Elame ühiskonnas ning ajastul, millel on hulgaliselt kummalisi äärmusi, millest osad on täiesti süütud ja ohutud ning teised taas ümbritsevat turvalisust tõsiselt ohtu seadvad. Kokkuvõtlikult võib vast öelda, et kõik seisukohad, mille toetamiseks ja edendamiseks kasutavad selle toetajad vägivalda, on äärmus, mis on taunitav ning mille reguleerimisse ja võimalikku keelustamisse peaks sekkuma korrakaitse ja võimalik et ka seadusandlus. Valdavalt on aga palju erinevaid äärmuslikke rühmitusi, millel peaks täiesti vabalt tegutseda laskma ning kelle olemasolu näitab teatud mõttes ühiskonna tervist ning tugevust.

Isiku-, sõna ja usuvabadus on pühad tõekspidamised, millede piiramine peab olema väga tõsiselt põhjendatud. Kui neid vabadusi hakatakse liiga kergekäeliselt piirama, on selge, et vaba ühiskonna alustalad hakkavad tasapisi kõikuma.

Kas hea lugeja peab ennast mingis valdkonnas äärmuslaseks? Või õigem oleks vist küsida, kas teised peavad teid mingi teie eluviisi või seisukoha alusel äärmuslaseks?

Mina kuulen iseenda kohta seda nimetust päris sageli. Olles täiskarsklane, arvab suur osa rahvast, et sellisena olen ma äärmusesse kalduv inimene ning kuna ma sel teemal ka suhteliselt aktiivselt sõna võtan, siis nähakse minus isegi teatud mõttes ohtlikku äärmus-aktivisti, kes tahab teiste inimeste elu üle otsustada ning öelda mida keegi tohib ja ei tohi teha. Loen just selliseid kommentaare päris rohkelt oma artiklitele reaktsioonidena. Täiskarsklust peetakse äärmuseks. Lubage ma sõnastan siis ka veel teistmoodi – alkoholist hoidumist peetakse äärmuseks. Ja teeksin siit veel ühe laienduse – meie ühiskonnas on äärmuslus, kui inimene ei tarbi ühte teatud toodet. Ja selle äärmuslikuks pidamist pean omakorda mina äärmuslikuks.

Minult on päris sageli küsitud, et miks ma olen karsklane. Miks ma ei tarbi alkoholi? Mulle ei meeldi alkohol, nii lihtne see ongi. Mulle ei meeldi ka see, mis alkoholi tarvitamisega seondub. Ma ei tarvita ühte ainet, kuna see ei meeldi mulle.

Nõustun sellega, et ega nüüd internetikommentaaridest ei saa järeldada rahva üldisi suhtumisi ja seisukohti. Kuid samas pean tõdema, et olen ka vestlustest täiesti haritud ja tunnustatud inimestega adunud, et täiskarskluse idee on midagi, millega üldiselt inimesed ei soovi ennast seostada. See on seisukoht, millega tunnustatud organisatsioonid ei soovi ennast siduda ning täiskarsklust peetakse liiga radikaalseks. Mõõdukus on see, mida nimetatakse normaalseks ning emmale-kummale poolele ärakaldumine on äärmuslik. Mingi loogika kohaselt ju tõesti, kuid ma olen siiski veendunud seisukohal, et inimese normaalne olek – kaine olemine ja ka selle kainuse idealiseerimine – ei saa kuidagi olla radikaalne ega normaalsest kõrvalekalduv. Alkoholi manustamisega muundab inimene alati oma meeli. Ka mõõdukate, väiksemate alkoholikoguste tarvitamisel muundub inimese normaalne olek.

Kui mõõdukus ka alkoholi tarvitamisel on käitumise ja olemise ideaaliks, kas ma peaksin hakkama alkoholi mõõdukaks tarvitajaks? Kas ühiskond peaks normaalseks, et radikaalsusest hoidumise nimel peaksin ma tegema midagi, mis on mulle vastumeelne?

Jah, aga keegi võib öelda, et see, mida ma ise teen, on üks asi, teine asi on aga see, mida ma tahan ka teistele normiks kuulutada. Nõus, ühelt poolt kindlasti, et erinevus siin on. Kuid kui me räägime rahva tervisest, ühiskondlikust korrast, üldisest turvalisusest ning meie pealekasvava generatsiooni kasvukeskkonnast, siis on oluline, et me seaksime endale siiski ühiskondliku ideaali, mis on kõiki neid sihtrühme arvestades kõige turvalisem ja parem.

