Millised suursündmused on leidnud kajastamist meie kirjanduses.

Dir. J.Roos pühapäeval Tartu maleva klubiõhtul esines huvitava ettekandega eesti ajaloolise romaani üle. Eestikeelse raamatu 400 aasta juubeli puhul on käesolev aasta kuulutatud juubeliaastaks. On loomulik, et sel aastal omistatakse ka kirjandusele erilist tähelepanu, sest kirjandus omab rahva vaimse kultuuri arendamises ja rahva kasvatamises keskse koha. Kirjandus on rahva elu kujustaja ja peegel, tihti isegi baromeeter. Mitte üksi rahva väline elu ei leia peegeldamist kirjanduses, vaid veel rohkem tema hingeelu, iseloom, mentaliteet, taotlused ja ideaalid.

Eriti välja tõsta ses suhtes tuleb

ajaloolist romaani

ja jutustist. Viimased omavad niihästi teiste rahvaste kui meiegi kirjanduses tähtsa koha. Neil on täita eriti rahvuslikus kasvatuses ulatuslik ülesanne. Ajalooline romaan ja jutustis ühendavad oleviku minevikuga, maalivad niihästi mineviku välistest, enamasti suurist sündmusist haarava ja ulatusliku pildi, samuti kui kujutavad vastava aja elutunnet, mentaliteeti ja ideaale, teevad seda oleviku prisma läbi. Selles peitubki ajalooliste romaanide ja jutustiste aktuaalsus ja huvi nende vastu.

Eesti ajaloolise romaani ja jutustuse arengus võime märkida

kolm ajastut.

Selle kirjandusliigi esiviljajaks on meie kirjanduses E.Bornhöhe oma jutustuse “Tasujaga”, ilmunud a. 1880. Esimest ajastut võimegi nimetada Bornhöhe ja Saali ajastuks, mis esines läinud sajandi 80. ja 90. aastail meie kirjanduses. Meie kirjandusloos tuntakse seda ajastut ajaloolise romantismi nime all. Romantilised on selle aja kirjandusteosed ka läbi ja läbi. Pearõhk langebki neis ajaloolisis jutustustes heroilistele tegelastele, kelle kangelaslikkusel pole tihti mingeid piire. Elujõud ja psühholoogiline tõde jääb siin kõrvale.

Teise ajastu ainsaks esindajaks ja sisustajaks on meie kirjanduse suurmeister E.Vilde oma ajalooliste suurromaanidega, mis ilmusid käesoleva sajandi alul. Need romaanid on põhjalikult erinevad eelpool mainitud jutustustest. Naiivsest ja herolilisest romantismist pole jäänud enam palju jälgi. Pearõhk on pandud sotsiaalse miljöö kirjeldamisele.

Kolmas ajastu kuulub praegusse aega, kuna alles läinud aastal ilmus kaks tähelepandavamat ajaloolist romaani: “Ümera jõel” ja “Surnud majad”. Nende autoreiks on meie kirjanduse tuntumad nimed M.Metsanurk ja A.Mälk. Mainitud raamatud tähistavad suurt sammu edasi meie kirjanduses üldse ja meie ajaloolise romaani alal eriti. Need romanid on küllaltki kõrge kunstilise tasemega ja omandavad läinud aasta kirjandustoodangus esikoha. Pearõhk langeb neis ajaloolistes sündmuste ja miljöö tõepärasele kujutamisele, tegelaste hingeelu analüüsile. Seetõttu on need teosed ka väärtuslikeks vahendeiks kauge mineviku tundmaõppimiseks ka laiematele hulkadele.

Eesti ajaloolistes romaanides leiavad kajastamist ja kujutamist enam-vähem

kõik meie ajaloo suursündmused ja kriisid,

alates esimese suure vabadusvõitlusega a. 1208. 1228. ja lõpetades teise veel nii hiljutise vabadussõja 1919.-1920. Huvitav on märkida, et just meie esimene vabadusvõitlus 700 aastat tagasi on kõige enam armastatud aineks meie ajalooliste romaanide autoritel. Seda ainet on käsitanud A.Saal oma triloogias: “Vambola”, “Aita” ja “Leili” ning M.Metsanurk oma romaanis “Ümera jõel”. Viimane raamat on sedavõrd usutav ja haarav oma sisus, et võime seda tõsiselt eesti kirjanduse suursaavutuseks pidada. Oleme saan. teose, millist ammu ootasime – positiivsete tegelaste ja patriootilise eluhõnguga. Nagu kuulda, on kirjanikul teoksil järgmised köited, kus kujutatakse peamiselt Lembitut ja Kaupot.

Edasi on kasutataud ajaloolistes jutustustes õige mitmel korral ainena

Jüriöö mässu a. 1342. (*)

Viimane esineb senistes teostes teemana: E.Bornhöhe “Tasuja”, sama autori “Villu võitlused”, A.Saali “Hilda” ja “Uudu ja Meeta” ning J.Järve “Karolus”. Tänapäeva lugejat ei suuda need jutustused enam köita, nad on sedavõrd ebatõelised, vanaromantilised ja pinnalised. Uuema aja autoritest ei ole seda ainet keegi kasutanud.

Suur Liivisõda 16. sajandil on teemaks ainult ühel jutustusel, see on E.Bornhöhe “Vürst Gabriel ehk Piirita kloostri viimased päevad.” Seegi teos ei ole tänapäev enam nauditav, seda enam veel, et siin tegelastena eestlased peaaegu sugugi ei esine.

Suur Põhjasõda

on aine alaks kahele ajaloolisele romaanile – J.Järve “Vallimäe neitsi” ja läinud aastal ilmunud A.Mälgu “Surnud majad”. Esimenegi ei tule tänapäev oma üliromantilikkuse tõttu enam palju küsimusse, teine on aga huvitav ja haarav teos nii ilukirjanduslikult kui ajalooliselt võttes. Eriti masendavalt on kujutatud nälja ja katku õudset hävitustööd.

E.Vilde ajaloolised romaanid kujutavad eesti teoorjuse aja kurbi ja traagilisi sündmusi, nagu on Mahtra ja Anija mässud ning Maltsveti liikumine. Tema teosed on eesti kirjanduse tähelepandavamaid sündmusi ja väärtus ei vähene palju aegade kuludes. Eriti tuleb esile tõsta romaani “Mahtra sõda”, mis on eesti kirjanduse hinnatavamaid saavutusi.

1905. aasta revolutsiooni kohta on seni ainult üks suurem teos ilmunud, see on A.H.Tammsaare romaan “Tõde ja õigus 3.” Seda ei saa pidada aga sõna tõsises mõttes ajalooliseks romaaniks.

Hiljutine Eesti vabadussõda oma ajalise läheduse tõttu ei ole veel võinud saada teemaks laiaulatuslikumale kirjandusteosele. Kuid nagu kuulda on üks suurem romaan sel teemal ilmumas.

(*) Ettekande pidaja või artikli autor on eksinud aastaarvuga – õige peaks olema 1343.a. (UE)

Avaldatud: Postimees 28.01.1935, lk 6

Sellest, miks “Uus Eesti” avaldab “Postimeest”, loe siit.