Uus Eesti

Teema: Arvamus

Edward Lucas: Euroopa impeerium on meie silme ees kuju võtmas

EdwardLucas

Foto: www.edwardlucas.com

Euroopa impeerium on meie silme ees kuju võtmas. See on vallutuste asemel nõusolekule tuginev liberaalne impeerium, mille suurim relv on seadus, mitte sõjaline jõud. Impeeriumi väljakujunemine on toppama jäämas ning selle moodustumise protsessi on suunatud kohutavalt passiivselt. Siiski on turvalise, vaba ja rahumeelse tuleviku lootused seotud selle eduga.

Pikaajalisim impeeriumi element on Konkurentsi peadirektoraat – prokuratuuri volitustega tõsine bürokraatlik relv, mille ülesanne on säilitada ühisturu terviklikkus. Ilma selleta jätaksid monopolid ja liikmesriikide subsiidiumid tarbijad halvemasse seisu. Konkurentsi peadirektoraadi trahvidele on pidanud alluma maailma võimsamad firmad – teiste seas Microsoft, Gazprom ja Google. Selle skalpide seas on ka mõned EL-i mõjuvõimsamad liikmesriigid.

Tihedalt selle kannul on Energeetika peadirektoraat, mis on hävitanud Kremli semude (eriti Saksamaal) meelehärmiks Venemaa kuritarvitava ja diskrimineeriva gaasiekspordiäri. Kunagi Gazpromi haardes olnud riigid on saanud selle tegevusest suurt kasu. EL-i ühisturg on nüüdseks EL-ist endast suurem, hõlmates ka Islandit, Norrat ja Šveitsi. Riigina – nimetage seda Singlemarketlandiks – oleks see suurim, rikkaim ja võimsaim majandusüksus maailmas. Kaubanduspoliitikas on see võimeline sõlmima kokkuleppeid Hiina ja USA suguste hiiglastega mõjuvõimu kasutades, millega võrdväärset pole ühelgi liikmesmaal.

Need impeeriumi elemendid olid põhjalikult kavandatud, ülejäänu kohta ei saa sama öelda. Eurotsoon, mis rajati soovmõtlemisele, on nüüd muutumas riigiks – Euroland -, mida iseloomustavad sekkuv keskpank, päästefond, jõustatavad eelarvereeglid (küsige kreeklastelt) ja ühine pangandusjärelevalve süsteem. Algselt ei nähtud ette neist ühtegi (vastasel juhul oleksid valijad võinud kogu ideele veto panna).

Euroala võib endiselt laguneda, ent praegu on võimalik näha, kuidas see võiks toimima hakata. Ettenähtavas tulevikus lõikavad Saksamaa ja teised Põhja-Euroopa eksportijad kasu kunstlikult madalast vahetuskursist. Nad kompenseerivad seda finantstoetusega Lõuna-Euroopa riikidele, kes üritavad konkurentsivõime taastamiseks oma majandusi reformida. Jätkuvalt läheb vaja lisaelemente – võlakustutust ja EL-i eelarveülekandeid -, ent euroala valitsemise kontuurid on selged.

Eurolandi loomisraskusi varjutab viimane projekt – passivaba reisimise Schengeni tsooni muutmine Schengenlandiks. See tekkiv superriik on suurem – 26 liikmesriigiga Eurolandi 19 vastu. Muretu reisimine on üks viimase 20 aasta läbimurdelisi hüvesid, mida tavalised eurooplased hindavad väga kõrgelt (ehk isegi rohkem kui ühisturu nähtamatuid eeliseid). Seda ähvardab nüüd terrorismi ja kontrollimatu migratsiooni alaste hirmude tõttu oht. Kord Schengeni piiri ületanuna on võimalik reisida parema elu otsinguil või teiste elu lõpetamise eesmärgil teoorias piiranguteta Itaalia lõunatipust Norra põhjaossa.

Schengeni tsooni ei loodud sellise olukorraga toimetulemiseks. Seetõttu saab Schengenland oma sõjaväe: EL-i uue piiri- ja rannavalveagentuuri, mida on võimalik esialgse ettepaneku kohaselt saata Schengenlandi välispiiri kaitsma isegi juhul, kui liikmesriik seda ei soovi. Ajalugu õpetab meile, et oma äärealasid mitte stabiliseerivaid impeeriume ootab perifeeriast lähtuv destabiliseerimine. Seetõttu üritab Schengenland oma piiri kaitsmise kõrval hallata ka selle taga toimuvat. Schengenland on välja töötamas oma välispoliitikat – sõlmides tarmukalt realpolitik’i kasutades Türgiga kokkuleppeid viisil, mis paneks ka Bismarcki punastama. Teie hoiate migrandid eemal, meie anname teie kodanikele õiguse reisida viisavabalt EL-i. 2016. aastal on oodata sellisele käitumisele olulist lisa.

