Mis meil seal puhul südamel, seda ütleme lausa välja kord tulevikus, kui seda tarvis.

Pealegi ei ole vististi mitte unustatud, mis meie varem oleme kõnelnud Tartust kui rippumatu kõrgema kohtuvõimu teostaja asupaigast.

Riigikohus lahkub.

Kuid jäävad need traditsioonid, mis on loodud riigikohtu tegevusega Tartus rippumatu kohtuvõimu teostamise alal.

Need traditsioonid saadavad riigikohut tema uude asupaika – demokraatliku Eesti vabariigi pealinna, kus riigikohus jatkab oma kõrgete ülesannete täitmist seniste aulikkude traditsioonide vaimus.

Riigikohus lahkub – meie kõikide sügav austus ja sümpaatia saadab teda.

12.2.35.

Jaan Tõnisson.

Avaldatud: Postimees 13.02.1935, lk 3

Sellest, miks “Uus Eesti” avaldab “Postimeest”, loe siit.

Uue kriminaalseadustiku maksmahakkamisega muutus ka elatisraha kord selles osas, et juhul, kui kelleltki on elatisraha välja mõistetud ja see oma kohustust ei täida, karistatakse mittetäitjat arestiga.

Seadus ütleb: Süüdlast selles, et ta ei andnud elatist oma emale, seaduslikule isale või alaealisele lapsele, kes tema teades kannatavad puudust, kui tal selleks oli võimalus, karistatakse arestiga mitte üle kuue kuu. Sama karistuse alla langeb ka süüdlane, kes oma väljaspool abielu sündinud lapsele kolme kuu kestel ei andnud tsiviilkohtu otsusega väljamõistetud elatist, kui tal selleks oli võimalusi.

Varem mõisteti elatis välja, kuid igaühe oma hooleks jäi, kuidas ta seda kätte sai. Tihtipeale pidid nõudjad puudust kannatama, sest maksja oskas end mitmesuguste abinõudega nõude täitmise vastu kaitsta.

Nüüd on asi lihtsam: ei ole elatise maksja temale pandud kohustusi täitnud, võib kannataja kohe tema peale kaebust tõsta ja kohus karistab süüdlast arestiga.

Esimesed sellised protsessid on juba aset leidnud.

Alimentide maksmatajätmise pärast karistada.

Reedel arutas Elva jaoskonnakohtunik Konguta valla taluperemehe Joh. K. süüdistust alimentide maksmatajätmise pärast. Ligi 3 a. tagasi oli kohus välja mõistnud K-lt suurema summa alimente sama valla talutütre Emilie K-le. Taluperemees, kes on abielus, pole alimente üldse tasunud. Jaoskonnakohtunik mõistis K. alimentide maksmata jätmise pärast 2 nädalaks aresti.

Kingsepp peab oma last toitma.

Eelnimetatud seaduse alusel oli Tallinnas 7. jsk. kohtuniku juures Erika Dobra, kes nõudis, et tema mees Johannes Dobra, kes elab nüüd lahus ja kellelt kohus varem alimendid välja mõistnud, tema peale pandud kohustusi täidaks. Mees püüdis vastu puigelda ja näidata, nagu ei oleks temal sissetulekuid. Tunnistajad aga näitasid, et mees elab teise naisega ja peab kingsepa äri.

Kohus paneb ette ära leppida. Lõpuks lubabki mees esialgu maksta 20 kr. kuus, pärastpoole ka selle, mis kohus varem välja mõistnud. Mees tegi oma otsuse alles siis, kui kohtunik temale meelde oli tuletanud, et mittemaksmise korral ei jää muud midagi üle kui aresti karistust kanda.

Avaldatud: Postimees 10.02.1935, lk 3

Sellest, miks “Uus Eesti” avaldab “Postimeest”, loe siit.

Avaldatud: Postimees 31.01.1935, lk 1

Sellest, miks “Uus Eesti” avaldab “Postimeest”, loe siit.

