvakultuuri ja Rahvahariduse Nõukogu. Aktused ja üritused muutusid ametlikuks ja väga pidulikuks. Näiteks 1938. aastal võttis Eesti Vabariigi president emadepäeval Kadrioru lossis vastu lasterikkaid emasid. Teiste seas ka 11 lapse ema Helmi Põllu, uue tähtpäeva juurutaja. Tollased ametlikud vastuvõtud Tallinnas olid suursündmuseks, sest vastuvõtule kutsutud emad said sel puhul tasuta pealinna sõita, neile korraldati pidulik lõuna ja kontsert teatris Estonia.

Alles 1936. aastal hakati propageerima emadele kingituste tegemist, sh metsalillede kinkimist, neile laulmist, spetsiaalsete karskusseltsi poolt kujundatud ja valmistatud emamärkide ostmist. Teatrites, raadios ja kinos hakati päeva tähistama vastava kavaga.

Emadepäeva tähistamine ja emadus olid Teise maailmasõja eel ja ajal paljudes Euroopa riikides eriliselt hinnatud. Rõhutati, et on tarvis rohkem lapsi, emadus tõsteti omaette väärtuseks. Sõja-aastatel emadepäeva sõnum teisenes, sest paljud emad vajasid kaotatud laste ja perekondade tõttu tröösti.

Nõukogude ajal emadepäeva riiklikult ei tähistatud ja nii sai sellest tõeline perepüha, kus kõik sõltus üksnes perekonnast. Ehk just seetõttu, et riik püüdis emadepäeva maha salata, muutuski see päev perekonna tähtpäevakalendris nii oluliseks. Paljudes peredes viidi maikuu teisel pühapäeval emale lilli ja täiskasvanud lapsed sõitsid vanemaid vaatama. 1920. aastate lõpu soovitus – kinkida emadele metsalilli – muutiski püha erinevaks neist tähtpäevadest, millal kingiti kalleid kultuurlilli. Muidugi polnud emadepäeva tähistamine juurdunud kõigis peredes, sest oli ju varem päeva tähistatud riiklikult ja peretraditsiooni hakkas see alles juurduma. Seetõttu asendus emadepäev tihti naistepäevaga, mis polnud otseselt seotud laste saamise ja emadusega ning võimaldas pidupäeva kõigile täiskasvanud naistele, kuid ka tütarlastele, sest naistepäev täitis omal kombel ka valentinipäeva ülesandeid. Erinevus oli selles, et lilli ja maiustusi kinkis ikkagi noormees tütarlapsele, mitte lemmik lemmikule või sõber sõbrale, nagu see on heaks tavaks sõbrapäeval.

1988. aastal tähistati Eestis emadepäeva üle pikkade aastate avalikult taas mai teisel pühapäeval. Sellest alates on see uuesti aina rohkem riiklik ja koolipüha. Koolides, lasteaedades, teatrites, maa- ja linnavalitsustes toimuvad ametlikud aktused ja kontserdid, kirikutes tähtpäevajumalateenistused. Päeva riiklik tähistamine on hakanud vähendama emadepäeva kui perepüha tähtsust, sellest on saanud emade ja naiste ametliku austamise päev.

Eesti Naisliit annab alates 1998. aastast välja aasta ema tiitlit. Koos tiitliga saab autasustatu metallikunstnik Tiiu Aru kujundatud medali. Tiitli võib saada Eesti Vabariigi kodanik, kelle peres kasvab või on üles kasvatatud vähemalt kaks last. Aasta Ema peab pälvima tähelepanu ja tunnustust ka oma ametitöös. /…/

Mitmel pool on sel päeval hakatud surnuaial küünlaid süütamas käima. Sellisena on emadepäev asendamas muid pühasid, mil külastati vanemate haudu.

Lilled, kaardid ja kingitused

Õpetajad suunavad lapsi kaarte valmistama ja juhendavad, kuidas päeva kodus tähistada, ema abistada, vabastada ta kodutöödest jne. Uuem komme on, et just mehed toovad oma abikaasale lilli ja kingitusi. Selle kõige poolest on tänane emadepäev sarnane endise naistepäevaga. Tõepoolest on lastel tavaks ise koristada ja küpsetada, eeskätt katta kaunis laud, kinkida lilli ja väikesi meeneid. Eriliseks kingituseks emale ongi tavalistest askeldustest vaba päev.

