Iivi Anna Masso on politoloog

1990-ndatel aastatel oli kõik teisiti. Nõukogude võim oli lõplikult möödas, läinud, maha maetud. Keegi ei tundnud sellest puudust. Kõike, mis näis vähegi vasemale kalduvat – sealhulgas siinkirjutaja kriitikat taasiseseisvunud Eesti majanduspoliitika karmuse kohta – peeti küll kommentaariumites kergekäeliselt (ja ekslikult) kommunismilembuseks, õiglasemat ühiskonda soovitati minna otsima Põhja-Koreast või Kuubast. Aga kedagi, kes siiralt ja päriselt oleks N. Liitu tagasi igatsenud, polnud kuulda ega näha.

Kümme aastat uues aastatuhandes, ja juba näib mälu okupatsiooniajast olevat niipalju hämardunud, et ühtäkki selgub, et nii mõnegi vaatleja silmis polnud N. Liit palju halvem kui praegune kord. Vähemalt olevat seal olnud ka midagi talutavat. Isegi midagi head. Inimesed elasid, tegutsesid. Igaüht ju ei pandud vangi. Nüüd loeme lehest, et Mustamäe, Lasnamäe ja nõukogude arhitektuuri monumentaalsed monstrumid on tegelikult omamoodi esteetilised. Mida aeg edasi, seda roosilisemaks nõukogude tegelikkus muutub.

Nii repressiivset ühiskonda, kus elu ja tegevus üldse ei jätkuks, pole veel õnnestunud luua, see ei saakski kuigi kaua kesta. Ka Hitleri Saksamaal ehitati mootoriteid ja lasteaedu. Saudi Araabia naised ei tohi meessaatjata välja minna, kuid nemadki elavad edasi. Hiinas jätkub elu lausa hoogsalt arenedes, ehkki ühepartei-diktatuur piirab endiselt sõnavabadust ja represseerib teisitimõtlejaid. Isegi Põhja-Koreas läheb elu edasi, kuidagimoodi.

Elu diktatuurides jätkub – mitte tänu neile, vaid neist hoolimata. Vaesemalt, piiratumalt, paljude jaoks hirmuga täidetult, aga jätkub. Küsimus on, kas vabadusel on olulist väärtust – kas vaba ühiskond on milleski oluliselt erinev, ja parem, mittevabast. Ning kas nende vahel on võimalik ja mõttekas teha vahet. Usun, et on – ehkki piirid pole alati päris mustvalged – ja et vabadus on oluline, mitte juhuslik väärtus. Usun, et vaba on parem.

Kui see ununeb, kaotame midagi suurt – oskuse vabadust hinnata ja ka seda kaitsta. Ülikoolis inimõigusi õpetades olen kohanud lääne tudengeid, kel puudub oma kogemus mittevabast ühiskonnast ja kel on raskusi aru saada, milles too läänelikust halvem on. Tõestuseks kipume appi võtma Gulagid ja piinamiskambrid, sest vaimsete ahelate mõju on raskem selgitada. Sellel lihtsalt on tähtsust, kas riigivõim kirjutab meile ette, milliseid raamatuid, lehti, ajakirju ning milliseid luuletusi tohime lugeda ja milliseid mitte.

Seda hämmastavam on, et lisaks tautologilisele tõdemusele, et ka N. Liidus jätkus elu, ja nõukogulikult inetu halluse romantiseerimisele, on viimasel ajal ilmunud avalikku arutellu võrdsustamist okupeeritud ja vaba Eesti vahel. Moraalsed kompromissid, ütlevad mõned “endised punased”, olid siis ehk erinevad kui praegu, aga samaväärsed. Kas tõesti?

Küllap oli piisavalt neid, kes katsusid tollaste reeglite järgi lihtsalt kuidagi oma elu elada, aga kas võime näiteks väita, et oma maad okupeeriva riigiaparaadi repressioonides osalemine ja selle aparaadi ärakasutamine oma kaaskodanike vastu on võrreldav nende kompromissidega, millega seisame täna silmitsi majandusliku toimetuleku tagamiseks?