Eesti kohtu ajaloos kujuneb 1. veebruar 1935 ajalooliseks päevaks. Eesti kohtud senise 16-aastase tegevuse kestel kasutasid suurel määral vene ajast päritud seadusi. Homsest peale aga hakkavad maksma kriminaal alal Eesti omad seadused ja kohtuasutused saavad endale uued nimetused.

Senised rahukogud homsest peale nimetatakse

ringkonnakohtuteks ja kohtupalat kohtukojaks, kuna aga rahukohtunikud omandavad jaoskonna kohtuniku nimetuse. Peale selle kaob ringkonnakohtutel liitnimetus. Senise Tartu-Võru rahukogu asemel kannab sama kohus Tartu ringkonnakohtu, Tallinna-Haapsalu rahukogu Tallinna ringkonnakohtu, Rakvere-Paide rahukogu Rakvere ringkonnakohtu ja Viljandi-Pärnu rahukogu Viljandi ringkonnakohtu nimetust. Vastavalt rahukogude ümbernimetamisele omandavad uue nimetuse ka rahukogude juures asuvad prokurörid ja nende abid.

Omal ajal arvati, et uute seaduste maksmahakkamisega ühel ajal tuleb kohtunikkudele ka

talaar.

Kuid esialgu ei ole veel talaariküsimus praktilist lahendamist leidnud. Arvatavasti tulevad talaarid alles 1. märtsiks.

Kuna uute kriminaalseaduste rakendamisel võib tekkida arusaamatusi, siis korraldati kohtutegelastele möödunud kuul instrueerimise koosolekuid. Tartu kohtutegelastele korraldas vastavaid loenguid porf. K.Saarmann.

Esialgu kohtud peavad silmas pidama ka vanu kriminaalseadustikke, sest uue seaduse põhjul määratavat karistust kergendatakse, kui süüteo kordasaatmise ajal maksva vana seaduse järgi karistus uue seadusega võrreldes oli kergem. Nii ei saa vanadest seadustest täiel määral loobuda enne, kui on kohtuasutustest läbi käinud kõik enne 1. veebruari 1935.a. toime pandud süüteod.

Süütegude nimetamistes

on tehtud kindlat vahet – süütegu, mille eest seadus määrab raskema karistusena surmanuhtluse või sunnitöö, nimetatakse raskeks kuriteoks. Süütegu, mille eest seadus määrab raskema karistusena vangimaja, nimetatakse kuriteoks ja süütegu, mille eest seadus määrab raskema karistusena aresti või rahatrahvi, nimetatakse üleastumiseks.

Tartu ringkonnakohtus on

esimene kohtuistung uute seaduste maksvuse ajal

juba homme, 1. veebruaril. Uute seaduste tegelikku ellu esimesteks rakendajateks on ringkonnakohtu liikmed Maim ja Rõzhov ning kohtu-uurija Paal, kuna prokuröriks on Hallik. Arutusele tulevad süüdistusaktid on koostatud vanade seaduste järgi. Kohus otsuse tegemisel aga läheb üle uue kriminaalseaduse paragrahvidele.

Avaldatud: Postimees 31.01.1935, lk 3

Sellest, miks “Uus Eesti” avaldab “Postimeest”, loe siit.

Julius Kuperjanov

Haridus-sotsiaalministeerium on saatnud koolidele ringkirja, kus palub õppenõukogudel võtta otsustamisele Eesti riigi- ja rahvuslikkude tegelaste piltide muretsemise ja nende paigutamise kooliruumidesse, et äratada selle kaudu õpilastes austust ja lugupidamist meie avalikkude tegelaste vastu.

Tartu linna 2. algkooli õppenõukogu otsustas kooliruumidesse ülesseada Jaan Tõnissoni ja Julius Kuperjanovi pildid.

Koolil on varem juba praeguse riigivanema K.Päts’i ja ülemjuhataja kindr. J.Laidoneri pildid.

Avaldatud: Postimees 30.01.1935, lk 7

Sellest, miks “Uus Eesti” avaldab “Postimeest”, loe siit.

