Lauri Beekmann on Eesti Karskusliidu esimees ja Euroopa Alkoholipoliitika Allianssi Eurocare juhatuse liige

Alkohol on püsinud ühe kummalisima nähtusena juba pikki aegu. Kuid teatud arengud tõotavad alkoholipoliitika kujundamisel olulisi, ehk isegi radikaalseid muudatusi.

Alkoholipoliitikat on kujundanud teemasse äärmuslikult subjektiivne lähenemine ning teaduslike avastuste ja arengute ignoreerimine või mittemõistmine. Subjektiivsus väljendub otsustajate ja ka üldise populatsiooni isiklikust alkoholi tarvitamisest mõjutatud seisukohtadest. Kuna valdav enamus tarvitab ise alkoholi, on selle tarvitamise seadusandlike meetmete üle otsustamine juba loogiliselt võttes kallutatud. Inimloomusele on keeruline otsustada oma enda käitumisharjumuste vastu. Omasem on seda õigustada ja tegelikku olukorda ilustada. Vaatamata sellele, et praktiliselt kõik alkoholi teaduslikku tausta tundvad sõltumatud rahvatervise spetsialistid, kaasa arvatud WHO organisatsioonina, on üksmeelel meetmete osas, mis toimivad alkoholi tarvitamise ning sellega seotud kahju vähendamiseks, „arutlevad” poliitikud aastakümneid alkoholipoliitika teemadel, jõudmata eriti edasi. Edasiliikumine on olnud äärmiselt vaevaline, samal ajal kui alkoholi tarvitamisega seotud kahju on kasvanud, alkohol on hinna poolest muutunud taskukohasemaks ning alkoholi reklaamimine on tänu uuele meediale jõudnud pea kõikjale.

Kuid teadusmaailm teeb oma häält aina kuuldavamaks ning kaua seda ka poliitilised otsustajad ignoreerida ei saa. Absurdne lõhe kahe reaalsuse vahel muutuks liiga suureks. Ühe olulisima arenguna, mis tõstab alkoholipoliitika uutesse kõrgustesse, on kindlasti 2010. aasta maikuus vastu võetav WHO globaalne alkoholistrateegia, mille hiljuti avaldatud töödokument on rõõmu valmistanud paljudele rahvatervise inimestele.

Üheks verstapostiks peab kindlasti pidama 2007. aastal Bristoli Ülikooli teadlaste tehtud analüüsi, milles pandi ohtlikkuse järele pingeritta erinevad illegaalsed ja legaalsed sõltuvusained. Kui heroiin ja kokaiin olid mõistetavalt edetabeli tipus, siis alkohol seati koguni viiendale kohale ning tubakas üheksandale. Mitmed keelatud ained järgnesid kahele legaalsele sõltuvusainele kaugel taga. Teadlaste sõnum oli selge: kas me võime öelda, et senine liberaalne poliitika legaalsete sõltuvusainete suhtes on olnud adekvaatne? (Allikas: www.bristol.ac.uk/news/2007/5367.html).

Ajal, mil karsklust peetakse kummaliseks äärmusluseks ning karskusliikumine on võrreldes oma hiilgeaegadega mitu korda väiksemaks jäänud, on täiskarskluse sõnumit kandmas ka teistsugused organisatsioonid. Need on vähiliidud, uurimiskeskused, instituudid. Teaduslike uurimustega seotud organisatsioonid hoiatavad ka väheste koguste regulaarse manustamisega kaasnevate riskide eest. Vähiliidud meenutavad, et alkoholi näol on tegemist kantserogeense ainega ning väga mitmed vähiliigid on tugevalt seotud alkoholi tarvitamisega.

Liberaalse alkoholipoliitika üheks nurgakiviks on olnud arusaamine, et mõõdukates kogustes alkoholi (osad siiski oskavad ka täpsustada, et punase veini) tarvitamine on tervisele koguni kasulik. Kui see nii tõesti on, siis ei oleks nagu alust alkoholi müügi ja turustamise liigseks piiramiseks. Piisaks lihtsalt elanikkonna harimisest, et nad kõik püsiksid mõõdukate koguste juures. Vahele tuleb muidugi tõdeda, et see viimane ei ole ju ühegi riigi näitel saavutatav eesmärk. Ärgem unustagem, et tegemist on sõltuvusainega. Ja kui hea lugeja tahab tuua argumendiks mõõdukad veinimaad Lõuna-Euroopast, siis juhataksin tähelepanu kasvõi sellele eelmise kuu Reutersi uudisele: www.reuters.com/article/lifestyleMolt/idUSTRE58R05Z20090928

