Foto: www.totalitarismi.com

Kahekümnendat tegevusaastat tähistav uudisteagentuur Baltic News Service on palunud Eesti, Läti ja Leedu olulistel arvamusliidritel kirjutada tulevikku vaatav essee teemal “Balti riigid 2030″ ja avaldab neid kogu 2010. aasta jooksul.

Aprilli algus 2030.

Lumi on maas. Olen 64-aastane. Pensionini on kuus aastat. Maa ei ole kokku põrganud ei komeedi ega Niburuga. Kliimakatastroof ei saabunud.

Eesti keskkonnal pole häda midagi. Ehkki populatsiooni kahanemist suudeti pidurdada, on see suuresti toimunud keskmise eluea kiire kasvu arvel. Vanainimene on mõistlik ja tarbib vähem. Saastamist on vähendanud energia kiire kallinemine ja vähese energiamahukusega tehnoloogiate kasutuselevõtt. Kuigi juhitav termotuumareaktsioon on tõenäoliselt saavutatud, on see veel kellegi hästi hoitud saladus. Arvatakse, et maailmas puuduvad praegu majanduslikud ja õiguslikud lahendused energiahinna võimaliku kiire langemisega toimetulekuks.

Kliimavõitlejad liitusid 10 aasta eest kaheks poolreligioosseks liikumiseks, kes inforuumis, mis nüüd on rahvusvahelise kokkuleppega reguleeritud, peavad neile eraldatud nurgakestes vihast võitlust teineteise ja teadlaste vastu. Nimelt modelleerisid teadlased kümmekonna aasta eest kliimaprotsesside kooskõla, mis osutus väga täpseks. Kliimaaktiviste tulemus ei rahuldanud. Pealegi, nagu poole sajandi eest Lääne-Euroopa rahuliikumise puhul, mida osaliselt rahastasid tolleaegsed KGB ja Stasi, tulid ilmsiks mitmele juhtivale kliimaaktivistile mõne suure majandusühingu poolt makstud kõrged honorarid. Solvunud radikaalid kolisid Lihavõttesaarele, kuhu ehitasid oma pühamu, mis integreerus koos sealsete kivipeadega ajatuks religioosseks kompleksiks. Nad asutasid progressi eitava kogukonna, mis elab sõnnikust ja rohust majades, kontrollib energiatarbimist ja keelas infotarbimise, kuid ei kontrolli sündivust. Tänu heldeile toetajaile ja massiturismile on Lihavõttesaar nüüd Tšiilile oluline sissetulekuallikas. Hiljuti järjekordse hoogsa, kuid kuluka pahempoolse valitsuse perioodi läbinud riigile kulub praegu iga sent marjaks ära. Suure sündivusega kliimasõpradele hakkab Lihavõttesaar kitsaks jääma ning Ecuadoriga peetakse läbirääkimisi kanna kinnitamiseks Galapagosel.

Alanud on traditsiooniliste religioonide uus võidukäik. Inimesed väsisid sotsiaalselt kohustuslikust mitteuskumisest ning samal ajal kahanesid kliimavõitlejate kõrval veel mitu pseudoteaduslikku poolreligiooni veidrike sektideks. Katse kuulutada ülikoolis ebateaduseks soolise võrdõiguslikkuse tugevdamisele suunatud uuringud – mida põhjendati idapoolsete tsivilisatsioonide mõju paratamatu kasvuga ning mille eeskujuks toodi teadusliku kommunismi ebateaduseks kuulutamine 40 aastat tagasi – ei läinud ülikooli nõukogus siiski läbi. Ehkki Eesti vaimuilm sörgib endiselt ülejäänud maailma sabas – mitte meie suurema lolluse, vaid ikka veel väikese elanike tiheduse tõttu -, tugevnes isegi meil luteri kiriku positsioon kiiresti kasvanud katoliiklusest rääkimata. Mingi roll on siin kindlasti ka osa õhtumaalaste vajadusel valida arvuliselt kiiresti kasvavate hommikumaalaste vastaspool.

Eesti keel ei võimalda tulevikku ja nii osutus elanikkonna religioossuse kasv optimaalseks lahenduseks ka valitsusele. Esimest korda ajaloos on eestlased ja Eesti elanikkond nimelt kihistunud – ühiskond jaguneb nendeks, kes suudavad teabemahtudega toime tulla ja nendeks, kes on jäänud piltide ja mängude juurde. Individuaalsete info töötlemise abinõude areng jäi maha info hulga plahvatuslikust kasvust. Kümnekonna aasta eest läksid kooliprogrammid rahva tungival soovil trendidega kaasa ning hariduses piirati loogikat, arvutusoskust ja seostatud teksti mõistmist arendavate ainete mahtu kiirete ja lihtsate lahenduste leidmist võimaldavate oskuste arendamise arvel. Ehkki enamik teabest on veebis märksõnati otsitavad, on selgunud, et lihtsad ja õiged vastused ei asenda toimivaid lahendusi. Nii elab suur osa inimesi igapäevases vaimses ebakindluses ja see on hakanud mõju avaldama poliitikale, sest demokraatia ei ole enam ammu kõige lihtsam lahendus. Pärast mitut “õigete vastuste valimistulemust” tehtud katsed seada hääleõigus sõltuvusse igaühe mõõdetavast vaimsest võimekusest lükati esialgu tagasi. Eelmisel aastal Lennart Meri 100. sünniaastapäevale pühendatud ülemaailmse veebikonverentsi peateemaks oli jälle demokraatia tulevik. Lihtsate lahenduste pooldajad juba valmistuvad Eesti juhitava demokraatia 100. aastapäeva konverentsiks 4 aasta pärast.

