Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Eesti riik / Valitsus / Valitsuse 4. novembri pressikonverentsi stenogramm

Valitsuse 4. novembri pressikonverentsi stenogramm

Prindi see artikkel
5. november 2010

StenbockiMajaJuhataja Martin Jaško

Tere keskpäevast, head ajakirjanikud! Alustame valitsuse pressikonverentsiga. Päevakorras oli 23 punkti ning valitsus pärast istungit alustas ka kabineti nõupidamisega, mis jätkub täna kell neli. Ülevaateks istungist sõna peaministril.

Andrus Ansip

Haridusministril on väga pikk jutt ja ka sotsiaalminister räägib pikalt, siis ma teen lühidalt.

Arutasime tänasel kabineti nõupidamisel jälle kord AAU-de Kyoto saasteühikute müügiga seonduvat – arutasime kohaliku omavalitsuse objekte, missuguses pingereas neid siis lepingutesse võtta – seisukohale me jõudsime.

Valitsus kiitis muuhulgas täna heaks ka kasutamata saastekvoodi müügi Jaapani konglomeraadile Mitsubishi Corporation, kogumahus 1,5 miljonit AAU-d, nii et tasapisi, järjest tuleb lepinguid juurde. Võib öelda, et enne seda lepingut on 2,5 miljardi eest lepinguid koos optsioonidega sõlmitud ja tuleb lisa.

Kusagil mingis lehes, ma ei saanud täpselt ajakirjandust jälgida, oli kirjas, et Brüsselile see ei meeldi. Ma ei tahaks hakata nüüd spekuleerima ajakirjanduslike tõlgendustega või väitlema nende tõlgendustega, aga ma tahaksin siiski öelda, et Kyoto saasteühikute müük ei ole Euroopa Liidu teema. See on Kyoto lepinguga ühinenud riikide teema ja milles on kokku lepitud, selles tuleb olla kindel. Kui reeglid näevad ette ka kauplemise AAU-dega, et see on täiesti aktsepteeritud, selles ei ole midagi ei amoraalset ega midagi sellist, mida kas mõni ajakirjanik või mõni ametnik võib siis päevapealt lõpetada. Praeguste perspektiivide järgi Kyoto lepinguperiood lihtsalt pikeneb, sest uut lepingut, mäletate, me Kopenhaagenist ei saanud. See tähendab seda, et ka see kokku hoitud saasteühikute müügiprotsess, see jätkub veel mõnda aega.

Ajakirjandusele kõige suuremat huvi pakkuv teema on ilmselt seotud Lätilt 1989. aastal saadud laenu tagasimaksmisega. Siin tuleb küll tunnustada ajakirjandust, kes on teema tõstatanud. Nimelt, Eesti Vabariigi New-Yorgi peakonsulaat sai Läti Vabariigi Washingtoni saatkonnalt 1989. aastal 185 tuhat dollarit laenu. Tollal laenulepingut ei sõlmitud, küll aga on dokumentaalselt tõestatud see, et Eesti Vabariigi peakonsulaat on laenu küsinud ja Läti Vabariigi Washingtoni saatkond on seda laenu ka pakkunud ja raha on liikunud Läti Washingtoni saatkonnalt Eesti New-Yorgi peakonsulaadile. Ja kuna offert on olnud, aktsept on järgnenud, siis me võime öelda, et toona kehtinud reeglite järgi laenuleping sõlmiti ehkki seda lepingut pole sõlmitud kirjalikus vormis, nii nagu praegune Eesti seadusandlus seda ette näeb. Ja kui laen on saadud, siis tuleb see tagasi maksta. Laen anti protsendita laenuna Eesti Vabariigile ja tähtajatuna ning on nüüd pikka aega meie käes olnud, aga võlg on võõra oma, maksame tagasi.

Kindlasti ei maksa seda laenu tagasimaksmist siduda nii, nagu ajakirjanik välja pakkus, et see võiks olla siis kingitus Läti Vabariigi aastapäeva puhul. Ei-ei, ma ei tahaks, et ka Eesti laenajad hakkaksid pangale laenu tagasi maksma, mille nad võtsid oma korteri ostmiseks – kingitusena. Aga järsku mõned otsustavad kingitust mitte teha? Ehk siis, võlg on võõra oma, meil on kohustus laen tagastada ja selle kohustuse me ka täidame. Kingitusest on kohustuse täitmise puhul täiesti kohatu rääkida.

Valitsus täpsustas ka õigusakte, mis puudutavad paberivaba asjaajamist. Põhiliselt puudutab see arhiveerimist. Teatavasti alles 2007. aasta sügisel me otsustasime minna täielikult digitaalsele asjaajamisele üle ja see eesmärk tuleks meil saavutada 2011. aastaks kogu avaliku sektori ulatuses. Praegu on erandeid ainult paar, ravimiamet ja sotsiaalkindlustusamet, kus on süsteemid testimisjärgus, aga muu Eesti avalik haldus on digitaalsele asjaajamisele üle läinud, kasutatakse digitaalset allkirja. Lühendasime siis seda rahvusarhiivile dokumentide üleandmise aega seniselt 20 aastalt 10 aastale, tegime veel mingeid olulisi muudatusi kindlasti, aga mis ilmselt avalikkuse tähelepanu palju ei pälviks. Minu poolt kõik. Aitäh!

Juhataja

Aitäh! Sõna on haridusministril. Palun.

Tõnis Lukas

Armsad kokkutulnud! Palun andke käega märku, kes on Tartu Ülikoolis õppinud. Aitäh aktiivse osavõtu eest, kõik ei andnud märku, aga need, kes on õppinud Tartu Ülikoolis või sellega seotud, teavad, et Tartu Ülikool peab oma juubeleid iga natukese aja tagant vastavalt sellele, millist tähtpäeva, millisest asutamiskuupäevast on siis võimalik pidada. Tänases Tartu Ülikooli seaduses, mis kehtib ja täna uuendatud Tartu Ülikooli seaduses, mille valitsus heaks kiitis ja saadab Riigikokku menetlemiseks edasi, on selgelt kirjas, et Tartu Ülikool on asutatud 1632. aastal ja on Eesti Vabariigi rahvusülikool.

Tartu Ülikooli tegemise eesmärgid on siin uues kuues lahti kirjutatud. Ülikool on avalik-õiguslik juriidiline isik, ülikool on universaalne integreeritud teadus-, arendus-, õppe- ja kultuuriasutus. Ülikooli eesmärk on edendada teadusi ja kultuuri, pakkuda teaduse ja tehnoloogia arengule tuginevaid kõrghariduse omandamise võimalusi, kõrgharidustaseme kolmel astmel, humanitaar-, sotsiaal-, arsti- ning loodusteaduste alal ning osutada õppe-, teadus- ja muul loometegevusel põhinevaid avalikke teenuseid. Neljas punkt ütleb, ülikool edendab eesti keele ja kultuuri säilimise ja arengu eesmärgil Eestit ja tema rahvust uurivaid teadusi ning eestikeelset haridust, säilitab rahvuslikku kultuuripärandit ning pakub avalikkusele sellega seotud teenuseid. Rahvusülikooli staatus on selles seaduses sisustatud.