Vjatšeslav Molotov

7. Nõukogude kongressi avamine suure pidulikkusega.

“Väikeriikidel ei ole karta kallaletungi”.

Moskvast, 28. jaan. Kremli suures palees avati esmaspäeval Nõukogude Liidu 7. kongress 1974 delegaadi juuresolekul. Stalin, Kalinin, Molotov, Voroschilov ja teiste erakonna ja valitsusjuhtide ilmumist tervitati kiiduavaldustega. Eriti suurt au avaldati Stalinile. Kongressi esimeheks valiti Kalinin.

Avasõnas tuletas Kalinin meele Kuibõschevi, kelle isikus Nõukogude võim on kaotanud suure riigitegelase ja erakond suure organisaatori ning võitleja. Sama ränk kaotus oli Nõukogudele Kirovi tapmine. Kalinini ettepanekul kongress austas Kirovi ja Kuibõschevi mälestust püstitõusmisega.

Suure aruandega Nõukogude Liidu valitsuse tegevusest esines rahvakomissaride nõukogu esimees Molotov, tähendades Nõukogude sisemiste saavutuste kohta, et sotsialistlik kord on saanud valitsevaks kogu Nõukogude Vene rahvamajanduses. Ligi 4/5 talupoegadest on asutunud kolhoosidesse. Maa rõhuv enamus võtab juba otseselt osa sotsialistlikust ülesehitusest. Peatudes Nõukogude Liidu suhetel kapitalistlikkude maadega, ütles Molotov, et sõjahädaoht on suurenenud, ja et juba avalikult on kõnelema hakatud uuest maadevõitmise sõjast. Mõned riigid on alanud koguni aktiivset tegevust. Näiteks Jaapan on okupeerinud Mandschuria ja talitab suure Hiina rahva kodus, nagu omas. Ka Saksamaa olevat astunud Rahvasteliidust välja selleks, et vabastada endale käsi sõja ettevalmistamiseks. Molotovi sõnade järgi otsene sõjaoht on suurenenud ka Nõukogude Liidule. Edasi peatus Molotov üksikasjalikult Nõukogude Liidu poolt algatatud mittekallaletungi lepingu juures. Kõneleja rõhutas, et väikeriikidel ei olevat karta mingit hädaohtu Nõukogude Venemaa poolt. Rahvasteliidu kohta tähendas Molotov, et see asutis, vaatamata mõningatele puudustele, suudab siiski teha kasulikku tööd.

Molotov toonitas Nõukogude Liidu politika sõbralikkust Leedu, Läti, Eesti ja Soome suhtes.

Ta ütles, et Nõukogude valitsus on erideklaratsiooniga tunnistanud nende maade puutumatust ja täielikku majanduslikku ja politilist iseseisvust. Kahjuks ei võidavat jätta märkimata tõsiasja, et Poola ja Saksamaa on keeldunud osa võtmast sellest asjast.

Puudutades veel vahekordi teiste riikidega, seadis Molotov suhete parema arenemise eeskujuks Nõukogude suhteid Türgimaaga. Suhete kohta Poolaga ütles Molotov: Meie oleme küllalt selgesti ilmutanud oma püüdeid suhete edasiarendamiseks Nõukogude Liidu ja Poola vahel, kuid meie ei saa ütelda, et me võiksime rahul olla saavutatud tulemustega. Saksamaa kohta Molotov ütles, et viimasel ajal on tekkinud tõsiseid raskusi. Kõneleja tsiteeris muuseas Hitleri raamatut “Minu võitlus”, kus öeldakse, et “kui meie, rahvussotsialistid, kõneleme uutest maadest Euroopas, siis võib esmajoones ainult mõelda Venemaad ja temale alluvaid piiririike.” Molotov oletas, et see seletus jääb maksma.

Avaldatud: Postimees 29.01.1935, lk 3

Sellest, miks “Uus Eesti” avaldab “Postimeest”, loe siit.

Eduard Vilde (foto: www.kirmus.ee)

Millised suursündmused on leidnud kajastamist meie kirjanduses.