Sellel mõõduka alkoholi tarvitamise kasulikkusel peatus septembri lõpus Stockholmis toimunud alkoholi ja tervise teemalisel konverentsil WHO Euroopa regiooni direktor dr Marc Danzon. Ta tõdes, et see on olnud meedia, kes kunagistest uurimustest on välja noppinud neid huvitavad osad ja nüüd teavad kõik, et alkohol on mõõdukalt tarvitades isegi kasulik. Esiteks on mõõduka tarvitamise definitsioonid inimestel segamini ja teiseks ei ole üldsus teadlik, et need uurimused rääkisid väga väikestest kogustest üle 55 aastaste meeste ning menopausi järgsete naiste puhul. Kõigi nooremate korral ei saa kindlasti rääkida mingist tervisekasust. Ja ka eakamaid, kes peaksid siis mõnel korral nädalas võtma ravimi sarnaseid koguseid, kutsutakse pigemini tarvitama punase viinamarja mahla, kuna punase veini kasutoov osa tuleb just viinamarjades olevatest ainetest. Ning, nagu ka juba varem tõdetud, on mitmed paralleelsed uurimused toonud esile ka väikeste kogustega kaasnevad terviseriskid ja ohu, et sõltuvusainele omaselt võivad väikesed kogused ajapikku kasvada suuremateks. Dr Danzoni sõnumiks oli, et me ei tohiks kunagi rääkida alkoholist, mis võib tuua endaga kaasa tervisekasu. Alkohol omab endaga alati riske.

WHO Euroopa piirkonna direktorile sekundeerib Uus-Meremaa Otago Ülikooli teadlaste rühma septembri lõpus avaldatud raport, milles tõdetakse, et „alkoholi kaitse südame-veresoonkonna tõbede suhtes ei ole mingil juhul kindel ja on möödunud aastate jooksul tugevalt liialdatud.” Oma analüüsis tõstavad nad esile ka alkoholitööstuse võimaliku mõju varasematele uurimustele ning võtavad kokku, et „alkohol ei tohiks olla kellegi poolt propageeritud tervisejoogina.” (Allikas: www.otago.ac.nz/news/news/2009/24-09-09_press_release.html).

Kui pikki aastaid meedia ja alkoholitööstuse poolt üleval hoitud arusaamine alkoholist kui teatud oludes kasulikust ainest muudetud saab, kaob sellega alus alkoholireklaami lubamist põhjendavatelt argumentidelt. Tubaka näol on eeskuju olemas, mille reklaamimist me enam hästi ei mäletagi. Loogilise jätkuna järgnesid suitsupakkidele suured hoiatustekstid ning tänaseks peame iseenesestmõistetavaks ka seda, et avalikes ruumides ei ole suitsetamine lubatud. Sammhaaval taandub tööstuste surve ning tervise ja ühiskondliku heaolu argumendid kaaluvad üles.

Tubakapoliitika on võtmas uusi eesmärke. Bristoli teadlaste edetabeli 9. aine suhtes avatakse diskussioon täieliku piiramise osas. Viinakuu esimese päeva Postimees kirjutas järgnevat: „Soome koostab esimese riigina maailmas tubakaseadust, mille eesmärgiks on tubakatoodete kasutamise lõpetamine. «Oleme esimese riigina maailmas kirjutanud seaduse eesmärgiks suitsetamise lõpetamise. Vähendamine üksi oleks tähendanud suitsetamise aktsepteerimist ühiskonnas,» rääkis valitsusnõunik Ismo Tuominen.” (Postimees – www.postimees.ee/?id=170313).

Meenutan, et Bristoli teadlased olid alkoholi tubakast ohtlikumaks nimetanud, andes talle 5. koha. Alkoholi tõstis nii kõrgele just selle aine mõju laiemale ühiskonnale. Suitsetamine ei muuda reeglina inimest vägivaldseks või oma tegevust mittekontrollivaks. Alkohol on seostatav aga olulise hulga vägivalla, kuritegevuse ja vandalismiga.