Kui senises Tartu Ülikooli seaduses oli lihtsalt märgitud ära, et Tartu Ülikool on rahvusülikool, siis nüüd on see mõiste ka sisustatud, on antud kirjeldus, mida see staatus tähendab. Ja muuhulgas juba loetule lisaks tähendab see ka kultuurivara, näiteks ajaloolise hoonestu hoidmist, botaanika-aeda, raamatukogu, muuseume ja muud sellist. Aga tähendab ka rahvusteadustega aktiivset tegutsemist ja mitte ainult õigust, vaid ka kohustust tagada, et vastavad professuurid oleks Tartu Ülikoolis igal juhul olemas.

Mujal nad võivad olla, aga Tartu Ülikoolis peavad olema. Eesti keele, kultuuri ja ajalooga seotud professuure peab olema Tartu Ülikoolis riigiga lepingu alusel loodud vähemalt 10. Konkreetsete professuuride nimetused, mille tegevust riik toetab ka rahaliselt, lepitakse kokku tulemuslepingutes ja neid ei ole kirja pandud seaduses. Viies säte ülikooli ülesannetest ja tegevuse eesmärkidest ütleb, ülikool teeb koostööd teiste ülikoolide ja kogu ühiskonnaga, toetades Eesti ühiskonn arengut, luues ja arendades lõimitud õppe- ja teadustegevusel põhinevaid võimalusi rahvusvaheliseks koostööks ja elukestvaks õppeks, jne, jne. Siin on see koostöö ühiskonnaga laiemalt ja et seda teha senisest sidusamalt, on ka muudetud ülikooli juhtimismudelit.

Ülikoolis endas, te teate, debateeriti ülikooli praeguse nõukogu tasemel ka pikalt selle üle, kuidas juhtimist kaasajastada ja operatiivsemaks muuta ja ülikooli nõukogu on selle formuleeringuga ja selle mudeliga, mis nüüd seaduses on kirja pandud, ka nõustunud. Debatt muidugi Riigikogus jätkub, aga praegusel kujul on siis juhtimisahel ülikooli sees niisugune, et nõukogu, kuhu kaasatakse ka inimesi ülikooli väljast, on ülikoolist väljastpoolt, on ülikooli peamine juhtimisorgan, kõrgeim otsustuskogu. Teiseks, senat on ülikooli akadeemiline otsustuskogu. Nõukogus on seaduse eelnõu järgi 11 liiget. Neist viis liiget nimetab ülikooli senat ehk akadeemiline otsustuskogu, ühe liikme nimetab Eesti Teaduste Akadeemia ja viis liiget nimetab haridus- ja teadusminister ja tingimus on, et kokkuvõttes sellest 11-st liikmest enamuse peavad moodustama need, kes on väljastpoolt ülikooli, st ei ole ülikooli töötajad. Ja muidugi rektor oma volitustega, ülesannetega on ülikooli tegevjuht ja saab oma ülesanded nii senatilt kui nõukogult.

Täna muutis valitsus ka arhiiviseaduse, st tegi eelnõu, mille saadab jällegi Riigikogu poole teele. Peaminister selle põhiteesidest osa siin esitas, aga mõnegi puhul ütles ta, et need vaevalt avalikkuse tähelepanu pälvivad. On vähemalt üks muudatus, mis formaalselt kindlasti mingil ajal avalikkuse tähelepanu pälvib, sest see lihtsalt kajastub tulevikus nii riigieelarvetes kui muus dokumentatsioonis.

Arhiivindus, mille korraldamise tipp on Rahvusarhiiv, läheb alates 2012. aastast üle haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalasse. Analoogiaid on teisteski riikides, ka näiteks Soomes, sest arhiivindusel on muude ühiskondlike ja riiklike funktsioonide kõrval ka väga oluline teadustegevus. Nii et teadusega seob arhiivindust väga palju ja tal on ka oma iseseisev kirjastus-, teaduskirjastustegevus.

Kui rääkida arhiivi igapäevasest tööst, siis digitaliseerimine, nii nagu ka peaminister nimetas, on järjest laiaulatuslikum tegevus arhiivi elus ja tegelikult on arhiiv, Rahvusarhiiv Eesti digitaliseerimise ja niisuguse digitaalhalduse lipukandja teatud mõttes ja kompetentsikeskus. Sest arhiiviandmete, arhivaalide digitaliseerimine on keeruline, seal on väga olulised ja keerulised nõuded, kuidas meie tulevastele põlvedele peame praegust informatsiooni talletama, et sellest ka midagi alles jääks.

Ja teiseks, ka üleüldse haldamine, digitaalne ja arvutite vahendusel toimuv haldamine, mis järjest rohkem võtab sellist tavahaldust üle, on arhiivinduse süsteemis väga hästi välja arendatud. Kui rääkida digitaliseerimisest, siis tehnoloogiad on arenenud ja arhiivindus peab sellega kaasas käima ja edaspidi ka haridus- ja teadusministeerium peab siis selle eest vägagi vastutama.

Digitaliseerimine jaguneb kaheks oluliseks tegevuste valdkonnaks. Üks on juba digitaalselt sündinud dokumentatsiooni talletamine, mis nii e-valitsusest kui üldse dokumentatsioonist asutuste seest ja talletub automaatselt ja ei olegi alati kaetud paberdokumentidega ja muude kandjatega ja toimub kahes, ma loodan, et ma nüüd riigisaladust siin ei esita, aga see on dubleeritud mitmel puhul. Nii et see ei hävi kindlasti ja lõpuks on see olemas ka mitte ainult digitaalselt kujul, selles mõttes serverites, erinevates serverites, vaid on ka spetsiaalsetel lintidel ning materiaalse kehandina olemas, mis mahutavad väga palju informatsiooni.

Ja teine pool on siis juba olemasolevate arhivaalide, kuni keskajani välja, digitaliseerimine. Praeguseks on rahvusarhiivi süsteem jõudnud ühe protsendini oma arhivaalide, nende digitaalsesse kujusse kopeerimiseni. Aga ühest protsendist sajast ärgu teid ehmatagu, tegelikult arhiivimaterjalidest 2-3 protsenti ongi selliseid, mis on tavakäibes, aga suur osa lamabki ju riiulitel. Nii et siin ollakse ka edasi liikunud, suur osa rahvast huvitavast materjalist on tegelikult ka digitaliseeritud omaaegseid dokumente.