Dir. J.Roos pühapäeval Tartu maleva klubiõhtul esines huvitava ettekandega eesti ajaloolise romaani üle. Eestikeelse raamatu 400 aasta juubeli puhul on käesolev aasta kuulutatud juubeliaastaks. On loomulik, et sel aastal omistatakse ka kirjandusele erilist tähelepanu, sest kirjandus omab rahva vaimse kultuuri arendamises ja rahva kasvatamises keskse koha. Kirjandus on rahva elu kujustaja ja peegel, tihti isegi baromeeter. Mitte üksi rahva väline elu ei leia peegeldamist kirjanduses, vaid veel rohkem tema hingeelu, iseloom, mentaliteet, taotlused ja ideaalid.

Eriti välja tõsta ses suhtes tuleb

ajaloolist romaani

ja jutustist. Viimased omavad niihästi teiste rahvaste kui meiegi kirjanduses tähtsa koha. Neil on täita eriti rahvuslikus kasvatuses ulatuslik ülesanne. Ajalooline romaan ja jutustis ühendavad oleviku minevikuga, maalivad niihästi mineviku välistest, enamasti suurist sündmusist haarava ja ulatusliku pildi, samuti kui kujutavad vastava aja elutunnet, mentaliteeti ja ideaale, teevad seda oleviku prisma läbi. Selles peitubki ajalooliste romaanide ja jutustiste aktuaalsus ja huvi nende vastu.

Eesti ajaloolise romaani ja jutustuse arengus võime märkida

kolm ajastut.

Selle kirjandusliigi esiviljajaks on meie kirjanduses E.Bornhöhe oma jutustuse “Tasujaga”, ilmunud a. 1880. Esimest ajastut võimegi nimetada Bornhöhe ja Saali ajastuks, mis esines läinud sajandi 80. ja 90. aastail meie kirjanduses. Meie kirjandusloos tuntakse seda ajastut ajaloolise romantismi nime all. Romantilised on selle aja kirjandusteosed ka läbi ja läbi. Pearõhk langebki neis ajaloolisis jutustustes heroilistele tegelastele, kelle kangelaslikkusel pole tihti mingeid piire. Elujõud ja psühholoogiline tõde jääb siin kõrvale.

Teise ajastu ainsaks esindajaks ja sisustajaks on meie kirjanduse suurmeister E.Vilde oma ajalooliste suurromaanidega, mis ilmusid käesoleva sajandi alul. Need romaanid on põhjalikult erinevad eelpool mainitud jutustustest. Naiivsest ja herolilisest romantismist pole jäänud enam palju jälgi. Pearõhk on pandud sotsiaalse miljöö kirjeldamisele.

Kolmas ajastu kuulub praegusse aega, kuna alles läinud aastal ilmus kaks tähelepandavamat ajaloolist romaani: “Ümera jõel” ja “Surnud majad”. Nende autoreiks on meie kirjanduse tuntumad nimed M.Metsanurk ja A.Mälk. Mainitud raamatud tähistavad suurt sammu edasi meie kirjanduses üldse ja meie ajaloolise romaani alal eriti. Need romanid on küllaltki kõrge kunstilise tasemega ja omandavad läinud aasta kirjandustoodangus esikoha. Pearõhk langeb neis ajaloolistes sündmuste ja miljöö tõepärasele kujutamisele, tegelaste hingeelu analüüsile. Seetõttu on need teosed ka väärtuslikeks vahendeiks kauge mineviku tundmaõppimiseks ka laiematele hulkadele.

