Püha Tooli nuntsius peapiiskop Luigi Bonazzi andis oma volikirja president Ilvesele üle 28. mail 2009. a. Vatikan on akrediteerinud oma nuntsiuse Eestisse Vilniusest, kust kaetakse kõiki kolme Balti riiki.

Olen üldse esimest korda Eestis, mis on seni olnud mulle tundmatu maa. Olen töötanud preestrina Püha Tooli diplomaatilises teenistuses Aafrika riikides, Euroopas Itaalias, Hispaanas, Maltal, ja veel Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Kuubal, Haiitil, Kariibi mere saartel. Ida-Euroopa on mulle uus kant.

Balti riigid, nende ajalugu, kultuur ja keeled väärivad oma erilisuse tõttu tähelepanelikku süvenemist. Kui Paavst nimetas mind sellesse ametisse, võtsin seda kui väljakutset jätkuvalt jõuliselt tegutseda. Ja tunda end vajalikuna, kuigi olen juba 61-aastane.

Siinsesse minu jaoks varasemast erinevasse kiriku- ja ühiskonna ellu astumine on põnev. Tahan siinsetel radadel õrnalt ja samas kartmata astuda, kohalike oludega tutvuda, neid mõista ja sõbraks saada.

Praegusel ajal räägitakse palju kultuuride konfliktist. Mina usun pigem kultuuride kokkukõlamisse – see pakub võimalusi avada end teiste kogemustele. Tõelisele kogemusele. See suurendab visiooni ja võimalusi kogeda maailmas uut, uusi inimesi, ajalugu, olukordi …

*****

Kuidas läksid kohtumised Eesti ametiisikutega?

Kohtumised olid mõtterohked. Need ei olnud lihtsalt südamlikud, nagu sellised kohtumised alati on, tundsin neil kohtumistel kaasamõtlemist, austust Püha Tooli ja muidugi kohaliku katoliku kiriku vastu.

Kohtumistel presidendi, peaministri, parlamendi esimehe ja välisministriga oli hea kuulda nende tunnustust siinse katoliku kiriku vastu. Mulle jäi kõrvu, kuidas prantslasest piiskop Philippe Jourdani nimetati Eesti või eestlaste piiskopiks.

Olen neljas paavsti nuntsius. Nuntsius Justo Mullor Garcia oli ametis paavst Johannes Paulus II Eesti visiidi ajal. Tema järel olid ametis Erwin Josef Ender ja Peter Stephan Zurbriggen. Neil kõigil on olnud ülesanne olla ka siinne piiskop ja ülesanne lisaks nuntsiusetööle aidata kaasa Eesti katoliku kiriku uut algust toetada ja organiseerida.

Piiskop Philippe Jourdan on titulaarpiiskop. Eestis ei ole oma piiskopkonda. Kui suureks peavad siinsed kogudused kasvama, et Eesti moodustaks omaette piiskopkonna?

2005. aastal pühitseti piiskop Philippe katoliku kiriku piiskopiks Eestis. See kinnitab, et katoliku kirik tegutseb Eestis samadel alustel kui katoliku kirik mujalgi. Ta on apostellik administraator – Eestis ei ole paavsti nimetatud Piiskopkonda. Praegune kiriku ülesehitus sobib hästi siinsetesse oludesse.

Piiskopkonna asutamise jaoks ei ole kõige tähtsam usklike arv. Piiskopkonnani kasvamiseks on vaja targalt ja tundlikult toimetada, ei saa olla ülereageerimist. Veel läheb aega. Arvestada tuleb ka Eestis tegutsevate kirikute ajalugu, koostööd nendega ja eelkõige õigeusu kirikuga. See, et Rooma-Katoliku Kiriku juht Eestis on apostellik administraator, on praegu parim võimalus katoliku kiriku vabaks arenguks kui ka koostööks teiste kirikutega.

Meie usklike ja koguduste väike arv näitab meie tagasihoidlikkust. Aga me ju teame, et väikesest tulukesest piisab, et terve maja valgeks muuta. Ja meiega on tõeline maailma valgus ning meie vastame sellele. See on valgus, mis kindlasti välja paistab.

