Foto: Janne Kütimaa

Eesti rahvakalendris tähistab mardipäev hingedeaja lõppu, mil esivanemate hinged jõudsid koju. Mardipäeva kommetest on tänapäevani tuntud mardijooks.

Mardijooks pärineb keskaegsest andide korjamisest kirikule ja kloostrile. Keskaja lõpul jõudis see komme ka Eestisse. Eestis korjati ande endale. Mardijooksul kanti tumedat värvi rõivaid ja pahupidi pööratud kasukaid. Oluline oli varjata nägu ja muuta ennast tundmatuks. Etendati tagasipöörduvaid esivanemate hingi.

Mardilaupäeval liikusid algselt ringi mehed, 19. sajandi lõpupoole ka meesteks riietunud tütarlapsed. Hiljem liiguti ühise kambana perest perre. Jooksmist alustati õhtupoolikul.

Mardis käidi reeglina mitmekesi – mardiisa, mardiema ja mardilapsed. Saabudes laulsid mardisandid kõigepealt akna taga. Kui neid sisse ei lastud, oli pahandust oodata ja targem oli sandid sisse paluda. Mardiisa puistas teri põrandale ja soovis viljaõnne. Mardid tantsisid, esinesid ja küsisid ande. Enne minekut kontrolliti ka laste lugemisoskust. Martidele anti peamiselt toiduaineid, aga ka viina, õlut ja raha.

Mardijooks lõppes kas peo või mardipulmadega, kus kesksed tegelased olid siis mardinoorik ja tema peigmees. Pidu peeti kas viimaseks käidud talus, mardiisa või mardiema talus või külakõrtsis. Seal söödi kõik koos kostiks saadud toidud ja jagati omavahel muud annid.

Toidulaud oli mardipäeval tavalisest rikkam. Sümboolne toit oli mardihani või muu linnu liha. Vana mardipäevatoiduna teatakse ka seapead keedetud naeri või kaalikatega. Tehti ka mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast. Laual oli ka kalja, õlu, mett ja õunu.

Vanad eestlased ennustasid mardipäeva järgi ka ilma. Kui sel päeval oli lumi maas, pidi see tooma hea vilja-aasta ja palju õunu. Kui mardipäev oli vihmane ja udune, pidi tulema pehme talv suure lumega, suvi aga vilu ja vihmane. Ennustati, et mardipäeva külm toob külmad jõulud ja mardipäeva sula soojad jõulud.

Oma nime on mardipäev saanud püha Martini järgi. Püha Martin sündis 316. või 317. aastal praeguses Ungaris, Rooma tribuuni perekonnas. Legend räägib, et kord tuli talle vastu külmetav kerjus ja palus kehakatet. Martinil ei olnud talle midagi anda, aga ilma ei tahtnud ta meest jätta ja andis talle poole enda mantlist. Järgmisel ööl ilmus Martinile Jeesus Kristus, pool mantlit seljas.