Paljud pered kingivad aga endiselt metsalilli, mis aina enam on hakanud asenduma kultuurlilledega. Siiski pole meil levinud emadepäevale tunnuslike nelkide kinkimine, eelistatakse pigem roose.

Saadetakse ka kaarte ja e-kirju, kuid kaartide saatmine ei ole kindlasti nii populaarne kui varasemate pühade või isegi omaaegse naistepäeva puhul. Vahva on aga see, et valmistatakse ise õnnitluskaarte, mis on erinäolised ja individuaalsed. Tasahaaval juurdub tava emadepäeval vanemaid külastada või vähemalt emale helistada, saata sõnum või meil.

Toidud

Nagu uuematel tähtpäevadel on ka emadepäeval kombeks valmistada pidulikumaid toite ja panna lauale kooke, enamasti ka tort.

Mida mujal tehakse

Emadepäeva tähistatakse paljudes Euroopa ja Aasia maades, samuti Austraalias. Erinevates maades on emadepäeval oma tähistamisviis ja eellugu. Kõigi tähtpäevade puhul on tava otsida selle ajaloolist eeskuju, nii ka selle tähtpäeva puhul. Emadepäeva on seostatud antiiksete naisjumaluste austamisega (kreeka Rhea, kes on mitmete jumalate ema; rooma Kybele pidustused, mida tähistati kolm päeva mängude, maskeraadi ja pidulike rongkäikudega.

Inglismaal tähistati 17. sajandil ja hiljem emakirikupäeva paastu neljandal pühapäeval. Emadele anti pisikesi kingitusi ja küpsetati eriline kook. Kaugemal elavatel lastel (teenijad, farmitöölised, käsitöölised, linnasiirdunud) oli tavaks sõita kinkide ja koogiga koju vanemaid vaatama ja minna nendega nn emakirikusse. Komme polnud kunagi kogu Inglismaal levinud, kuid püsis sellisena eriti maa lääneosas 20. sajandini. Siis hakkasid tava toetama kohalikud vaimulikud, kes jagasid lastele lilli ja kooki koju emale viimiseks. Teise maailmasõja järel juurdus Inglismaal ameerika emadepäeva kombestik, kuid päeva tähistatakse endiselt paastu neljandal pühapäeval. Kuigi kohalikud kombed on muutunud, on säilinud näiteks traditsioon perekonnaga kirikusse minna. Muidugi kingitakse sel päeval lilli, maiustusi, torti ja saadetakse kaarte nagu igal pool mujalgi, tänaseks on emadepäev üpris kommertsialiseerunud püha.

Mujal Euroopas hakati emadepäeva pühitsema Esimese maailmasõja ajal või selle järel, eeskätt aastal 1913.

USAs sai emadepäev alguse 1872. aastal, kui tuntud kirjanik Julia Ward Howe (kel endal lapsi polnud) tegi ettepaneku emadepäeva tähistamiseks ja alustas ka vastava kampaaniaga. USAs said ju umbes sellel ajal alguse muudki uued pühad.

Emadepäeva traditsiooni loomisel oli aga temast edukam Anna Jarvis, kes aastal 1907 viis Lääne-Virginias Graftonis läbi tseremoonia oma kahe aasta eest surnud ema auks. Anna Jarvise lasterohke ja hakkaja ema oli püüdnud oma eluajal luua nn ema sõpruse päeva, et saada jagu kodusõja järelmõjudest, kuid idee ei levinud. Tütre kampaania emade austamise riikliku tähtpäeva loomiseks aga õnnestus. Koos toetajatega kirjutas ta ministritele, ärimeestele ja poliitikutele märgukirju ja palus toetust. Nad olid edukad, nii et 1910. aastal tähistati Lääne-Virginias esimest korda uut püha, mis levis kohe ka teistesse osariikidesse ja 1914. aastal kuulutas president Wilson maikuu teise pühapäeva emadepäevaks. Selle järel sai emadepäevast ülimalt kiiresti kogu riigis tähistatav püha.

Anna Jarvis pidas valgeid nelke ema sümboliks, sest nelgid tähistavad emaarmastust, puhtust ja omakasupüüdmatust. Tänaseks on saanud tavaks viia valgeid nelke ema hauale ja punaseid kinkida elavale emale.