Eesti ajaloolistes romaanides leiavad kajastamist ja kujutamist enam-vähem

kõik meie ajaloo suursündmused ja kriisid,

alates esimese suure vabadusvõitlusega a. 1208. 1228. ja lõpetades teise veel nii hiljutise vabadussõja 1919.-1920. Huvitav on märkida, et just meie esimene vabadusvõitlus 700 aastat tagasi on kõige enam armastatud aineks meie ajalooliste romaanide autoritel. Seda ainet on käsitanud A.Saal oma triloogias: “Vambola”, “Aita” ja “Leili” ning M.Metsanurk oma romaanis “Ümera jõel”. Viimane raamat on sedavõrd usutav ja haarav oma sisus, et võime seda tõsiselt eesti kirjanduse suursaavutuseks pidada. Oleme saan. teose, millist ammu ootasime – positiivsete tegelaste ja patriootilise eluhõnguga. Nagu kuulda, on kirjanikul teoksil järgmised köited, kus kujutatakse peamiselt Lembitut ja Kaupot.

Edasi on kasutataud ajaloolistes jutustustes õige mitmel korral ainena

Jüriöö mässu a. 1342. (*)

Viimane esineb senistes teostes teemana: E.Bornhöhe “Tasuja”, sama autori “Villu võitlused”, A.Saali “Hilda” ja “Uudu ja Meeta” ning J.Järve “Karolus”. Tänapäeva lugejat ei suuda need jutustused enam köita, nad on sedavõrd ebatõelised, vanaromantilised ja pinnalised. Uuema aja autoritest ei ole seda ainet keegi kasutanud.

Suur Liivisõda 16. sajandil on teemaks ainult ühel jutustusel, see on E.Bornhöhe “Vürst Gabriel ehk Piirita kloostri viimased päevad.” Seegi teos ei ole tänapäev enam nauditav, seda enam veel, et siin tegelastena eestlased peaaegu sugugi ei esine.

Suur Põhjasõda

on aine alaks kahele ajaloolisele romaanile – J.Järve “Vallimäe neitsi” ja läinud aastal ilmunud A.Mälgu “Surnud majad”. Esimenegi ei tule tänapäev oma üliromantilikkuse tõttu enam palju küsimusse, teine on aga huvitav ja haarav teos nii ilukirjanduslikult kui ajalooliselt võttes. Eriti masendavalt on kujutatud nälja ja katku õudset hävitustööd.

E.Vilde ajaloolised romaanid kujutavad eesti teoorjuse aja kurbi ja traagilisi sündmusi, nagu on Mahtra ja Anija mässud ning Maltsveti liikumine. Tema teosed on eesti kirjanduse tähelepandavamaid sündmusi ja väärtus ei vähene palju aegade kuludes. Eriti tuleb esile tõsta romaani “Mahtra sõda”, mis on eesti kirjanduse hinnatavamaid saavutusi.

1905. aasta revolutsiooni kohta on seni ainult üks suurem teos ilmunud, see on A.H.Tammsaare romaan “Tõde ja õigus 3.” Seda ei saa pidada aga sõna tõsises mõttes ajalooliseks romaaniks.

Hiljutine Eesti vabadussõda oma ajalise läheduse tõttu ei ole veel võinud saada teemaks laiaulatuslikumale kirjandusteosele. Kuid nagu kuulda on üks suurem romaan sel teemal ilmumas.

(*) Ettekande pidaja või artikli autor on eksinud aastaarvuga – õige peaks olema 1343.a. (UE)

Avaldatud: Postimees 28.01.1935, lk 6

Sellest, miks “Uus Eesti” avaldab “Postimeest”, loe siit.

Piiskop Hugo Bernhard Rahamägi

Kas lahkusud ei tunne huvi eesti rahvusliku töö vastu?

Kuna kolmapäeval toimus töö usuteadlaste konverentsil kinniste uste taga ja ajakirjanduse esindajatel ei olnud võimalus konverentsi ettekandeid jälgida, siis teatati ametlikult konverentsi kolmapäevase töö kohta alljärgnevat:

Konverentsi päevakorra juure asudes, andis esimesena piiskop Rahamägi ülevaate uskude suhtelisest suurusest viimase rahvalugemise andmetel. Selle järgi ta kõneles apostliku õigeusu ja rooma-katoliku kirikute tegevusest ja püüetest Eestis ning nende kirikute suhtumisest eesti evangeeliumi luteriusu kirikule.