Schengenland saab endale ka oma politseijõud, sisuliselt Euroopa FBI. Efektiivsete kriminaalõigussüsteemidega riigid nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Holland ei kavatse leppida ebaefektiivsete süsteemide (nagu Belgias) möödalaskmistega. Impeeriumi politseijõu tegevus hõlmab andmevahetust, kurjategijate jälitamist üle riigipiiride, kiiremat väljasaatmisprotsessi ja tihedamat koostööd prokuröride vahel. Suur küsimus puudutab siin privaatsust ja kodanikuõigusi: Schengenland peab tasakaalustama need kaalutlused tõhusa politseitööga.

Esineb hulgaliselt muid probleeme. Schengenland tahab jaotada laiali migrante, et helded riigid (peamiselt Saksamaa ja Rootsi) ei kannaks ebaproportsionaalseid lühiajalisi kulusid. Ent Poola-sugustel nõrkade avalike teenuste ja skeptilise elanikkonnaga riikidel ei ole isu võtta vastu suurt arvu Lähis-Ida migrante (nad on juba andnud oma panuse sadade tuhandete ukrainlaste vastuvõtmisega, märgivad nad). Schengenland peab sellele lahenduse leidma, asetades kaalukaussidele ligipääsu EL-i struktuurifondidele ja abi migratsiooni alal. Sellest tekkivad poliitilised pinged on väga suured.

See, kuidas need protoimpeeriumid kokku sobivad, on ebaselge. Missugune sõnaõigus on Schengeni ja eurotsooni riikide otsustusprotsessis vähemusse jäävatel riikidel, kes neisse ei kuulu? David Cameroni ees seisev tõeline dilemma on, kuidas jääda Euroopa Liitu, aga väljapoole Schengenit ja euroala, mitte võltsreferendumit ümbritsev poliitika.

Veel suurem probleem on demokraatia. Imperiaalset Euroopat kujundavad, ent ei valitse liikmesriikide eelistused. Kaupade, inimeste ja kapitali ühisturu loomiseks tuleb lõpetada riikide tegevus oma valijate soosimisel ja reeglite rikkumisel subsiidiumide ja teiste protektsionismi vormidega. Kui eesmärgiks on ühisraha, ei saa Kreeka kodanikud hääletada endale tükki Saksa maksumaksja rahast. Kui tahetakse passivaba reisimise tsooni, tuleb tagada tõhus politseitöö selle sees ja tugev jõu siirmine perifeerias. Need kaalutlused trumpavad demokraatia üle.

Euroopa Liit on demokraatlik selle poolest, et Euroopa Parlament kontrollib Komisjoni tööd. Viimane nimetatakse ametisse jämedalt öeldes liikmesriikide valitsuste kauplemise teel. See on riiklike üldvalimistega võrreldes hägune ja kauge. Ühisturu, -raha ja passivaba reisimise eelised ei ole eliidi hüved: need toovad kasu ka nõrgimatele. Miljonid juba reisivad üle Schengenlandi sisepiiride. Eurooplased ei loobu kergelt harjumuspärastest mugavustest. Samas nõuab loobumine kui tahes näilisest riiklikust suveräänsusest, millega on üles kasvatud, avalikkuse jaoks suurt muutust.

Impeeriumi institutsioonide hilinenud ülesehitamise suurim nõrkus on selle kulukus ja riskantsus – see meenutab juba merel oleva laeva parandamist. Nende suurte skeemide arhitektid on olnud oma esialgsete plaanide puuduste suhtes veidralt napisõnalised. Kulud ja piirangud on palju suuremad kui esialgu kuulutatud. Valijad – olgu Brexitiga flirtivad britid, vasakäärmuslikud valitsused pukki pannud meeleheitel kreeklased ja portugallased või Marine Le Peni Rahvusrinde poole pöörduvad prantslased – saavad Euroopa impeeriumi teket pidurdada või selle isegi nurjata. Sellise laevahuku tagajärgede kõrval oleksid tänased probleemid tühised.

Esmaavaldamine: BNS, 05.01.2016


Artikli aadress: http://uuseesti.ee/46961

© 2009 Uus Eesti. Kõik õigused kaitstud.