*****

Eesti kirikute ja koguduste seaduse ja 1999. aastal sõlmitud Püha Tooli ja Eesti Vabariigi vahelise kokkuleppe alusel on katoliku kirikule uksed tegutsemiseks Eestis avatud. Suhted on olnud väga head, nüüd on aeg vaadata tagasi, analüüsida toimunut ja mõelda, mida võiks edaspidiseks soovitada. Olen tundnud ka huvi võimaluste vastu kõrgetasemelisteks visiitideks, sarnaseid paavst Johannes Paulus II visiidiga Eestisse 1993. aastal. Koostöös Eesti poolega otsime võimalust ja head põhjust paavsti külaskäiguks Eestisse.

Eesti Katoliku kirik propageerib samu väärtusi, mida katoliku kirik kogu maailmas püüab esile tõsta. Need väärtused on kirjas Evangeeliumis. Evangeelium on ka hea „tööriist“, mille abil muuta sotsiaalseid suhteid, pakkuda võimalusi ehitada ühiskond kindlale alusele. Oluline on väärikus, iga üksikisiku väärikus. Suur austus teiste suhtes algab austusest iseenda vastu.

Käisin külas ema Teresa õdedel. Nemad on headuse ja inimlikkuse ilus näide. Inimesed, kes elavad oma elu teadmises, et Jumal on armastus ja armastus ei ole vaid andmine, vaid ka eneseohverdus.

Oma esimesel missal Tallinna katedraalis kohtusin Eestis elavate Itaalia peredega. Tore, et paljulapselised pered soovivad Eestis jagada oma pereelu kogemusi. Rääkida sellest, kuidas elada perekonnas, kus lisaks mehele ja naisele on palju lapsi, vanavanemad ja tädide-onude lapsed.

Kirik järgib igapäevaelus Evangeeliume. Kiriku kaudu saab teoks see, mis on evangeeliumides kirjas meie tänase päeva jaoks.

*****

See on delikaatne teema. Arvan, et moraalseid väärtusi saab edasi anda läbi isikliku eeskuju. Kristlaste kohta tavatsetakse öelda, et neil on kõik ühine peale voodi. Ja kui voodit jagatakse, siis selleks, et lapsi sünnitada, mitte aborte teha. Kristlik abielu tõestab, et perekonnaelu põhineb truudusel. Perekonnad näitavad elu tähtsust ja väärikust.

Meie päevil on väga oluline, et teadmine heast kogemusest leviks. Meedia räägib ainult kohustustest vabanemisest, aga mitte vastutusest.

Sellist olukorda tuleb muuta. Sellepärast on tähtis, et paavst, piiskopid ja kogu katoliku kirik saaksid jagada õpetust perekonnaelust, nii nagu see on kirjas päris pühakirja alguses – Moosese I raamatus. Seal on sätestatud perekonnaelu mudel kui truudusel põhinev liit. Üks mees ja üks naine.

Praegusel ajal, arvan ma, et inimesed rääkides armastusest ei usu armastusse, armastusse ühe inimese vastu, mida tuleb igal päeval kogeda, nii et armastus aina tugevneb.

Võib küsida, kuidas saan ma anda lubadust igaveseks, kas see kestab? Aga iga päev peab armastust praktiseerima. Armastus ei ole lill, mis täna õitseb ja homme närtsib. Ta on nagu puu, mis kasvab, õitseb ja kannab vilja.

Katoliku kirik lisab mehe ja naise liidule seda tugevdava sakramendi, abielu sakramendi. See on inimlik kogemus koos Jumala armuga. Jumal ühendab mehe ja naise ja tugevdab nende liitu truudusega.

Peab pingutama, et murda välja religiooni piiridest. Religioon ei ole hooajaline – ei ole õige mõelda usuküsimustele vaid jõulude või ainult ülestõusmispühade ajal. Usuga saab tegeleda iga päev.

See on kogemus, mida saame iga päev kõndides Jumala käest kinni hoides. Elu on teekond – mina ja Jumal, Jumal ja mina. Kristlik teekond. Iga päev avastad midagi uut.

Püha Tooli nuntsiuse peapiiskop Luigi Bonazziga vestles Epp Alatalu (29. mail 2009)