Piiskopi ettekandele järgnesid ettekanded õp. H.Haamerilt metodistidest, vikaarõpetaja A.Soosaarelt baptistidest, õp. R.Sauerbreilt adventistidest, õp. H.Nuthilt evang.-kristlastest ja mag. theol. K.Steinbergilt teistest lahkusulistest. Kõik referendid selgitasid lühidalt mainitud lahkuskude asutamise, õpetuse, suuruse, tegevuse ja enamuskirikule suhtumise küsimusi. Kaasreferent õp. B.Ederberg andis ülevaate lahkusuliste psühholoogilistest teguritest, ühistest elunähetest kõikide lahkuskude juures ning suhtumusest luteri kirikule.

Referent ütles, et

lahkusud ei ole tundnud huvi meie maa rahvusliku töö vastu.

Nad on olnud selles ükskõiksed. Lahkusuliste organisatsioonid alluvad ühele üleilmisele keskusele, mis on kahjulik meie rahvuslku tunde kasvatamisele.

Järgnes ettekanne piiskop H.B.Rahamäelt uutest kogudustest ja kirikutest. Piiskop rõhutas uute koguduste ja kirikute asutamise tarvidust, sest kui meie kirikuelu on intensiivne ja elav, siis ei ole ka alust lahkuskude levinemisel ja kasvamisel meie kodumaal. Kirikuelu intensiivsemaks muutmiseks on tarvis ehitada väikesi kirikuid ja palvelaid alevitesse, alevikkudesse ning teistesse suurematesse rahvakeskustesse.

Õpetaja Järve kõneles

usulisest tööst väliseestlaste keskel,

rõhutades, et me peame seadma lähemal ajal ametisse 5 õpetajat väliseestlaste keskele ja tuleb luua üldse tihedamaid sidemeid väliseestlastega. Koolinõunik M.Raud andis ülevaate usuõpetuse seisundist ja usuõpetajatest Eesti koolides.

Pärast läbirääkimiste ettekande kohta võeti vastu

järgmised otsused:

Usuõpetus olgu õpilastele sunduslik ja konfessionaalne ning usuõpetajad olgu õpilaste enamususku: usuõpetust igas klassis olgu vähemalt kaks tundi nädalas ja usuõpetuse revideerimise asjus arvestatagu kirikuvalitsuse soovidega, samuti ka usuõpetuse õpperaamatute koostamisel; haridusministeerium võtku oma hooleks usuõpetuse õpperaamatute kirjastamine ning koolimaju lubatagu kasutada pühapäevakoolide tegevuseks.

Peale koolinõunik M.Raua ettekannet lõppes kolmapäevane konverentsi töö ja konverentsist osavõtjad siirdusid ülikooli kirikusse õhtujumalateenistusele, mis oli korraldatud armulauaga. Pihikõne kantslist pidas õp. J.Valk.

Õpetajate laulust ja diktsioonist.

Usuteadlaste konverentsi viimane päev algas kolmapäeval hommikuteenistusega õpetaja Grünbergi poolt.

Selle järele asuti päevakorra kohaselt ära kuulama pooletunnilisi referaate tegelikkude küsimuste üle. Esimesena refereeris õpet. A.Grünberg korrast ja stiilist protsessioonidel ja mujal, tuues ette terve rea puudusi nii kirikuõpetaja kui koguduse juures, mis ei aita kaaa jumalateenistuse pühalikkuse säilitamisele.

Kirikuõpetaja laulust refereeris lauluõpetaja R.Jõks, kes kriipsutas alla hääleseade tarvilikkust juba ülikooli usuteaduskonnas end ettevalmistavatele noortele õpetajatele. Referendile esitati terve rida küsimusi õpetajate laulu- ja kõnehariduse korraldamise üle.

Laululehe koostamisest muusikalisest seisukohast refereeris ülikooli muusikaõpetaja Enn Võrk, toonitades eriti, et Eesti kirikumuusika loomine on Eesti kiriku küsimus. Veel kandsid lühikesi referaate ette diktsioonist proua mag. A.Suits ja kujutava kunsti rakendamisest kiriku teenistusse R.Paris.

