Püha Katariina sündis 25. märtsil 1347 Sienas (Itaalia, Toscana), tema isa oli värval Jacobo Benincasa ja ema Lapa Piagenti, kes oli kohaliku luuletaja tütar . Ta oli noorim pere kahekümne viiest (mõnede allikate järgi kahekümne kolmest) lapsest.

Juba lapsepõlves igatses see kaunis, elav, tahtejõuline tütarlaps Jumala armastamise ja teenimise järele. 16-aastaselt sai temast dominiiklaste ordu tertsiaarnunn. Katariina enda sõnade järgi tahtis ta saada just kolmanda ordu õeks, kuna see oli kõige raskem ike, mida üks inimene, eriti naisterahvas, võis endale võtta, et Issandat teenida. “Vaesed ja viletsad on Kristusele kõige lähemal”, ütles Katariina. Ta veetis kolm aastat üksinduses ja palves ning tema hing armus “Jumala tõesse”. Katariina armastas ise ja kuulutas kõigile, kes teda kuulata tahtsid, Kristuse suurest armastusest. Ta ütles: “Jeesus on mulle näidanud saladusi, mida mu hing iial pole aimanud. Kui suur on ka Issanda viha, veel suurem on ta armastus. Ta pani oma risti mu õlgadele ning ulatas mulle õlipuuoksa, käskides mind minna ja kõigile suurt rõõmu kuulutada. Rõõmustage sellepärast, kui teil on kõige raskem, ja armastage üksteist ka kõige suuremas valus.”

Põetamistöö viis ta kokku vähi- ja leeprahaigetega. Kuid Katariina on ka öelnud, et peamine ülesanne ei ole ravitseda inimeste kehasid, vaid päästa nende hingi. Ta külastas vanglas süüdimõistetuid, lootes neid veenda tegema rahu Jumalaga.

Tal oli õpilasi, kuid üldiselt äratasid tema vagadus ja üleloomulikud võimed kadedust ja kahtlusi. Kolm korda pidi ta isegi dominiiklaste kapiitlile Firenzes aru andma. Tema ainsateks toetajateks ja kaitsjateks olid pihiisa Raimondo ja Vallombrosa munk don Giovanni.

Koos oma õpilastega reisis Katariina palju ning kutsus inimesi üles vastama Jumala armastusele patukahetsuse, meeleparanduse ja ustavusega. “Ilma armastuseta ei ole meie midagi, aga armastus äratab ka kõik teised voorused, lõpetab vaenu ja annab rahu…”, on ta öelnud.

Katariina dikteeris oma müstilise “Dialoogid”, mida ta ise lihtsalt “Raamatuks” või “Minu raamatuks” nimetas. Tänini on mõjus tema Jumalamääratlus: “Jumal on Tema, kes on, ja mina olen see, kes ei ole”. Säilinud on ka 381 kirja oma vaimse perekonna liikmetele ja paljudele ühiskondlik-poliitiliselt tähtsatele isikutele. Katariina õpilaste poolt on kirja pandud ka tema 26 palvet. Kõik tema teosed on dikteeritud, sest ta ei omanud mingit formaalset haridust.

1375. aastal hakkas Katariina osalema aktiivselt poliitikas. Ta püüdis veenda paavst Gregorius XI Avignonist Rooma naasma ning sobitas rahu Firenze ja paavsti vahel. Järgmine paavst, Urbanus VI, oli veendunud Katariina aususes ja arukuses ning kutsus ta Rooma ja palus teha seal selgitustööd oma positsiooni tugevdamiseks.

21. aprillil 1380 tabas äärmiselt kurnatud Katariinat halvatushoog ja kaheksa päeva pärast, 29. aprillil, ta suri, olles vaid kolmkümmend kolm aastat vana. Surma oodates muutusid selgelt nähtavateks Kristuse haavad ta kätel. Ta maeti dominiiklaste kalmistule, kuid 1383. aastal kaevati säilmed üles ja viidi Santa Maria Sopra Minerva basiilikasse Roomas, kus Katariina pea eraldati kehast ja toimetati Siena Püha Domenicuse kirikusse.

Ta sõber ja pihiisa Raimondo de Capua kirjutas Katariina eluloo – “Sienast pärit püha Katariina elu”. 1461. aasta 29. juulil kuulutas paavst Pius II Katariina pühakuks.

1970. aastal kuulutas paavst Paulus VI püha Katariina Kiriku Doktoriks.

1. oktoobril 1999 kuulutas paavst Johannes Paulus II püha Katariina Euroopa kaitsepühakuks.

Allikas: www.neitsimaarja.ee, mis viitab järgmistele allikatele -  “Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid,” koostanud Kristi Tarand; Õde Wendy “Pühakuteraamat”; George Ferguson “Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis”; internetiallikad