Ameerika emadepäeva ajaloo poolelt tuleks lisada, et edukalt päeva algatanud Anna Jarvis kibestus seevõrra emadepäeva kommertsialiseerumise üle, et alustas 1923. aastal kohtuhagi emadepäeva tähistamise lõpetamiseks. Mõistagi oli võimatu peatada selleks ajaks väga paljudes riikides ametlikult tähistatavat päeva. A. Jarvis arreteeriti ja ta viibis mõnda aega arestikambris, süüdistatuna emade rahu häirimises. Lisagem veel, et emadepäeva algatajagi ei abiellunud kunagi ja tal polnud endal lapsi. Ta suri 1948. aastal, nägemata püha aina suurenevat kaubanduslikku külge ja seda, kuidas see 1950. aastatest alates on muutunud üheks laiemalt tähistatavaks päevaks.

Ameeriklaste emadepäeva kinkideks on tüüpiliselt lilled, küünlad ja kaardid. Samuti peetakse tohutult telefonikõnesid, sest vahemaad on suured ja lapsed liiguvad vanematest üha kaugemale.

Foto: www.folk.ee

Mihklipäev lõpetas jüripäevaga alanud suvepoolaasta. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: “Igal oinal oma mihklipäev”. Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke – kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid.

Lõikuspüha ja välistööde lõpu kõrval pühitseti ka suvilistega lepingute lõpetamist. Käidi kõrtsis ja mihklilaadal.

Karjased tegid koos mihklituld, sellel küpsetati kaasavõetud kaalikaid ja kartuleid. Tartu- ja Võrumaal ajasid nad valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, et lumi rutem maha tuleks. Karja koju tulles vaadati, kas loomadel on kõrsi suus – see tähendas talvist toidupuudust. Pärast mihklipäeva karja eriti välja ei aetud, kui veel aetigi, siis kariloomad ilma kelladeta ja karjane karjasesarveta. Usuti, et mihklipäevast on hundil luba loomi murda, ega jäetud loomi ööseks välja.

Kuuvalge ja päikesepaiste mihklipäeval tähendasid, et loomasöödast puudust ei tule.

Pärast mihklipäeva elustus taas küla seltskondlik elu, mis oli jaanipäevajärgsel kibedal tööajal soiku jäänud. Algas pulmapidude kõrghooaeg, mis kestis jaanuari alguseni.

Allikas: Vikipeedia

24. august on rahvakalendris pärtlipäev, mis tähistab looduses sügise algust. Lahkuvad pääsukesed ja algavad hallad. Vanarahvas pidas pärtlipäeval lõikus- ja külvipüha.

18. sajandil sai 24. august rukkiema, külviema ehk rohuema päeva nimetuse. Sel päeval oli külv rangelt keelatud. Muidu riknevat vili.

Pärtlipäevaks oli lõpetatud humalakorjamine ja Lääne-Eestis linad kitkutud. Lääne-Eestis ja saartel on 24. august ka lambaniitmise päev ja viimane sokutapmise aeg. Pärtlipäev on samuti levinud meevõtu alguspäevana.

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi „Berta” andmeil keeras vana ütluse kohaselt Pärtel kapsapäid. Kuna eestlase toidulaual oli kapsas väga oluline toit ja hapukapsas talvel peamisi vitamiini allikaid, siis on 19. sajandi kalendritavades kapsale pööratud sama palju tähelepanu kui viljale.

Saksamaal on kapsapeade pöörajaks Bartholomeus.

Vana pärimuse kohaselt külvatakse pärtlipäeval taevast seeni, nii et selle järel algavad seenekorjamispäevad, ka pähkleid võib juba korjata.

Ida-Eestis oli pärtlipäevaga seotud kindel loodusnähtus – pärtliraju.

Küünlapäeva ilma seostati suvise ilma ja viljasaagiga. Usuti, et selge küünlapäev toob ilusa suve, sajune küünlapäev aga vihmase suve. 

Küünlapäev oli esimene suurem naistepüha, mil naised käisid külas ja kõrtsis, mehed tegid kodus naiste töö. Joodi naistepuna, mis on tuntud ka küünlapunana. Jook pidi andma punased põsed. Õhetavat nägu peeti tervise ja ilu sümboliks. 

