Uus Eesti

Teema: Arvamus

Ajakirjanik Tiina Kruusi essee aastaks 2030

Laanemeri2Kahekümnendat tegevusaastat tähistav uudisteagentuur Baltic News Service on palunud Eesti, Läti ja Leedu olulistel arvamusliidritel kirjutada tulevikku vaatav essee teemal “Balti riigid 2030″ ja avaldab neid kogu 2010. aasta jooksul.

Kuidas me elame Eestis (ja Tallinnas) aastal 2030

Käesoleval hetkel kakskümmend aastat tagasi vaadates tundub lausa uskumatu, mis on Eestis juhtunud vahemikus 1990-2010. Iseseisva riigi taastamine, oma raha, liitumine Euroopa Liidu ja NATOga ning tehnoloogia pöörane areng. Järgmise kahekümne aasta pärast määravad meie elu üha rohkem pehmed väärtused.

Käesoleva sajandi esimestel aastatel pead tõstnud ning kulutulena levinud tervist väärtustav ja mahe eluviis on 2030. aastaks täielikult läbi löönud. Säästlikkus, looduslähedus ja tervislikkus on kõigi valikute puhul esmaküsimus, mistõttu maheda toidu ja esmatarbevahendite müüginumbrite kasv on olnud tähelepanuväärne ja see jätkab tõusu. Väikesed ökopoed, mis veel paarkümmend aastat tagasi olid tavalised, on kadunud, sest mahekaup laiutab kasvanud nõudluse tõttu supermarketite avaratel pindadel. Tervisest ja tasakaalustatud eluviisist on saanud tõeline kultus, kui vaadata mitmekordistunud tervisesportlaste ja trenniskäijate arvu. Ehitatakse üha uusi ujulaid, spordikeskusi ja tervise- ning matkaradu ning õilmitseb kogu vastav ärisektor.

Samamoodi muutub rohelisemaks ka linlik elukeskkond. Linnaliikluses on esmane prioriteet ühistranspordi arendamine. Kesklinna autostumisprobleemide lahendamine tasulise parkimispiirkonna süüdimatu edasinihutamise kaudu on lõppenud. Südalinnas sõitmine ja parkimine jääb endiselt maksustavaks luksuseks, kuid selle asemel soodustatakse sümboolse kuutasuga ühistranspordi kasutamist. Linna äärealasid katab tihe “pargi ja sõida” parklate kett, kuhu kesklinna suunduja saab oma auto jätta. Mugavad, tiheda graafikuga liikuvad bussid, trollid ja kiirtramm, kus ka tipptunnil jätkub istekohti enamikule sõitjaist, on linnakeskkonna olukorda tuntavalt parandanud. Lisandunud on hulk vaid jalakäijatele mõeldud tsoone ja rohealasid ning rattateed on lõpuks ometi välja ehitatud nii, et kaherattalisel saab ohutult läbida linna ühest servast teise. Tallinna mereäärsete piirkondade arendamine on lõpuks väärtustamas pealinna erilist asendit: valmivad stiilsed promenaadid, jalutusteed, uued väikesed puhkealad.

Tehnika haarab enda kätte üha laiemaid valdkondi. Kodaniku “kogu elu” asub ID-kaardil, millega saab sooritada sadu toiminguid parklaukse avamisest kuni põhimõtteliselt kosmosereisini. Kodulähedasse supermarketisse on jäänud vaid 1-2 endisaegset tavakassat, muud kassad on varustatud selvesüsteemidega, kus oma oste menetlevad ostjad ise. Kui igapäevane toidukaubandus välja arvata, siis on poodlemisest saanud pigem hobi või ajaviide, mitte niivõrd vajadus, sest kõik ostud saab mugavalt sooritada netis. Netikaubamajad on vallutanud rõiva- ja jalatsiproovimisprogrammid, mille abil saab virtuaalselt passitada tuhandeid tooteid. Valik on üüratu ja teenus kiire ning mugav.

