Uus Eesti

Teema: Arvamus

Edward Lucas: rahvustoidud ja -joogid on osa pehmest jõust

EdwardLucasMaailma tähelepanu pälvida on raske, eriti kui su riik on alles hiljuti kaardile naasnud. Ignorantsi on kõikjal. Ma olen veetnud suure osa viimasest 30 aastast, seletades, et Balti ei ole sama, mis Balkan, et Slovakkia ei ole Sloveenia (ja vastupidi) ning et Ida-Euroopa ei ole tähenduslik poliitiline või geograafiline kategooria.

Kuid sõnadel on vaid piiratud mõju. Mis tõepoolest loeb, on vahetu kogemus, mille annavad edasi meie viis meelt. Võõrsilt saabujad, kes näevad suurepäraseid linnu ja hingematvaid maastikke, jätavad kiiresti eelarvamused murenevatest betoonist tühermaadest. Toitu ja jooki maitstes unustavad nad eelarvamused rasvasest lobist, mida kange alkoholiga alla loputatakse. Loominguline mood teeb sama eelarvamustega pearättidest ja viltidest. Tipptasemel, virtuoosselt esitatud muusika aga vaigistab klišeed klaasistunud silmadega rahvatantsijaist.

Osa muutusi tajus toimuvad automaatselt. Palju sõltub aga kohalikust leidlikkusest, innust ja enesekindlusest. 1990. aastate algul nõudis Eesti president Lennart Meri, et riigi külalistele pakutaks kohalikku õlut, mineraalvett ja komme. Varem olid eestlased proovinud väliskülalistele muljet avaldada Soome tooteid pakkudes. Kohalikku kaupa peeti teisejärguliseks.

Läinud nädalal pidasin kõne Briti Albaania Seltsi kokkutulekul Londoni Kosovo saatkonnas. Uurisin lauda, lootes leida mõnd delikatessi Skanderbegi (Albaania rahvuskangelane) maalt. Kosovo võitleb ellujäämise nimel: seda tunnustavate riikide arv langeb, mitte ei tõuse. See peab kasutama ära kõiki oma eripärasid. Üüratu unarusse vajunud kaevanduskompleks – kohaliku majanduse süda Jugoslaavia päevil – pole kuigi kasulik. Ökoturism ja vein pakuvad palju paremat väljavaadet. Teised riigid on näidanud, kuidas seda teha annab: Gruusia “veinidiplomaatia” on võimas ja mingis mõttes tõhusam, kui välisministeeriumi ponnistused.

Pakutavad annid – krõpsud, mahl, mineraalvesi – olid aga tavalised kaubanduskeskuse brändid. Hullemgi veel, pakuti veini Tšiilist ja Prantsusmaalt. Ma olin ahastuses. Mõlemad peaksid olema mu võõrustajate halvas nimekirjas. Tšiili on üks paljudest Ladina-Ameerika riikidest, mis on järginud Hispaania laiduväärset eeskuju ja keeldunud Kosovo tunnustamisest iseseisva riigina.

See hoiab raskustes kosovare diplomaatilisel eikellegimaal, suutmatuna ühineda ÜRO ja teiste oluliste organisatsioonidega: Euroopa Taiwanina, võiks öelda. Prantsusmaa tõkestas läinud aastal Euroopa Liidu ühinemiskõneluste alustamist Albaania ja Põhja-Makedooniaga. See oli kibe hoop mõlemale riigile, aga eriti makedoonlastele, kes olid alla neelanud valusa nimemuutuse, et rahuldada Kreekat. Petit Chablis oli hea, aga president Emmanuel Macroni enesekeskne, lühinägelik diplomaatia jättis suhu mõru maigu.

Ma pärisin ühelt diplomaadilt, kas saatkonnal on pakkuda mingitki toitu või jooki Kosovost. Mõneti ettevaatlikult manas ta esile pudeli Stone Castle’it, maitsvat Rieslingut Rhoveci orust, 2000 aastat vanast veiniregioonist. See oli aga kõik. Ma ei oodanud isetehtud hithenikit (nõgesepirukat), kuid ei oleks liiga keeruline pakkuda natuke Rugovet või Spirit of Drinit (Kosovo kaks juhtivat mineraalvee brändi). Ma ei kujuta ette, et mõni Prantsuse saatkond ei esitleks igal võimalusel oma riigi gastronoomilist pärandit. Isegi Briti saatkonnad pakuvad nüüd Inglise vahuveini.

Pehme jõu – rahvusbrändi veenmisjõu – puudumine on postkommunistlike riikide jaoks tõsine probleem. Maitse ja lõhn on hea koht, kust seda ehitama hakata.

*     *     *

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Esmaavaldamine: BNS, 13.02.2020


Artikli aadress: http://uuseesti.ee/48188

© 2009 Uus Eesti. Kõik õigused kaitstud.