Foto: ERR

Head inimesed!

See, kui väikesed või suured me oleme, see on meie endi teha. Kui me pidevalt ajame taga oma õigust, siis me jääme väikeseks, aga kui tõde, siis saame igaviku. Juba Tammsaare õigus oli midagi maist, ilmalikku, aga tõde midagi kõrgemat, suuremat, absoluutset. Tammsaarel on väikene miniatuur „Tõde“. See jutustab sellest, kuidas inimesed on tõe ära vintsutanud-väntsutanud ja tõde pageb nende vaenlaste eest taevasse ja jätab inimesed maha. Ja inimestele jääb vaid õiguse üle kemplemine.

Sada aastat tagasi loodi Tartu rahuleping. Sada aastat tagasi alustas Viljandi teatri- ja kultuuriühing „Ugala“, võeti vastu meie esimene põhiseadus, alustas tööd meie esimene teatrikool Paul Sepa draamastuudio, me osalesime esimest korda iseseisva riigina olümpiamängudel ja tulime sealt tagasi kolme medaliga. Sellel 1920. aastal sündisid Voldemar Panso, Georg Ots, Jaan Kross ja Kalju Lepik. Ja meil on suur õnn ja rõõm, et me võime seda kõike tähistada, pühitseda ja sellest ise omakorda rõõmu tunda.

Aga huvitav, millisena 100 aasta pärast mäletatakse aastat 2020? Kas ja mida siis üldse pühitsetakse? See, kas tulevased Krossid, Pansod, Otsad, Lepikud tulevad, me ei tea, aga ehk nad ei jäta tulemata. Aga millised algatused, teod, mõtted, sihid rahva ja riigina on need, mida koos Tartu rahu 200. aastapäevaga pühitseda? Kas see on tõesti apteegi- ja pensionireform või on see hulk umbusaldamisi või on see rõõm majanduskasvust või alkoholiaktsiisi alandamisest teenitud lisatulust või on see paarkümmend kilomeetrit neljarealist maanteed või kaheksa kilomeetrit raudteed või on see mõni ettevõte või teadmine, et kellelgi oli jälle õigus? Ma kardan, et see ei ole nii. Ma loodan, et see ei ole nii, sest sellisel juhul ei oleks meid maailmakaardile vaja.

Ma usun, et saja aasta pärast mäletatakse sellest aastast võibolla mõnd Tõnu Õnnepalu uut romaani või Kaido Ole maali, Erkki-Sven Tüüri uut viiulikontserti või Jaan Tootseni dokumentaalfilmi Fred Jüssist või mõnd kaasaega mõtestavat ja puudutavat teatrilavastust või Kelly Sildaru medaleid ja loodetavasti ka meie teaduse uusi läbimurdeid ja loodetavasti ka süvitsiminevat omakultuuri uurimust. Aga võibolla mäletatakse seda aastat ka kui aastat, mil meil oli veel puhast ja puutumata loodust või, kui vähegi teoreetiliselt mõelda, on meil võimalus näha lund omal maal. Ja võibolla hoopis mäletab keegi seda aastat, et tema, ema, vanaema, vanaisa oli just sellel aastal esimest korda päriselt õnnelik. Jah, ma usun seda, aga ma ei tea seda.

Ma tean tulevikust tegelikult ainult ühte asja. Ma tean, et ühel päeval ma suren ära ja, muide, teie niisamuti. Ja ma ei tea, kas see juhtub homme, kas see juhtub nädala pärast, kas see juhtub aasta pärast või 60 aasta pärast, aga see juhtub. Ja sellepärast ma proovingi iga päev elada nii hästi, kui ma vähegi suudan, seda ühte, ainust ja oma parimat elu, et ma pärast ei tunneks kahetsust ega häbi.

Võib mõelda nii, et inimese elu tõukub ja tõmbub ainult kahe jõu vahel – need on armastuse ja kurjuse jõud – ja on meie teha, kumma teenistuses me oleme. Proovige näiteks kasvõi järgmise nädala jooksul mõelda, ütelda, tegutseda ja sealjuures mõelda, et kumba jõudu me siis tegelikult rakendame, kumma teenistuses me oleme ja kas ehk on võimalik, et me natukenegi liiguksime rohkem armastuse jõu teenistusse. Et meis ja meie ümber tekiks rohkem kokkukõlavat harmooniat, mis otsiks tõde, mitte õigust. Et see tõde ehk tuleks kunagi taevast maa peale jälle tagasi. Et kunagi, ja me ei tea kunagi, millal, siis kui me oma aegade raamatu leheküljele punkti paneme ja sellele vaatame, et see ei oleks pooltühi, vaid see oleks otsast otsani täis kirjutatud ja me teaksime, et me andsime endast parima. Et me ei peaks tundma kahetsust ega häbi. Et me siiski olime suured. Aitäh!

*     *     *

Rasmus Puur pidas selle kõne 1. veebruaril 2020 EV100 juubeliüritusi kokku võtnud suurel tänuüritusel “Rahuga edasi, Eesti!” Eesti Rahva Muuseumis.

Kõne teksti üleskirjutuse tegemisel on kasutatud ERRi salvestust, mis asub siin. Kõne on salvestusel vahemikus 1.10.25-1.16.10.