Foto: Janne Kütimaa

19.august on rahvakalendrijärgne paasapäev ehk õunapüha.

Paasapäev on setode püha ja oma iseloomult uudsesaagi kasutuselevõtu päev. Kuni paasapäevani ei tohtinud süüa õunu ja muid puuvilju. Paasapäeval pidi aga just hästi palju õunu sööma.

Õunasaagile mõjus hästi, kui külalisedki oma jao õunu said. „Sööge, sööge!” õhutasid õunte omanikud sööjaid. „Aitumma, mii jo saimõ”, öeldi vastu, kui oldi juba sellelt pererahvalt õunu saadud. Selline komme pidi kogu aiasaaduste hulka rikastama.

Kirikusse toodi tol päeval õunu ja mett ning õunad pühitseti. Söögipoolist viidi ka kalmistule. Mitmel pool peeti kirmast ja külastati sugulasi. Varem käidi sel päeval lausa peredena teistel külas. Kaasas oli pill, lauldi ja tantsiti. Tihti käidi nii terve küla läbi. Paasapäeval söödi õunu ja õunapirukaid, tehti korpe ja meeleiba. Meeleiba söödi külma piimaga. Eriti oluline oli see püha Obinitsas, Tailovas ja Seretsovas.

Obinitsa kirikus peetakse tänapäevalgi paasapäeval suur jumalateenistus, tihti metropoliidi ja mitme preestri osavõtul. Valmistatakse pühadetoidud ja võetakse osa ristikäigust, kaetakse kalmistul lähedaste haudadel lauad. Väga oluline on toidu pakkumine, jutlemine, kalmistul jalutamine ja sugulastega kohtumine. Kuna kohale sõidavad sugulased ja sõbrad üle Eesti, peetakse tänapäevalgi kirmaseid ja käiakse vastastikku külas.

See päev on olnud tuntud ka värske mee proovimise päevana.