Juhataja

Aitäh haridusministrile. Ja sotsiaalminister.

Hanno Pevkur

Aitäh! Ma saan jätkata sealt, kust Tõnis Lukas alustas ehk Tartu Ülikoolist. Nimelt, valitsus otsustas täna saata parlamenti ühe väga olulise ja kaua oodatud seaduse eelnõu – tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse, mille sisuks on see, et Eestis õppivad arstitudengid võiksid pärast põhilise õppeprogrammi läbimist ehk pärast nelja kursuse läbimist osutada tervishoiuteenuseid ja töötada nö arsti abilisena.

Selles osas on Eesti Soome järel teine Euroopa Liidu riik, kes sellise võimaluse oma noortele tudengitele loob. Me kindlasti usume ja tudengid ka ise on avaldanud arvamust ja lootust, et see võiks kaasa aidata ka sellele, et Eesti noored tudengid, kes õpivad arstiks, seovad ennast püsivamalt Eestiga ja soovivad ka siin edaspidi tööle jääda ja see loob kindlasti ühe uue võimaluse, et noored arstid Eestis ka tööle hakkavad. See eelnõu ei puuduta ainult arste, vaid see puudutab ka ämmaemandaid ehk siis ämmaemandaõppe õpilasi ja õeõppe õpilasi. Küll ämmaemandate ja õdede puhul on selleks piisavuseks teine kursus, et nemad saavad siis oma erialale minna.

Mis on äärmiselt oluline kindlasti kõigile teada, et kui nüüd noor inimene, kes on neli kursust arstiteadust õppinud, läheb tervishoiuteenust osutama, siis vastutavaks selle töö eest jääb siiski see arst, kelle juurde ta läheb. Ehk siis iga üliõpilane suundub konkreetse arsti juurde ja iga raviprotsessi eest vastutab siiski juba diplomi saanud arst. Aga nagu ma ütlesin, ma väga loodan, et see eelnõu aitab tõesti Eesti noortel rohkem siduda ennast Eesti tervishoiuteenuste osutajatega ja ka parlament selle eelnõu kiiresti ära menetleb, et tudengid juba saaksid järgmisel aastal või järgmisel suvel näiteks töötada.

Teise olulise punktina arutas valitsus tööraamatutega seonduvat. Nimelt, me oleme kirjutanud ju uude töölepingu seadusesse eelmisel aastal, et pensioniõiguslikku staaži ei tõendata tööraamatute alusel, vaid tehtud sotsiaalmaksete alusel. Need inimesed, kellel on tööraamatud, ei pea siis 1. jaanuarist muretsema sellepärast, kas hoida kodus tööraamatut või mitte, hoida seda tööandja juures, vaid neil tekib võimalus viia tööraamatud sotsiaalkindlustusametisse. Kui tööraamat on viidud hoiule sotsiaalkindlustusametisse, siis seal juba pensioni määramisel võetakse see välja ja tehakse pensioniarvestus ära.

Kindlasti selle eelnõu puhul on oluline rõhutada, et tegemist on õigusega, mitte kohustusega. Kui inimene soovib jätkuvalt oma tööraamatut enda juures hoida, kodus, siis tal on selleks täielik õigus.

Tööandjatel on õigus viia tööraamat sotsiaalkindlustusametisse ära juhul, kui töötaja ei ole soovinud tööraamatut enda kätte tagasi saada või mingil põhjusel on lahkutud töölt niimoodi, et tööraamatut ei ole kaasa võetud ja ei ole ka pärast selle vastu huvi tuntud. Tööandjal on siis õigus viia see hoiule sotsiaalkindlustusametisse, et need andmed, mis töötaja kohta on tööraamatusse kantud, et need ei kaoks.

See muudatus eelkõige annab kindluse kõikidele töötajatele, et varasemad tööstaažid, mis neil on olnud, kõik kenasti saavad talletatud sotsiaalkindlustusametis ja ükskõik, mis iganes põhjus võib kodus juhtuda, olgu selleks siis, tahaks loota, et kellelgi ei juhtu, aga olgu selleks näitena toodud näiteks tulekahju, et kui sellisel puhul tööraamat kodus võiks hävineda, siis ei ole vaja muretseda, et sotsiaalkindlustusameti arhiivides on nad kenasti hoitud.

Ja kolmas eelnõu, mis minu valdkonnas oli arutlusel, olid töötuskindlustusmakse määrad ja valitsus nõustus töötukassa nõukogu ettepanekuga kehtestada töötuskindlustusmakse määrad järgmiseks aastaks samasugustena, nagu nad on sel aastal. Ehk kindlustatu ehk siis töötaja maksemäär on 2,8% ja tööandja maksemäär 1,4% ehk kokku 4,2%. Ja selles osas see debatt on pikka aega ju ka avalikkuses olnud ja töötukassa nõukogu seletusi ja ettepanekuid, miks see nii peaks olema, on avalikkus kindlasti juba korduvalt kuulnud, neid ma isegi siin hetkel ei hakkaks üle kordama, vaid tõesti ütleks, et valitsus oli nõus sellega, mida nii tööandjad kui ametiühingud valitsusele ette panid Töötukassa nõukogu poolt. Aitäh!

Juhataja

Aitäh! Kas on kommentaare või läheme küsimuste juurde? Küsimused. Ma lasen mikrofoni ringi käia, siis öelge oma nimi ja väljaanne.

Andres Einmann, BNS

Mul on küsimus sotsiaalministrile seoses riikliku lepitajaga. Tallinna ringkonnakohus otsustas teisipäeval, et valitsuse otsus, millega nimetati riiklik lepitaja ametisse, ei ole seadustega kooskõlas. Kas valitsus on otsustanud, kas minna Riigikohtusse või hakata muutma oma varasemat otsust?

Hanno Pevkur

Valitsus lõplikult ei ole otsustanud. Me jätkuvalt püüame seda analüüsida. Ringkonnakohtu otsus on kindlasti arvestamist väärt. Küll on seal meie jaoks mõningad küsimused, millele me võib-olla tahaksime enda maja sees saada enne lõpliku vastuse ja siis otsustada ka lõplikult edasikaebamise osas või mitte.

Kui me edasi ei kaeba, siis kindlasti me läheme seaduse muutmise teed. Meil on olemas erinevaid võimalusi, sellest oli ka pärast esimese astme lahendit juttu elik meil on olemas lepitusmenetluse kohta eraldi seadus ja kui osapooled soovivad lepitada, siis ei pea ilmtingimata olema valitsus selleks vahendajaks või siis n-ö riiklik lepitaja.

Meil on lepituse kohta erasuhetes olemas reeglistik ja seda võib kaaluda ka ametiühingute ja tööandjate vaheliste lepituste lahendamiseks.