Eestist on saamas seenioride riik. Meditsiini hoogsa arengu ja eluviiside tervislikumaks muutumise tõttu, aga ka tänu riskikäitumise vähenemisele pikeneb üha inimeste eluiga, olles jõudnud juba üsna Euroopa keskmise kannule. Vanainimeste osatähtsus võrreldes eelmiste kümnenditega on kordades kasvanud. Et 20 aastat tagasi head ametipositsioonid haaranud toonaste neljakümneste jõukas põlvkond ei kavatsegi kättevõidetust loobuda, muutub 60+ põlvkond ühiskonnas üha olulisemaks, jõudes selle trendiga järele muule maailmale. Lapsdirektorite ja kasvõi lapsajakirjanike aeg on lootusetult läbi, kuid sellevõrra on keerulisem läbi lüüa ka andekatel noortel tulijatel. Nii teeb televisioonis ilma sama seltskond, mis 2010.aastal – endiselt säravad ekraani esistaaridena Marko Reikop ja Anu Välba ning Maire Aunaste juhib energilise hõbejuuksena juba 15ndat aastat kestvat menukat jutushowd.

Eestlaste iive on mõnevõrra paranenud, kuid mitte piisavalt ja pigem siiski surmade vähenemise kui sündide olulise suurenemise tõttu. Riik jätkab sündivuse toetamist vanemahüvitisega, sest see on endiselt olulisim hoob, mis võimaldab töötavatel vanematel lapsesaamiseks aja muretult maha võtta.

Nii terviseprobleemide tõttu kui aatelistel põhjustel kasvab laste adopteerimine, eriti kolmandast maailmast. Just sealt võetakse üha rohkem perre kolmandaid ja enamaid lapsi oma esimeste bioloogiliste järeltulijate kõrvale. Abielude hulk ei kasva, pigem vastupidi. Vaba kooselu, mille osakaal pereelu vormina oli juba paarkümmend aastat tagasi 60 protsendi ringis, on täielikult riiklikult aktsepteeritud, mistõttu puudub vajadus oma suhe ametlikult seadustada. Abielu jääb traditsiooniliste pereväärtuste armsalt vanamoodsaks tähistajaks.

Eesti venelaste kogukond liigub mõnevõrra eestlastele lähemale, kuid jääb ka 2030. aastal küllaltki omaette maailmaks oma elurajoonide, koolide, klubide ja kultuuriasutustega. Olulist läbimurret lõimumises paarikümne aasta jooksul meie silmad ei näe. Suuremate linnade tänavapildi muudab värvilisemaks kasvav immigrantide hulk. Uue trendina kasvab eesti meeste abiellumine endise Nõukogude Liidu piirkondade ja Aasia naistega, kuna eestlannade lahkumine kodumaalt, mis algas 2000. aastate algul, ei ilmuta langustendentsi – haritud ja nõudlikud naised näevad Läänes paremaid võimalusi nii karjääriks kui eraeluks. Eesti meestel ei jää üle muud, kui kasutada agaralt kosjakontorite teenuseid, mistõttu multikultuursete abielude arv suureneb aasta-aastalt.

Kuid kõik vallalised ei jõuagi kosjasobitajateni. Netiajastu areng ja individualistlikkuse kasv põhjustab lähisuhete jätkuvat vähenemist ja üksikute inimeste arvu kasvu. Inimestel on üha vähem aega, tahtmist ja oskusi tutvuda reaalses maailmas ja nii kolivad suhted üha sagedamini netti. Ligi pooled tutvused sõlmitakse virtuaalmaailmas.

Mis toimub kultuuris? Teater kaotab järjest publikut kinole, eriti noorte ja meeste arvestuses. Kino on üha kättesaadavam ja atraktiivsem, seevastu teatris on võitjad vaid need, kes suudavad osavamalt kõnetada noort põlvkonda, rääkides nende keeles. Raamatute, just ilukirjanduse lugemine, muutub üha elitaarsema seltskonna rõõmuks. Ramatute eri nimetuste arv kasvab, kuid tiraaž väheneb. E-raamat teeb võidukäiku, sest on mugav, odav ja säästlik.

Ajalehtede trükiarvust on järel väike osa, mida tellib paberlehe ja postkasti-poeesiaga lootusetult harjunud üle keskea ja vanem põlvkond. Uudistepõhine ajakirjandus on täielikult netti kolinud. Traditsioonilisel trükitud kujul ilmuvad vaid need väljaanded, kus paberil, kujundusel ja fotol on oluline osa, mida internet veel täiuslikult asendada ei suuda.

Kui 2030.aastal ei seisa me silmitsi kasvanud keskkonnaprobleemide ja tööjõupuudusega, on Eesti elamiseks ikka veel üsna mõnus koht.


Artikli aadress: http://uuseesti.ee/31300

© 2009 Uus Eesti. Kõik õigused kaitstud.