Uus Eesti tegevust on vöimalik annetustega toetada
 
Uus Eesti / Arvamus / Andres Herkel: Uusaastasoov: intellektuaalid poliitikasse!

Andres Herkel: Uusaastasoov: intellektuaalid poliitikasse!

Prindi see artikkel
1. jaanuar 2012

AndresHerkelLõppenud aasta viimastest kokkuvõtetest jäid meelde Juhan Kiviräha ja Alar Karise seisukohad, mis osutavad minu meelest väga selgelt sellele, mida Eesti avalik mõtteruum praegu kõige enam vajab.

Kivirähk ütleb, et Eesti poliitilise süsteemi küpsemine on teistpidi kaasa toonud stagneerumise. See väljendub ühiskonna signaalide ignoreerimises, parteide puhul sisedemokraatia probleemides ja võõrandumises omaenda rohujuuretasandist.

Karis toob esile, et kadumas on julgus avalikult arvamust avaldada. Kõlama jäävad vaid „õiged“ arusaamad ühiskonnas toimuvast. Avalik dialoog kidub ja need, kellel võiks olla midagi öelda, eelistavad kas vaikida või avaldada end kitsas sõprade ringis.

Nende tähelepanekutega nõustudes jääb üle teha üleskutse, mis olukorra muutmisele kaasa aitab. Selliste stagnatsioonisugemete puhul on otsustava tähtsusega see, kuidas ühiskonna vaimne eliit käitub. Kas sekkub otsustavalt või ei sekku?

Loominguline intelligents on võrreldes taasiseseisvumise algusajaga suurel määral poliitikast taandunud. Parteide juurdekasv tuleb püüdlikust ja kuulekast siseringist, suveräänsed mõtlejad ja arvamusliidrid naljalt poliitikasse ei satu või ei suuda seal kohaneda. See on suur erinevus üheksakümnendatega võrreldes.

Me vajame intellektuaalide tugevamat lülitumist poliitikasse ja avalikku diskussiooni. Tugeva isikliku vaate ja karismaga inimene on kujunenud parteide siseringidele pigem häirivaks teguriks, aga edasiviiva jõuna vajab poliitika just selliseid „rahurikkujaid“.

Intellektuaalidest rääkides pean silmas kahte omadust. Esimene ongi diskussioonivalmidus ja -julgus. Seda vajab nii parteide siseelu, parlament kui ka ajakirjandus.

Teine vältimatu omadus on hariduslik pagas. Kui noorpoliitikud hakkavad oma kogemustelt, teadmistelt ja üldistusjõult alla jääma oma erinevates elusfäärides tegutsevatele eakaaslastele, sealhulgas näiteks ametnikele, siis murendab see usaldust poliitilise süsteemi vastu veelgi.

Eesti poliitika vajab praegu üle kõige intellektuaale: mõtteteravaid, mitme võõrkeele oskajaid, kodanikujulgeid, laia silmaringiga ja loovaid inimesi.

Kunagi ehmatas mind ühe ministri vastus Euroopa sõsarpartei esindaja küsimusele, mis on tema töös kõige olulisem. Vastus oli, et kõige olulisem on hoida „partei liini“. Saan sellega mingil määral nõustuda vaid siis, kui tõesti on olemas liin, visioon ja tugeva tahtega loov juht, kes arvestab ka „altpoolt“ tulevat tagasisidet.

Kui aga poliitik asetab end suure poliitmasina kuulekaks ja alluvailtki vaid kuulekust nõudvaks mutrikeseks, siis toob see kaasa täpselt need hädad, mida Kivirähk, Karis jt. on viimasel ajal kirjeldanud.

Ka maailm muutub. Võlakriis, samuti meeleavaldused Vahemere erinevatel kallastel ja lõpuks ka Venemaal kannavad muutumise sõnumit. Poliitika nõuab ühelt poolt rohkem empaatiat ja teiselt poolt vähem populismi. Võimet nood kaks poolt ühte siduda võib ilmselt ka „emotsionaalseks intelligentsuseks“ nimetada.