Kui me püüaksime panna kõrvale oma subjektiivsed kaalutlused ja arvestaksime puhtalt teaduspõhise argumentatsiooniga, kas suurimat ühiskondlikku kahju kaasa toovate legaalsete sõltuvusainete illegaalseks kuulutamine tõuseb arutletavaks variandiks? Soovunelm sellest, et kõik tarbijad joovad mõõdukalt, on sellesama teaduse poolt ümber lükatud. Tegemist ei ole sellise ainega, mida on võimalik sel moel reguleerida.

Vastupidiselt tegelikele näidetele usuvad inimesed, et keelamised ja piirangud ei toimi. Muidugi toimivad. Üksinda nad ei lahenda probleemi, kuid mõjuvad selgelt keelatava ainega seotud kahju vähendavalt. Keskmine kodanik mäletab Gorbatšovi aegset karmi alkoholipoliitikat läbikukkununa ja räägitakse sellest, kuidas viin oli taludes ämbritega laua peal. Tegelikult tõdevad teadlased, et kõik alkoholiga seotud kahjud läksid nendel aastatel drastilisse langusse. Sellest on pikemalt kirjutanud Tartu Ülikooli pikaaegne professor Arvo Tikk. www.postimees.ee/100605/esileht/168514_1.php

Võidakse arvata, et asja ärakeelamise kaudu muudetakse see veelgi kütkestatavamaks ning probleem suureneb. Ma ei näe ka selles eriti loogikat. Sel juhul peaksid ju ärimehed oma kauba levimise suurendamise nimel reklaamimise asemel oma tooted hoopis ära keelama. Ma ei näe seda kedagi tegemas. Ju suurendab toote reklaamimine ja võimalikult lihtne kättesaadavus ikka toote kasutamist ja selle keelustamine pärsiks seda. Seda kinnitab veelkordne võrdlus legaalsete ja illegaalsete sõltuvusainete vahel.

Suurbritannia Tervisearengu Agentuuri ja Rahvusliku Statistika Ameti andmetel esines Inglismaal 2006. aastal alkoholi tarvitamisega seotud surmasid 6627. Heroiini, morfiini, kokaiini ja kõikide amfetamiinide peale kokku oli surmajuhtumeid 995 (Allikas: www.tdpf.org.uk/MediaNews_FactResearchGuide_DrugRelatedDeaths.htm)
Aastal 2000 oli USA-s alkoholi tarvitamisega seotud surmasid 85.000, kõigi illegaalsete narkootikumidega seotud surmajuhtumeid aga 17.000 (Allikas: drugwarfacts.org/cms/?q=node/30).

On selge, et alkoholi tarvitamisega seotud surmajuhtumeid on niivõrd palju rohkem, kuna alkoholi tarvitab valdav osa nende riikide elanikkonnast, võrreldes väikeste hulkadega, kes tarvitavad keelatud, kalleid ja raskesti kättesaadavaid (neid ei ole tavakauplustes ning nende hankimine on seadusevastane) illegaalseid narkootikume. Alkoholi tarvitamisega seotud kahju on otseses seoses selle aine legaalsusest tuleneva vaba leviku, kerge kättesaadavuse, odava hinna, reklaamimise ja muude turustamise elementidega.

On selge, et asjade areng – tarvitamise ja kahju kasv, inimeste teadlikkuse tõus, teaduse avastused alkoholi kahjulikkuse osas – suunab tõsiste muudatuste suunas alkoholipoliitikas. Nii globaalsel, Euroopa kui ka rahvuslikul tasemel kasvab valitsusväliste rahvatervisele keskendunud organisatsioonide ja võrgustike võimekus, kes oma järjepideva tegevusega hoiavad alkoholipoliitikat kõigil tasanditel otsustajate agendas.

Kas ma usun, et mingi aja pärast võib alkohol olla ainena keelatud sõltuvusainete nimekirjas? Mida ma kindlasti usun, on see, et tulemas on olulised muudatused ning nende rakendumisel on pilt juba teistsugune ja siis võib selle küsimuse uuesti tõstatada. Tuleva aasta maikuus vastu võetav WHO globaalne alkoholistrateegia on suure tähtsusega dokument, mis eeldatava tõenäosusega asetab ka meiesuguse väikeriigi teatud raamistikku, mis ei võimalda pikka venitamist ja kohapeal väljamõtlemise jätkamist. Väidaksin, et Eestimaal puudub kompetents vähemalt alkoholipoliitikas adekvaatselt omapead otsustada. Võime julgelt usaldada ratast, mis mõeldakse välja nende poolt, kes selle teemaga sügavuti tegelevad.