Toitudest toodi lauale tangupuder ja sealiha. Valmistati ka küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad heledalt. Elaval tulel usuti olevat suur mõju inimestele, taimedele ja loomadele.

Vanematest tavadest põletati mõnel pool künnihärgade sarvi, et härjad oleksid kündmisel tugevad. 

Töökalendris algas küünlapäeval kangakudumine, mis kestis jüripäevani.

Paavlipäeva ilma järgi ennustas vanarahvas suveilmu. Kui paistab päike, tuleb soe suvi ning hea saak, kui sajab, on oodata haiguseid ja vihmast suve.

25. jaanuaril kehtisid ka töökeelud. Keelatud oli tegeleda villasetööga, lisaks ei olnud luba prahti välja visata. Usuti, et kui keeldu eirata, tekib sinna, kuhu prügi visatakse, suvel palju usse.

Paavlipäeva nimetus tuleneb kirikukalendrist ja tähistab apostel Pauluse muutumise päeva. Paulus oli tugev kristliku kiriku vastane. Pauluse muutumine saab alguse teel Damaskusesse, kuhu ta saadeti kristlasi vahistama. Teda tabab eriline nägemus Jeesusest ja temast saab veendunud kristlane.

Tõnisepäeva kommetes on omavahel põimunud koduhaldjas Tõnni kultus ja pühast Antoniusest lähtuv pärimus. Setumaal, Lääne- ja Lõuna-Eestis viidi koduhaldjas Tõnnile karja- ja viljaõnne tagamiseks ohvriande. Tõnnile viidi ohvreid viljast, piimast ja lihast. Kõik pidi olema äsjaküpsetatud, keedetud või tapetud.

Tõnisepäeval käidi ka kariloomi tervitamas ja pakuti neile leiba. Loomadele mõeldud leivapäts küpsetati eraldi. Mõnel pool usuti, et kui puistada leib ümber karja, aidatakse kaasa karja viljakusele. Lõuna-Eestis viidi loomade ja viljasaagi kaitseks hommikul põllule kolm hargitäit sõnnikut.

Setudel oli kombeks lasta sead tõnispäeval välja. Sigadega on seotud ka tõnisepäeva töökeelud ja toidutraditsioonid. Töödest oli keelatud võrgukudumine. Usuti, et sead lõhuvad ära. Samuti  ei lubatud õmmelda ega kedrata, kuna seal hakkab pea ringi käima ja võib juhtuda, et õmbleja torgib sead pimedaks. Tõnisepäeval toodi lauale tangudega keedetud seapea või herned sealihaga.

Püha Antoniuse pärimus jõudis Eestisse antoniitide kaudu.  Antoniidid ravisid haigeid ja abistasid vaeseid, nad arstisid ka koduloomi. Antoniuse üheks atribuudiks on siga, mis tuleneb paavsti antud privileegist, mille põhjal tohtisid antoniidid toiduse hankimiseks maksuvabalt sigu pidada.

17. jaanuaril peetakse ka Püha Antoniuse mälestuspäeva. Pühaku nime järgi on saanud nime Tallinna Tõnismägi, kuna 15. sajandil asus seal Antoniuse kabel.

Usuti, et taliharjapäeval peab pool loomatoidust veel alles olema, et kevadeni vastu pidada. Taliharjapäevaga seostatakse ka ilma soojenemist ja lume sulama hakkamist.

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi Berta andmetel langes talihari astronoom Heino Eelsalu arvestuste järgi umbes 3000 aastat tagasi kokku talvise pööripäevaga.

Talihari oli vanas kalendrisüsteemis konkreetne märk, mille abil sai sünkroniseerida kuukalendrit reaalse aastaga.

Foto: Elari Tamm

13. jaanuar, nuudipäev oli rahvakalendris Eesti rannikualal tuntud jõulude lõpupäevana. Nuudipäeva tähistati peamiselt Lääne-Eestis, aga ka Loode- ja Põhja-Eesti rannikualadel. 

Nuudipäeval tööd ei tehtud, mehed käisid maskeeritutena perest perre, õlgedega nuut kaasas, et pühad „välja ajada”.   

