Foto: Eesti Vabaõhumuuseum

25. märtsil on paastumaarjapäev. Olgugi tegu vaid ühega paljudest maarjapäevadest, on ta ometi teistest nii palju tähtsamaks tõstetud, et võib öelda ka lihtsalt “maarjapäev”, mis tähendab nimelt 25. märtsi. Ka kristlikus ajaarvamises on see maarjapäev olnud teistest tähtsam. Näiteks Läti Henrikul on ta koguni aasta alguspäevaks. Sellel on oma sügavam põhjus: kui keskaegses Euroopas vähemalt kiriku poolt üldiselt aasta alguseks loetud 25. detsember on Kristuse sünnipäev, siis maarjapäev – üheksa kuud varem – on tema ema eostamise päev, päev, mil peaingel Gaabriel hea sõnumiga Neitsi Maarjat külastas. Selle kristliku legendi mõningast tuntust rahva hulgas näitab üks Wiedemanni poolt registreeritud nimevariant – sohipüha. Täiend paastu- tuleb asjaolust, et tavaliselt langes maarjapäev suure kevadise paastu aega.

Peamiselt Kagu – Eestis on tarvitatud kapsamaarjapäeva nime, kuna maarjapäeva kommetes on tähtsal kohal kapsastega seotud toimetused. Näiteks suurte laiade karaskite küpsetamine, et kapsad laiad lehed kasvataksid või soovitus lõnga kerida – kasvavad suured kapsapead.

Maarjapäeval on selged naistepüha jooned, selgemad veel kui küünla- (ehk Maarja puhastamise) päeval. Veelgi üldisemalt kui küünlapäeval joodi maarjapuna, et palged punased püsiksid. Loomadest on teistest enam tähelepanu pööratud sigadele, kes said võtme kätte ja pidid hakkama ise endale toitu otsima – “tsia ruih vällä”. Sigadesse puutuvast kombestikust on paljugi analoogne vastlapäevaga. Nii on maarjapäevalgi kohati tehtud kontidest vurre, viidud kondid metsa või kesaväljale, et sead seal suvel püsiksid ja vilja sisse ei tükiks. Teiselt poolt leidub ühisjooni lihavõtetega, eelkõige komme metsast laaste tuppa tuua – siis leiduvat suvel palju linnupesi.

Põllundusega seotud uskumustest on kõige olulisem kartus, et akendest paistev valgus kahjustab rukkiorast. Seepärast hoiduti maarjapäeval tule ülesvõtmisest ja üldse lõpetati siitpeale õhtune töö tulevalgel. Põllundust peab silmas ka rohke ilmaennustamine, mille levinumaks variandiks on arvamine, et soe maarjapäev toob sooja kevade, külm aga külma. Üldiselt suunduvad ilmaennustused otse eelolevale kevadele.

Maarjapäeva koha talupoja ajaarvamises ja majanduselus on hästi määratlenud Mall Hiiemäe: “Kui kevade lähenemise kajastusi leidub mitmete kevadtalviste kalendritähtpäevade kombestikus (küünla-, vastla-, madisepäev), siis paastumaarjapäev määrab juba kevade alguse. Põhiosa traditsioonidestki on orienteeritud eelolevale kevad- või suveperioodile.”

Üldiselt on maarjapäev üks rõõmsameelne kevadine püha: “Paastumaarjapäeva siis peeti, kui see polnud suurel nädalal. Rõõmustamise ja kurvastamise pühad ei passinud kokku.” (Märjamaa)

Lauri Vahtre. Maarahva tähtraamat. – A/S MIX, 1991. – Lk. 12 – 14.