Küll selle otsuse sisulise kommentaari poole pealt on meil mõningad soovid võib-olla siiski seda täiendavalt arutada. Üks neist on avaliku teenistuse analoogia kasutamine, mis meie hinnangul võib-olla ei ole kõige korrektsem. See piltlikult öeldes tähendab seda, et kui me kasutame avaliku teenistuse analoogiat, siis oleks valitsusel õigus, kui see kohtuotsus jõustuks, siis oleks selle otsuse kohaselt valitsusel õigus nimetada riiklikuks lepitajaks kes iganes, ilma sotsiaalpartneritega üldse konsulteerimata.

Ehk avaliku teenistuse seadus ütleb, et kui määratakse kohusetäitja, siis kohusetäitja määramiseks ei ole vaja pidada läbirääkimisi, ei ole vaja sõlmida kokkuleppeid ja kohusetäitja võib siis määrata täiesti omal nägemisel. Ma arvan, et see ei oleks ei tööandjatele, ei ametiühingutele, kummalegi poolele vastuvõetav ja n-ö selle kollektiivse töötüli lahendamise seaduse mõttest tulenevalt ka kindlasti korrektne.

Ja teine pool puudutab n-ö riikliku garandi võtmist, et millised siis on riigi või Sotsiaalministeeriumi või valitsuse volitused selle kokkuleppe tagamiseks? Kas see tagamine, piltlikult öeldes, väljendub selles, et nii ametiühingute esindajad kui tööandjate esindajad suletakse kusagile kinnisesse ruumi, kust enne väljuda ei tohi, kui kokkulepe on sõlmitud? Või riigil puudub riiklik lepitaja senikaua, kuni mõlemad tööturu osapooled vahetavad kirju kuude viisi?

Sellises olukorras tegi valitsus tookord kindlasti ainuõige otsuse, et riiklik lepitaja peab riigil olema. Ja isegi kui lähtuda kohtu põhimõttest, et oleks võinud määrata kohusetäitja, siis ma väidan, et ka sellisel puhul, kui oleks määratud kohusetäitja, oleks läinud üks pooltest kohtusse ja öelnud, et seda kollektiivse töötüli lahendamise seadus ette ei näe. Ehk riikliku lepitaja ametikohale ei ole võimalik määrata kohusetäitjat. Nii et on selline nokk kinni, saba lahti olukord. Aga kui valitsus jääb selle seisukoha juurde, et me ei vaidle edasi ja ütleme, et ringkonnakohtu otsus on meile arvestamiseks, siis kindlasti me läheme seadust muutma. Aitäh!

Andres Einmann, BNS

Mis aja jooksul see otsus võiks tulla?

Hanno Pevkur

Meil on aega kuni 1. detsembrini otsust langetada, aga me kindlasti nii kaua ei venita. Me püüame analüüsiga lõpule jõuda selle nädala jooksul või järgmise nädala esimeses pooles ja siis anname kindlasti avalikkusele kohe teada, mis on meie otsus.

Andrus Ansip

Ma toetan Hanno Pevkuri poolt esitatud seisukohti. Tööandjad ja töövõtjad ei suutnud omavahel lepitajas kokku leppida, valitsus üritas leida niisugust kuldset keskteed, aga kui nüüd kohus leiab, et see üritus valitsusel ei õnnestunud, siis tõepoolest meil on olemas lepitusmenetlus, mis on seadustatud menetlus ja valitsus ei pea ilmtingimata siis lepitama tööandjaid ja töövõtjaid, leppigu ise oma lepitajas tulevikus kokku. See oli minu seisukoht. Aitäh!

Juhataja

Aitäh! Veel küsimusi?

Martin Vallimäe, BNS

Paar küsimust peaministrile. Kas täna valitsuskabinetis juba arutati või tuleb arutluse alla gaasivõrkude eraldamise teema ja LNG terminali teema?

Andrus Ansip

Tuleb arutluse alla, ei ole veel arutanud. Aga teema on aktuaalne. Teema pole aktuaalne mitte ainult Eestis, vaid praegusel hetkel väga aktuaalne ka Leedus. Euroopa Liidu kolmanda energiadirektiivi järgi kõik Euroopa Liidu liikmesriigid peavad omandiliselt eraldama gaasi importija, müüja ja gaasivõrkude omaniku. Ja ainult neljale riigile on tehtud selles osas erand, need neli riiki on Leedu, Läti, Eesti ja Soome.

Kusjuures see erand ei ole mitte tähtajaline, vaid see erand kehtib senikaua, kuni nendest riikidest on rajatud ühendused teiste gaasitarnijatega. Ehk siis praegu on gaasitarnijad nendes riikides monopoolses seisus.

Leedus on protsess juba alanud, Eestis täpselt samamoodi on protsess alanud. Ma arvan, et mida kiiremini me sellest erandist loobume, seda parem ühtsele Euroopa Liidu energiaturule kui tervikule ja seda parem ka Eesti gaasitarbijatele. Sest et praegusel hetkel on ju nii, et me ostame gaasi, kõik kolm Balti riiki, märksa kallimalt, kui ostavad seda gaasi keskmisena Lääne-Euroopa tarbijad. See vahe on umbes 50 dollarit 1000 kuupmeeri kohta.

Me mäletame, mida ütles Venemaa suursaadik Leedus selle kohta. Ta ütles, et nii pisikesele tarbijale, nagu Leedu riik on, ei ole mõtet hinnaalandusi teha. Ehk siis praegusel hetkel on vedeldatud looduslik gaas hinnalt märksa odavam kui torust tulev gaas ja see odavnemine on toimunud sisuliselt viimase aasta jooksul, sest et Ameerika Ühendriikides võeti väga ulatuslikult kasutusele kildagaas ja seetõttu on LNG hind isegi kolmandiku jagu odavam, kui toru mööda tuleva gaasi hind.

Ehk siis – leedulased on öelnud, et nad maksavad aastas umbes miljard litti ülearu pelgalt seetõttu, et nad on ühe monopoli meelevallas. Miljard litti, selle kohta nad ütlevad, et sellest nad võiksid kaks LNG terminali aastas ehitada, see on 350 miljonit eurot.

Ja need tänapäeva terminalid, need ei ole enam niisugused, nagu nad kunagi LNG sünniaegadel olid. Praegu kasutatakse palju ujuvterminale, mis sisuliselt tähendab seda, et tankerid pannakse kai äärde ja nendele pannakse taasgaasistamise seadmed peale ja nii on võimalik siis kasutuks muutunud tankereid kasutada ka terminalidena. Miks nad kasutuks on muutunud, seda ma juba ütlesin – nõudlus veeldatud maagaasi järele maailmaturul on väga järsult langenud, eelkõige seetõttu, et Ühendriikides on kildagaas kasutusele võetud.