Veel absurdsemaks lähevad võrdlused siis, kui räägitakse “tollase ja praeguse rahvavaenlaste otsimise” samaväärsusest. Tänane “kommunist” kannatavat sama palju kui tollal “kulak” või “kodanlik natsionalist”. Kui palju “kommuniste” on Eesti Vabariigist külmale maale saadetud, vangistatud, piinatud, tapetud või isegi töölt “vale ideoloogia” pärast lahti lastud? Selline moraalne võrdsustamine tähendab ühiskonna eetilist enesekastreerimist: kui asetame avaliku kriitika samale pulgale küüditamistega või arutelu minevikust keskööl koju marssivate sõdurisaabastega, võtame endalt sisuliselt õiguse anda üldse mõttekaid moraalseid hinnanguid enda ja teiste tegudele, kas enne või nüüd.

Samas vaimus tembeldati äsja Maalehes meie praegune sõnavabadus võrdväärseks N. Liidu olematu sõnavabadusega. Kui toimetaja, kes kirjutab ja räägib regulaarselt Eesti avalikkuse ees, ilma et temalt seda võimalust ära kiputaks võtma või tema vabadus, elu ja tervis seetõttu ohus oleks, võrdleb oma sõnavabadust nõukogudeaegsega, on ta kas unustanud N. Liidus toimunu või esitab tahtlikult demagoogiat selle kaunistamiseks. Toimetaja saavat avalikkuses oma sõnade eest “vastu pead”. Kas kellelegi tähendab sõnavabadus garantiid, et nende arvamusi avalikult ei arvustata? Kuidas on sel juhul lood arvustajate või üldse teistsuguse arvamuse esindajate sõnavabadusega?

Eesti on olnud jälle vaba juba ühe noore inimpõlve aja, aga vahel tundub, et siin on veel läbi arutamata, mida vabadus tähendab. Vabad valimised ja õigus arvustada oma riigi poliitikat on muutunud nii kiirelt enesestmõistetavaks, et nende vabaduste puudumine varem kipub ununema. Samuti ununeb kergesti, kuidas nõukogudelik vaimne surutis pärssis igasugust igapäevast tegevust, disainist ja kunstist ettevõtluse ja teaduseni. Kõledaid elurajoone kerkib raha ja hoolimise puudusel siia-sinna ka vabas maailmas, aga siiski polnud nõukogude elukeskkonna organiseeritud inetuses midagi romantilist.

Mingi normaalsus suudeti säilitada, nagu diktatuurides ikka – samal ajal, kui ühiskonna jäik ja salatsev kontrollimehhanism tootis usaldamatust, millest ülesaamine kestab veel mitmeid põlvkondi. Eesti poliitikatest või praegusest valitsusest võib arvata mida tahes, kuid võrrelda olukorda, kus kõigist puudustest saab avalikult rääkida, kartes halvimal juhul ebaviisakaid vastuargumente, jõhkra ja totalitaarse võõrvõimuga, tähendab kas reaalsustaju puudumist, enesehävituslikkust või intellektuaalset ebaausust.

Kui keegi eelistab diktatuuri vabadusele või võõrast võimu omale, on seegi arvamus, mille vaba ühiskonna avalik sfäär välja kannatab (pakkumata talle siiski kaitset kriitika eest). Kuid siis öeldagu see ausalt välja, esitamata võltsi moraalset võrdsustamist praeguse ja “tollase” vabaduse või praeguse ja “tollase” tagakiusamise vahel. Kriitika ohvrid pole Gulagi ohvrid. Halli betooni armastamine on maitseasi, kuid kui meil kakskümmend aastat hiljem hakatakse välja vabandama või koguni taga igatsema meid pool aastasada orjastanud režiimi, on põhjust muret tunda varajase rahvusliku amneesia pärast.

Vaevalt keegi meist tahab ühehäälset Eesti Vabariiki, kus juhtide tegemisi ainult takka kiidetakse. Kuid kriitika eeldab teatud suhtelisustaju, et olla usutav ja mõtteid äratav. Ärgem unustagem, et sedagi kriitikat saame esitada vaid tänu sellele, et oleme vabad.

15.01.2010

Foto: Jussi Aalto