Ettekannetele järgnesid elavad sõnavõtud. Iseloomulikke jooni tegelikkudest küsimustest toome homses lehes.

Avaldatud: Postimees 24.01.1935, lk 2

Sellest, miks “Uus Eesti” avaldab “Postimeest”, loe siit.

Prantsuse suur revoluts. on üle elanud juba mitu pikemat ja lühemat aega kestnud reaktsiooni. Antud ajal tungib selle revolutsiooni ideaalidele ja senistele tulemustele kallale fascism ja natsionaal-sotsialism, mis on senistest reaktsioonidest kõige ägedam ja seda võib olla seepärast, et nüüd on kokkuvõetud viimased jõupingutused. Ka siin reaktsioonilaine on jõudnud haripunktile 150 a. pärast revolutsiooni.

Ükski reaktsioon ei kujunda ümber ühiskonnaelu ajakohasele moodsale alusele, vaid püüab inimelu tagasi viia endistesse aegadesse. Seepärast fascism vaatab tagasi Caesarite aegsele Roomale ja natsionaal-sotsialism läheb veel kaugem. tagasi paganluse ürgaegadesse. Ta hävitas isegi ära saksa vana ja ilusa teretamiskombe “Grüss Gott” ja asendas selle “Heil Hitler’iga”.

Enne maailmasõda Kesk- ja Ida-Euroopas valitseva süsteemi kaitsjad asusid seisukohal, et demokraatia – eriti parlamentaarne demokraatia – variseb kokku sõja raskuste all ja et siin oma tugevust saab näitama bürokraatlik süsteem. Tulemus näitas aga vastupidist: püsti jäid Lääne-Euroopa demokraatiad ja kokku varisesid Kesk- ja Ida-Euroopa bürokraatlikud valitsussüsteemid, kus nüüd eluõiguse on leidnud kõige toorem vägivald, mis salgab inimõigusi ja mustab inimväärtust.

Euroopa rahvaste ühiseks iseloomustavaks põhijooneks on kujunenud individualism ja tung vabaduse ning rippumatuse järele, mida meie oleme pärinud greeka kultuuriga. Eurooplane läheb ennem vennassõtta kui hakkab teise orjaks. Nagu Greekaski kodanik ei olnud mitte ainult politika objekt, vaid ka selle subjekt, nii ka eurooplane ei saa jääda oma politilise saatuse vastu objektiivseks, vaid ta tahab siin olla kaasvastutav. Seepärast on vabariiklus Euroopa rahvaste ürgtraditsiooniks. Dünastilised kui ka isikulised diktatuurid on Euroopale, kui Aasiast sissetoodud valitsusvormid, võõrad.

Politilised voolud mitmekesiste nimedega, nagu bolsevism, fascism ja natsionaal-sotsialism, mis praegu sünnitavad väga suuri segadusi Euroopa elus, ei tungi kunagi tema rahvaste moraalse elu allikateni, mis kõigil Euroopa rahvastel on sarnased päritolu tõttu greeka kultuurist. Juba seepärast, et need politilised voolud on välja kuulutanud viha-evangeeliumi, ei ole nad võimelised lahendama ühtki tõsist probleemi. Nad vihkavad kõige rohkem demokraatiat, ja nimelt seepärast, et viimases näevad oma kardetavamat vastast, kes viha-evangeeliumile vastu astub kokkuleppe- ja lepitus-evangeeliumiga.

Meie praegused vaimsed ja majanduslikud tarvidused ulatavad kaugelt üle üksikute rahvuste ja riikluste. Euroopa üksikute rahvaste moraalne probleem peab ühtlasi kujunema Euroopa probleemiks. See võib ikkagi ainult siis teostuda, kui kõiki Euroopa rahvaid valdab demokraatlik vaim. Sellepärast kõik mittedemokraatlikud politilised voolud on Euroopa praegused ja tuleviku vaenlased. Eriti väikerahvad peavad seda teravalt silmas pidama ja kõigiti demokraatliku Euroopa eest võitlema, kui tahavad omaette rahvusena edasi elada.

