Jaanipäevas peitub mitu tähendust- aasta valgeim öö, kiik, lõke ja sõnajalaõied, võidupüha ja iseseisvus. Oma nime on aga jaanipäev saanud Ristija Johannese järgi.

Algselt seostasid paljud rahvad jaanituld päikesepüha ja -kultusega. Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti Eesti eri piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik.

Jaanipäeva kombestik on jäänud üldjoontes samaks. Süüdatakse lõke, lauldakse ja tantsitakse päikesetõusuni, hüpatakse läbi tule, otsitakse sõnajala õit.

Jaanipäevaga lõppesid kevadised põllutööd ja peatselt tulid suvised tööd – eelkõige heinategu.

Ristija Johannese sünnipäev

Jaanipäeva nimetus pärineb Ristija Johannese nimepäevast. Kristliku kalendri järgi on jaanipäev Ristija Johannese sünnipäev. Kõik Piibli neli evangeeliumi nimetavad Ristija Johannest suurimaks prohvetiks ja Jeesuse eelkäijaks. Johannes oli Jeesusest kuus kuud vanem, nõnda ongi jaanipäevast jõuludeni, Jeesuse sünnipäevani, kuus kuud.

Ristija Johannesel oli rahva hulgas suur autoriteet. Prohveti kuulutus oli tol ajal alati aktuaalne. Sageli juhtis ta tähelepanu sellele, mis oli ühiskonnas valesti. Johannes kutsus inimesi meeleparandusele ja Luuka evangeeliumi järgi kuulutas Kristuse tulemist. Ta tundis Jeesuses ära messia ehk Päästja.

Kirikukalendrites on Ristija Johannese sünnipäev märgitud 5. sajandist alates.