Oma nimetuse on nuudipäev saanud Skandinaavia pühaku, Taani kuninga Knudi järgi. Nuudipäev on tuntud ka soomlastel, Skandinaavias ja Saksamaal. Soomes käisid jõuluajal ja nuudipäeval ringi nuudid, hiivanuudid või nuudipukid. Rootsis külastatakse jõulust nuudipäevani sõpru ja vahetatakse väikesi kingitusi. 

13. jaanuaril hakati nuudipäeva tähistama alates 18. sajandi algusest, varem tähistati seda üldiselt päev pärast kolmekuningapäeva ehk 7. jaanuaril.

Tuntud vanasõna „Siim tegi sillad, Nigul needib need kinni” kinnitab tähtpäeva seotust ilmaga. Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi Berta järgi on saarlased öelnud, et nigulapäeva öö on aasta pikim. Siis pidavat kotkas puu otsast alla kukkuma, sest ta küüned väsivat oksast kinni hoides ära.

Ida- ja Kagu-Eesti äärealadel oli nigulapäev õigeusu püha, kus viidi keskse sündmusena läbi ristikäik. Vanade kirjalike allikate järgi on seda päeva peetud 18. sajandil karjapühaks ja seostatud püha Nikolausega. Nigulapäev oli 19. sajandil külapüha Helbi, Jermakova, Seretsova, Tailova ja teistes setu külades, ka mõnes Ida-Virumaa külas.

Nigulapäeval tõi püha Nikolaus, mitmel pool Euroopas ka püha Martin või mardivana headele lastele pähkleid ja kooke ning andis halbadele lastele vitsa.

Foto: Mihkel Nõlvak

Andresepäev tähistas rahvakalendris talve saabumise päeva, mis lõpetas kadrisula. Alates kahekümnenda sajandi teisest poolest peetakse 30. novembrit advendiaja alguseks.

Andresepäeva tavadest on ilmaennustuste kõrval tuntud ka tulevase kallima ennustamine. Tulevast püüti näha unes, enne magamajäämist paluti püha Andrest ja külvati sümboolne peotäis viljateri või linaseemneid aseme ette. Mitmed andresepäeva kombed on Eestisse levinud Lääne-Euroopast, kus pöördutakse püha Andrease poole abielu ja lastesaamise pärast.

Vähem tuntud komme Eestis oli andresesantideks riietumine, kuid Saaremaal näiteks maskeeriti end ja käidi sarnaselt mardipäevale ukselt uksele laulmas. Andresed olid mehed ja vahel oli maskeeritutel kaasas hark ning kontrolliti käsitöid.

Advendiaja alguspäevana sai 30. november oluliseks eelmise sajandi lõpupoolel. Levima hakkasid riidest või paberist advendikalendrid ja Skandinaaviamaade eeskujul elektriküünlad akendel.

Oma nimetuse on andresepäev saanud Uuest Testamendist Jeesuse jüngri, apostel Andrease järgi.

Algeselt tähistati kadripäeva sügistööde pühana. Naised lõpetasid karjakasvatusega seotud välised tööd. Alustati ketrus- ja käsitöödega. 12. sajandil segunes sügistööde tähtpäev püha Katariina ehk eestipäraselt Kadri mälestuspäevaga. 

Arvatakse, et ka “kadrisant” tuleneb Katariina nimest ning ajast, mil mööda maad rändasid kloostrile annetusi koguvad kerjusmungad, kelle lauludes kõlas ladinakeelne sõna “sanctus” (püha) ning kes soovisid pererahvale head vilja-, karja- ja pereõnne. 

19. ja 20. sajandil käisid kadrisantideks maskeeritud tüdrukud perest peresse. Kadridel oli oma juht, keda nimetati kadriemaks. Talusse viidi karjaõnne, tehti lärmi, helistati kellasid ja kontrolliti laste lugemisoskust. Arvati, et suur lärm peletab eemale kurjad vaimud. Neile, kes kadrisid tuppa ei lasknud, loeti ja lauldi sajatusi. 

Kadripäeva toit oli tangupuder lambalihaga, kiisel, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli ka kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi, mis on tuntud ka ohvrijoogina. 

Kadripäeva järgi ennustati ka ilma. Usuti, et kui sel päeval on sula, siis andresepäev, 30. november toob külma.