Aga me teame ka, et Poolas analüüsitakse praegu võimalusi oma kildagaasi kasutamiseks, ka Rootsis on olemas kavad kildagaasi kasutuselevõtmiseks. Nii et on võimalik prognoosida seda, et jätkuvalt, küllalt pikaks ajaks veeldatud maagaas jääb küllalt odavaks.

Selleks, et LNG terminal tuleks, selle eelduseks on kindlasti gaasivõrkude omandiline eraldamine. Kas see toimub siis sõltumatu operaatori vormis, kes hakkab siis opereerima võrkudega, või füüsiliselt saab olema gaasivõrkudel omanikud, ma ei välista isegi ka, et riik, seda näitab aeg. Selle otsuse langetamisega ei ole meil praegu kiiret.

Martin Vallimäe, BNS

Mida täpselt selle LNG terminali puhul riik arutab, kas mis see riigiosalus seal on …?

Andrus Ansip

Ei, kindlasti ei hakka riik otsustama täna, see on vähemalt minu isiklik seisukoht, seda, et Pere Leib on parem kui Leibur. Ma arvan, et valitsusele selliste otsuste langetamine ei ole kohane. Ehk siis, seda lootust ei tohiks keegi hellitada, et me hakkame siis praegu töös olevatest projektidest sortima välja, erasektoris töös olevatest projektidest sortima välja neid, mis valitsusele tunduvad, et on head, või selgitame välja parima ja ütleme, et teistel pole lootust. Minu isiklik seisukoht on selline, et sellised strateegilised võrgud, need ka tulevikus peaks olema riigi kontrolli all.

Mida see tähendab? Kui me räägime LNG terminalist, siis riigi kontroll on tagatud siis, kui tegemist on näiteks Tallinna Sadamaga või võrguettevõtteks võiks olla Elering. Taoliselt on lahendatud see probleem näiteks Taanis, kus nii gaasivõrgud kui ka elektrivõrgud on ühe äriühingu, riigile sada protsenti kuuluva äriühingu hallata. Ma arvan, et ka Eesti puhul võiks seda mudelit kasutada.

Mina ei arva, et taolised strateegilised võrgud, nad peaksid kas täielikult või ka osaliselt olema eraomandis, et neid tuleks ilmtingimata börsil noteerida. Sama kehtib ka Eesti Energia kohta.

Täna lugesite Postimehest uudist? On võimalik, et Eesti Energia kaotab 70 miljardit krooni. Meenutage nüüd, missuguse summa eest taheti kolmandik Eesti Energiat siis börsile viia? Jutt oli 7-7,5 miljardist kroonist. See on nali, muidugi. Ega põlevkivi maas ikkagi ei ole selle sama hinnaga, mis põlevkivi vagunis on.

Martin Vallimäe, BNS

Kas ma sain õigesti aru, et täna kabinetis hakkab valitsus arutama võimalikku LNG terminali rajamist Viimsis?

Andrus Ansip

Ma arvan, et me käsitleme seda teemat laiemalt. Võrkude omandiline eraldamine, LNG terminali perspektiivid, missugused nad peaksid olema, missugune see terminal peaks olema? Kas ta peaks katma Eesti vajadusi või ta peaks katma ka naaberriikide vajadusi? Missugused võimalused üleüldse meil on naabritega koopereerumiseks? Kui need võimalused eksisteerivad, siis missuguste naabritega tuleks koopereeruda?

Minu meelest see teemade ring on küllalt lai ja kindlasti ei maksaks kitsendada seda teemade ringi sellega, et on kaks äriprojekti, mida eraettevõtjad ajavad ja et valitsus peaks siis ühe nendest välja valima. Ei. Sellisena ma ei oskaks valitsuse rolli küll kuidagi käsitleda. Minu jaoks on see välistatud.

Juhataja

Aitäh! Teisi küsimusi, teistel teemadel? Üllar.

Üllar Luup, Kanal 2

Härra peaminister, mina sain sellest Euroopa Komisjoni kriitikast niimoodi aru, et nad ei kritiseerinud mitte Eestit sellepärast, et ta niimoodi tegutseb, vaid pigem selle eest, et Eesti ei tegutse ju, või ei müü seda kvooti, mis ta ise kokku hoiab oma parema tehnika ja tehnoloogiaga, vaid pigem seda kvooti, mis on tekkinud just sellest Eestil õnnestunud ja õnnelikust valikust, et 90. aastatest on võetud see kvoot ja siis meil on seda lihtsalt üle jäänud. Ja …

Andrus Ansip

Selle loogikaga ma ei saa absoluutselt päri olla. Mis tähendab – lihtsalt üle jäänud? Lihtsalt juhtus või? Ei, sõbrad, meie majanduse ümberorienteerimine plaanimajanduselt vabale turumajandusele ei läinud sugugi väga kergelt. Ja meie majanduse ümberorienteerumine sel samal ajal energialt raiskavalt majanduselt energiasäästlikule majandusele ei olnud ka sugugi kerge. Me kõik maksime selle eest küllalt ränka hinda ja me ei ole mitte midagi saanud lihtsalt niisama.

On fakt, et me oleme energia kulukust vähendanud pea 50%, kui isegi süsinikdioksiidi atmosfääri paiskamist võrreldes 90. aastaga 52% ja see ei ole sündinud lihtsalt niisama. Ehk siis, milles on kokku lepitud, selles on kokku lepitud. Kui baasaastaks võeti 90. aasta, siis teati täpselt, kui suured olid kasvuhoonegaaside emissioonid 90. aastal ja omati ka ettekujutust, missugused nad on kokkuleppe sõlmimise perioodil. Siin üllatust ei olnud mitte kellelegi, sest et kokkulepet poleks saanud sõlmida, kui varasemaid meetmeid ei oleks arvesse võetud.

Hoopis lihtne on ju nendel riikidel, kes ei ole pidanud hiljuti väga radikaalselt oma energiamahukust majanduses vähendama võrreldes nende riikidega, kes hiljaaegu on teinud radikaalsed reformid, siis nende seisund olnud eelistatud. Ehk siis, küsimus ei ole mitte Eestis, neid riike on ju palju. Hiljuti alles tuli Kyoto saasteühikute turule Prantsusmaa. Ka nendel jääb üle. Kas me küsime siis samamoodi, et miks teil nii juhtus? No ei juhtunud.

Teadliku, valitsuse poolt aetud poliitika tulemusena on vähenenud Prantsuse majanduse energiamahukus, seetõttu on kasvuhoonegaase vähem atmosfääri paisatud, neil jääb saasteühikuid üle, nad saavad seda müüa. Isegi siis, kui me ükskord saame Kyoto lepingu järgsesse perioodi, ka siis tuleb midagi selle AU-de turu asemele.

