Kahekümnendat tegevusaastat tähistav uudisteagentuur Baltic News Service on palunud Eesti, Läti ja Leedu olulistel arvamusliidritel kirjutada tulevikku vaatav essee teemal “Balti riigid 2030″ ja avaldab neid kogu 2010. aasta jooksul.

Üleilmse kliimamuutuse tagajärjed või kuidas Balti riigid säravad kui vana Euroopa proovib ellu jääda…

(Eestil oleks praegusest palju pehmem kliima, kui globaalne temperatuur tõuseks ennustuste kohaselt 0,8 kraadi kuni 2,6 kraadi ja veetase kerkiks 0,13 – 0,68 meetri võrra aastaks 2050.)

Aastal 2030 on Balti riigid oluline strateegiline piirkond Euroopas. Need “Uue Euroopa” riigid, kord kaardilt pühitud, on paarikümne aasta jooksul saavutanud Euroopas võtmetähtsuse. Lõuna-Euroopa kannatab ressursside puuduse ja haiguste ning epideemiate all, see omakorda seab ohtu sealsete rahvuste senise ühtekuuluvustunde, kuna joogivett pole enam piisavalt ning põllumajanduslikud mudelid on muutunud.

Lõuna-Euroopa hüljatakse järk-järgult, massilised rändevood põgenevad lõunast põhja. Sellest omakorda tingituna kasvab ka Aafrika ja Lõuna-Aasia sisserändajate hulk, kuna viimaseid pitsitavad samuti toidu- ja veepuudus ja üldisest ressursside vähesusest tulenevad konfliktid.

Need migrandid, kes varem liiklesid peamiselt regionaalsel tasandil, on nüüd sunnitud reisima sügavamale Euroopa Liitu ehk veel kaugemale oma kodukohast, kahekordistades rändevoogu. Nendel on ka otsene mõju Euroopa Liidu naabruspoliitikale, sest kliimamuutused on Novgorodi ja Pihkva inimestest tühjaks jäänud alasid mõjutanud; Ukraina on pooleldi kõrbeks muutunud ja traditsiooniline põllumajandus vireleb. Novgorod ja Pihkva aga soovivad ühineda Eestiga.

Eesti on samal ajal aga suurendanud oma toodangut ning Eesti põllumajandusest on saanud kõige õitsvam Euroopas tänu pikaajalisele viljelusperioodile. Eesti vajab seetõttu rohkem inimesi, et oma viljakaid tööpõlde harida ja arvukad rändevood on rohkem kui teretulnud! Nad toovad meile oskusteavet ja lisa tööjõudu: Vahemere päritolu immigrandid kasvatavad suvel oliivipuid ja talvel apelsinipuid; eestlased kasvatavad nüüd prantslaste eeskujul veini tootmiseks sobilikke viinamarju. Kahekümne aasta jooksul on Eesti muutunud Euroopa suurimaks ekspordiriigiks, mis on teinud meid võimsamaks kui kunagi varem.

Hollandi, Saksamaa ja Taani rannaäärsed alad on üleujutatud (26 protsenti Madalmaadest, mis on tänapäeval allpool merepinda, läheb loomulikult esimesena); mõned “Vana Euroopa” iidsed sadamad nagu kunagised Hansaliidu Antwerpeni või Brügge omad on nüüd vee all. Need endised tähtsad Euroopa kaubanduskeskused, kus kaubeldi Indiast ja Itaaliast toodud kallite riiete ja vürtsidega, kaovad kaardilt. Nüüd saab vaid rääkida kadunud linnadest, mille meri oma valdusesse võttis. Nendest on saanud uus Euroopa Atlantise müüt. Eesti võtab aga heldelt vastu oma uusi põgenikke. Eriti teretulnud on hollandlased, kelle tulbid annavad Eesti põldudele uue vaheldusrikka värvingu, ja muidugi ka taanlased, kes vähestena Maarjamaad tegelikult ka tänu Dannebrogi legendile teavad…

Eestist on saanud seega rikas riik ja Euroopa ait. Reformierakonna unistus ongi täitunud. Kuid kliimamuutused on toonud ka kaasa muutused demokraatia arengus: poliitiliselt kaardilt on kadunud Keskerakond ja Reformierakond. Sellegipoolest on eestlased üks rikkamaid rahvusi maailmas! Olles alati tehnoloogia esirinnas, ei subsideeri Eesti mitte ainult oma põlevkivi kaevandamist, aga ka uue põlvkonna biokütuste tootmiseks, olles võrdseks vastaseks Araabia riikidele ja muutudes tõeliselt strateegiliseks kohaks Euroopas.

Kuidas on see võimalik? Lihtsalt tänu Läänemere aina kasvavale eutrofeerumisele ja sinivetikate vohamisele, mida Eestis biokütusena kasutatakse. See nõndanimetatud vetikakütuse või teise põlvkonna biokütuse tehnoloogia tugineb vetikate võimele omandada fotosünteesi käigus süsinikdioksiidi ja päikesevalgust, mis muudetakse hapnikuks ja biomassiks. Selline kütuseliik on Eesti jaoks vägagi taskukohane. Veelgi enam, Eestist on saanud esimene riik, kes on vetikatest õli tootmise teinud majanduslikult tasuvaks alaks. Kõrgete naftahindade, omavahel võistlevate toidu- ja biokütuste nõudluse ja globaalkriisi tõttu on Euroopa Liit vetikatest kultuurtaimena äärmiselt huvitatud. Eestis tehakse sellest juba taimeõli, biodiislikütust, bioetanooli ja biobensiini sealjuures põllumajanduslikku maad kasutamata!

Eesti on omamoodi Meduusa parv, uue Vahemere isand; ta pealinn on muutunud veelgi atraktiivsemaks sihtkohaks Läänemerel, kuna siin on soojem ja vette on ilmunud uusi mitmevärvilisi kalu. Tallinn on kuurort, kus saab sukeldumist harjutada mõnusamalt kui Cote d’Azuril. Millimallikate arv on mitmekordistunud. Et sellel sukeldujatel enam tegutsemisruumi oleks, on riik otsustanud rohkem investeerida meduuside püüki. Inimesed on sellega seoses hakanud aretama uut ja erilist kokakunsti. Eesti tõmbab nüüd ligi arvukalt Jaapani toidueksperte, kellele nende oskuste eest ka heldelt varjupaika pakutakse. Eesti uus rahvustoit on millimallikasupp! Helsingi ja Tallinn moodustavad koos hiidlinna, kus nõudlus uue populaarse roa järele aina kasvab.

Eestist, oma toiduvalmistamise traditsioonide ja erakordselt ilusa sukeldumiskuurortide poolest tuntud rikkast tööstus-ja põllumajandusriigist, on saanud omamoodi saar, kuhu Euroopa rahvad parvedena koguneda saavad. Eesti ei karda enam kaardilt kaduda ja ta on piisavalt tugev, et vajadusel end Venemaa eest kaitsta. Ja kuna maavaradekonfliktid on muutunud riikide vahel varasemast tõenäolisemaks ja isegi tuumasõda on võimalik, aitab Iisrael ehitada Eestil müüri ümber oma riigi, et kaitsta oma ihaldatud varasid. Lisaks aitab Iraan – tänu Maarjamaal olevale moslemivähemusele – saada Eestil tuumariigiks. Sellepärast ongi Eesti mitte enam vaikne ja passiivne Euroopa Liidu liikmesriik, vaid esiplaanil relvastuse vähendamise läbirääkimistel ja Euroopa Liidu ühis- ja kaitsepoliitika lipukandja.