Juba aastasadu tagasi tähistasid meie esivanemad talvist pööripäeva kui aasta tähtsaimat sündmust, mille juurde kuulusid kodu korrastamine, kaunistamine ja toit (kuusepuu, jõulukroonid, krässid, jõuluõled, õlu, sealiha, jõululeib ja -vorstid). Sõna „jõul” on eesti keelde tulnud Skandinaaviast tuhatkond aastat tagasi.

Kristlik maailm tähistab jõuludega Kristuse sündimist, kõikides kirikutes viiakse traditsiooniliselt läbi mitmed jumalateenistused. Globaalse tähenduse on omandanud paavsti poolt läbiviidav kesköömissa Püha Peetruse kirikus, mida vahendab kogu maailmale Vatikani televisioon (CTV). Jõulutemaatika on leidnud kajastamist paljude kunstnike ja heliloojate loomingus. Üheks tuntumaks jõululauluks maailmas võib pidada 1818. aastal Franz Xaver Gruberi loodud „Püha ööd” (Stille Nacht), mida on ette kantud ligikaudu 300 keeles ja dialektis. Jõulutraditsioonidesse on aegade jooksul ilmunud jõulupuu (15. saj), advendipärg (19. saj), jõulukaardi saatmine sõpradele ja tuttavatele (19. saj), jõuluvana (20. saj) ning hilisemal ajal ka piparkoogid ja jõulutäht.

Esimene jõuludega seotud postmark anti välja 1898. aastal Kanadas. Eestis ilmus esimene jõuludele pühendatud mark 1992. aastal. Tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas on jõuludest saanud segu esivanemate kommetest, kristlikust traditsioonist ning kommertsist.

Postmargid „Jõulud” on välja antud kahes nominaalis – 5.50 ja 9.00 krooni. Markide tiraažid on 1.000 000 ja 300.000, need on trükitud trükikojas Vaba Maa. Postmargid kujundas Lembit Lõhmus.

Allikas: Eesti Posti 19.11.2009 pressiteade

Foto: www.sakuvald.ee

Eesti rahvakalendris jääb hingedepäev hingedeaja sisse, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi.

Hingedeaega on viimastel sajanditel Eestis tähistatud erineval ajal, peamiselt oktoobri- ja novembrikuus, enne mardipäeva.

Hingedeaeg on seotud esivanemate kultusega. Hingedelt otsiti kaitset ja heaksiitu. Neile kaeti tuppa või aita laud ja köeti saun. Peremees ja perenaine kutsusid esivanemate hingi nimepidi toitu maitsma.

Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, kisamine, naljatamine, naermine ja ka kärarikkad tööd. Samuti ei tohtinud teha villa ja lõngaga seotud töid.

Mõnel pool oli kombeks teha hingesanti. Kanti surnutele viitavat valget lina, käidi talust tallu, lauldi ja paluti ande.

1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul lahkunute mälestuseks küünlad.

Halloween

Halloween hakkas Eestis levima 1980. aastate lõpus ning täna tähistatakse päeva rohkem linnades. Ringi liiguvad maskidega lapsed, vähem on kasutusel ameerikapärased kõrvitsalaternad.

31. oktoobril tähistatakse paljudes maades hingedepäeva – aega, kus oodatakse koju surnute hingesid, kelle mälestuseks süüdatakse ka küünlad.

Halloween on välja kujunenud mitmetest traditsioonidest, millest tähtsamad on vana keldi püha Samhain, pühakutepäev ja hingedepäev.

Samhain on keldi uusaasta ehk suvelõpp, mida tähistati pidulikult oktoobri lõpus. Püha ühisjooni võib leida eestlaste mihklipäevaga, karjatamisaja lõpuga.

Nimetus Halloween on lühendatud variant inglise keelest ja tuleneb loosungist „All Hallows’ Even”.

Foto: Janne Kütimaa

Täna, 28. oktoober on simunapäev, mis märgib maa ja vee külmumist ning hingedeaja lõppu.

Vanarahvas uskus, et esimene külm ja jääkirme võimaldab hingedel lahkuda, seetõttu peeti algselt simunapäeva hingedeaja lõpuks. Hiljem lükkus hingedeaja lõpp novembri keskpaika.

Simunapäevast ja ilmamuutustest räägib ka vanasõna: „Siim teeb sillad, Nigul lööb naeltega kinni.”

Oma nimetuse on simunapäev saanud apostel Siimona järgi, kelle märtrisurma kirikukalendris 28. oktoobril tähistatakse.