Me tahame üles ehitada toimivat süsinikuturgu. Lihtsalt mingit niisugust uut plaanimajandust, et tuleb 200 riiki kokku ja siis otsustab igaühega õiglase kvoodi, ma ei tea missuguseks perioodiks ja mingit stiimulit ei olegi, kui hoiame kokku, siis saame selle kokkuhoitu realiseerida sellele, kellel on parasjagu just kvoodist puudu, et ma niisugust süsteemi küll ette ei kujuta. Seda ei sünni mitte iialgi.

Läks pikale. Aga iseenesest ma ei ole aru saanud, et Euroopa Komisjon oleks üleüldse kedagi kritiseerinud. Ma ütlesin juba varem, et ma ei pea võimalikuks mingit ajakirjanduslikku tõlgendust hakata arvustama ja ammugi ei pea ma võimalikuks seda ajakirjanduslikku tõlgendust omistada siis ühele suurele organisatsioonile või ka mõnele institutsioonile ja no, lõppude lõpuks, see ei ole üleüldse Euroopa Liidu temaatika, see on Kyoto lepingu osaliste riikide temaatika. See meie jaoks praegusel hetkel tähendab eelkõige Jaapanit.

Elo Ellermaa, Aktuaalne Kaamera, ERR

Küsimus Läti laenu kohta peaministrile. Milliste dokumentide alusel nüüd siis lõppkokkuvõttes tagasi makstakse?

Andrus Ansip

On olemas Eesti-poolne taotlus ja on olemas Läti-poolne kinnitus, et laen antakse, ja on tõendatud, et raha on saadud. Ja toona kehtinud Balti eraõiguse järgi ei pidanud seda laenusuhet kahepoolse lepinguga vormistama. Ehk siis, ühelt poolt oli pakkumine, teiselt poolt seda pakkumist aktsepteeriti ja siis juristid ütlevad, offert oli, aktsept järgnes ja sellega oli tsiviilõiguslik leping sõlmitud.

Me aktsepteerime toonast Balti eriõigust. Kirjas on, et laen oli tähtajatu ja intressita, seetõttu me intressi maksma ei kipu, aga kuna on piisavalt tõendatud see, et Eesti riik peakonsulaadi näol New-Yorgis selle laenu sai, siis loomulikult on meie kohustus see laen tagasi maksta.

Elo Ellermaa, Aktuaalne Kaamera, ERR

Kas sellist mõtet ei ole tulnud, et kuna nemad aitasid meil omal ajal, kui meie olime hädas ja nüüd, kus nemad on hädas, et siis me ulatame oma abikäe ja anname selle raha sellises vääringus, mis tänapäeval väärt on?

Andrus Ansip

Laen on laen. Ja minu meelest ei ole mõtet hakata siin tõlgendama omaaegset laenusuhet. Laenusuhe oli väga selgelt formuleeritud ja patuasi, et see jäi kahe silma vahele mõneks ajaks, sest eks me oleksime ju võimelised ammu juba olnud tagasi maksma selle laenu. Aga kuna tegemist on ikkagi eksiilvalitsuse teenistuses olnud suursaadikuga ehk siis Eesti Vabariik on katkematu, järjepidev olnud, aga paraku 50 aastat ei ole meil võimalik olnud seda riiki juhtida pealinnast Tallinnast, vaid see juhtimine on toimunud mujal. Ja nendel pöördelistel aegadel nende varade, laenude, kohustuste üleandmine ilmselt ei olnud väga punktuaalne.

Ei ole Eesti Vabariik kunagi eitanud sellise laenu olemasolu, aga praeguse valitsuse töölauale jõudis ta suhteliselt kummalist teed mööda ehk siis suursaadiku memuaaridest jõudis ta Eesti Päevalehte, Eesti Päevalehest jõudis ta Rahandusministeeriumisse.

Ja ka mina olen oma kolleegiga rääkinud, palunud temal otsida omaaegseid dokumente ja minu arusaamine on praegu selline, et see laenusuhe, suhte olemasolu on piisavalt dokumentaalselt tõestatud selleks, et Eesti riik selle 185 tuhat dollarit tagasi maksaks.

Aga nagu te teate, me olme ju Lätile pakkunud laenu praegusel ajal. Laenuleping on ka sõlmitud, laenu maht oleks 100 miljonit eurot, aga Läti on oma valitsussektori tasakaalu parandamisega nii hästi hakkama saanud, et ülimalt suure tõenäosusega nad meie laenu ei vaja.

Aga kui peaks kunagi veel tarvis minema ja me oleme tol hetkel suutelised aitama oma naabreid, loomulikult me aitame. Ja sama loodan ma ka naabritest, et kui ükskord meil peaks abi jälle vaja minema, nii nagu 89. aastal, et siis nemad aitavad ka meid. Veel kord ma ütlen, et siin mingisugust kingituse momenti absoluutselt ei eksisteeri. Kui oled võlgu, siis sa oled kohustatud võla tagasi maksma.

Juhataja

Aitäh! Ja viimane küsimus BNS-ile.

Martin Vallmäe, BNS

Taas küsimus peaministrile. Tõstatasite siin ka ühe teema taas tänases Postimehes, siis ma küsiks, et teie kommentaar …

Andrus Ansip

Ei tõstnud.

Martin Vallmäe, BNS

…. kui Reformierakond lükkas tagasi Eesti Energia börsiplaani, kui te räägite koos härra Ligiga investeeringute ülevaatamisest, kui Reformierakond on otsapidi eratuumajaama rajamises sees, kui nüüd tõusetus see põlevkivi eraldamise teema Eesti Energiast, mis sisuliselt olevat Reformierakonna valimisplatvormi tahetud lülitada. Ja rääkimata sellest, et Eesti Energia dividendid on suuresti …

Andrus Ansip

Reformierakonna omad või?

Martin Vallmäe, BNS

Ei, mitte seda. ….

Andrus Ansip

Jätkake, jätkake!

Martin Vallmäe, BNS

…et konkurendid hõõruvad käsi selle üle, et Eesti Energiat justkui nõrgestab peaministri partei. Ka teie enda erakonnakaaslased väidetavalt näevad, et erakond, piltlikult öeldes „kotib“ Eesti Energiat. Kuidas te seda kommenteerite?

Andrus Ansip

Eitan kategooriliselt. Ja ma ei kasutaks üldse selliseid väljendeid, et üks erakond „kotib“ kedagi. Ja ma parandaksin teid küllalt radikaalselt – valitsus otsustas mitte noteerida Eesti Energia aktsiaid börsil. Ei olnud see Reformierakond, see oli valitsus tervikuna.