Jah muidugi, kui inimene alkoholi tarvitab, siis on igati kiiduväärt, kui ta jääb seda tegema mõõdukalt. Alkoholi joomise kontekstis on mõõdukus kindlasti parim lahendus. Kuid kuna ka väikesed kogused alkoholi omavad reaalset ohtu inimorganismile (sõltuvuse teke, raseduse ajal kahju lootele, negatiivne koosmõju erinevate ravimitega jne), siis arvestades kõige sellega on alkoholist hoidumine siiski parim tee. Karske maailmavaate kontekstis areneb tervislik ja vastutustundlik suhtumine ellu, mõõduka alkoholitarvitamise tuules levib aga üldrahvalik liigtarvitamine ning joomise kasv. Selle kinnituseks on alkoholi reklaamimise lubamine, mille õigustus saab rajaneda ainult eeldusel, et inimesed, kellele neid tooteid soovitatakse, tarvitavad neid mõõdukalt. Teaduslike analüüside põhjal võime aga faktikindlalt öelda, et alkoholi reklaamimine suurendab ka alaealiste alkoholi tarvitamist ehk tekitab selgelt ebaseaduslikku ja kahjulikku joomist. Niisiis, mõõdukuse kattevarjus tegelikult probleem suureneb.

Tooksin teile nüüd ühe konkreetse näite. Kirjutasime selle kuu alguses Eesti Karskusliidu ning 7 teise organisatsiooniga Eesti Vabariigi presidendile kirja, milles kutsusime teda tähelepanu pöörama üldrahvalikule alkoholiprobleemile ning pidama vabariigi aastapäeva pidustuse alkoholivabana. Kirjutasime selles kirjas muuseas järgnevat: “Võrreldes sajandivahetusega on laste alkoholimürgistuste esinemissagedus kolmekordistunud, ainuüksi Tallinna lastehaiglasse on viimastel aastatel hospitaliseeritud igal aastal üle saja alkoholimürgistusega lapse. Järjest suurem osa lapsi ja noori ei kujutagi enam ette, et alkoholivaba elu on normaalne ning ühised koosolemised võiksid toimuda ilma alkoholita.”

Tõdesime seal, et vabariigi aastapäeva vastuvõtt on midagi, mida väga oluline osa rahvast jälgib ning see oleks väga hea koht, kus anda sümboolne sõnum tervele rahvale. Sõnumi, et pidutsema ei pea alati koos alkoholiga. Me ei ole seisukohal, et seal pidulikul üritusel toimuks mingi eriline jooming, kuid see oleks väga kõlav sõnum rahvale, kes kord aastas presidendi sõnu väga tähelepanelikult kuulab.

Presidendi kantselei direktori koostatud vastukirjas tunnistatakse probleemi. “Alkoholi liigtarbimine on Eestis tõsine probleem ning tervislikke eluviise tuleb esile tõsta pidevalt.” Otsest vastust meie pöördumisele andmata, tõdetakse kirja lõpus järgnevat: “Vabariigi aastapäeva vastuvõtule on kutsutud lisaks tublidele inimestele Eestist ka kõik Eestisse akrediteeritud suursaadikud. Vastuvõttu korraldades järgime rahvusvahelist diplomaatilist tava.”

Otse välja ütlemata, vastatakse siin meie üleskutsele eitavalt, tuues põhjenduseks rahvusvahelise diplomaatilise tava. Mida see siis tegelikult tähendab?

Kas sellega öeldakse, et isegi kui me sooviksime korraldada sellist vastuvõttu, siis me ei saaks seda teha, kuna rahvusvaheline tava näeb ette teistmoodi? Kas see tähendab, et alkohol on täiesti lahutamatu osa pidulikust ja ametlikust kombestikust? Ja teistmoodi käitumine oleks normist kõrvalekaldumine? Seda ei saagi teha?

Ja tuleksin nüüd tagasi oma alguses väljaöeldud järelduse juurde. SEE on äärmuslus. Kui tõdetakse, et me ei saagi midagi teha ilma ühe aineta, siis see on radikaalsus. See on äärmuslik.

Kas tõesti on üks aine, pealegi aine, millega ühiskond on tõsiselt hädas, nii sisse ennast söönud meie ühiskonda ja kombestikku, et ilma selleta ei olegi võimalik? Kas ma kostun taaskord veidi fanaatilisena, kui tõden, et see on tunnus üldrahvalikust sõltuvusest?

Lauri Beekmann on Eesti Karskusliidu esimees