Piiskop Hugo Bernhard Rahamägi

Kas lahkusud ei tunne huvi eesti rahvusliku töö vastu?

Kuna kolmapäeval toimus töö usuteadlaste konverentsil kinniste uste taga ja ajakirjanduse esindajatel ei olnud võimalus konverentsi ettekandeid jälgida, siis teatati ametlikult konverentsi kolmapäevase töö kohta alljärgnevat:

Konverentsi päevakorra juure asudes, andis esimesena piiskop Rahamägi ülevaate uskude suhtelisest suurusest viimase rahvalugemise andmetel. Selle järgi ta kõneles apostliku õigeusu ja rooma-katoliku kirikute tegevusest ja püüetest Eestis ning nende kirikute suhtumisest eesti evangeeliumi luteriusu kirikule.

Piiskopi ettekandele järgnesid ettekanded õp. H.Haamerilt metodistidest, vikaarõpetaja A.Soosaarelt baptistidest, õp. R.Sauerbreilt adventistidest, õp. H.Nuthilt evang.-kristlastest ja mag. theol. K.Steinbergilt teistest lahkusulistest. Kõik referendid selgitasid lühidalt mainitud lahkuskude asutamise, õpetuse, suuruse, tegevuse ja enamuskirikule suhtumise küsimusi. Kaasreferent õp. B.Ederberg andis ülevaate lahkusuliste psühholoogilistest teguritest, ühistest elunähetest kõikide lahkuskude juures ning suhtumusest luteri kirikule.

Referent ütles, et

lahkusud ei ole tundnud huvi meie maa rahvusliku töö vastu.

Nad on olnud selles ükskõiksed. Lahkusuliste organisatsioonid alluvad ühele üleilmisele keskusele, mis on kahjulik meie rahvuslku tunde kasvatamisele.

Järgnes ettekanne piiskop H.B.Rahamäelt uutest kogudustest ja kirikutest. Piiskop rõhutas uute koguduste ja kirikute asutamise tarvidust, sest kui meie kirikuelu on intensiivne ja elav, siis ei ole ka alust lahkuskude levinemisel ja kasvamisel meie kodumaal. Kirikuelu intensiivsemaks muutmiseks on tarvis ehitada väikesi kirikuid ja palvelaid alevitesse, alevikkudesse ning teistesse suurematesse rahvakeskustesse.

Õpetaja Järve kõneles

usulisest tööst väliseestlaste keskel,

rõhutades, et me peame seadma lähemal ajal ametisse 5 õpetajat väliseestlaste keskele ja tuleb luua üldse tihedamaid sidemeid väliseestlastega. Koolinõunik M.Raud andis ülevaate usuõpetuse seisundist ja usuõpetajatest Eesti koolides.

Pärast läbirääkimiste ettekande kohta võeti vastu

järgmised otsused:

Usuõpetus olgu õpilastele sunduslik ja konfessionaalne ning usuõpetajad olgu õpilaste enamususku: usuõpetust igas klassis olgu vähemalt kaks tundi nädalas ja usuõpetuse revideerimise asjus arvestatagu kirikuvalitsuse soovidega, samuti ka usuõpetuse õpperaamatute koostamisel; haridusministeerium võtku oma hooleks usuõpetuse õpperaamatute kirjastamine ning koolimaju lubatagu kasutada pühapäevakoolide tegevuseks.

Peale koolinõunik M.Raua ettekannet lõppes kolmapäevane konverentsi töö ja konverentsist osavõtjad siirdusid ülikooli kirikusse õhtujumalateenistusele, mis oli korraldatud armulauaga. Pihikõne kantslist pidas õp. J.Valk.

Õpetajate laulust ja diktsioonist.

Usuteadlaste konverentsi viimane päev algas kolmapäeval hommikuteenistusega õpetaja Grünbergi poolt.

Selle järele asuti päevakorra kohaselt ära kuulama pooletunnilisi referaate tegelikkude küsimuste üle. Esimesena refereeris õpet. A.Grünberg korrast ja stiilist protsessioonidel ja mujal, tuues ette terve rea puudusi nii kirikuõpetaja kui koguduse juures, mis ei aita kaaa jumalateenistuse pühalikkuse säilitamisele.

Kirikuõpetaja laulust refereeris lauluõpetaja R.Jõks, kes kriipsutas alla hääleseade tarvilikkust juba ülikooli usuteaduskonnas end ettevalmistavatele noortele õpetajatele. Referendile esitati terve rida küsimusi õpetajate laulu- ja kõnehariduse korraldamise üle.

Laululehe koostamisest muusikalisest seisukohast refereeris ülikooli muusikaõpetaja Enn Võrk, toonitades eriti, et Eesti kirikumuusika loomine on Eesti kiriku küsimus. Veel kandsid lühikesi referaate ette diktsioonist proua mag. A.Suits ja kujutava kunsti rakendamisest kiriku teenistusse R.Paris.

Ettekannetele järgnesid elavad sõnavõtud. Iseloomulikke jooni tegelikkudest küsimustest toome homses lehes.

Avaldatud: Postimees 24.01.1935, lk 2

Sellest, miks “Uus Eesti” avaldab “Postimeest”, loe siit.