Ja miks ma täna viitasin sellele 70 miljardile? Ma muidugi ei ole nõus sellega, et 70 miljardit ongi selle põlevkivi väärtused, aga siiski, kui sama teed edasi minna, siis püüdkem hetkeks mõelda. Kui üks osa Eesti Energiast maksab 70 miljardit ja see osa on põlevkivi, kui palju siis maksab tervik? Ma arvan, et Eesti Energia raamatupidamislik väärtus praegu on suurusjärgus 19 miljardit krooni, 18,8 oli vist viimane, mida ma olen kusagilt Internetist vaadanud, nende kodulehekülje pealt.

Ehk siis, me teame, et kuskil maa sisse on veel peidetud 70 miljardit, kas teie oleksite siis nõus maha müüma millegi, millest ainult osa maksab 70 miljardit, 21 miljardi eest näiteks? Teeksite te sellise tehingu?

Ei ole seal midagi retoorikat. Sellised need Vabariigi Valitsuse valikud ongi. Ma ütlen veel kord, ei, ma ei arva, et põlevkivi hind maa sees on täpselt see sama, mis põlevkivi hind seal katlasuu ees, need on ikka kaks täiesti erinevat asja. Aga ei ole võimalik müüa maha kolmandiku Eesti Energiast, teadmata, mis Eesti Energia tegelikult väärt on.

Mida me ei teadnud? No kordame selle veel kord üle. Täna tuleb välja, et me ei tea isegi, mis see põlevkivi maksab. Keegi ütleb, et 70 miljardit. Ja me tahtsime siis kolmandiku eest saada 7,5 miljardit. No, mina niisugust tehingut ei tee. Aga Vabariigi Valitsus sai kolmapäeva õhtul eelnõu, elektrituru avamise eelnõu ja neljapäeval arutas seda ja saatis selle Riigikokku. Riigikogus erilist arutelu ei järgnenud, Riigikogu otsustas: 24 miljardit krooni 20 aasta jooksul makstakse Eesti Energiale dotatsiooni. Põlevkivikatelde tarvis. 24 miljardit. Ega me ei tea, kas Euroopa Komisjon – siiamaani ei tea – aktsepteerib seda 24 miljardit krooni kui lubatud riigiabi või mitte. Praegune asjaajamise seis ütleb meile, et nad mõtlevad. Ja mõtlemiseks on nad küsinud veel hulgaliselt täiendavat informatsiooni Eesti Vabariigi käest.

Ehk siis, mida me oleksime siis börsil müünud? Kas 24 miljardi võrra rikkamat Eesti Energiat või ilma selle 24 miljardita Eesti Energiat? Järgmisena, äriplaan näeb ette, et tuleb kaevata 20 miljonit tonni aastas, aga meie Riigikogu on otsustanud, et võib kaevata ainult 15 miljonit tonni aastas. Mida me siis müüme investoritele? Kas 15 miljonit tonni aastas või 20 miljonit tonni aastas? See on väga suur vahe.

Täna hakkame arutama kabineti nõupidamisel järjekordselt süsinikdioksiidi emissiooni kvootidega seonduvat. Me ikkagi ei tea praegu, kui palju neid kvoote Eestil saab olema, on see 12,7 miljonit tonni aastas või 14,7 miljonit tonni aastas või midagi, mis jääb sinna vahepeale. Mis see teadmatus Eesti Energiale tähendada võiks? No nii kolm-nelisada miljonit krooni aastas. Ehk siis, mida me oleks pidanud müüma? Kas aastas 300 miljonit krooni vähem teenivat Eesti Energiat või 300 miljonit krooni rohkem teenivat Eesti Energiat?

Neid küsimusi tuleb veel üksjagu, millele mitte mingisugust selget vastust need, kes selle müügi poolt kõnelesid, anda ei osanud. Mida me veel teame? Sel hetkel, kui IPO oli aktuaalne, Eesti Energial oli 7 miljardit krooni arvel. Ja siis meil on olemas mingisugune investeeringute plaan, mida mitte keegi ei ole kunagi konkreetselt objektiti kinnitanud. Vabariigi Valitsus ei ole seda kindlasti kinnitanud. Riigikogus ei ole seda kindlasti kuidagimoodi kinnitatud. Eesti Energia nõukogu ei ole ka seda investeeringute plaani kinnitanud. Ehk siis, sisuliselt küsiti raha investeeringute plaani täitmiseks, aga ei öeldud, milles investeeringute plaan seisneb.

Ma ei taha nüüd nagu väga ebaõnnestunud paralleele tuua, aga teile meenutuseks lihtsalt. Tallinna Veega oli samamoodi. Oli suurepärane investeerimisplaan, mida tuli iga hinna eest täita. Ja selleks, et raha saada, selleks tuli korraldada aktsiate esmaemissioon, IPO tuli teha. IPO õnnestus, raha saadi. Ja siis kratsiti jupp aega kukalt ja öeldi, et no ega need investeeringud ju nii vajalikud ei olegi, saab ju ilma nendetagi hakkama. Ja siis tuli ekspert, kes ütles, et kuulge, sõbrad, aga ettevõttes on ju praegu oma ja võõrkapitali suhe täiesti paigast ära, ettevõte on ülekapitaliseeritud, ei ole muud väljapääsu, kui tuleb see üleliigne kapital aktsionäridele dividendidena välja maksta.

Ehk siis, mina küll kaugelt, Tartust, olen näinud, kuidas üks ettevõte sisuliselt ettevõtte oma rahadega ära erastati. Ma ei pea võimalikuks nagu siis olla ise taolises protsessis osanik. Ehk siis, seni kuni mul on küsimused, kas 24 miljardit on aktsepteeritav riigiabi? Kas 15 või 20 miljonit tonni on see, mida võib kaevata? Kas süsinikdioksiidi emissiooni kvoote tuleb Eestile 12,7 miljonit või 14,7 miljonit tonni aastas? Seni, kuni ma ise ei tea, mis kaup see on, mida ma müün, senikaua ma teda turule sokutama ei lähe, sest ma tean, et ostja ei tule kunagi pakkuma seda hinda, mis tuleks, mis oleks kaubal siis, kui kõik need esitatud küsimused saaksid positiivse vastuse.

Tavaliselt ostja teeb oma ostuotsuse ikkagi lähtudes sellest, et realiseerub kõige nigelam stsenaarium. Siis olgu veel kord öeldud, kui näiteks me oleksime teinud IPO, poole aasta jooksul oleksime saanud vastused kõikidele küsimustele ja aktsia hind börsil oleks tõusnud kaks korda, oleks kallinenud kaks korda, siis ma väidan, et ma ei oleks mitte magada saanud ainult öösiti, vaid mul oleks eluisu täiesti ära läinud. Küsimus ei ole selles, et mul oleks häbi olnud, küsimus on selles, et sel juhul ma oleksin sooritanud kuriteo Eesti rahva vastu.