Nagu juba öeldud, ülalnimetatud voolud sünnitavad ainult segadusi Euroopa rahvaste elus. Kuna kõige vanem Euroopa demokraatia – Inglismaa – sammub segadustest sirgelt läbi, ei ole põhjamaa rahv ad jäänud nendest mõjutamata. Rootsis, Daanis ja eriti Norras tekkisid ülalnimetatud politiliste voolude mõjutustel suured mõtete lahkuminekud ja lahkhelid rahva hulgas. Nende targad valitsused aga juhivad rahuliku käega oma rahvaste elulaeva hädaohtudest üle, usaldades lõpliku tervenemise rahva enese organismi hooleks.

Ka meie rahva hing on kannatanud ülalnimetatud politiliste voolude mõju all. Seda pole imeks panna, kui silmas peame oma politilist noorust. Vaatamata vankumistele, kuulume siiski kainete põhjamaa-rahvaste hulka ja saame, nagu viimasedki, aja hädadest üle ilma murranguteta. Ainult vähem omavahelist viha ja selle asemel rohkem leplikkust ja usku rahvasse!

Ei ole ka arvata, et praegune Euroopa kriis laheneks üleöö, olgugi et esimesed pääsukesed on ilmunud, kes selja pööranud pealesõjaaegsetele diktatuuridele. Võitlus demokraatia vastu ja selle poolt käib veel kõige suurema ägedusega. Kuid selles võib juba nüüd olla kindel, et alla jääb see politiline vool, mis kannab eneses viha ja auahnust. Tulevik annab kahtlemata õiguse Prantsuse suure revolutsiooni ideaalidele, mis ka meile on võimaldanud iseseisva elu ja riikluse.

K.Konik.

Avaldatud: Postimees 24.01.1935, lk 2

Sellest, miks “Uus Eesti” avaldab “Postimeest”, loe siit.

Jaan Tõnisson

Mõistagi ei ilmu portaalis “Uus Eesti” need artiklid, mida “Postimees” avaldab praegusel ajal.

Küll aga otsustasime avada oma portaalis rubriigi “Postimees 1935″, hakates iga päev avaldama ühe või kaks artiklit, mis ilmusid “Postimehes” samal päeval 75 aastat tagasi.

Miks küll?

Lisaks portaali “Uus Eesti” olulisele eesmärgile harida meie lugejat Eesti ajaloosündmuste teemadel, on aasta 1935 valimisel ometigi veel üks äärmiselt oluline põhjendus. Nimelt – 26. juulil 1935 kõrvaldas tollane Eesti riigivõim Jaan Tõnissoni “Postimehe” peatoimetaja kohalt.

Meie rubriik “Postimees 1935″ tegutseb täna alustaval kujul kuni 26. juulini 2010. Tahame edasi anda võimalikult suures mahus seda vabaduse ja demokraatia vaimu, mis lähtus tollastel keerulistel aegadel Jaan Tõnissoni poolt toimetatud “Postimehest”.

Nagu näeme, demokraatia ja vabaduse teemad on olnud minevikus, on olevikus ja saavad olema tulevikus meedia ühtedeks olulisimateks käsitlusteemadeks. Kindlasti erinevad olenevalt ajast ja konkreetsest olukorrast aga vaatenurgad nendele teemadele, sh küsimused sellest, kellest või millest oht demokraatiale ja vabadustele võib konkreetsel juhul lähtuda.

Rahvusraamatukogu on tänuväärselt teinud digitaalkujul kättesaadavaks suure hulga sõjaeelseid ajalehti, sh ka “Postimehe”, nii et terve ajalehenumbri lugemise huvilistel on kindlasti võimalik kõigi artiklitega tutvuda. Portaalis “Uus Eesti” aga, nagu ülal öeldud, avaldame alates tänasest üks-kaks artiklit iga päev.