Eesti ülikooli rektoraat roteerub Tartu, Tallinna, Kuressaare ja Viljandi vahel. Vahepeal pisut alla käima hakanud Tartu – noh, linna tänavu täituvas 1000-aastases ajaloos polnud see ju ka esimene kord – sai uue hoo, kui lõpuks ometi seati sisse korralik rongiühendus Tallinna, Pärnu, Narva ja Riiaga. Pärast sajandialguse massiülikooli ajastut, mille lõpetas õieti sündivuse kahanemine ja suutmatus teha Eesti ülikoole atraktiivseks väljaspool Eestit, on nüüd rohkem tähelepanu pööratud kvaliteedile, mis paljude meelest on aga vesi kihistumise veskile. Arglikud katsed osutada kihistumise positiivsetele külgedele on seni veel saanud avaliku hukkamõistu osaliseks. Kohati meenub isegi poliitkorrektsuse ajastu.

Kui paarkümmend aastat tagasi vaieldi tuliselt pensioniea tõstmise üle, siis oli üheks argumendiks ka see, et pensioniea tõstmine piirab vajadust võõrtööjõu järele. Ehkki me tänavapilt on muutunud antropoloogilises mõttes kirevamaks – oma osa on siin eriti viimasel ajal levinud lapsendamisel teistest riikidest -, reklaamivad mitu äärmusliikumist Eestit me valitsuse meelehärmiks kui üht vähestest valgetest enklaavidest Euroopas. Eesti ei ole võõrtööjõu magnetiks saanud pigem küll meie eraldatuse ja selle tõttu, et siin Euroopa kolkas suurt midagi ei juhtu. Samas on üldine vananemine pärssinud paindlikkust – ametiga tullakse harjumuspäraselt toime, kuid uusi mõtteid ja riskijulgust kohtab järjest harvemini ning nalja ei saa enam üldse, solvumine on me ajastu trend. Viimase majanduslanguse ajal mõni aasta tagasi üritas valitsus elavdada erasektorit drakooniliste abinõudega avalikus sektoris – koondati kõik, kelle haridustase ja muud oskused ei vastanud ametikohale kehtestatud nõuetele, hoolimata tublidusest ja väljateenitud aastatest. Vastukajad olid üldiselt positiivsed, mitu kantsleritki leidis uue hingamise innovatiivses ettevõtluses ning statistikud täheldasid aasta lõikes erasektori elavnemist.

Euroopa positsioon maailmas teeb vähikäiku. Pärast Ameerika Ühendriikide endassetõmbumist süvenesid Euroopa suuremate riikide (suurriikideks ei nimetata neid maailma kontekstis enam ammu) omavahelised vastuolud, aga ka vastuolud Venemaa ja Türgiga. Väärtustepõhine poliitikakäsitlus annab sageli teed suurusele ja jõule põhinevatele kokkulepetele, seda enam, et ühtlustunud tehnoloogilise taseme juures on suurus ja jõud tihti seal, kus liberaalset demokraatiat au sees ei peeta. Viimaste kümnendite elanikkonna kiire juurdekasvuga suurriikide suur hulk noori mehi otsib rakendust ja maailma ebastabiilsus on suurenenud. Internet on inimõigus ja see on muutnud osa globaliseerumisest paroodiaks – ka aastakümneid võõrsil elanud inimesed elavad ikka oma kunagise kodumaa inforuumis ja paljudes Euroopa suurlinnades on see juba ammu tõsine probleem, sest need inforuumid ei süvenda kuidagi lojaalsust asukohamaa suhtes. Rahvasterändamise ohjeldamine ei ole vist võimalik, loodus ei salli tühja kohta.

Afganistani sõda lõpetati mitte ühtegi asjaosalist rahuldanud kokkuleppega, mida oli seetõttu võimalik esitada kõigi ühise võiduna. NATO riikide sisepoliitiline ressurss selle sõja pidamiseks ammendus üsna üheaegselt. Meie paljuvaieldud üldine sõjaväeteenistuskohustus õigustas end mõni talv tagasi Gotlandi katastroofi ajal, kui jaanuari lõpus oli nädala vältel takistatud mitme Läänemere-äärse riigi infolevi ja energiavarustus. Vaatamata suhteliselt külmale ilmale suutis hulk inimesi just tänu ajateenistuses omandatud toimetuleku- ja koostööoskustele endal, oma lähedastel ja kogukonnal hinge sees hoida. Õieti nentisid seda sotsiaalteadlased, kes tegid katastroofi üleelamise võrdleva uuringu koostöös Läti kolleegidega.

Lähenemas on iseseisvuse taastamise 40 aastapäev. Põlvkondade vaheldumise paratamatuse tõttu tuleb sellest omaaegse muinsuskaitseliikumise pidu, mille omaaegsed aktivistid on praegu vanuses 60-75. Rahvarindelaste hääl on vaiksemaks jäänud, kompartei seestpoolt õõnestajatest kirjutati hiljuti üks üsna ebaõnnestunud doktoritöö. Taasiseseisvuse isa otsitakse endiselt.

ETA tellis eelmisel nädalal minult loo “Eesti 2050″. Inimesed ei saa lihtsalt aru, et kui tulevikku oleks võimalik ette näha, poleks olevikul mõtet.