Ma absoluutselt ei saa aru Olari Taalist või kellest iganes, kes kõik ütlevad, voh, ükstapuha, mis ta maksab, no ikka 30% börsile! Miks? Mis lisandväärtust sealt tuleb? Millal börsile? Siis, kui börs on täielikult madalseisus? Londoni börsil tehakse energiaettevõte aktsiatega läbi aegade kõige ebaõnnestunum esmaemissioon. Nendel, kes küsimust lihtsustavad, soovitaks siiski süüvida detailidesse.

Jube kihvt on küll asutada siis eraldi parteisid, IPO partei ja IPO vastaste partei. Ma arvan, et see küsimus on märksa komplitseeritum ja panna Reformierakond ühele poole ja koalitsioonipartnerid Isamaa ja Res Publica Liit teisele poole, on vägivaldne. See otsus, mida me langetasime, see oli konsensuslik. Ja argumendid on kõigil täpselt need samad. Oleks veel pool tundi aega, ma lisaksin veel. Neid on palju. Ma arvan, et elu ei ole niisama lihtne, must-valge, IPO poolt, IPO vastu.

Täpselt sama totter küsimus on see, kas teeme haldusreformi, teadmata, mis asi see haldusreform on. Poolt – vastu, poolt – vastu. Lihtsustatud lähenemised, nendega on nii, et sa võid selle teema kuumaks kütta ja siis lõpuks nad ju kõik polariseeruvad, ühed ühele poole, teised teisele poole, ja see, mis sellest Eesti riigile ja rahvale välja tuleb, see on üks suur õnnetus ja pärast kõik kratsivad kukalt, et miks me nihukese lolluse tegime.

Ma ütlen veel energeetika teema, see sama 24 miljardi kroonise dotatsiooni määramine. Selles seaduse eelnõus oli ju sees see sama taastuvenergia toetuste suurendamine. Mis meile ette pandi? Öeldi, et 400 gigavatt/tundi aastas on liiga vähe, tuleb suurendada toetatava taastuvenergia mahtu 600 gigavatt/tunnini aastas. Noh, valitsuses me ei arutanud teemat, usaldasime MKM-i, Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, kes ettepaneku tegi. Vaatasin Riigikogu stenogrammid üle. Arvake ära, mitu inimest sõna võttis selles küsimuses? Küsimuses on vastus olemas – null.

Juhan Parts nimetas oma ettekandes, ütleme, esimese lehekülje peal stenogrammis on see kirjas, et taastuvenergia toetusi suurendatakse 50%. Ja kus me nüüd oleme jõudnud siis? Ilma igasuguse analüüsita otsustasime me sellest aastast, 1. veebruarist, millal see otsus langetati, 28. jaanuar või 29. jaanuar, suurendada taastuvenergia toetuste mahtu 50%. Ja nüüd järsku ütleme, et oi, sai palju! Võtaks tagasi. Või oleks see idee, et võtaks tagasi, see oleks veel minu meelest kuidagi teostatav, et läheme jälle 400 gigavatt/tunni juurde tagasi, ütleme, et 600 oli palju. Ei-ei, nüüd on nii, et keerasime jama kokku, unustame selle dotatsioonisüsteemi täiesti ära. mõtleme ühe uue süsteemi välja. Elu on edasi läinud. Me ei saa teha praegu nägu, et vahepealseid sündmusi pole olnud. Uus reaalsus on tekkinud ja me peame selle reaalsusega arvestama. Kui me ei taha oma elektritarbijatele jälle järjekordselt mingisuguseid täiendavaid kulusid kaela tuua erinevate nõuete läbi. Aga selle tuuleenergia dotatsiooni mahu kohta, et see on 97 miljonit krooni vist oli möödunud aastal, sellega me nagu hinda väga palju ei alanda ka.

Martin Vallmäe, BNS

Kas ma saan õigesti aru, et te seda uut Partsi eelnõu, milles on siis börsi hinnast pandud sõltuma taastuvenergia toetused, ka ei toeta?

Andrus Ansip

Ma olen öelnud, börsi hind minu jaoks on täiesti diskuteeritav teema. Aga panna siis kellegi kasumi teenimise võimest sõltuma dotatsioon on minu meelest täiesti välistatud. Ehk siis, kui võtta dotatsiooni maksmise aluseks omakapitali tootlikkus, kapitali tootlikkus, mitte ainult oma kapitali, mida siis tähendab?

Ma olen siin pressikonverentsil ükskord öelnud, et isegi Jüri Mõis hakkaks siis kahjumit tootma ja ohtralt. Sest meie dotatsioonisüsteem lubaks talle kogu aeg, et 10% tootlikust on garanteeritud. Uskuge, need kapitalikulud, kapitalimahukus selles äritegevuses hakkab hüppeliselt kasvama. Ehk siis riigi dotatsioonide eesmärk peaks olema efektiivsuse suurendamine, mitte ebaefektiivsuse kinnimaksmine. Kui me ütleme, et ajage oma kapitalikulutused hästi suureks, me garanteerime teile 10%lise tootluse, siis mis te arvate, et ettevõtjad kõik ütlevad, oi-ei, meile ei ole vaja, meile ei ole, mis me neist ikka suuremaks ajame, võtame natukene. Siin ei saa idealist olla, selline toetuse süsteemi väljapakkumine minu meelest on täiesti välistatud ja ammugi veel seadustamine, mis ütleb, et me maksame kinni siis kõik, kogu ebaefektiivsuse, garanteerime lihtsalt kapitali tootlikkuse. Täiesti välistatud.

Me tahame, et ükskord taastuvenergiat oleks võimalik toota ilma riiklike dotatsioonideta. See on meie soov. Aga kui rakendada kapitali tootlikkusel põhinev süsteem, siis seda aega ei saabu iialgi. Aga analüüsi oleks nagunii vaja.

Miks ma rääkisin sellest taastuvenergia toetuste kahekordistamisest? Oli see nüüd Reformierakonna ettepanek või, ma küsiksin, kui te lähete erakondlikku lähenemisteed? Või võiks mina selle siis nimetada IRL-i ettepanekuks või? Ma arvan, et ei Isamaa ja Res Publica Liidu liikmed ega Reformierakonna liikmed teadnud suurt midagi sellest seadusemuudatuse ettepanekust. See tuli Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt. Jah, ma ei välista seda, et see oli väga vähe läbi kaalutud ettepanek. Aga me oleme juba mööda ämbrit kolistanud, 2007 oli esimest korda, nüüd, selle aasta algusest teist korda, ma ei tahaks seda ämbrite kolistamise teekonda jätkata. Tahaks ükskord saada korraliku analüüsi.

Juhataja

Aitäh! Meie aeg pressikonverentsiks on läbi. Aga enne, kui ma lõpetan, ma lihtsalt edastan teile haridusministri vabanduse, kuna ta kiirustas lennukile, siis ta pidi varem lahkuma. Aitäh teile!